Tunnetest poliitikas

TOOMAS JÜRGENSTEIN

Manitsusi tunnetest hoiduda ja ratsionaalsemalt käituda võib parasjagu aktuaalsete poliitiliste teemade puhul väga sageli kuulda. Tihti on need sünkroonis tunnete paisutamisega, olgu spontaansest vihahoost, teadliku tähelepanu püüdmise nimel või argumentide nappuse varjamiseks. Filosoofia ja usundiloo õpetajana olen juba paarkümmend aastat arutanud õpilastega tundides tunnete osa ühiskonnas ja nuusutanud pisut poliitikafilosoofia aluseid. Lisaks andsid kolm aastat riigikogus ka praktilist kogemust, mille põhjal püüan välja tuua mõningaid ettevaatlikke mustreid ja üldistusi.

Poliitikat jälgides ja selles osaledes meenus tundelistel hetkedel tihti Platoni „Politeia“. Sokrates, kellele vestluskaaslane Glaukon innukalt takka kiidab, näitab seal, kuidas põlgavad valitsemiskohustusi tunnetelt kasinad ja mõistuses hiilgavad filosoofid, keda aga ometi on vaja valitsema sundida.

„„Kas sul on nüüd,“ jätkasin, „nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõeline filosoofia elu[viis]?“

„Zeusi nimel, ei ole sellist.“

„Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema rivaalid.“

„Kuidas teisiti?“

„Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige targemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on eelistavam riigimehe elule?“

„Ei kedagi teist,“ ütles tema.“[1]

Varalahkunud tõlkija ja õppejõud Marju Lepajõe, kellelt pärineb tsiteeritud Platoni tõlge, ütleb filmis „Päevade sõnad“, et tema parim loominguline seisund on kerge masendus. Kahtlemata oli Marju Lepajõe vaimult peale kõige muu ka filosoof, kelle kogemust ma ettevaatlikult üldistan. Mulle on ikka sümpaatsed olnud filosoofi tüüpi riigimehed, kes püüavad head poliitikat mõista loominguna, kus valitseb mõistuse, tahte ja tunnete tasakaal. Samas olen kõrvalt palju kordi näinud, kuidas selle tasakaalu poole püüdlejad saavad osavatelt tunnetega manipuleerijatelt enamasti armetult lüüa, sellest tekkinud masendustundest lähtuv looming aitab neil aga uuesti pinnale tõusta.

Minu kogemus ütleb, et poliitikast tõukuvad tunded voogavad kõige ehedamalt vabas õhus toimuvatel miitingutel, toetusavaldustel ja protestidel. Alustaksin ühest ehk emotsionaalseimast ja tänini vastakaid tõlgendusi pakkuvast meeleavaldusest, mis toimus 26.11.2018 riigikogu ees platsil ja oli suunatud tookord parlamendi toetust ootava ränderaamistiku vastu. Tunded keesid ka väljaspool meeleavalduspaika. Saabusin hommikul Tartust, võtsin bussilt tulles takso Toompeale sõiduks ning taksojuht vahutas vihast, sest meie iseseisvusel olevat pärast ränderaamistiku vastuvõtmist reaalselt lõpp.

Kohale jõudes tajusin esmalt meeleoluna hirmu ja ebakindlust, kuid ka püüet platsil valitsevaid kirgi agressiivsuseks kanaliseerida. President Kersti Kaljulaidi oli ühel plakatil kujutatud habemiku moslemi mehena, all kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel mehel oli käes päris hea puusepaoskusega tehtud võllas, küljes selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“, kuhu oli üles riputatud mikser. Kuna olen tegevusalalt eelkõige teoloog, mõistsin mingil hetkel miitingul toimuvat inimloomuse selle osa väljendusena, mis nõuab kellegi ristilöömist! Ehk siis pühakirja tsiteerides: „Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.“[2]

Hirmu olulise mõtestajana ühiskonnas meenus mulle pisut hiljem ka Thomas Hobbes. „Mina ja hirm oleme kaksikvennad,“ olevat ta tavatsenud öelda. Inimese egoistlikud ja üksteisega konkureerivad soovid viivad Hobbesi arvates tahes-tahtmata konfliktideni ühiskonnas, seda saab ära hoida vaid hirmu tekitav riigivõim, mis sunniks inimesi seadusi ja lepinguid täitma. Mõtlesin veel Hobbesist lähtuvalt paradoksile, et ränderaamistiku vastased taotlesid sellest keeldudes maailma migratsiooniküsimustes vähemat reguleeritust, st omamoodi kõikide võitlust kõikide vastu.

Oma tookordsest käitumisest tahaksin esile tuua kaks aspekti. Esiteks, jälle üsna hobbesilikult, püüdsin tunnete ohjeldamiseks luua reegleid ja koostasin kümme käsku meeleavaldusel osalevale poliitikule. On ju reeglid ilma mõõga poolt sisendatud autoriteedita Hobbesi järgi lihtsalt sõnad. Lühendatult kõlasid mu reeglid järgmiselt: 1) Otsuse langetamisel lähtu oma südametunnistusest; 2) ära kasuta välispoliitilist teemat siseriiklike probleemide lahendamiseks; 3) ära unusta, et poliitikas ootavad lahendust paljud aktuaalsed teemad, ühega tegeledes ei tohi teisi unustada; 4) kuula ja loe, mida ütlevad käsitletava teema kohta teadlased, tippspetsialistid, pikaajalised diplomaadid, usuorganisatsioonid; ära lähtu ühest arvamusest, vaid sünteesi seisukoht paljudest; 5) ära hirmuta mingi teemaga kedagi ega kutsu üles vägivallale; 6) räägi teemadest oma suguvõsas, kuula nii vanema kui noorema põlvkonna arusaamu; 7) ära varasta autoriteetse isiku arvamusest ainult ühte detaili, mida üldistada; 8) ära levita tundlike teemade ja nende menetlemise kohta valeteavet; 9) ära himusta isiklikku võimu, sea esiplaanile riiklikud huvid; 10) kui tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega.

Teiseks tundsin meeleavaldusel hetkeks ka hirmust võitusaamise ülendavat mõju. Pärast üht vihast sõnavõttu, mis seostas rändeleppe toetamise reeturlusega, tõstsin käe ja hüüdsin, et toetan seda lepet. Tunnistan, et tundsin end pärast seda väikest meelsusavaldust lausa ekstaatiliselt. Tagantjärele mõeldes oli see üsna loogiline, olid ju ränderaamistikule oma toetust avaldanud mulle olulised igavikulisust rõhutavad organisatsioonid nagu Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit ja katoliku kirik.

Püüdes konkreetsest sündmusest jõuda ettevaatlike üldistusteni, tuleb kindlasti nõustuda, et hirmu ja ebakindlust saab juhtida, nende abil inimesi suunata ja valitseda. Yuval Noah Harari kirjutab oma menuraamatus „Homo Deus“: „Homo Sapiens elab kolmetises tegelikkuses. Tema maailm sisaldab lisaks puudele, jõgedele, hirmudele ja himudele ka lugusid rahast, jumalatest, rahvastest ja kontsernidest. Ajaloo kulgedes kasvas jumalate, rahvaste ja kontsernide mõju jõgede, hirmude ja himude arvelt. Maailmas on endiselt palju jõgesid ning hirm ja tahtmine ajendavad inimesi endiselt tegutsema. Kuid Jeesus Kristus, Prantsuse Vabariik ja Apple on jõgedele paisud ehitanud, need oma huvide ette rakendanud ning õppinud kujundama meie sügavamaid kartusi ja ihasid.“[3]

Psühholoogid oskaksid inimestega manipuleerimise viisidest kindlasti rääkida märksa sügavamini kui mina, kuid pealiskaudselgi vaatlusel on mõned Harari poolt vihjatud kartuste ja ihade kujundamise meetodid Eesti poliitikas selgesti äratuntavad. Näiteks kõnede ja mitte dialoogide pidamine, püüd pigem lihtsustada kui elu keerulisust seletada, süüdlaste ja mitte mõistmise otsimine jne. Pisut põhjalikumalt religiooniga tegelenud inimene näeb põgusal pilgul sedagi, et mitmete tunnuste poolest sarnaneb hirmu sihipärane kasutamine poliitikas nähtusega, mida religioonis tuntakse fundamentalismi nime all.

Fundamentalismis, mis tekkis pisut üle saja aasta tagasi Ameerikas, räägitakse must-valgest maailmast, keeruliste probleemide lihtsustamistest ja üldistustest, kurjuse projitseerimisest enesest väljapoole, alati aktuaalsest vaenlasepildist, tugevast juhist, patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest jne. Pole ime, et selles mõttevoolus nimetatakse president Kersti Kaljulaidi emotsionaalselt ülesköetud naiseks, Greta Thunbergi hellitatud, pestud ajuga ja ärakasutatud tüdrukuks, tuntakse kaasa põhjanaabritele nende ebasoliidse valitsuse pärast, öeldakse Soome peaministri Sanna Marini kohta, et müüjatüdrukust on saanud peaminister jne. Viimane märkus tõi selle välja öelnud poliitikule küll pisut kriitikat ka tema traditsioonilistelt toetajatelt.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu on hoiatanud fundamentalismi (mida ta poeetilisemalt nimetab vundamentalismiks) ühiskondliku mõju eest: „Igal juhul on vundamentalism alati poliitiline, alati sihitud oma autoriteedi ja võimu kehtestamisele ja eelkõige sellisena teda tulekski võtta. Ilusate sõnade taga usust ja ligimesearmastusest paistavad ikka võimuiha kõrvad. Jällegi, ka kogu muu poliitilist võitlust peetakse ju võimu nimel, aga vundamentalist tahab selles justkui eripositsiooni, kriitikavabadust, sest temal on ju tõde – nii nagu see, kuskil pühakirjas kirjas on. Seda eripositsiooni talle demokraatias anda ei saa ega tohi.“[4]

Pikemat ja analüüsivamat kirjalikku vormi kasutatakse ühiskonna tunnete kujundamiseks harvem. Küllap õigustatult, esiteks võtaks raamatu kirjutamine aega ning teiseks oleks teos avatud kriitikale. Eesti oludes on erandiks üks rohkem kui neljasajaleheküljeline tundeline raamat, mida olen kujundlikult nimetanud „kutseks madalate tungide tangole“.[5] Raamat kubiseb kirglikest hinnanguist ja kirjeldab ühe erakonna ja mõtteviisi hukatuslikkust. Autor alustab oma raamatut 19. sajandi lõpust pärineva rahvapärimusega kangekaelsest ja rumalast seast, kes tüürib jõel jääpanka, ei kuula luige tarku nõuandeid ja sõidab nii kosest alla. Märkimist väärib, et hoolimata oma hinnangute kinnituseks loodud üliemotsionaalsest ja sildistavast tekstist, olematute seoste loomisest ja valeväidetest pole autor raamatu lõpus ikkagi veel kindel, kas lugejad mõistavad sea ja luige allegooriat õigesti, ning lisab seletuse:

„Lugejad, kes ei mõistnud ehk raamatu alguses ära toodud sea ja luige muistendi allegoorilist tähendust, peaks nüüd olema jõudnud äratundmisele, kes on selles loos siga ja kes on luik. Mina näen ilusa ja targa valge luigena eesti rahvast, seategudest aga käesolev raamat kõnelebki …“[6]

Sessamas raamatus kõneldi üsna pikalt ja emotsionaalselt ka kooseluseadusest, mis on poliitilisi tundeid paisutanud nüüd juba üle viie aasta. Mäletan hästi seda päeva õpetajana koolis, muidu poliitika suhtes üsna ükskõiksetest õpilastest ootasid väga paljud vahetundides arvutist uudiseid riigikogu otsuse kohta. Nooremale põlvkonnale polnud kooseluseadus reeglina probleemiks, suures enamuses seda toetati ning selle vastuvõtmist peeti tähtsaks, noortega arvestamiseks ja terve mõistuse võiduks.

Kooseluseaduse puhul kasutati poliitikas ka religioosseid argumente rohkem kui üsna sekulariseerunud Eestis tavaliselt. Pikka aega oli kõnekas tõik, et kõige põhjalikumad ja argumenteeritumad usulised artiklid[7] kõnelesid asjalikult, kuid väheste tunnetega kooseluseaduse toetuseks. Siirast usust kantud tundeliste eituste vastu olid need artiklid suhteliselt jõuetud.

Olukord muutus kardinaalselt 5. novembril 2017 eetris olnud saates „Suud puhtaks“,[8] kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Ratsionaalsed argumendid said paljudele üsna ootamatu liitlase tunnete näol.

Loole tagasi mõeldes olen end tabanud mitu korda küsimas, miks jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum, kellele meedia on alati avatud? Olen Annika Laatsi sõnavõttu võrrelnud isegi Rosa Parksi enam kui poolesaja aasta taguse looga Ameerika Ühendriikides Montgomerys. Bussides olid eesmised kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistele istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu, pidid mustad oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis leebelt ja rahulikult end vahistada. Aga samm rasside võrdsete õiguste suunas oli tehtud.

Vähemalt minule kangastus Annika Laatsi sõnavõtus tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“. Telesaates oli tunda ka kooseluseaduse vastaste teatud nõutust, olid nad ju religiooni ja usutundeid oma võitluses alati liitlastena tajunud, saates aga jäi domineerima vastupidine seisukoht. Tähelepanuväärne oli seegi, et paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla väga võimas ja kaasakiskuv. Selle põhjal tundub mulle, et armastussõnumi poliitiline testimine seisab Eesti ühiskonnas veel ees.

Tahan puudutada veel üht teemat, mis seondub tunnetega poliitilisel keskteel. Taas näide kirglike tunnetega raamatute maailmast. Itaallane Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. Seal kirjeldatakse Itaalia küla, kus toimuvad sageli poliitilised konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel, kes esindab konservatiivset joont. Omaette eluline tegelane on raamatus Kristus, kes Camilloga pikki dialooge peab ja talle nõu annab. Peppone lapse ristimise lugu näitab ilmekalt meeste tundeid ja poliitilisi eelistusi:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale. „Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt. „Lenin-Liberio-Antonio,“ vastas naine. „Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi.“[9]

Loomulikult Peppone pahandab, järgneb kaklus, mille don Camillo Kristuse nõuandel antud meisterliku lõuahaagiga võidab, ja Peppone peab tema tingimustega nõustuma:

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt. „Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo. „Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone. Don Camillo raputas pead. „Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles Camillo. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.“ – „Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes. Kui kõik oli lõpetatud ja don Camillo altari eest möödus, ütles Kristus naeratades: „Don Camillo, tarvis on tõtt ütelda: poliitikas oled minust üle.““[10]

Tunnete kohta poliitikas tahan rõhutada, et kirgi ja tundeid ei tohiks jätta äärmustele, vaid need on vajalikud ka keskteel. Eelviidatud raamatus lähevad don Camillo ja Peppone oma tõde itaallasliku temperamendiga kaitstes õige tihti käsitsi kokku, kuid äärmuste vastu ühendavad nad enamasti oma jõud. Seetõttu laiendan natuke ristimispeatüki kokkuvõtet: kus tehakse poliitikat don Camillo ja Peppone moodi, pole äärmustel suurt midagi teha.

Kirjutades tunnete rollist poliitikas, tundsin puudust staažikama poliitiku pilgust sellele teemale. Mitmel korral riigikogusse valitud ning ministriametiski olnud sõber kommenteeris omajagu emotsionaalselt: „Kõik me kasutame emotsioonidele rõhumist, et saavutada midagi: ma teen seda täna ettevõtluses, keegi müüb emotsionaalse reklaami abil šokolaadi … keegi kutsub üles rändelepingu vastu. Ja vaat siin ongi, et kustmaalt on see n-ö loomulik tunnetele rõhumine, mille eesmärgiks on saata korda head ja edasiviivat, ja millal saab sellest küüniline poliittehnoloogiline ärakasutamine n-ö saatana teenistuses. See on põhiküsimus. Aga ma usun ka seda, et ühiskonnana kasvades ja jõukamaks saades on ka meie emotsioonid lõpuks ausamad ja asuvad üha rohkem poliitikas edasiviiva positiivsuse teenistusse.“

Mulle näib, et hillitsetud tunnetega loominguline poliitika, kust on kõrvale jäetud äärmused, võib anda eeskuju väga erinevatel elualadel. Eespool mainitud filmis „Päevade sõnad“ toob Marju Lepajõe antiigi suure oraatori, poliitiku ja kirjaniku Cicero tekste eeskujuks isegi teadustekstidele: „Kui sa loed neid teadustekste, siis see tuimus ikkagi rabab. No kui tuimalt võib kirjutada!? Ja sa võtad Cicero kätte ja … no tekst hingab, ta on ikkagi inimene sul seal. Ta ei ole tekitanud sõnu, kirjutab mõtet sinna!“ Küllap on Marju Lepajõe talle omasel emotsionaalsel-mõtlikul moel sõnastanud siin teatud ideaali nii poliitilise teksti kui ka poliitikute poolt välja öeldud sõnade jaoks.

[1] Platon, Politeia. Tlk M. Lepajõe. Rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Toim. J. Päll. Tallinn, 2006, lk 296.

[2] Lk 23:23.

[3] Y. N. Harari, Homo Deus. Homse lühiajalugu. Tlk A. Põldsam. Tallinn, 2018, lk 165.

[4] T. Õnnepalu, Vundamentalismist. Edmund Burke’i Selts, 18.09.2017. https://bit.ly/2FM4Egk.

[5] T. Jürgenstein, Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse madalate tungide tangole. Tartu Postimees, 05.07.2019.

[6] H. Põlluaas, Sotsid. Tallinn, 2019, lk 426.

[7] Nt J. Lahe, U. Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri, 2011, nr 1, lk 3–21.

[8] Suud puhtaks. 05.11.2017, https://bit.ly/30dZQKe.

[9] G. Guareshi, Don Camillo väike maailm. Tlk J. Säkk. Stockholm, 1957, lk 35–36.

[10] Sealsamas, lk 38.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi