Hea giidiga Aafrikasse

TIIT PRUULI

Rein Kuresoo. Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt Mandrilt. Tallinn: Varrak, 2019. 288 lk. 26.95 €.

Ligi veerand sajandit tagasi jõudsin esimest korda Aafrikasse. Läksin sinna nagu tavaline poolharitlasest linnavurle – Londoni firma reisibuklett oli läikiv, fotod ilusad. Lisaks tahtsin aru saada, mis asjad need Hemingway poolt kuulsaks kirjutatud Aafrika haljad künkad ikkagi on ja kas õhtune džinn toonikuga aitab malaaria vastu. Alustuseks, et lahe välja näha, ostsin Johannesburgist laia äärega nahkse kaabu. Lisaks kujutasin nagu paljud looduskauged inimesed ette, et kui kihutan lahtise džiibiga läbi „suure viisiku“ karjade (leopard, pühvel, elevant, ninasarvik, lõvi), siis olen teinud midagi kõige kardetavamat ja ägedamat, mida maailmas üldse teha saab.

Ja olin hämmeldunud, et mõne päevaga sai minust, kärsitust tegelasest, hoopis teine mees. Kadusid safarisportlase matšolikkus ja edev Tarzani-poos, võisin istuda tundide kaupa binokliga vaatetornis, oodata, kuni kaelkirjakud ja impalad jooma tulevad ning kuulata oma giidi Rodi lugusid elevantide psühholoogiast, mida ta oma sõnade järgi tundvat tema enese sõnade kohaselt palju paremini kui oma eksnaise hingeelu.

Sel reisil sain aru, mida tähendab hea reisijuht. Rod oli endine Rodeesia armee eriüksuse pealik, kes veetis oma kambaga aastaid džunglis. Looduses ei saanud ellu jääda automaadiga vehkides, tuli loodust tunda. Rodi üksusest olid peale sõja lõppu elus veel vaid tema ja üks ratastoolis kamraad. Sõja järel õppis ta Kaplinnas loodushoidu ja asus siis Botswanas tööle turismigiidina.

Raamatu „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ autor, ameti poolest bioloog Rein Kuresoo on samuti tegutsenud Aafrikas reisijuhina, kaante vahele on koondatud reisilood mitmetelt matkadelt Botswanasse, Sambiasse, Ugandasse.

Esimene asi, mis tekitas seda raamatut lugedes mõnusa tuttava surina, olid eri situatsioonide kirjeldused, mille taga aimdub loodusuurija elevus enne kohtumist Tema Endaga, loodusega. Jah, seal põõsa, rohututi, papüüruse või vesiroosi taga ta on. Keegi või miski. Võibolla kingnokk, võibolla irvnokk. Polegi alati tähtis, kes või mis täpselt seal ootab, aga see ootusärevus on magus. Nagu seisaksid taas seitsmenda klassi jõnglasena kino Ekraan ees ja ootaksid, kas kohtamisele tuleb Triinu või Katrin. Mõlemad said ju kutsutud ja vahet pole, kumb tuleb. Ja kui kumbki ei tule, on ka üksi põnev kolmandat korda filmi „Pikk blond mees, must king jalas“ vaatama minna.

Selle elevustunde kirjeldamise oskus näitab kirge, mida kirjutaja ise maastikul läbi on elanud. Kirge on Kuresoo raamat täis, lagedast kõrbest kuni läbimatu metsani.

Nii esimesel Aafrika loodusreisil Botswanas-Sambias-Malawis-Tansaanias-Keenias kui alles hiljuti Namiibias käies valdas mind pidev erutus. Esimestel väliöödel ei maga ma sisuliselt silmatäitki. Lõvide möirgamine hirmutab, telki ümbritsevasse elektrikarjusesse jooksnud hüäänkoerte kiunumine kohutab, elevantide jooksumüdin paneb pead tõstma ja ootama, et ega nad läbi me telgi ei jookse, veel kümned tundmatud huilged, hõiked ja arusaamatud helid. Ja ratsionaalselt sa ju tead, et kõik on kontrolli all, aga ikkagi…

Kokkuvõttes ei ole see aga hirm, see on põnevus.

Iga hommik Aafrika loomasafaril on, nagu ei algaks mitte uus päev, vaid koos päikesetõusuga algaks ka uus elu. Seisad ammu enne, kui giid on ärganud, autoukse juures, binokkel ja veepudel käes, ja ootad, mis imelist vaatepilti ja uut tarkust sulle täna pakutakse.

Erinevalt paljudest reisilugudest on Rein Kuresoo raamat haritud inimese kirjutatud teos. Autor tunneb neid, kellest ta kirjutab, väga hästi. Tunneb elevante, mantelmangabeisid, antiloope, mägigorillasid ja kõiki neid loomi, linde ja kalu, kelle kohta oleks tõsisema huvilise tarbeks võinud raamatu lõpus ka register olla.

Seda raamatut on nauditav lugeda nii neil, kes teavad Aafrika elanikke vaid „Lõvikuninga“ filmi järgi, kui ka neil, kes oskavad londikkoonu liigitada mitte putuktoiduliste hulka, vaid damaanide sugulaseks, kes teevad vahet Niiluse ahvena ja kirevahvena vahel. Ladusalt arusaadavate looduskirjelduste vahele tehakse peenekoelist nalja ja antakse ülevaateid viimastest DNA-uuringutest, radiosüsiniku meetodil hinnatud baobabide vanusest ja muust, mida keskmine safariturist lihtsalt niisama looduses liikudes üles ei korja.

