Arvutuslik puitbrutalism – postdigitaalne ökoarhitektuur

SIIM TUKSAM

Tulevikutehnoloogiatest rääkides tuleb silmas pidada paari põhimõtet. Esiteks kiputakse tehnoloogia lühiajalist mõju alati ülehindama ja pikaajalist alahindama.[1] Teiseks on tehnoloogia kasutuselevõtu kiirusel Gaussi kõverat meenutav seos selle arenguga.[2] See tähendab, et kiire kasvu faasis on väga palju just lühiajalise mõju ülehindamist ning kui uut tehnoloogiat piisavalt tundma õpitakse, järgneb kainestumise faas, kus areng aeglustub ning tehnoloogia võetakse laialt kasutusse – spekulatsioonidega on lõpp. Tulevikutehnoloogiatest fantaseerides keskendume enamasti kiire kasvu algusfaasis olevatele innovatsioonidele ja enamjaolt paneme sellega korralikult puusse. Arhitektina olen mina aga huvitatud just küpsusfaasis olevatest tehnoloogiatest. Viimase kolme-kümne aasta jooksul on arhitektuuris sellesse faasi jõudnud digitaalne arhitektuur. See ei tähenda mitte „Simsi“ virtuaalseid maju, vaid arhitektuuri, mille kavandamine ja tootmine põhineb digitaalsetel tööriistadel.

Digitaalse arhitektuuri kasvukõvera algul oli valdavaks filosoofiline spekulatsioon. Arvutianimatsioon võimaldas muuta aegruumi seosed virtuaalses mõttes käegakatsutavaks ja tekkis mõte, et digitaalne arhitektuur on jätkuva variatsiooni ja kõverjate vormide loomise kunst. Arvutid, õigemini arhitektid, kes arvuteid kasutada mõistsid, suutsid luua üha keerukamaid konstruktsioone. Neis võis näha teatavat seost baroksete vormidega, aga ka 17. sajandi arengutega filosoofias ja matemaatikas – 1990. aastate alguses kirjutas üks arhitektide seas mõjukamaid filosoofe, Gilles Deleuze, kurrutamisest ja G. W. Leibnizi monaadidest ja infinitesimaalkõveratest,[3] mis varajaste digitaalarhitektide ideedega hästi kokku sobis.

Üha keerukamaid vorme oli muidugi aina keerukam ehitada, enamasti selleni ei jõutudki. Pärast dotcom-mulli lõhkemist millenniumivahetusel enam paljastest lubadustest ja virtuaalmaastikest ei piisanud. Esimene areng ses osas oli kasvava arvutusvõimsuse ja skriptimise kasutuselevõtt – oluliseks muutus peale digitaalsete kõverate joonistamise ka oskus arvutile loogiliselt kirjeldada, kuidas arvutuslikust väänikust saaksid tehases toodetavad ehitusdetailid, et neid siis automaatselt genereerida. Kahetuhandendate algul oli moekas rääkida sellest, kui rafineeritud on algoritmid, mis n-ö nupulevajutusega joonistavad tuhandeid unikaalseid tootmisjooniseid. Tegu on muidugi paraja logistilise košmaariga – keegi peab suutma kõigil neil toodetud tükkidel järge pidada ja nad omavahel õigesti kokku sobitada.

Järgmist murrangut võib täheldada pärast 2008. aasta kinnisvarakrahhi. Ülikoolide arhitektuuriinstituudid hakkasid endale üksteise võidu soetama industriaalroboteid – suurt tähelepanu pöörati tootmise arendamisele, just arhitektuursetest ambitsioonidest lähtuvalt. Endiselt usuti, et lõputu variatsiooni võimalus ja masskohandamine on peagi saavutatav. Arhitektuuris arenes kiirelt uus popp nähtus nimega „uurimispaviljon“, mis on siiani hea võimalus demonstreerida teadusasutustes arendatud uusi ehitusmeetodeid. Tallinna arhitektuuribiennaalil on alates 2015. aastast installatsiooniprogramm, mis just sellist tegevust toetab. Iga kahe aasta tagant kandideerib Eesti Arhitektuurimuuseumi esisele platsile uut taiest looma sadu arhitekte üle maailma. Järjekorras juba neljas peaks valmima järgmiseks septembriks.

Just nendesamade paviljonide massiline tootmine on pannud paljud kulmu kergitama – et kuhu siis edasi? Kas demonstreeritud meetodeid on võimalik skaleerida? Millal me hakkame kortermaju 3D-printima? Süsinikkiust punuma? Kuidas neisse integreerida tehnosüsteeme? Paviljoniarhitektuur sai esimese hoo sisse tegelikult juba inglise parkides, kus need olid kaugete maade traditsioonilise arhitektuuri jäljendused – kurioosumite kollektsioonid. Modernistide silmis võimaldas paviljoni ehitamine luua aga füüsilist manifesti, nägemust uuest arhitektuurist, mis tänaseks on meie linnasüdamed vallutanud. Sarnaseid tendentse – kurioosumitest manifestideks – on võimalik täheldada tänapäevases paviljoniarhitektuuris. Näiteid ei pea kaugelt otsima. 2017. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali installatsiooniprogrammi raames Gilles Retsini loodud installatsioon oli väidetavalt üks tükk tulevikuhoonest, lubades skaleeritavust ja tõsiseltvõetavust. Möödunud aasta lõpus lõi Eesti Kunstiakadeemia algoritmilise puitarhitektuuri uurimisrühm koostöös liimpuidu tootja ja töötleja Arcwoodiga tootmisjääkidest bussipeatuse, mis on samuti näide meetodist ja ruumilistest kvaliteetidest – jäägivabast puitarhitektuurist –, kuid mitte lõplik toode. Viimasel ajal on populaarsust kogunud ka näiteks tampsavikatsetused, mis viitavad loodusliku materjali tagasitulekule. Ühte sellist võib näha kasvõi EKKM-i hoovil.[4]

Koostöö tööstusega on muutunud vältimatuks. Aeg on arhitektuuriinstituutide robotilaboritest välja murda ja tootmisega tihedamalt koostööd arendada. Ka tehastest pole areng kõrvale jäänud. Vaiksem, aga pidev digiteerimine on toimunud ka seal. Eurotoetuste toel on ka Eesti puidutöötlejad varustanud ennast nüüdisaegseima raaljuhitud tootmistehnoloogiaga. Ehk siis revolutsiooniline digitehnoloogia ongi jõudnud massidesse. Oleme jõudnud tootmistehnoloogia arengus küpsuse ja aeglase kasvu faasi, kus spekulatsioonideks liiga palju ruumi justkui ei ole. Kuid just siin läheb asi põnevaks.

Nüüd, kui tulevik on käes, mis siis päriselt juhtuma hakkab? Ühtlasi on meil ligi hiilimas järjekordne globaalne kriis – ületarbimisest ja kliimasoojendamisest tulenev ökokatastroof. Seekord, kui pandeemia kõrvale jätta, vähem otseselt tunnetatav, aga kordades suurema mõjuga kui kõik eelmised. Selles olukorras võib muidugi küsida, kas üldse peaks enam midagi ehitama. Kahjuks aga pääsu sellest ei paista olevat, vähemasti renoveerimisest mitte – arvesse võttes, et amortiseerunud ja muidu kehva energiatõhususega hooned on peamisi energiakulutajaid.[5] Mis saab arhitektuurist sellises kriisiolukorras? Kas peaks taanduma inseneeria ees ja tunnistama läbikukkumist? Tahaksin siinkohal välja tuua kaks sarnast olukorda, kus ehitamise kunst justkui pidi alla vanduma teadusliku ja tehnoloogilise ratsionaalsuse ees.

18. sajandi lõpul hakkas Jean-Nicolas-Louis Durand Prantsusmaal inseneridele arhitektuuri õpetama uue meetodi järgi. Valgustusajastu ratsionaalses vaimus kasutas ta selleks analüütilist meetodit, jaotades arhitektuuri elementideks teaduslikus tähenduses – produktiivseteks algosakesteks. Ta loob diskreetse kompositsiooni meetodi, kasutades selleks korrapärast teljestikku ehk rastrit ja standardiseeritud arhitektuurseid elemente.[6] Rohkem kui sajand hiljem, vastuseks Teise maailmasõja järgsele elamispinna puudusele, loovad arhitektid juba standardiseeritud masstoodetavaid elemente ja nendest koosnevaid ehitussüsteeme. General Panel System, mille töötas välja Konrad Wachsmann koos Walter Gropiusega 1940. aastatel,[7] oli üks lähedasemaid süsteeme arhitektuuri tehnilises mõttes digiteerimisele – loendatavateks elementideks muutmisele. Wachsmann pööras nimelt suurt tähelepanu ühendussõlmele, mis võimaldaks luua perfektselt sümmeetrilist ja universaalset süsteemi ning muudaks hooneplaani samalaadseks ruudustikuks nagu Durandil.

Teraskonstruktsioonide masstootmine tehases võimaldas unistada sellise universaalse süsteemi lõputust ruumilisest jätkuvusest. Yona Friedman ja tema mõttekaaslased kavandasid utoopilisi ruumilisi linnu.[8] Üks vähem tuntud, kuid huvitavamaid arhitekte sellest kambast on Eckhard Schulze-Fielitz, kes kirjeldab ruumilise linna konstruktsiooni kui moodulitest koosnevat metamaterjali, mis sotsiaalse tegevuse käigus iseorganiseeruvalt muundub ja kasvab.[9] Ülim standardiseeritus niiviisi mõtestatuna hoopiski suurendab vabadust luua ruumi, mitte ei piira seda. Mõelgem kasvõi digitaalse ekraani korrapäraselt paigutatud pikslitele, mis võimaldavad kuvada suvalist pilti.

Tänapäeva tehased suudavad masstoota palju keerulisemaid detaile. Arenenud on ka materjalid. Praeguseks pole enam eriti kahtlust, et arhitektuuri lähitulevik on suuresti seotud tehastoodetud puit-elementidega. Nüüdne inseneeritud puit – mitmesugused liimpuidutüübid – on keskkonnasäästlik ja turvaline ehitusmaterjal. Kuid on selge, et uus materjal nõuab uusi ehitusmeetodeid. Kaasaegne puitarhitektuur ei ole võrreldav traditsiooniliste puumajadega ega ka kivist või betoonist ehitamisega. Ehitised peavad tänapäeval olema keskkonnasäästlikud, õhu- ja helikindlad, turvalised ja tervislikud. Puidu omadused erinevad aga totaalselt betooni või terase omadest. Arhitektil tekib siin põnev mõttekoht: milline võiks olla nüüdisaegne puitarhitektuur? Selle teemaga tegeleb ka EKA arhitektuuri teaduskonna uusim teadusprojekt – sLender. Nn Lenderi tüüpi kortermajad on Tallinnale ainuomased. EKA-s püüamegi välja selgitada, milline võiks tänapäeval olla sama populaarne puidust kortermaja. Esimest sellesuunalist ideed võib näha arhitektuuripraksise PART maketina arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“.[10]

Mis on need kriteeriumid, mida sLender-tüüpi kortermaja peaks täitma? Kasutusele tuleb võtta taastuvad ja looduslikud ehitusmaterjalid, miks mitte lisaks puidule ka hein, savi või lubi. Hooned peavad olema paindlikud – eri keskkondadega, aga ka ajas muutuvate kasutusviisidega kohanduvad. Selleks et eelmainitud kvaliteete saavutada, tuleb teha tihedat koostööd eri alade spetsialistide vahel – ka seda võimaldavad digitaalsed platvormid tänapäeval teha palju vahetumalt kui seni. Kui aga rääkida just arhitektuursetest kvaliteetidest, mis niisugust uut puitehitust võiksid iseloomustada, siis on üheks selliseks kindlasti konstruktsiooni ja struktuuri ausus – tehastoodetud elementide, näiteks puidust seinapaneelide, eksponeerimine. Samuti materjali ausus – naturaalsed materjalid, mida on kasutatud parajas koguses, rakendades nende parimaid omadusi. Ja viimaks eelnevast tulenevalt – selge eristatavus, omanäolisus. Need kolm omadust aga on samad, millega viiekümnendatel iseloomustas Reyner Banham Inglismaal alguse saanud uut brutalismi.[11] Kui arvesse võtta tänapäeva postdigitaalse maailma läbiimmutatust arvutuslikust tehnoloogiast, võiks seda nüüd materjalist lähtuvalt nimetada arvutuslikuks puitbrutalismiks.

Digitehnoloogiatega oleme arhitektuuris jõudnud filosoofilisest spekulatsioonist ja diletantlikust eksperimenteerimisest robotiseeritud tehastootmise ja rafineeritud algoritmilise projekteerimiseni. Tehnoloogiaga on meil hästi, küsimus on praegu selles, mida suudame sellega peale hakata – vaja on teha rakendusuuringuid. Nagu Tarmo Soomere on tõdenud, tuleb järgmine teaduslik revolutsioon tõenäoliselt sotsiaalteadustes.[12] Sama usku kannab ka uue Bauhausi liikumine, mis hiljuti Euroopa komisjoni tasandil ellu kutsuti ning kus esikohale seatakse sotsiaalia ja humanitaaria, et pakkuda välja uusi eetilisi ja esteetilisi elamise viise.[13] Võiks william-gibsonlikult öelda, et tulevik on juba kohal, see ei ole lihtsalt ühtlaselt jaotunud – tuleb tükid kokku koguda ja loominguliselt tervikuks kujundada.

[1] Amara’s Law. PCMag Encyclopedia, https://bit.ly/3ljCC1s.

[2] Technology Adoption Life Cycle. Wikipedia.org.

[3] G. Deleuze, The Fold: Leibniz and the Baroque. Tlk T. Conley. London, 1993.

[4] PÖÖRA! on Eesti Arhitektide Liidu 100 aasta juubeli programmi kuuluv linnakunstifestival. Laura Linsi ja Roland Reemaa installatsioon „Lummavad kohtingud“ on EKKM-i hoovi ja Kultuurikilomeetri vahel avatud 29.09.–08.11.2021. Vt https://bit.ly/2YuxRcc.

[5] Vt https://bit.ly/3iJF53n.

[6] A. Picon, From „Poetry of Art“ to Method: The Theory of Jean-Nicolas-Louis Durand. Rmt-s: J.-N.-L. Durand, Précis of the Lectures on Architecture with Graphic Portion of the Lectures on Architecture. Tlk D. Pritt. Los Angeles, 2000, lk 1–68.

[7] A. Imperale, An American Wartime Dream: The Packaged House System of Konrad Wachsmann and Walter Gropius. Rmt-s: Proceedings of the 2012 ACSA Fall Conference, OFFSITE: Theory and Practice of Architectural Production. Philadelphia (PA), 2012, lk 39–43.

[8] T. Vardouli, The Emergence of Participatory Techno-Utopias: GEAM, GIAP and Yona Friedman. 19.09.2011. https://bit.ly/3DnwRpG.

[9] E. Schulze-Fielitz, Die Raumstadt. Rmt-s: Programme und Manifeste zur Architektur des 20. Jahrhunderts. Toim. U. Conrads. Berliin; Basel, 1960, lk 168–169.

[10]2 Näitus „Majad, mida me vajame“ on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud 21. novembrini 2021. Vt https://bit.ly/3iHTxsE.

[11] R. Banham, The New Brutalism. Architectural Review, 09.12.1955, lk 355–370.

[12] Tarmo Soomere: Järgmine revolutsioon tuleb sotsiaalteadustes. Vikerraadio.err.ee, 20.09.2021.

[13] Kaunimate, kestlikumate ja kaasavamate koos elamise viiside kujundamine. Euroopa Komisjon.  https://bit.ly/3BA6k7O.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi