Vennaluuletus
November, 2022Aga sina muudkui lobised, et Charaxos tuleb
täis lastitud laevaga. Seda teavad Zeus
ja teised jumalad, sinul pole vaja neist asjust
mõelda,
saada parem mind, käsuga palvetada
lakkamatult kuninganna Hera poole,
et Charaxos naaseks laevaga
puutumatult
ja leiaks meid eest tervena. Aga kõik
muu las jääb daimonite hooleks,
sest soodsad tuuled tulevad ühtäkki
pärast suuri torme,
ning neid, kellele Olympose kuningas
saadab appi kaitsevaimu, et ületada raskused,
neid saadab õnn ja
suur jõukus.
Ja kui Larichos kord tõesti tõstab püsti
pea ja temast saab mees, siis saaksime
meiegi vabaks sest ränkraskest
masendusest.
Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä
Tõlke aluseks on editsioon: Dirk Obbink, The Newest Sappho: Text, Apparatus Criticus, and Translation. Rmt-s: The Newest Sappho: P. Sapph. Obbink and P. CG inv. 105, frs. 1–4. Studies in Archaic and Classical Greek Song. Kd 2. Toim. A. Bierl, A. Lardinois. Leiden; Boston: Brill, 2016, lk 13–33
1 Charaxos oli Sappho oletuslikest vendadest vanim ja vedas Lesbose veini Naukratisesse.
6 Kuninganna Hera: Herat ja Zeusi kirjeldatakse siin tiitlitega kuninganna ja kuningas (Zeus esineb Olympose kuningana 4. stroofis). Muidu pole Zeusi nimetamine „Olympose kuningaks“ väga levinud.[1]
10 Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks: järgnevad värsid räägivad ilma muutumisest daimonite või jumalate juhtimisel. See on antiigis levinud motiiv nii metafoorselt kui ka otseses tähenduses (vt nt Solon fr 13, 17–24). Samuti meenutavad need read Horatiuse I rmt 9. laulu, värsid 9–12: „Muu jätta hooleks võid jumalatele, / kes teinud vaikseks möllavad tuuled koos / veeväljal keeval, ei küpressid / õõtsu, ei iidvanad saareorjad“ (tlk M. Murdvee).
13 Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu: see tekstikoht on väljaandjates tekitanud raskusi arusaamisel. Üldiselt on kaks võimalust: kas mõista daimon’it siin katsevaimuna või inimese saatusena, ühel juhul saadab Zeus kaitsevaimu appi, teisel juhul aga pöörab ise inimese saatuse paremuse poole. Esimese variandi kahjuks räägib asjaolu, et originaali lause oleks sellisel kujul üsna kohmakas ja segane, teine variant nõuab aga tekstiparandust.
17 Larichos oli Sappho noorim vend, kelle kohta saame Athenaiose teosest „Pidusöögisofistid” (Deipnosophistae, 10. rmt, § 24) teada, et ta tegutses Mytilene prytaneion’is veinivalajana. Üldiselt kujutavad tekstid teda noore ja kaunina nagu Ganymedes. Samas kui ta ka päriselt oli prytaneion’is veinivalajaks, siis viitab see Sappho perekonna aristokraatlikule päritolule.
Sappho ilmselt autorina lähemat tutvustust ei vaja. Ta elas u 7. ja 6. sajandil eKr Lesbose saarel ning oli juba eluajal mitmel pool kreekakeelses maailmas tuntud oma soololaulude ehk monoodiate poolest. Väidetavalt reisis Sappho ka ise ringi, olles näiteks 600. aasta paiku eKr saadetud pagendusse Sitsiilias. Sappho looming on tihedalt seotud armastusega – ta avaldab armastust, väljendab igatsust, laulab pulmalaule ning ülistab Aphroditet. Armastus ja igatsus olid ilmselt teemad, mis liitsid kokku Sappho seltskonna ja publiku, antiikaegsetest kuulajatest ja lugejatest kuni tänapäevasteni välja.[2]
Eluloolise traditsiooni poole pealt on Sappho kohta vähe teada. Ta sünnilinnaks Lesbosel võis olla Eresos, suurema osa elust elas ta aga Mytilenes.[3] Sapphol võis olla tütar Kleis (ja võib-olla ka sama nime kandev ema). Tal oli traditsiooni järgi kolm venda: Erigyios (või Eurygyios või Eurygios), Larichos ja Charaxos.[4] Sappho olla oma elu lõpetanud enesetapuga – olles õnnetult armunud Phaonisse, hüppas ta Leukase saarel Leukatese ehk nn Valgelt kaljult merre. Samas on kaheldud peaaegu kõigis Sappho meieni jõudnud eluloolistes seikades, võib-olla peale Lesbose saarel elamise. Nimelt on antiikaja biograafiatele omane, et nad kujundavad autori elu tema loomingu järgi.[5] Ka lüüriline mina kipub eriti varasemal perioodil olema suuresti fiktiivne, see on mask, mille laulik endale ette paneb ja mis sõltub laulust.[6] Nii sobib suurepäraselt Sappho kuvandiga enesetapp armastuse pärast, mis ei pruugi siiski tõsi olla (see motiiv esineb allikates alates 4. sajandist eKr). Samuti on kaheldud tema vendade olemasolus, kuna nad Sappho lauludes ei vanane.[7] Sappho eluloolise traditsiooni juurde käib nimelt seik, et ta kaotas seitsmeaastaselt oma isa (Ovidius, Heroides, 61–62), mille tõttu oli vallalisena ühiskondlikult sõltuv oma vendadest. Olgu isa surm tõsi või ei, sobivad need detailid tema lüürilise persona’ga.
Selle fragmendi puhul on pead murtud selle üle, keda lüüriline mina siin teises isikus kõnetab. Tõenäoline on, et tegu võiks olla pereliikmega, sest ta saab käskida Sapphol minna palvetama ning lisaks näib, et temagi jaoks on kuidagi oluline, et Charaxos tervelt tagasi jõuaks ja Larichos kord meheks kasvaks (meie-vorm võib hõlmata ka adressaati). Võimalik, et kõnetatuks on vend Erigyios, sest Sappho isa on surnud, Sappho vallaline ja ka vend Larichos kodust ära.[8]
Ilmselt on tegu ühega vähestest peaaegu terviklikult säilinud Sappho lauludest. Ühtlasi on see nn uus Sappho luuletus, mille Oxfordi professor Dirk Obbink Oxyrhynchosest leitud erakollektsiooni kuuluvalt papüüroselt (P. Sapph. Obbink) avastas ja 2014. aastal publitseeris.[9]
N. N.
[1] Vt Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze. Toim. C. Neri, F. Cinti. Milano, 2020, lk 293.
[2] On eri seisukohti, milline oli Sappho nn seltskond, see võis olla aristokraatlik ring, nagu hetaireia meestel, või Aphroditet austav thiasos, tütarlaste pansion või laulukoor, hea ülevaate erinevatest Sappho-kuvanditest leiab väljaandest: Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze, lk XXXVI–XLIII.
[3] Vt Greek Lyric I: Sappho, Alcaeus. Toim. ja tlk D. A. Campbell. Cambridge (MA); London, 1990, lk xi.
[4] Sappho eluloo ja eriti ta vendade kohta vt: A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song and the Fictionality of Early Greek Lyric Poetry. Rmt-s: The Newest Sappho, lk 169–173.
[5] Vt B. Graziosi, Il rapporto tra autore ed opera nella tradizione biografica greca. Rmt-s: L’autore e l’opera: Attribuzioni, appropriazioni, apocrifi nella Grecia antica. Toim. F. Roscalla. Pisa, 2006, lk 155–174.
[6] Vt L. Kurke, Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule. Tlk K. Unt. Rmt-s: Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Koost. O. Taplin. Tartu, 2019, lk 76.
[7] A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song…, lk 185.
[8] S. Caciagli, Sappho Fragment 17: Wishing Charaxos a Safe Trip? Rmt-s: The Newest Sappho, lk 435.
[9] Vt D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 189, 2014, lk 32–49.