Üks korralik giid peab olema hea lugude jutustaja. Seda Kuresoo kindlasti on. Ta mitte ei kirjuta vaid elusloodusest nii, et see su silme ees elama hakkab, vaid maalib ka üldisi olustikupilte sellise tõetruudusega, et kujutledki lugedes end ette kulgemas mööda punasest lateriidist teed ja lehvitamas tee ääres „mzungu, mzungu“ karjuvatele lastele. Tõsise jutu vahele leiab raamatust vastuseid ka paljudele lõbusamatele küsimustele. Kes või mis lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni? Kus on issanda loomaaed sama kirju kui katsumise päeva kujutav pilt Vahitorni kalendris? Milliseid banaane tuleb sööta üle aisa löövale mehele? Mis maitseb Ugandas nagu pruunist jõupaberist ümbrik? Kes näevad välja nii, nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega? Miks on sebrad triibulised?

Turismi mõju Musta Aafrika riikidele on raske üle hinnata.  Ühelt poolt on selge, et see annab vaestele hõimudele väga olulise osa nende sissetulekust. Teisalt on mõnelgi pool käes piirid, kus turistide hulk hakkab normaalset ja traditsioonilist elu rikkuma, kus päris külad hakkavad funktsioneerima Rocca al Mare vabaõhumuuseumidena ning kus ausate rahvusparkide ja jahialade kõrvale tekivad „konservivabrikud“, mille ülesandeks on kasvatada loomi, keda naiivsed või küünilised turistid saavad vastavalt soovile kas nunnutada või tulistada. Nii et Aafrikasse turismireisile sõites peab tegema eeltööd ja omama teadmisi, ilma milleta võid tahtmatult kaasa aidata vaesuse ja kurjuse levimisele sel mandril, mis valge mehe käe läbi juba niigi palju kannatanud.

Ja mõnel pool on küsimus lihtsalt selles, et massiturism muudab ka maailma ilusaimad paigad selliseks, kust pärast põgusat pilguheitu kiiresti lahkuma kibeled. Muidugi on Victoria joa langemine võimas vaatepilt, aga ma julgen pigem soovitada palju erutavamaid jalgsimatku või öösafareid kogenud teejuhtidega nagu Rein Kuresoo.

Teoses on ka poliitilis-ajaloolisi lõike, mis mõne arvates ehk loodusemehe reisiraamatusse ei sobiks, aga ilma milleta oleks võimatu Aafrikat mõista. Ilma ei saaks me aru näiteks sellestki, miks kütitakse ninasarvikuid, miks on elevantide arv 40 aastaga vähenenud umbes kolmandiku võrra. Musta Mandri puhul peame rääkima koloniaalpärandist (nt riigipiiride tõmbamisel), omamaistest diktaatoreist (Idi Amin, Yoweri Museveni, Kenneth Kaunda), korruptsioonist (Krügeri rahvuspargis), kodusõdadest (Angolas, Rodeesias, Ugandas), uuskolonialismist (Hiina mõju Angolas, Sambias jm).

Muidugi ei pääse haritud ja südametunnistusega autor kuidagi mööda salaküttidest (jahikire rahuldamine ja ohverdused Hiina meditsiini altarile), trofeejahimeestest (kurikuulus Walter Palmeri kaasus, kes tappis vibuga Zimbabwe ühe kuulsaima lõvi Cecili), keskkonnakaitsest (Victoria järve atrofeerumine, kaevanduste rajamise oht Murchison Fallsi rahvuspargis) ning globaalsest kliimasoojenemisest.

Kuresoo räägib raamatus väga vanadest asjadest – Kalahari kõrb tekkis 60 miljonit aastat tagasi, vanim baobab elas 2450 aasta vanuseks, Niiluse harfil on musitseeritud juba 5000 aastat. Aga lugedes, kui palju suuri ohte varitseb Aafrikat täna, mõtled paratamatult selle raamatu imelisi pilte vaadates, et kui kauaks seda ilu, seda ausat, mitte inimese poolt mõjutatud olelusvõitlust seal tegelikult jätkub.

Kuni Aafrika on veel piisavalt „päris“, tasub seal ringi käia. Lisaks suurele viisikule tasuks kindlasti oma loomanimestikku saada ka kole viisik ehk tüügassiga, gnuu, hüään, raisakotkas ja marabu. Aafrikast on lootust aru saada vaid siis, kui osatakse ühel pildil näha ilusat ja koledat korraga.

Vaatamata rohkele džinntoonikule jäin oma esimesel Aafrika-reisil malaariasse. Vastik tõbi, mille põdemist ei taha kellelegi soovitada. Kohe nii vastik, et pelgasin, et sinna Tansaania tühermaale ma kaeluskotkaste ja muude raipeõgijate rõõmuks oma maise keha ka jätan.

Aga ei, sain terveks ja malaariale lisaks haigestusin hoopis ühte teise haigusesse. Siiski mitte ebolasse, unitõppe,
AIDS-i, hepatiiti ega muusse taolisesse, mida Aafrikas hankida võib.

Seda uut haigust on võimalik ravida kas aeg-ajalt kohal käies või Rein Kuresoo raamatu laadseid tablette neelates. Ainult siis on haiguste ravi garanteeritud!

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk