Kantsler ja tunded 

MEELIS OIDSALU

Viimasel aastal on nii seoses valitsuse vahetusega kui ka mitme vaidlusega mõne suure ettevõtmise või rohket kajastust saanud menetluse ümber (riigireformi algatus, Rail Baltic, tselluloositehase rajamine, metsakaitse, sünnijärgse Eesti kodakondsuse tunnistamata jätmine, tuulepargid, listeeriapuhang, Illar Lemetti vabastamine) räägitud tippametnike väidetavalt üle pea kasvanud rollist ühiskonnaelu kujundamisel.

Püüan oma 20-aastase ametnikukogemuse pealt, kohati ka maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemetti vabastamise kaasusest innustatuna kirjeldada, milliste emotsionaalsete väljakutsetega peab Eesti tippametnik hakkama saama. Võib-olla aitab selline enesevaatlus mõnd tulevast kriisi mõtestada.

Tippametnike võitluslikkust (mille tõusu nt president Donald Trumpi valimise eel ja vahetult ametisse astumise järel võis täheldada Ameerika Ühendriikideski, kus tippametnikud tavaliselt vahetuvadki koos valitsusega) on kerge serveerida kui ametnikkonna võitlust poliitikutega oma strateegilise võimupositsiooni pärast. Selline strateegiline võimutasakaal igas riigis tahes-tahtmata eksisteerib, bürokraadid mitte ainult ei dokumenteeri võimutegusid, vaid ka omavad kõrvu poliitikutega märkimisväärset avalikku võimu. Eestis väljendub see ametniku võim täiesti avalikult ja igapäevaselt kas riigisekretäri või kantsleri kohustuslikus kaaskirjades Vabariigi Valitsuse või ministri antud õigusaktidele ja korraldustele. Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on kantsleril kohustus keelduda kaasallkirja andmisest, kui määrus ei ole kooskõlas põhiseaduse või seadusega. Sellise võimu teostamise järelevalve- ja hagemismehhanismid on Eestis kaunis üksikasjalikult välja kujundatud. Eesti tabeliseisud riigiametnike valitsemise läbipaistvust, ametnike korruptsiooni jms puudutavatel teemadel pole ka laita.

„Süvariigi“ vaade tippametnikust pole sugugi ilmutuslik. Seda, et ametnikud omavad võimu ja võivad seda kasutada mingite poliitiliste algatuste moonutamiseks, on karikeeritud näiteks Sir Humphrey Appleby kujus „Jah, härra minister!“-lugudes. Sir Humphrey Appleby on ühelt poolt võimuahne ametnik, teisalt aga omal veidral moel ka ühtlasi kuningriigi kontinuiteedi hoidja. Võimuahnuse tõttu pole ta mõistagi miski mudelametnik. Eesti avalik teenistus on seni olnud silmatorkavalt meritokraatlik (st et oskusi ja kompetentsi väärtustatakse rohkem kui poliitilist lojaalsust) ja võrreldes „Jah, härra minister!“- lugudega märksa talupoeglikum keskkond poliitikule toimetamiseks. Eestis ei ole poliitikul soovi korral võimu konsolideerimisega ministeeriumi valitsemisala sees erilist probleemi olnud, mäletame üht endist siseministritki, kes iga tööpäeva hommikut alustas oma asutuste peadirektorite kantseldamisega. Praeguse koalitsiooni algatatud pensionireformi kiire kulg näitab, et ka suured suunamuutused menetletakse ludinal.

Ametnikult üldiselt eeldataksegi instrumentaalsust, ta on korralduste täitja, poliitilist tahet teenivas ja toetavas funktsioonis, aga ta saab seda teha ainult seadusi järgides ja nende täitmist nõudes. Nagu kantsler Illar Lemetti vallandamise kaasus näitas, võidakse ametniku õiguspärast agentsust pidada kriisi vallandavaks rikkeks täitevvõimuharus. „Haldusriigi“, „ametnikeriigi“ või „süvariigi“ kritiseerijad portreteerivad teinekord ametnikke kui väliste negatiivsete motivaatorite najal – olgu neiks siis töötasu, maine või ametikoha kaotamise hirm – tegutsevat tehisintellekti, kes on poliitikute poolse kontrolli senise vähesuse tõttu omandanud ohtliku, lubamatu eneseteadvuse ning keda seob tugev liigisisene lojaalsus.

Eesti tippametnikud – kantslerid, asekantslerid, riigiasutuste juhid – on kirjeldatud eelarvamusi osatades „ülekäte läinud robotid“, s.o üsna tugevad karakterid, oma isikupärase juhtimisstiiliga, mentaliteedilt sageli pigem strateegiliste muudatuste algatajad kui tehnilised täideviijad. Sellist mentaliteeti on Eesti ametnikkonda süstinud nii NATO kui Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamise pikk periood, hiljuti tõstis ametnike strateegilist tähtsust ka Euroopa Liidu eesistumise kohustus. Neil „ülekäte läinud roboteil“, on lisaks eneseteadlikkusele ka tunded, mille ühte kehha mahutamisega tekib teinekord suuri probleeme.

Tippametnikul nagu poliitikul või kunstnikulgi on lisaks privaatsele ka avalik tundekeha. Loen „tundekehasse“ kuuluvaks nii tema isikult ta ametipositsiooni tõttu nõutavaid kompetentse kui ka isikuomadusi, ootusi ametniku temperamendile, moraalsusele, väljenduslaadile ja väärtustele. Ametniku avaliku tundekeha anatoomia on kirjeldatud ametniku vandes, avaliku teenistuse seaduses ja eetikakoodeksis. Seal on kirjeldatud need tundekeha omadused ja käitumise tunnused, mida saab avalikult hageda ametnikueetika nõukogus. Tippametniku tegevuse kajastamise käigus selgelt isikustatud, aga siiski avaliku tundekeha olemasolust saamegi aimu sageli siis, kui nenditakse, et tippametnikul ei kõlba nii või teisiti käituda, näiteks poest kihlveokaotuse lunastamiseks veini varastada või juba tehtud poliitikaotsuseid või peaministri koalitsioonieelistusi avalikult kritiseerida. Iga tippametniku positsioonile asuv inimene peab arvestama, et heidab Prokrustese sängi, mille peatsis toimetab rahvas ehk poliitikud ning jalutsis bürokraatidest ja professionaalidest kolleegid-bürokraadid.

Tippametniku tundekehast kõneldes tuleks arvestada, et ootused avaliku teenistuse tippjuhile (või ka avaliku teenistuse kultuurilised tabud) pole sugugi konfliktivabad. Näiteks Lemetti kaasuses nõuti ametnikult ühtaegu nii lojaalsust õiguskorrale ja riigile kui ka personaalset lojaalsust seadust rikkuvale erakonnapoliitikule. Alati ei ole tippametnikul võimalik oma valiku tegemisest taanduda, samuti ei ole ametnikul voli seaduses temale määratud funktsiooni delegeerida poliitilise surve tagajärjel otsustamiseks poliitikutele. Seega pole mitte iga tippametniku konfliktivalmiduse avaldus tippametniku allumatuse, vaid tema tundekehas mässava sisekonflikti märk. Sellele avalikule tundekehale esitatud nõudmiste mõningaste vastuoludega hakkamasaamine on on tippametnikul n-ö palga sees, ametioskuste eeldatav osa. Kantsler on Eestis ainuke ametikoht, mida täitva isiku saab sisuliselt näo mittemeeldimise korral õiguspäraselt vallandada. Kantsler ühe käega aitab ministril ellu viia tema ja valitsuse poliitilist tahet, st aitab ministril tema portfelli vedada, ja teise käega hoiab ülal õiguskorda. Tal ei ole võimalust valida üht kahest kohustusest, mõlemat kätt peab ta korraga töös hoidma või tekivad probleemid.

Samas peab tippametnik arvestama, et tema avaliku tundekeha sisekonfliktid pole kunagi tema privaatne teema. Need sisekonfliktid on sageli sellised, mille lahendamisel tal endal viimast sõnaõigust ei pruugi olla ja sellest lähtudes ei saa ka tippametniku isiklikku kritiseerimist poliitikute või huvigruppide poolt pidada juba eos ametkonna ründamise, ametikoha politiseerimise või avaliku halduse korruptiivse mõjutamise märgiks.

Tippametniku tundekeha kõige eenduvam omadus on üksildus ja isolatsioon, mis algab sellest, et tippametnik poliitikute ja ametnikkonna vahendaja rollis peab pöörama ametnikkonnale aeg-ajalt ka selja.

Üks õigustus meritokraatlikule avaliku teenistuse süsteemile on ametnikkonna suurem asjatundlikkus. Tippjuhi ametikohale jõudes tuleb ametnikul ka siin teinekord elutervelt ootustele vastu astuda, vabaneda otsusekindlust sageli mõjutavast kompetentsusekrambist. Kompetentsusekramp avaldub enamasti selles, et tippjuhile söödetakse igapäevaselt ette mingeid otsustusolukordi ning üldiselt survestatakse Eesti organisatsioonides juhti võimalikult kiiresti ja otsustavalt seisukohale jõudma ja seda kiiresti tehtud otsust seejärel mitte muutma. Selline „otsustavus“ võib viia vigaste otsusteni, mille kaitsmisel hakkab tundekeha halvama mainekahju vältimise toksiin. Avalikus teenistuses lahendatavad probleemid on komplekssed ja isegi väga hea ekspert või kogenud poliitik võib tippjuhile nõu või juhiseid andes eksida mõne olulise aluseelduse tasemel. Tippametniku roll on küsida nii ekspertidelt kui poliitikutelt nende ettepanekute kohta suuri ja vajaduse korral rumalaid küsimusi, veendumaks, et poliitikaalgatust ei delegitimeeriks selle läbimõtlematus ning algne otsusekindlus ei osutuks alusetuks optimismiks.

Tippametniku isolatsiooni suurendab ka asjaolu, et talt eeldatakse distantsi loomist enda avaliku tundekeha ja privaatse isiksusetüübi vahel, eeldatakse, et tippametnik „jätab end tööle tulles koju“. See distants ei saa kunagi olema absoluutne, juba üksi seetõttu, et tippjuhil on vaja siiski legitiimsuse säilitamiseks luua oma isikupärane juhtimisstiil. Tippametniku juhtimisstiil on tema legitiimsuse osa, käib juhikarisma juurde ning isiksusetüübi ja juhtimisstiili seos avaldub näiteks selles, kas tippametnik pigem väldib ja kardab konflikte või vastupidi, on „professionaalne tülitseja“, kes konflikte ei väldi, vaid et suurendada valdkonna loovaks arenguks vajalikku ennustamatust, osaleb neis ühe uudishimuliku osapoolena ja näeb avalikku tüli soovitud muudatuse tekitamise legitiimse faasina. Seda tüüpi tippjuht on avalikku teenistusse oodatud vaid teatud siirdeolukordades, kus avalikus teenuses on vaja teha ulatuslikke muudatusi. Muudatusi läbi viies riskib ta kaotada suure osa oma toetusest, misjärel on paras aeg ta järgmist organisatsiooni „remontima“ saata. Sellised juhid on olnud näiteks meie Maksu- ja Tolliametil.

„Professionaalse tülitseja“ tüüpi tippametniku kõrval hinnatakse enamasti siiski turvalisemat, „konsolideerija“ tüüpi juhti, kes suudab tülisid vältida või luua olukorra, kus valitsusel on võimalik poliitikavalikust kaotavate sihtrühmade (ja kaotajaid on alati) rahulolematust legitiimselt, st liigse konfliktita eirata. Samas annavad tippametnike osalusel kulgevad avalikud tülid poliitikule võimaluse mitte osaleda, või siis osaleda, aga mitte tüli osapoole, vaid vahendajana. Sageli ei otsi ka väga hea tülitaluvusega tippametnik konflikte ise, neid valivad reeglina ikkagi poliitikat kritiseerivad huvigrupid, seega tülitaluvus ja üleüldse arusaam tülist kui legitiimsest poliitikakujundamise olukorrast kuulub loomuldasa tippametniku tundekehha. Ametniku konfliktialtisusel on mõistagi omad piirid, mille seab mõiste “avalik teenistus”, igasugune tippametniku osalusel toimuv tülitsemine peab olema avalik, st läbipaistev ja argumenteeritud ning ühtlasi isetu. Väikegi viide isekuse või isiklikkuse avaldumisele võtab tippametnikust riiumeistrilt viimasegi legitiimsuse. Enda kogemusest võin nentida, et ka legitiimse tüli korral on tippametniku jaoks kõik võidud avalikus kempluses Pyrrhose võidud. Illar Lemetti kindlasti ei olnud tuntud „professionaalse tülitsejana“.

Hammasrataste valju kriginat pole ka kõige sulnimal tippjuhil võimalik lõpuni vältida seetõttu, et strateegilise taseme tippjuhi ülesanne ongi seda kriginat ka ise süsteemis tekitada, elada mitu aastat või isegi aastakümmet eespool, muretseda mitte ainult selle pärast, kuidas tänane avalik teenistus toimib, vaid eelkõige selle üle, milliseks kujuneb valdkonna tulevik. Avaliku teenistuse tippjuht peab suutma mõelda tulevikust nii, et tema organisatsiooni ega ametikohta selles tulevikus ei eksisteerigi, kui teenitav avalik hüve sellest midagi ei võida. Distantsi ei pea tippametnik looma mitte enda emotsionaalse seisundi ja menetlusotsuse, vaid ka tema juhitava organisatsiooni osutatava avaliku teenuse ja organisatsiooni vahel. Iga avaliku teenuse osutamist puudutav otsus peab olema üle elanud küsimuse selle kohta, mis siis juhtub, kui see üldse ära kaotada. Nii et lisaks üksildustundele peab avaliku sektori tippjuht olema valmis end ka eitama, kui selline eneseeitus avalikku hüvet suurendab. Selline eneseeituse nõue kõlaks absurdina nii erakonna kui ettevõtte juhile. Avalikus sektoris aga peab tippjuht endale aru andma, et tema institutsioonil ei ole õigustatud ootust lõputuks kestmiseks, niisamuti nagu ühelgi avalikul teenistujal pole õigustatud ootust oma ametikoha täitmisele. Avalik teenistus on võimalus muuta ühiselu paremaks, mitte õigus osutada avalikku teenust.

Eelkõige eeldatakse tippametnikult sõltumatust, huvide konflikti puudumist otsuse langetamisel, otsuse rippumatust ametniku isiklikest arvamustest ja maailmavaatelistest eelistustest, sümpaatiatest ja antipaatiatest. Sõltumatus ei ole kaasasündinud iseloomuomadus ega eluhoiak, see on teadlik ja kaalutletud ja pidevalt uuendatav otsus, mille langetamine eeldab tippametnikult vägagi suurt isiksuslikku iseseisvust, autonoomsust, agentsust, võimet taluda konflikte ja osaleda neis eelkõige tähelepaneliku vaatlejana. Tippametniku konfliktitaluvus teeb ta immuunsemaks kõrvalisele, väljastpoolt seadusega ette nähtud menetlust tulevale survele ning on tema sõltumatusega vägagi seotud.

Tippametniku sõltumatus ei tähenda ainult mõjutamatust välise (ebaseadusliku) suhtes, vaid ka seda, et tema avalik tundekeha oleks sisemistest kognitiivsetest moonutustest kui mitte vaba, siis vähemasti nende mõjust teadvel. Üks kangemaid moonutavaid toksiine tippametniku tundekehas on süükartlikkus, millega seostub pelg mainekahju pärast. Sõltumatuse tagamiseks peab tippametnik pihustama endas mure iseenda isikliku maine pärast. Et olla tõeliselt efektiivne, peab ta mingil tasandil üldse mitte muretsema mainekahju või avalikkuse vastuseisu pärast. Otsuste läbimõeldus, läbipaistvus ja õiguspärasus on olulisem kui maine ja populaarsus. Samamoodi ei saa tippametnik jätta mingeid arvamusi välja ütlemata, kartes, et see võib talle kaasa tuua ametikoha kaotuse, kusjuures tippametniku arvamusvabadus ei piirdu ainult tema enda tegevusvaldkonnaga, ta osaleb riigielu kujundamises laiemalt Maine on institutsionaalse legitiimsuse mõjutajana pikemas perspektiivis oluline, aga erinevalt poliitikutest ei saa tippametnik sellest lähtudes oma valikuid langetada. Seetõttu võib tippametniku isetus paradoksaalsel moel nii mõnigi kord avalduda hoopis kestva ebapopulaarsusena. Sõltumatus tähendab sedagi, et tippjuht ei hakka seda ebapopulaarsust „ravima“ eeldatavalt populaarsust kasvatavate või taastavate tegevustega. Nii nagu tippametnikul pole õigustatud ootust oma ametikoha säilimisele või selle ametikoha täitmisele, ei ole tal ka õigustatud ootust rahva armastusele.

Ainult vabana liigsest mainetundlikkusest saab tippametnik isetult teenida avalikku huvi, mis on vaba isikliku süütunde või mainekahju vältimise taotlusest ja mis lähtub seadusest. Selline isetus võib ametnikult nõuda ka näiteks seda, et ta ei teeks otsuseid sümpaatiate alusel, mis ei tähenda ometi, et tema avalikus tundekehas ei oleks kohta empaatiale. Sümpaatia eeldab suhtluspartneri hoiakute omaksvõttu, empaatia aga nende hoiakute ärakuulamist ja huvi neid hoiakuid põhjustavate asjaolude vastu. Üheltki ametnikult ei tohigi nõuda sümpaatiat ühegi poliitiku ega poliitikust ülemuse vastu, küll aga empaatiat, mis on eelkõige analüütiline produkt, mitte tundlemise saadus. Tippametnikul on lausa kohustus rakendada empaatiat kõikide õiguspäraste poliitikaalgatuste ja riigielu muudatuste puhul.

Eelpool kirjeldatud rolli- ja lojaalsuskonflikti käes vaevleva kantsleri ametikoha teeb ebaihaldusväärseks veel üks varjatud asjaolu, mis pole otseselt avaliku teenistuse spetsiifiline, aga millega sageli rohkelt meediatähelepanu pälviv avaliku teenistuse tippjuht tahes-tahtmata harjuma peab. See on ehmatav üksildustunne, mis strateegilise taseme juhti emotsionaalselt kurnab, aga millega ta peab õppima hakkama saama ka õige tormistes oludes. Tipus ollakse üksi ja avalikus teenistuses on see üksildus sageli avalik. Täitevvõim jättis kantsler Lemetti tema murega ühel hetkel väga üksi, mitte ehk nii üksi, kui kindral Dwight Eisenhower oli enne Normandia dessanti, aga Lemetti lahkumise kaasuses oli üksilduseteema selgelt äratuntav. Sellise isolatsiooni talumiseks peab iga tippametnik moraalselt ja emotsionaalselt valmis olema ja sellisesse isolatsiooni sattumine võib olla teinekord ka täiesti teenimatu.

Ameerika Ühendriikide maaväe jaoks kindraleid ette valmistavas U.S. Army War College’is õppides läbisin eraldi kursuse, mis oligi mõeldud selleks, et tulevased strateegilise taseme teenistujad saaksid hakkama oma rollikonfliktidest tulenevate pingetega ning hüppeliselt kasvava isolatsioonitundega. Üks avaliku sektori tippjuhtidele antud soovitustest oli leida oma privaatsele tundekehale põhitööst märksa erinev hobi, mida aktiivselt viljeleda, et võimaldada privaatsel tundekehal sellest tippametniku sisekonfliktidest lammutatud avaliku tundekeha terviklikkust mingil muul moel taastada. Kindral Einsenhower hoidis oma privaatset tundekeha vormis maalimisega, mees oli silmatorkavalt hea õlimaalija.

Avalikku teenistust painavate emotsionaalsete nuriseisundite loetelust võib leida ka näiteks „analüüsiparalüüsi“ ehk kalduvuse poliitikaanalüüse pidurdada lõputu analüüsimisega. Selles osas on Eesti ametnikkond üsnagi pragmaatiline ja pigem tegudele suunatud. Ollakse riskialtid, katsetushimulised ja tõenduspõhised. Küll aga kummitab Eesti avalikku teenistust teatud määral planeerimisoptimism, sh kalduvus alahinnata avalike projektide (aja)kulukust ja ülehinnata teostatavust. Avalikus sektoris kütavad seda optimismi valimislubadused, ametnikkonna informeeritud skepsis on selles plaanis vajalik süsteemne tasakaalustaja, aga see skepsis peab olema tõepoolest informeeritud ja argumenteeritud. Planeerimis- ja otsustus-psühholoogiliste tüüpvigade ennetamine või märkamine on väga oluline kognitiivne pingutus, mida iga tippametnik peab suutma teha. Kaalukamad vead sünnivad teinekord aabitsatõdede eiramisest.

Poliitikute-ametnikkonna strateegiline võimutasakaal võib ühes riigis ajaloo jooksul oluliselt muutuda, samuti varieerub see oluliselt riigiti. On täiesti legitiimne taotleda selle strateegilise võimutasakaalu muutmist, sama legitiimne aga on ka eeldus, et selle tasakaalu muutmisel ei lõhutaks õiguskorda ennast ning et seejuures teadvustataks kehtiva rollijaotuse põhjusi ja eesmärke. EKRE algatatud kampaaniat „süvariigi“ vastu tippametnike vallandamis- ja väljavahetamiskatsete teel ei saa pidada legitiimseks, sest seadusi muutmata püütakse tippametnikke surve läbi allutada erakondlikule „käitumiskontrollile“ eesmärgiga neid seadusega ette nähtud rollist välja raputada. Seda olukorras, kus “käitumiskontrolli” propageeriv minister ise võtab kohtumisel ettevõtjatega teise ministeeriumi ministri ja ametniku peale valetada neile sõnu suhu pannes, jättes ettevõtjale riigist tõepoolest väga veidra ja ettevõtjavaenuliku mulje. Samuti ei saa avaliku teenistuse reformikatseks pidada seda, kui minister eeldab „käitumiskontrolli“ osana kantslerilt, et viimane tema võimalike õigusrikkumiste osas lihtsalt vaikib.

Üks tabu, mille rikkumist verbaalse avaliku „käitumiskontrolli“ käigus Illar Lemettile ette heideti, oli poliitiliselt sanktsioneerimata suhtlus ajakirjanikega – et ta avaldas ajakirjandusele ministeeriumisisese kirjavahetuse. Avaliku teabe seadus keelab juhtimisvigade ja õigusrikkumiste varjamise. Lisaks sellele tuleb igal tippametnikul arvestada, et tema avalik tundekeha kuulub sama palju ka ajakirjandusele kui poliitikuile. Ajakirjandus on demokraatlikus riigis sõltumatu avalik järelevalveorgan, seda ka ametnikkonna suhtes. Tippametniku volitamata otsesuhtlus ajakirjanikega on seda arvestades demokraatlikus ühiskonnas igati kohane rutiin, see on avaliku võimu avalikuna püsimise üks olulisi meetmeid, et avaliku võimu teostamise kohta ei saadaks infot ainult erakonnapoliitiliste filtrite kaudu.

EKRE „süvariigi“-narratiivi probleem on, et see tõlgendab igasugust ametnikupoolset konfliktivalmidust allumatuse ja võimupiiride ületamise tunnusena. Eelnevalt sai kirjeldatud, kuidas ametniku konfliktsus võib tähendada hoopiski tõendust selle kohta, et avalik teenistus toimib. Avalik hüve võib väljenduda ka süsteemse piiranguna, nii pole riigihangete seaduse puhul tegemist üksnes ametialase korruptsiooni ärahoidmise, vaid võrdse konkurentsi ja vabaturu toimimise, st ettevõtlusvabaduse tagamise meetmega.

Et ametnikud omavad märkimisväärset võimu ja kulutavad avalike hüvede loomiseks ühiskonna ressursse, on tervislik ja pidev surve ametnikkonnale ainult kasulik. Selles plaanis on kahju, et riigireformi sihtasutuse ettepanekud suurema tähelepanuta kalevi alla lükati.

Ametnikkonna aktiivsuse valimatut sensitiviseerimist tuleb aga mõista kui tema tasalülitamise üritust, katset muuta strateegilise võimu teostamise seadusega ette nähtud rolle erakondlikust huvist lähtuvate survemeetmetega. Selleks et sellised seadusevälised survemeetmed vilja ei kannaks, ongi tippametniku ning ministri ja tema erakonna vahelise sidurdava kehandina neid otsuseid tegema määratud Vabariigi Valitsus. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ebaseadusliku vallandamise katsele reageeris peaminister pärast mõningast pausi üsna üheselt. Illar Lemetti vallandamise kaasuses see põhjus, miks just Vabariigi Valitsus ja mitte konkreetne minister kantsleri vallandamise üle otsustab, nii selgelt ei väljendunud. Läbikukkunud ministriga pandi EKRE maine säilitamise huvides hauapanusena kaasa tippametnik.

On iseasi, kui pillavat poliitilist matusekombestikku Eesti-sugune riik endale lubada saab. Märksa tõsisem probleem EKRE praeguse süsteemse tegevusega ametnikkonna suunal on see, et siin rikutakse demokraatliku õigusriigi üht olulisemat – võimude lahususe – alusprintsiipi. Täitevvõim ei saa iseseisvalt, seadusandliku võimu nõusolekuta muuta oma võimu piire ja kehtivat seadusega ette nähtud võimurollide jaotust. Kui valitsuskoalitsioon või -erakond soovib avalikku teenistust mingites seaduses sätestatud küsimustes reformida, tuleb see taotlus artikuleerida ja küsida selleks seadusandlikult võimult luba. Illar Lemetti kaasus oli midagi palju enamat ühe tippametniku ebaõiglase vallandamise loost.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht