120 sammu eduni ehk allaandmise manifest

HENELIIS NOTTON

Me kõik kukume välja, nii nagu kukume, sest vanemad kukuvad igal juhul ühes või teises asjas läbi. Siider on läbikukkumine, juhul kui eesmärgiks oli juua mahla. Ühepoolne armastus, 20. sajandi kommunism. Seks reproduktsioonita, või noh, kuidas kellelegi. Ameerika „avastamine“. Olla kunstnik, kuid mitte läbinisti kirglik, entusiastlik ja sihikindel. Rebecca Blacki „Friday“, kuigi see lugu tegi esitaja kuulsaks. Samas ei tähenda läbikukkumine ilmtingimata seda, et miski oleks valesti läinud, see võib lihtsalt tähendada, et keegi teine oli edukam. Näiteks pärast esmast edu saates „Eesti otsib superstaari“ võib siiski stuudiovoorus konkurentsist välja langeda.

Artikli struktuuri määrab legendaarne lauamäng „Tsirkus“. Mängu eesmärk on veeretada täringut, jõuda esimesena viimase ruuduni (numbrini sada kakskümmend), kuid kergelt posthumanistliku lauamängu valitud ruutudel paiknevad klounid, tagajalgadel hobused, köielkõndijad või puudlid, kes sunnivad mängijat liikuma kas edasi või tagasi. Artikli põhjaks on mitu erinevat tsirkusemängu versiooni. Kuigi enamjaolt on ruudud samad, on näiteks mängu uuemates versioonides edu-läbikukkumise binaarsus arusaadavam, sest käigud on selgelt märgitud vastavalt punase või sinise joonega. Samas ei leidnud ma ühtegi mänguversiooni, kus oleks võimalik veeretada vaid number kuusi, jäämata kinni tsüklisse, kus kuued sunnivad ikka ja jälle samale ruudule tagasi pöörduma.

Läbikukkumisest kirjutamine on needus, mis jõuab iga kord ringiga tagasi järelduseni, et tegemist on ju nii kapitalistliku mõtteviisiga võitjatest ja läbikukkujatest, eduka inimese arhetüübiga, mille vormi pea keegi ühegi „aga-ta“ ei sobitu, kujutelmadega privaatlennukist, ülikonnast, majanduslikust stabiilsusest, ühiskondlikust heakskiidust, igavesest armastusest ning heteronormatiivsest tuumperekonnast. Seega võtame fookusse läbikukkumise kunstis. See artikkel on kõigile elu- ja niisama kunstnikele.

Otsi täring üles

Enne seda, kui saab kunsti tehes võita, kaotada, näoga poris vedeleda, auhindu koguda, tuleb veeretada. Veeretada mõtteid. Jah, muidugi ei sünni kunstiteos ühest mõttesähvatusest, vaid tuleneb juba idee tasandil meie varasematest teadmistest, kogemustest, harjumustest, õpitud maitsest, julgusest unistada ja millest kõigest veel. Kuid pole küsimustki, mis mängu mängitakse. Kõik laua ümber istujad teavad, et see on „Tsirkus“.

Algfaasis otsite karbi põhjast üles täringu, seate paika veeretamise järjekorra, kohendate mängija-personasid, teete mõttes ehk panuseid, kes esimesena viimasele ruudule jõuab. Jah, kõik laua taga istujad on süsteemikriitilised. Nad on valinud olla vaba(kutselise)d, uskudes, et saavad sellega hakkama. Stress finantsilise ebastabiilsuse pärast hoiab neid intellektuaalses toonuses ning kunstiliselt produktiivsena. Kui tööd on, tuleb see vastu võtta. Kui ei ole, tuleb midagi välja mõelda. Mis saaks valesti minna? Jah, muidugi, kolm neljast mängijast tahaksid luua kunsti formaadis, mida Kultuurkapital ei toeta, kuid kuna arved vajavad maksmist ning kolleegid soovivad tasu, metseeni susse laua all ei paista, otsustatakse parimate panustena esitada kulkasse taotlus, olles oma CV-d läikima löönud, ideed sõnastanud ja korrektselt vormistanud.

Not your Barbie girl, I’m livin’ in my own world
I ain’t plastic, call me classic
You can’t touch me there, you can’t touch my body
Unless I say so, ain’t your Barbie, no
(Ava Max, „Not Your Barbie Girl“).

Pääsed ruudult 3 ruudule 37!

Palju õnne! Kultuurkapital on otsustanud projekti toetada! Paistab, et kõik taotluses nimetatud kunstnikud on eriala kõrgharitud professionaalid, sinu viis aastat tagasi pälvitud x stipendium ning tunamullune y auhind mõjusid veenvalt ning komisjon on otsustanud, et peagi sündiv kunstiteos kannab edasi rahvuskultuuri.

Nüüd, kus oled alla neelanud päevase annuse institutsionaalset tunnustust, on aeg asuda tegudele. Kirjutad austatud kolleegidele, et kahjuks ei antud raha küll nii palju, kui küsisite, ning produktsiooni koha pealt tuleb teha märkimisväärseid kärpeid, kuid leivaraha ikka saab! Tiimikaaslased hõiskavad grupivestluses, et jah, muidugi teeme ära! Ehk on veel mõni fond, kust taotleda? (Muidugi oled sa ülikooli esimesest semestrist alates teadnud, et selle erialavalikuga rikkaks ei saa. Ja ega sa ei kurda. Vahel mõtled küll, kas omad kunagi kinnisvara, kuid seda vaid mõnikord täiskuu ajal lambaid lugedes.)

I think us bad bitches is a gift from God
(Gift from God)
I think you broke hoes need to get a job
(Get a job)
Now I’m a boss, I write my own name
on the checks (Cardi)

Pussy so good, I say my own name during sex
(Cardi B, „I do“).

Tsirkusemängus ei ole rajalt maha võtmist, eest lükkamist, tagant utsitamist ega toetava käe ulatamist

Mängu kulg sõltub vaid sinust, täringust, puhtast õnnest ja heal juhul karismaatilisest randmekoreograafiast. Neoliberaalses konkurentsiühiskonnas võidab kunstnik, kes kirjutab parima taotluse. Või kunstnik, kellel on juba palju raha.

Elades ning luues süsteemis, mis sellele toetub, on keeruline lülituda ümber mõtteviisile, mis toetab koostööd, mitte konkurentsi. Unistame olla girlboss’id, kes vaatamata raskustele unistuse poole edasi pürgivad, isegi kui see tähendab, et keegi teine seetõttu peab läbi kukkuma. Unistame paremast maailmast, võrdsusest, samas ka tervisekindlustusest, stipendiumidest, mis aitaksid saada kõrgharitud eriala professionaalideks. Mõtleme, et oleks tore, kui ei peaks konkureerima. Kui mitmekesisus rikastaks.

Going nought to bitch, I’ll see four million
Accelerating fast I can do this in a second
Lookin’ in the rear view, swaggin’ goin’ swell
Leavin’ boys behind ’cause it’s legal just o kill
Shift gear, automatic, damned if I do
Who’s gonna stop me when I’m coming through?
(M.I.A, „Bad Girls“)

Oh ei, eelmisest mängust oli lauale jäänud nupp, kellele eelmine mängija pärandas oma koha ruudul 96! Ta on võidule nii lähedal!

Mõne (läbi)kukkumine on pehmem kui teisel. Mõnel on rohkem täringuid, mistõttu ei pea 14-aastaselt kohvikusse tööle minema, vaid saab käia kunstiringis, tantsutrennis, ülikooli ajal keskenduda õpingutele, tasustamata praktikakohti täita, hoida vabakutselisena kalendrit vabana, et kõikide tähtede kokkulangemisel märtsikuus residentuuripakkumine vastu võtta. Vihkame nepo-baby’sid, kelle vanemad töötavad kunstibossina või maksavad endiselt nende üüri. Vihkame neid, kes juba hällilapsena Arvo Pärdi teostega tutvusid ja kellele unejutuks Deleuze’i ette loeti. Vihkame neid, kes on kunstilises supervormis, kelle teoseid armastavad nii kuraatorid, kriitikud, publik, nemad ise kui ka sponsorid.

Kui tuleks välja, et Banksy ei ole töölisklassi perekonnast, vihkaksime ka teda. Vihkame neid, kes ei pea täiskasvanuna teraapias käima, kuna kasvasid turvalises keskkonnas. Vihkame neid, kellel on toetavad partnerid, ent ka neid, kellel pole perekonda, keda ülal pidada, ning eelkõige muidugi apoliitilisi kunstnikke, kel pole vajadust sõna võtta. Üldsegi vihkame kõiki, kellega konkureerima peab. Või ei vihka, aga oleme sisemiselt kurvad, ebakindlad, laskudes lootusetusesse ning enesehaletsusse. Tunneme, et kõik, mis me teeme, läheb nii või naa tühja. Samas ei heida meelt. Sihikindlus viib eesmärgini, ei mingeid armumisi androgüünsetesse klounidesse või elevantidega trampliinidel aju lömistamist. Kultuuriliselt oleme harjunud, et võitjamentaliteet peab olema, sest vaid tugevamad jäävad ellu. Eestlane on harjunud kannatama, kuid olema seejuures sitke.

You want a hot body? You want a Bugatti?
You want a Maserati? You better work, bitch
You want a Lamborghini? Sip martinis?
Look hot in a bikini? You better work, bitch
You wanna live fancy? Live in a big mansion?
Party in France?
(Britney Spears, „Work Bitch“)

Oh ei, pead laskuma ruudult 48 ruudule 28!

Nagu laps, kes tagaistmel iga poole kurvi tagant küsib, kas hakkame juba kohale jõudma, hakkad sa kahtlema, miks seda kõike vaja on. Kellele? Ja kas seni antud vastused küsimusele „kuidas“ on endiselt pädevad? Tunned piinlikkust, et pead end singulaarseks geeniuseks, kes väärib igat projektile eraldatud tuhandet. Algne idee tundub ebastabiilsena ning mõte teha kunsti niisama tegemise pärast paistab ressursside läbimõtlematu ja dekadentliku raiskamisena. Ning pessimistlikku kunsti ei taha tarbida keegi.

Näed unes ettekuulutust, et iga riigilt saadud tuhat võtab inimeselt ühe eluaasta maha. Ärkad higisena, kuid käid enne proovi minemist duši alt läbi.

I’m a survivor (what?)
I’m not gon’ give up (what?)
I’m not gon’ stop (what?)
I’m gon’ work harder (what?)
(Destiny’s Child, „Survivor“).

Kaalud täringu tagurpidi veeretamist, kuid mõistad siiski, et täring annab selgi juhul vastuseid ühest kuueni ning mängu kontekstis ei ole sellest kellelegi kasu

Mis on kunsti tehes üldse läbikukkumine? Kas meelega läbi kukkuda ei oleks just avangard? Kunst peakski panema proovile kõike, mis on normatiivne, kapitalistlik, edumeelne, n-ö maitsekas. Ehk peakski kõiksugust meisterlikkust eitades oma eelnevaid teadmisi alt vedama. Iga kunstnik tunneb oma meediumis töötamise alustalasid, põhitõdesid. Koreograafid on veetnud tunde balletti harjutades, kirjanikud Vonneguti lugude jutustamise struktuuri pähe tagunud ning karakterite kirjeldusi paberiservale üles tähendanud, näitlejad ilma Alexanderi tehnikata tooli ei puutugi ning maalikunstnikud tuubist musta värvi lõuendile ei luba. Aga kaua võib? Samuti võiks ju pidada eduks mingi erakordselt halva, esteetiliselt ebameeldiva või koguni transgressiivse teose loomist? Kes mäletab keskpäraseid lavastusi, filme või teoseid?

Üldse hästi ei lähe selle artikliga siin. Läbikukkumine oleks lasta see artikkel kirjutada ChatGPT-l, kes teab täpselt, mida, mis järjekorras ja kuidas ütlema peaks. Palusin tal artikli tarbeks ühe lõigu kirjutada: „The journey of the struggling writer is a reminder that creativity is not always a smooth and linear path. Sometimes, the struggle itself becomes a part of the narrative, a testament to the resilience required to face the blank page and dare to write, even when the words seem to slip away like sand through trembling fingers.“ Uh, ilmselt tellis Vikerkaar selle artikli minult ainult sellepärast, et Gregor Kullal polnud parasjagu aega või midagi.

Selle artikliga läbi kukkuda ehk siis öelda mitte midagi uut, voolata struktuurist üle ääre. Kirjutada, nagu jalutaks mööda lõputut hotellikoridori, koputades ustele, piiludes mõnest ukseaugust sissegi, kuid astumata ühessegi ruumi. Tervislikud väikesed raevusessioonid, värisevad varbad laua all, täringu viskamine, oodates kõige hullemat – et lõpuks ei avaldata. Pollock ei oleks niisama pritsinud, kui tal oleks olnud Kalev SPA kuukaart. Autor ei saa olla mingit laadi identiteedi-dissident, kes määratleb end mitteautori, mittenaise või mitteheterona. Asi või teine.

Kellel tuleb üldse idee pühendada kogu ajakirja number läbikukkumisele, kui sel teemal on pea võimatu midagi originaalset või mittebanaalset öelda. Ainuke viis selle artikli kirjutamisega elegantselt õnnestuda oleks korraldada avalik meeleavaldus SA Kultuurileht kontorite ees, kuna paradoksaalselt on pea iga läbikukkumisfilosoofia esitlemine läbikukkumine selle rakendamises. Võin kritiseerida kapitalistlikku ja neoliberaalsest edumeelsust, haududa plaani kirjutada need 20 000 tähemärki valges kirjas või jätta lehed tühjaks, kuid viimaks mõtlen ikka, et tahaks ju hea artikliga maha saada. Et toimetus oleks rõõmus, et keegi loeks, et tellitaks teine kordki, et institutsionaalne tunnustus seisaks kaljukindlalt mu enesehinnangu alustalana, kinnitades, et olen pädev. Ning võib-olla, kui olen eriliselt tubli, õnnestub ehk ühel päeval ka rahvusvahelistes väljaannetes tekste avaldada.

Ent edu pole lineaarne teekond ning kuna F on M-ist tähestikus vaid seitse sammu eespool, ei ole Daily Mailil ja Daily Failil suurt vahet. Võib-olla on üldsegi aeg suuremateks sammudeks ning peaks kirjutamisele joone alla tõmbama – ERR-i juhatusse kandideerima või suurte sõnade paberil imetlemise asemel neid provokatiivselt praktiseerima, näiteks vedama ninapidi kogu Manhattani sotsiaalset eliiti, veendes neid, et olen jõukas saksa pärijanna. Kõrgliigas mängitakse pokkerit, aga mina istun üht täringut veeretades tsirkusemängu ääres.

So it’s gonna be forever
Or it’s gonna go down in flames?
You can tell me when it’s over
If the high was worth the pain
(Taylor Swift, „Blank Space“).

Pääsed ruudult 32 ruudule 50!

Leidsid laua alt märkmiku, kus on kirjas mitme kuu tagused märkmed, mida algselt teha tahtsid. Nüüd tundub, et siht on jälle selge.

How we smart enough to make these millions
Strong enough to bear the children (children)
Then get back to business
See, you better not play me (me)
Oh, come here, baby
Hope you still like me
F you, pay me
(Beyoncé, „Run the World (Girls)“).

Pead liikuma ruudult 55 tagasi ruudule 45, pole lugu!

Kui ronid vana kuuri katusel, kuigi sind on hoiatatud, ning kukud sellest ikkagi läbi, siis ei saa ju tegelikult öelda, et keegi katuse ehitamisel läbi kukkus. Sa lihtsalt kukkusid sellest läbi. Ning kümme aastat tagasi ei oleks ehk kukkunud, päikeselisel päeval ei oleks ehk kukkunud, ka siis ei oleks kukkunud, kui ei oleks roninud, oli siis vaja (ju siis oli). Ei ole võimalik „milleski“ läbi kukkuda, ainult „millestki“.
Kogu aeg kukkuda läbi, langeda välja, saada maha kantud, mitte kunagi tuult tiibadesse saada, iseend ja teisi alt vedada, ootusi mitte ületada, jääda alla arvestuse. Kuna me loeme ülevalt alla, siis on iga järgmise reani jõudmine ka sõnadest läbi kukkumine. Küsimus – kas gravitatsioonita oleks üldse võimalik läbi kukkuda? Gravitatsiooni ligikaudne väärtus Maal on 9,8 N/kg, kuid gravitatsioon on planeetidel erinev. Kui Maal on inimese õhkuhüppe kõrgus 0,5 m, siis Maa kaaslasel Kuul oleks see hüpe, ütleme, 3,0 m. Veenusel oleks sama hüpe 0,2 m, Marsil 0,5 m. (Allikas allikaks, see on mingi YouTube’i video, kuid faktid polegi siin esmatähtsad.) Tuginedes teisele läbini usaldusväärsele allikale, John Gray raamatule „Men Are from Mars, Women Are from Venus: The Classic Guide to Understanding the Opposite Sex“, võib väita, et olla patriarhaalses ühiskonnas naine on juba läbikukkumine iseeneses. Ühest küljest hoiab gravitatsioon koos kõike, mida seostame turvatundega. Avades teise YouTube’i akna, võib kuulda Slavoj Žižekit väitmas, et inimene ei taha tegelikult seda, mida arvab end ihaldavat. Nii unistab inimenegi teisesusest, kasutades loojutustamisvahendina tihti eri planeete. Olgu selleks ulme- või multifilmide väljamõeldud planeedid või näiteks midagi, mis pole ei Maa, Marss ega Veenus, vaid hoopis midagi kaugemat, midagi väljaspool binaarsust mees/naine.

This is ground control to Major Tom,
You’ve really made the grade
And the papers want to know whose shirts you wear
Now it’s time to leave the capsule if you dare
(David Bowie, „Space Oddity“).

WOW! Ruudult 47 ruudule 92!

Liigagi tihti tähendab läbikukkumine, et miski ei lähe plaanipäraselt. Olgu, aga laiendame plaani millekski enamaks kui lineaarseks trajektooriks! Ootuste ületamise või neile alla jäämise asemel võib neist ringiga mööda käia.

Oh, let me tell you I am a Superwoman,
Yes I am
Yes she is
Even when I’m a mess
I still put on a vest
With an S on my chest
Oh yes
I’m a Superwoman
(Alicia Keys, „Superwoman“).

Liigud ruudult 106 tagasi ruudule 88, oh ei!

Esilinastus! Esietendus! Avamine! Esma-ettekanne! Avaldamine! Palju õnne!
Oled läinud siiski veidi eksperimentaalset rada, kutsudes nii toetava institutsiooni, rahastaja kui ka publiku endaga ühiselt riski võtma. Keegi ei tea, mis toimuma hakkab. Märkad mõnda muiet, paari naeratust, kaht ja poolt tukkujat, kolme lahkujat. Mõtled, kas oled ehk liiga elitaarset teed läinud? Kas publik saab aru, mida sa tegelikult üleüldse päris tõeliselt mõtlesid? Pärast patsutab sõber õlale ning ütleb, et ta nii austab abstraktset kunsti. Hambad ristis ütled aitäh. Võtad seda komplimendina.
Soovisid minna sammukese edasi autorikesksusest, lõigata läbi autori ja teose vaheline nabanöör ning kohelda publikut kui kaasloojaid. Paar osa sinu kunstist tugines koguni publiku improvisatsioonile. Kuid võib-olla olid sa liiga kapseldunud oma protsessi, kaalumata, kas publiku tööriistakast – tutvustava lõigukese ning heal juhul pressiteksti põhjal – oli sinu omaga võrdväärne, et samal väljakul palli taguda? Saame teada!
Nädal pärast esikat kirjutab kriitik päevalehes, et mitte midagi ei saanud aru ja põnev ei olnud ka. Noh, iga šokolaad ei ole üllatusmuna. Kõigel ei olegi suuremat tähendust. Ning iga uus töö ei saa olla kunstniku tippteos, läbikukkumine on kõigest hingetõmbepaus edu pikal teekonnal.

Makes me that much stronger
Makes me work a little bit harder
Makes me that much wiser
So thanks for making me a fighter
(Christina Aguilera, „Fighter“).

Jess, liigud ruudult 95 ruudule 116!

Kultuurilehes ilmub positiivne arvustus! Kulka komisjon käis kunsti vaatamas ning naeratas! Näed, tuleb lihtsalt usaldada publiku arusaamisviiside mitmekesisust. Järjeosasid tehaksegi fännidele, mitte kõigile.

Oh sa, olid võidule nii lähedal, kuid liigud ruudult 119 ruudule 101. Ent ära heida meelt!

Sulle pakuti võimalust teha näitus tunnustatud kunstiasutuses! Kirjutad perele, et oled viimaks kunstnikuna läbi löönud, et sinu töid tahetakse välismaalgi näidata. Pere kirjutab vastu, et mis sa jamad, tule koju, saun ootab. Mõtled, et tühja kah, küllap nad on ikkagi uhked, kuigi seda ei väljenda.
Mis sest, et sinu viimane töö ei võitnud ühtegi auhinda – see, mida oled osanud eduna tunnistada, on viimaks kätte jõudnud. Samal ajal hakkab individuaalne edunarratiiv aga koost lagunema. Kas on võimalik inimkonnana, ühiskonnana kollektiivsel tasandil läbi kukkuda. Üksteise järel puhkeb maailmas relvakonflikte, alustatakse sõdu, pommitatakse haiglaid ja lasteaedu. Keegi ei pääse infoküllusest, poliitiliselt aktiivsemad ka vastutustundest, tegutsemisvajadusest. Ka kunstiasutused tunnevad üha teravamalt oma ühiskondlikku rolli. Tegeletakse ligipääsetavusega, jätkusuutlikkusega, seistakse BIPOC ning LGBTQ+ kogukonna kunstnike selja taga. Ukraina sõja puhkedes kuvatakse kõikjal sinikollaseid kujundusi.
Kuna oled tolleks hetkeks juba mõnegi eduka kunstitükiga ühele poole saanud, on kasvanud sinu jälgijaskond sotsiaalmeedias. Postitad Instagrami arbuusi-emoji, nõudes ühel tavalisel pärastlõunal Iisraeli-Palestiina relvarahu. Jah, oled üks nendest varatäiskasvanutest, kes vaatas tantsuäpis kolme videot ning arvab nüüd, et on targem kui valitsus! Kunstiinstitutsioon saadab sulle juba järgmisel päeval nukrameelse meili, et kahjuks tuleb näitus tühistada, kuna vastasel juhul riskiksid nad rahastuse kaotamisega, sest sinu poliitilised vaated on nende põhimõtetega vastuolus.
Kui „Tsirkuse“ lauamäng on 2D-formaadis prinditud värviline ruudustik, siis läbikukkumise kombitsad asuvad mitmedimensioonilise skaala eri pikkusega otstel. Kui mõni neist mõõdab mõttekust, siis teine eraldab rumalat targast. Edukana võib olla nii tark, mõttekas, jõukas, ehk isegi õiglane, kuid seejuures siiski surelik. Bernt Notke „Surmatantsu“ näitel tahaksin väita, et skaalal surm/surematus on kõik võrdsed. Kuid muidugi ei püüa ma seda teha. Läbikukkumise tähendus vormub ajas.
Vaatasid lapsena multifilme, mis lõppesid suure pääsemisega represseerivast süsteemist, kinnisest maailmast. Otsid siiani suurt vabanemise tunnet, ahelaist pääsemist, seda, et kõik on viimaks selge ja helge. Jack Halberstam juurdleb raamatus „The Queer Art of Failure“ multifilmide (läbikukkumis)narratiivide üle ning järeldab, et uuemates multifilmides domineerib läbivalt vangistuse narratiiv – vaataja tunnistab teekonda lapse piiratud maailmast täiskasvanuelu vabadusse. Narratiiv dramaatilise põgenemisega utoopiasse võib jätta mulje, et kusagil (ehk mitte meie planeedil?) on elu parem. Et muutus on võimalik ja õiglus on olemas. Istud ja ootad, protestid, võtad sõna, lootuses jõuda UGHOHWOW hetkeni, mil kõik tundub järsku loogilisena. Kus suureks kasvamine annab kõik võlgu olnud vastused.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi