Raharikkus
November, 2021Üks tont käib ringi mööda ilma. Mul on selle kohta mõni pilt.
Pilt 1
Juulis avastati Ukrainas, Vinnõtsja linnas 3800 Sony Playstation 4 midagi arvutamas. Alguses arvati, et tegu oli bitcoin’i kaevandusega. Kuid võta näpust, masinad mängisid hoopis automatiseeritult EA FIFA online-versiooni, selleks et mängusisest raha teenida ja sellega kaubelda. Möödunud aastal tõid tehingud tolle rahaga mängutootjale Electronic Arts sisse 1,6 miljardit eurot.
Pilt 2
2021 läheb ajalukku nn NFT (non-fungible tokens, krüptograafilised omandisertifikaadid) turgude esiletõusu aastana. NFT-d on muutunud kiiresti oluliseks investeerimise ja spekuleerimise objektiks, juba kasutatakse sel turul mitmesuguseid keerukaid derivaatide tüüpi finantsinstrumente. Kultuurianalüütiku silm aga märkab, et kõrge hinna saavutavad sellised NFT-pildikesed, mis suhestuvad mõne interneti subkultuuriga ning on seerialised – moodustavad teatud süsteemi põhjal intertekstuaalse võrgustiku. Niisiis klassikalised kultuuridünaamika põhimõtted (nähtavat rütmi loovad ning tugevalt intertekstuaalsed seeriad tõusevad esile) kujundavad ka kõige kaasaegsemat investeerimisvaldkonda.
Pilt 3
Järjest tekib plokiahelapõhiseid videomängumaailmu (Axie Infinity, Decentraland, Loot, Realm), mida tuntakse koondmõiste metaverse all. Neis osalemine on justkui investeering. Sagedasti tuleb selleks osta keskkonna oma krüptovääringut või selle eri elemente, tihti NFT vormis. Seejärel aga saab keskkonnas osalemise eest tasu või kallineb mängija virtuaalvalduse või vääringu väärtus. Mänguraha või -omandit saab vahetada ükspuha mis muu vääringu vastu. Nii pole mängija enam platvormi jaoks andmekogum, mida reklaamiandjale maha müüa, vaid temast saab selle osanik – kelle osalus tõstab kogu keskkonna/raha väärtust ja kes saab sellest tõusust osa. Paljud küsivad praegu, et mis saaks, kui sarnaseid mudeleid õnnestuks välja arendada sotsiaalmeediale. Arendustöö käib mitmel rindel.
Mis on neil piltidel valesti? Või õigesti?
Esmalt tuleks meenutada vana tõdemust, et internetimajandust veab kultuur. Inimeste vajadus tähendusrikka elu järele, kultuuri loodud tähendussüsteemid ja väärtused. See on alati nii olnud, ent plokiahelatel põhinevad DeFi’d (detsentraliseeritud finantsturud) teevad selle erakordse selgusega ilmsiks.
Et raha on (väärtuse) meedium, mis ka loob majandust innoveerivaid ja vedavaid väärtuskogukondi, on väidetud otsapidi juba Aristotelesest saati. Erilise selgusega tegid seda 19. sajandi lõpul institutsionalistliku/evolutsionistliku majandusteaduse eestvedajad (Thorstein B. Veblen, John R. Commons jt), kes sidusid sotsiaalsete institutsioonide sünni kultuuri ja tähendussüsteemidega, samuti kommunikatsioonisüsteemide ja tehnoloogiaga ning näitasid, kuidas igasugune majandusareng neist konstellatsioonidest sõltub. Majandusteadlane Jason Potts on näidanud, kuidas ettevõte kui majanduses domineeriv organisatsioonivorm tekkis elektri leiutamisest ja sellest tulenenud uuest industrialiseerimislainest. Nüüd usub Potts, et plokiahelate võimaldatud uutlaadi organisatsioonid (nn detsentraliseeritud autonoomsed organisatsioonid ehk DAO-d)[1] võtavad peatselt üle juhtrolli turgude koordineerimisel.
Ka mina ei oska teistmoodi mõelda, kui et tulevikuturge struktureerivad detsentraliseerimistehnoloogiad, uute majandusorganisatsioonide koondumist tingivad ennekõike uued krüptorahad kui meediumid ja väärtus- ning tähendussüsteemid, mida need kannavad. Miks nii? Sest nood tehnoloogiad on praeguseks sedavõrd arenenud, neid võetakse kasutusele nii mitmel pool, et neid enam tagasi tuubi ei topi. Lisaks ollakse mitmes sektoris väga huvitatud suurplatvormide võimu kärpimisest, et asendada platvormid kui vahendajad sarnase funktsiooniga detsentraliseeritud protokollidega, mis annaks rohkem võimu (loe: ehk tõhusamat tasu) nii sisuloojatele kui ka aktiivsetele kasutajatele (nt YouTube’i laadseid katseid on juba mitmeid: View.ly, DTube, Sliver.tv, Bit.Tube, LBRY.com jt). Kogu see töö viib ühel hetkel läbimurdeni.
Miks on aga detsentraliseerimine sisuliselt oluline? Küsimus on majanduspoliitiline ja käib tegelikult selle kohta, kuidas ja kellele väärtust luuakse. Satoshi Nakamoto üks peamisi motivatsioone eelmise majanduskriisi aegu Bitcoini luues oli astuda vastu pankadele kui poolmonopoolsetele institutsioonidele. Eriti häiris Nakamotot pankade võime ühepoolselt ja ad hoc raha juurde luua (sest laenude andmine ilma samaväärsete tagatisteta seda on), selle lisaraha kasutust võimupositsioonilt suunata ning kõigi teiste majandussüsteemis osalejate väärtuspositsioone kõigutada. Kuigi krüptokultuure peetakse üldiselt libertaarlikeks, on prantsuse filosoof Mark Alizart võrrelnud Nakamotot Karl Marxiga, kes pidas samuti monopole kapitalismi peamiseks ja ületamatuks probleemiks.[2] Kui Marx pani sel põhjusel ette kollektiivse kontrolli tootmisvahendite üle, siis Nakamoto soovis põhimõtteliselt demonopoliseerida ja kollektiviseerida rahaloome. Nüüdisaja üks olulisemaid majandusteadlasi Mariana Mazzucato on sarnaselt kritiseerinud nii panku kui ka platvorme, kes tema sõnutsi ei loo ühiskonnale jõukust lisavat väärtust, vaid võõrandavad oma eelispositsiooni toel teiste loodud väärtust.[3]
Kapitalismi geneetilise haiguse – et vabad turud viivad lõpuks monopolideni ehk mittevabade turgudeni – uueks lahenduseks ongi detsentraliseerimistehnoloogiad. Kuid ka detsentraliseeritud süsteemid vajavad valitsemismudelit. Plokiahela tehnoloogiad/võrgustikud kasutavad selleks enamasti nn tokenoomika mudeleid, mis määravad, kuidas süsteemid end oma rahasid jaotades valitsevad ning milliseid tegevusi ehk millist väärtusloomet kuidas tasustatakse.
Et plokiahelais on selle tulemusel kogu sisu ja kõik teenused väärtuspositsiooniga, kõige hind on selge, see see toob kaasa omad riskid, lihtsalt öeldes spekuleerimise. Sellega kaasnevat riski tuntakse muus majanduses finantsialiseerumisena – kui ise väärtust mitteloov finantssektor hakkab majanduses domineerima. Finantsialiseerumise muud riskid on fookus lühiajalistel eesmärkidel, samuti ressursside koondumine vaid finantssektorisse, taas kord monopoliseerumine. Nii eksisteerib risk, et detsentraliseerimispüüetest hoolimata jõutakse ka nn veeb 3.0-is lõpuks uute domineerivate jõukeskusteni. Märke olemasolevate krüptoressursside koondumisest on juba praegu.
Ometi saab ette kujutada ka alternatiivseid stsenaariume. Need lähtuvad essee alguses kirjeldatud Vebleni, Commonsi jt ideestikust ehk sellest, kuidas kultuur, kommunikatsioon ja meedia (sh raha kui meedium) loovad kogukondi ja institutsioone, mis omakorda genereerivad uusi teadmisi, innoveerivad, vedades nõnda majandusarengut. Selles kontekstis on krüptorahad olulised, sest need on esimesed väärtusmeediumid, millel on oma läbipaistev mälusüsteem – nii avalikud plokiahelad laiemalt kui ka neile ehitatud smart contract’id (programmeeritud lepingud või nende ahelad) salvestavad kõik tehingud ja need on kõigile näha. Sotsiaalmeedia uurija Lana Swartz tõdeb selle kohta, et kui rahameedium on alati loonud nn omavahel vahetuskaupa tegevaid kogukondi (transactional communities), siis nüüd on rahal salvestatud mälu ja see on kõigile näha. Nn programmeeritud raha hakkab toimima autokommunikatiivselt Juri Lotmani mõistes. See kommunikeerib kogukonna piire ning seda, milliseid väärtusi vahetatakse ehk mida ja kui palju väärtustatakse.
Oluline saab olema ka väärtusloome nähtav kollektiivsus. Õigemini, eraomandi ja ühisomandi kollaps, nende mõistete hägustumine. Sest tüüpiliselt tähendab näiteks DAO-s osalemine nii ühist panustamist kui ka ühiseid võite. Veelgi enam, investeering mõnda konkreetsesse plokiahela võrgustikku (sh selle rahasse) paneb investori tüüpjuhul eluliselt huvituma ka selle võrgustiku kasvust ja tugevnemisest. Eriti nn proof-of-stake võrgustikes on osalejatel selged rollid – olgu plokkide tootjate või nende valideerijatena. Investeeringu vahendusel muututakse justkui võrgustiku avalikeks teenistujateks. Ehk sellistes võrgustikes osaledes luuakse korraga nii avalikku kui ka eraväärtust, need on sama asi.
See tähendab väärtuskogukondade mitmekesistumist tulevikus. Seda eelkõige oma väärtusmeediumide ehk rahade toel. Kellele jalgpallikultuur ja FIFA videomängu maailm, kellele Axie Infinity või teatud teemarõhkudega NFT-de kollektsioneerimise kogukonnad, kellele uued filosoofia-DAO-d, kellele rohetehnoloogiasse investeerimise DAO-d, kellele paremradikaalide DAO-d jne. Küllap saab neid olema musttuhat, paljudel omad DeFi pangad jms finantsinstitutsioonid, tokenoomika jt valitsemistehnikad. Küsimus on aga selles, kuidas hakkavad väärtused ühest võrgustikust teise üle kanduma, kas väärtuskogukondade killustumine võib tähendada ka uusi konfliktiallikaid ja vastandumisi? Märgid ei ole head, nüüdsest sotsiaalmeediast on näha eri rahakogukondade vastastikust halvustamist – Ethereumi fännid halvustavad Cardanot ja vastupidi. See on loomulik, sest ka selles valdkonnas toimivad võrgustikuefektid – ühe võrgustiku atraktiivsuse kasv võib kaasa tuua teise väärtuse languse. Langus lööks aga sellesse investeerinu rahakoti pihta. Sellest tulenevadki praegused nn osaluskesksete krüptovõrgustike sõjad.
Saab näha, kas selliseid vastandumisi leevendavad eri krüptovõrkude vahele rajatavad nn sillad – mis lasevad lihtsamalt väärtusi ja tegevusi ühest võrgustikust teise üle kanda ja osaleda paljudes. Ehk läheb lõpuks ka väärtuskogukondadega nii, nagu on läinud diskursiivsete kogukondadega või identiteetidega – neid võib üksikisikul olla palju. Osaledes paljudes, seatakse need viljakasse dialoogi. Kui läheb nii ja iga subkultuur või väärtuskogukond saab tehnoloogilise võimaluse oma raha luua, siis toimiks raha nagu iga teine tähendussüsteem – nende rohkus vaid rikastab kultuuri, pakkudes tööriistu tähendusliku elu elamiseks. Need ei konkureeri üksteisega, vaid võimaldavad üksteist. Pole ju ka kino ilma teatrita.
Ja sarnaselt tähendussüsteemidega poleks ka väärtuskogukondade puhul alati selge, kust algab era- ja kust ühisomand. Mark Alizart’i arvates ootab meid krüptokommunism. See tont käibki mööda ilma ringi.
[1] Vt S. Hassan, P. De Filippi, Decentralized Autonomous Organization. Internet Policy Review, 2021, kd 10, nr 2.
[2] M. Alizart, Cryptocommunism. Cambridge, 2020.
[3] M. Mazzucato, The Value of Everything: Making and Taking in the Global Economy. Milton Keynes, 2018.
