Naismisjonäride rääkimata lugu

JAANA DAVIDJANTS

Piret Jaaks. Taeva tütred. Tallinn: Varrak, 2023. 268 lk. 26.99 €.

Piret Jaaksi ajalooline romaan „Taeva tütred“ põhineb baltisaksa misjonäri Hedwig Bülli elulool. Eestist pärit Büll tegutses Armeenia genotsiidi ajal Osmanite impeeriumis ning päästis seal tuhandeid armeenia lapsi ja naisi.

Raamat algab noore misjonäri teekonnaga Saksamaalt Osmanite impeeriumi ning annab kohe aimu sündmuste rahvusvahelisusest. Kirjandusteose varjus on tegemist laiahaardelise ajaloouurimusega, mis on sündinud arhiivide põhjal ja kirja pandud tundlikult. Sündmustik areneb vaheldumisi Haapsalus, mis oli Hedwigi sünnilinn; Peterburis ja Bad Freienwaldes (Oder), kus noor misjonär õppis; ning Osmanite impeeriumis Marashis, kuhu Büll orbudele kooli rajas ning kus toimuvad ka raamatu süngemad sündmused.

Jaaks kirjutab kaasahaaravalt, toob nii Haapsalu kui ka Marashi ühtemoodi oskuslikult lugejate silme ette. Marash jõuab lugejani läbi värvikate helide ja lõhnade, kaupmeeste hõigete ja apelsinipuude, läbi magusa roosa lokumi ja piimase matsuni. Ja läbi kirevuse, mida Bülli „silmad polnud varem näinud“. Seevastu Haapsalu ilmub Bülli unenägudes kontrastina Lähis-Idale, tooni annavad hall Läänemeri, valged aknad ja lumi.

Nagu on öelnud näiteks Shirley Dent, on genotsiidi raske kujutada – sest kuidas anda edasi midagi nii mastaapset, nii jubedat?[1] Vahest seetõttu oodatakse sellistelt lugudelt sageli, et need peaksid meid harima, meenutama meile, et „ei iial enam“. Ning vahest seetõttu kipuvad lood sageli muutuma didaktilisteks või isegi pateetilisteks. Keerukust lisab seegi, kui tegu on autorile kaugete sündmustega. Jaaks seevastu otsest vägivalda palju ei kirjelda, õudused tuuakse meieni kaudselt. Näiteks läbi Akabe, kes ilmub teiste lastega orbudekodu ukse taha ja öömaja palub. Tunnistust tema saatusest annavad hennamaalingud, millega araablased tollal armeenia naisi ja tüdrukuid märgistasid. Või siis läbi väikese Marali, kes maha kukub ega liiguta, kuna ema õpetas, et „kui nad tulevad“, tuleb surnut mängida. Ühtpidi annab sedasorti mitterääkimine õudust paremini edasi. Teistpidi võib see olla ka päris elule lähemal. Meie orvust vaarvanaema, kes leiti pärast genotsiidi üksi ringi uitamas, vaikis samamoodi.[2]

On ka sümpaatne, et autor ei kujuta Hedwigit lihtsakoelise kangelannana, kes kaugel eksootilisel maal kohalikke päästab. Selle asemel lubab Jaaks peatuda ka oma peategelanna kahtlustel ja kohati keerulisel suhtel jumalaga. Näiteks mõtleb ta korduvalt „õe peale, kes oli kõhutõve kätte surnud, ja ei saanud kuidagi aru, mida võis selline väike laps olla kurja teinud, et ta tuleb maamuna pealt pühkida nagu paha haigus“.

Haridus muutus naistele laiemalt kättesaadavaks just 20. sajandi alguses. Aastast 1915 said Eesti naised ülikooli astuda ja sooritada eksameid meestega võrdsetel alustel, varem võisid nad külastada ülikooli vaid vabakuulajana. Ent kuigi õppimine oli naistele kättesaadav, oli ühiskonna suhtumine sellesse siiski hukkamõistev. Õppima minevaid naisi naeruvääristati, peeti ebanaiselikuks ja võimuhimuliseks.[3] Need hoiakud peegeldavad laias laastus olukorda Läänes tervikuna. Sajandi alguses tegutses ka raamatus põgusalt mainitud sufražettide liikumine, mille raames naistele valimisõigust nõuti. Haridusest olenemata oli aga kombeks, et õpingute lõppedes ootas naisi pereelu. Haridust Hedwig hindab, ent mehelemineku osas ütleb ta selgelt välja: „Mina ei ole selles üldse kindel, et ma kristlikku abikaasat tahan. Või et ma üldse mingisugust abikaasat tahan.“

Samamoodi ei soovi Hedwig „oma lapsi“. Sellegipoolest on emadus üks läbivaid teemasid raamatus, autor avab Hedwigi suhet oma emaga, kes kaotas lapsed („Kuivade silmadega olete kõik oma lapsed matnud,“ osatab Hedwig), aga ka armeenia lastega, kes on kaotanud oma vanemad („Kas tead, mis tunne on, kui pole ema,“ laulab Akabe). Nii saab Hedwigist Armeenias sadade orbude mayrik (armeenia keeles „ema“). Jah, ühest küljest võiks see olla sooessentsialism, mille alusel ongi kõik naised justkui sündinud emad ja hoolitsejad, mistõttu sobivad neile ametid, mis jätkavad emadust. Ent samamoodi näitab klassikalisest emarollist väljamurdmine äärmiselt traditsioonilises ühiskonnas täielikku mässu tollaste sotsiaalsete reeglite vastu.

Olulisel kohal on ka genotsiidi soolistatus. Mehed tapeti üldjuhul kohapeal, mis ei tähenda, et naistel oleks alati paremini läinud, sest neid ähvardas lisaks otsesele surmale ka teistsugune vägivald. Kõige suurem võimalus ellu jääda oli noortel tüdrukutel, keda noortürklaste režiim nägi vormitava materjalina, sobivana islamiusku pööramiseks. Genotsiidijärgset Armeenia ühiskonda on ajaloolased iseloomustanud kui orbude rahvast, kuna umbes 80 protsenti ellujäänuist olid naised ja lapsed.[4] See aga tähendab, et vaja läks just naismisjonäre, kuna meestel ei olnud sünnis noorte naistega töötada. Seega võibki siinkohal ilmselt mõistatama jääda, mis täpselt tollaseid naisi kannustas – kas vähesed võimalused, kõrgem kutsumus või siis hoopistükkis mõlemad. Olenemata põhjusest oli nende tegevus tollaseid mängureegleid silmas pidades enneolematu.

Nagu on öelnud ajaloolane Dolores Martín-Moruno (2020), on naised alati tugevalt panustanud humanitaartegevusse, kaasa arvatud abi osutamine sõjakolletes, kuigi proportsionaalselt on nende tegevus saanud vähe tähelepanu. Naiste humanitaarmissioonidel osalemist käsitlevate raamatute vähesust võib seletada sellega, et naised on ajalookirjutamisest välja jäetud.[5] Tegu on olnud maskuliinse narratiiviga, seotud poliitika ja kaugete seikluste ja reisimisega, mida on peetud meeste pärusmaaks. Lugu, mille on kirjutanud mehed meestest. Sellele meestekesksele narratiiviloomele osutab ka Jaaks, kui kirjeldab pastor Lohmanni, kes on pannud „lendlehe peale oma näo“, kuigi „idamaades kannatasid naised“.

Hedwig Büll on eriti põnev isiksus, kuna tuli väikesest kohast nagu Haapsalu. Loomulikult ei olnud ta ainuke omataoline. Osmanite impeeriumis tegutsesid veel näiteks taanlannad Maria Jacobsen ja Karen Jeppe, Alma Johansson Rootsist, Bodil Biørn Norrast, kes samamoodi armeenlastele varjupaiku asutasid. Ja kui Bülli töö viis ta Marashist edasi Alepposse, siis Maria Jacobsen liikus edasi Beiruti. Kui ma Liibanonis oma Armeenia genotsiidi teemalise uurimistöö jaoks armeenlasi intervjueerisin, rääkisid nad mulle Jacobsenist, kutsudes teda nagu Bülligi nimega „mayrik”. Iga sellise naise eluloost saaks kirjutada mitu raamatut, nagu nentis ka Jaaks „Taeva tütarde“ raamatuesitlusel.

Skandinaavia naistega samal ajal tegutsesid naismisjonärid üle maailma, näiteks Bülliga üheaegselt oli tegev inglise misjonär Alice Seeley Harris (1870–1970). Tema töötas Belgia Kongos, kus Leopold II „tsiviliseerimismissiooni“ raames tapeti kummiistandustes suur osa Kongo elanikkonnast. Või siis sõjavastane aktivist Emily Hobhouse (1860–1926), kes tõmbas tähelepanu Teise buuri sõja ajal brittide loodud koonduslaagritele, kus hukkus mitukümmend tuhat inimest. Viimasena võiks nimetada poola meditsiiniõde Irena Sendlerit, kes tegutses küll hiljem, Teise maailmasõja ajal. Sendler smugeldas Varssavi getosse ravimeid ja riideid. Hiljem, kui getot – koos selle asukatega – likvideerima hakati, smugeldas ta sealt aga välja inimesi. Sendler päästis umbes 2500 juuti. Schindlerit me teame, Sendlerit aga mitte.

Kusjuures need misjonärid täitsid ka teist rolli. Alice Seele Harris oli dokumentaalfotograaf. Tänu tema piltidele aimame me tänapäeval, millised julmused Leopold II aegses Kongos toimusid. Kõige kuulsam pilt „Nsala“ kujutab isa, kes vaatab oma väikese tütre kätt ja jalga, mis karistuseks ära lõigati, kuna tüdruk ei täitnud igapäevast kummikogumise kvooti. Samamoodi kogus Emily Hobhouse buuride laagris tõendusmaterjali, pildistades sealseid kohutavaid elutingimusi ja surnuks nälgivaid lapsi. Ka suurema osa armeenia genotsiidi arhiivist on loonud just misjonärid, olgu näiteks või Maria Jacobseni 1915. aasta foto „Armeenia mehed viiakse linnast välja tapmisele“. Aga tõendusmaterjali kogusid ka mehed, Saksa armee meedik Armin T. Wegner (Saksamaa oli sõja ajal Türgi liitlane) riskis oma eluga, peites fotod ja smugeldades need Osmanite impeeriumist välja.

Kõik need naised elasid ja tegutsesid ilmselgelt täiesti erinevates kontekstides, ja erinev oli nende taustki. Suurem osa neist olid misjonärid, aga mitte kõik. Hobhouse oli ainuke, kes end teadaolevalt feministina määratles. Irena Sendler elas ja tegutses hiljem. Harris reisis koos misjonärist abikaasa John Harrisega. Tähtis on ka meeles pidada, et humanitaarabi ajalugu on tihedalt põimunud –
eriti Inglismaa kontekstis – koloniaalajalooga, ning misjonäre ei saa käsitleda ühekülgselt üllastena.

Neid naisi ühendas see, et nad trotsisid ühiskonna poolt määratud rolle. Ning paljud läksid vastuollu oma aja poliitiliste doktriinide ja vaadetega. Emily Hobhouse’i nimetati buuridele kaasa tundmise eest Suurbritannia pressis reeturiks, valetajaks ja hüsteerikuks.[6] Sendler mõisteti juutide aitamise eest surma (ta põgenes vahetult enne hukkamist).[7] Büll riskis samuti oma eluga ning nagu loeme raamatustki, hoiatatakse teda halvustavate lugude eest, millega ta peab hakkama välismaale minnes võitlema. See seadis need naised justkui kahe tule vahele – nad reisisid ohtlikesse sõjakolletesse ja samal ajal võis neile osaks saada põlgus kodumaal. Aga Büll on kindel, et „hinges tuleb alati olla nendega, kes kannatavad“. Mis tänapäevalgi mõjub radikaalselt patsifistlikuna. Sisuliselt on see justkui kümnest käsust tuttava „sa ei tohi tappa“ tugevam versioon – „sa pead hoidma elu“. Need olid naised, kes said aru, et ühe inimgrupi täielik dehumaniseerimine viib lihtsalt teiste ja veel hullemate kuritegudeni.

[1] S. Dent, There’s no Easy Way to Write about the Holocaust. The Guardian, 10.01.2008.

[2] Arvustuse autor on isa poolt armeenlane.

[3] L. Aavik, Pilk ajalukku: kuidas Eesti naised omal ajal õiguse haridusele välja võitlesid. Postimees, 02.12.2016.

[4] N. Maksudyan, The Orphan Nation: Gendered Humanitarianism for Armenian Survivor Children in Istanbul, 1919–1922. Rmt-s: In Gendering Global Humanitarianism in the Twentieth Century Practice, Politics and the Power of Representation. Toim. E. Möller jt. Cham, 2020, lk 117–142.

[5] D. Martín-Moruno, B. L. Edgar, M. Leyder, Feminist Perspectives on the History of Humanitarian Relief (1870–1945). Medicine, Conflict and Survival, 2020, kd 36, nr 2, lk 2–18.

[6] E. L. Uys, A Boer Girl in the South African Concentration Camps: Interviews with Errol Lincoln Uys, 1970. https://erroluys.com/boergirl.html.

[7] United States Holocaust Memorial Museum. In Memoriam: Irena Sendler (1910–2008). https://www.ushmm.org/information/press/in-memoriam/irena-sendler-1910-2008.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi