Paljud meist on viimasel ajal kogenud olukordi, kus keegi jagab vaimustunult oma kogemusi tehisaruga – demonstreerib näiteks selle genereeritud laulu, kõnet või fotot „mina 30 aasta pärast“ või tutvustab tehisaru koostatud ideaalset reisisihtkohta vms. Hiljuti näidati mulle, kuidas saab võtta lõigu suvalisest artiklist ning tehisaru genereerib justkui intervjuu vormis selleteemalise taskuhäälinguklipi. Kui viisakalt küsisin, milleks selline vidin hea on, ei osatud vastata, kuid väljendati vaimustust selle autentsuse üle.
2020. aastal kuulasin Tartu Ülikoolis Silver Sillaku kursust „Tehnoloogia ja innovatsioon“. See oli vist esimene kord, kus ma ei kuulnud sellest sõnapaarist räägitavat ainuüksi õhinaga ja positiivselt. Vastupidi, õppejõud esitas küsimuse: miks tehnoloogiat pidevalt edasi arendatakse? Enamik tudengeid arvas, et inimestel läheb seda lihtsalt vaja – jalgratas, aiakäru ning lugematud muud vahendid ja tööriistad on ju ikka ehitatud selleks, et meie elu hõlbustada. Auditooriumi üllatuseks ütles aga õppejõud, et tehnoloogia ei arene enam ammu sellepärast, et teda oleks vaja, vaid sellepärast, et teda saaks arendada. Eriti tehisaru ajastul on see mõttekäik mul üha sagedamini peast läbi käinud. Õppejõud tõi tookord näite amišite usulahust, kus valitakse, testitakse ja alles siis otsustatakse, milline uus tehnoloogia nende kogukonnas kasutusele võtta. Teisisõnu, kui meil on võimalik mõnda tehnoloogiat arendada, tuleks hakata sagedamini esitama küsimust: kas me seda tõesti vajame? Millised mõjud võivad mingil tehnoloogial olla nii keskkonnale, majandusele, sotsiaalsfäärile kui ka indiviididele?
Euroopa Liit on seadnud ambitsioonika eesmärgi saada 2050. aastaks maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. Keskne roll eesmärgi saavutamises kuulub digitehnoloogiale. Kuid selle kasutamiseks on meil tarvis andmekeskusi, mis vajavad toimimiseks suures koguses energiat ning aitavad seeläbi kaasa süsinikdioksiidi heitekoguse ja jäätmete märkimisväärsele kasvule. Lisaks energiale vajavad ülekuumenevad andmekeskused palju jahutusvett. Seega kasvab andmekeskuste, IKT- ja digiseadmete keskkonnamõju.
Tehnoloogiagigandid Google ja Meta seadsid 2020. aastal eesmärgi saavutada 2030. aastaks olukord, kus nende tegevus CO2 heitmeid ei tekita. Paraku on nad pidanud tunnistama, et pärast tehisintellekti kasutuselevõttu on asi hakanud liikuma vastassuunas. Mitmed suurkorporatsioonid (Amazon, Shell Oil, British Petroleum)[1] on varem seatud kliimaeesmärke edasi lükanud või vähendanud, kuna nad ei näe kasvavale keskkondlikule jalajäljele lahendust. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hiljutise aruande järgi võib andmekeskustest tulenev ülemaailmne elektrinõudlus 2030. aastaks enam kui kahekordistuda ja jõuda 945 TWh-ni, mis ületab Jaapani keskmise energianõudluse.[2]
Google’i kasvuhoonegaaside heitkogused on viimase viie aastaga tõusnud 48%[3] ja Microsoftil 29%.[4] Tegelikkuses võib kasv olla veelgi suurem: sügisel Guardianis ilmunud analüüsis[5] väideti suisa, et aastatel 2020–2022 olid Google’i, Microsofti, Meta ja Apple’i ettevõttesiseste või ettevõttele kuuluvate andmekeskuste tegelikud heitkogused tõenäoliselt 662% ehk 7,62 korda kõrgemad kui aruannetes ametlikult teatatud.
Muret tekitab ka tehisintellekti veetarbimisest tulenev jalajälg. Oleme kuulnud ChatGPT kasutamisega kaasneva hirmuäratava veekulu kohta (kuigi lõpuni kindlaid hulki pole suudetud välja pakkuda). 2021–2022 suurenes Microsofti veekasutus 35% ja Google’il 20%.[6]Microsofti ChatGPT-3 treenimine võib aurustada 700 000 liitrit puhast magevett. On ennustatud, et tehisintellekti globaalne kasutus võib 2027. aastaks nõuda 4,2–6,6 miljardit m3 vett, mis on rohkem kui pool Ühendkuningriigi aastasest veekulust. Süvenev mageveepuudus ja sellega kaasnev katastroof mõjutab meid kõiki ning on vananeva veeinfrastruktuuri tõttu saanud üheks pakilisemaks probleemiks.[7]
Vastukaaluks sellele, et tehisintellekti laiatarbekasutusse andnud tehnoloogiahiidude kliimaeesmärgid on liikumas tagurpidi, on mainitud, et suurkorporatsioonid panustavad palju teadusesse, et leida taastuvenergia lahendusi ning jahutustehnoloogiaid, mis nii palju vett ei kasutaks. On ju ka Eesti Telial andmekeskus, millel on olemas võimekus kasutada sealt tulevat soojusenergiat ümbruskaudsete majade kütmiseks, ning kuulda on olnud ka rootslaste plaanist soojendada kogu Stockholmi andmekeskustest tuleva soojuse arvel. See tekitab aga küsimusi alates sellest, mis saab kuumadel suvekuudel, lõpetades sellega, kas linnade kütmine saabki jääda sõltuma mõne tehnoloogiaettevõtte andmekeskustest.
Väisasin 2024. aasta oktoobris rahvusvaheliste andmekeskuste messi Data Centre World Asia Singapuris. „Jätku-suutlikkus“ oli messil läbiv teema ning nagu kuulsin hiljem tuttavalt, kes on ka varasematel aastatel messil käinud, oli see nõnda esmakordselt. Seda ilmselt põhjusel, et on kasvanud mure, kuidas andmekeskusi kahanevate ressurssidega (nagu energia, vesi ja maa) „ära toita“. Singapurile, mis on Hiiumaa-suurune, kuid kus elab peaaegu 6 miljonit inimest ning valitseb maa- ja veepuudus ning kuum kliima, on andmekeskuste ehitamine suur probleem. Julgeolekukaalutlustel ei soovita oma riigi ja firmade andmeid ka naaberriikides hoida.
Lõppkokkuvõttes võidab rahaliselt see, kelle riigis on rohkem elektrienergiat ja vett. Hoolimata suurtest kliimaeesmärkidest ja jätkusuutlikkuse-juttudest huvitab ettevõtteid kõige rohkem siiski majanduskasv. Uuringu- ja konsultatsioonifirma Gartner on oma hiljutises raportis välja toonud, et ligikaudu kaks kolmandikku ettevõtetest on oma jätkusuutlikkuse eesmärgid „deprioritiseerinud“.[8]
EL-i tehisaru käsitlev määrus[9] ei pööra digitehnoloogia keskkonnajalajäljele üldse tähelepanu. Määrusest võib küll lugeda, et „tehisintellekti kasutamine võib anda ettevõtjatele olulise konkurentsieelise ning toetada ühiskonna ja keskkonna jaoks soodsate tulemuste saavutamist näiteks sellistes valdkondades nagu tervishoid, põllumajandus, toiduohutus, haridus ja koolitus, meedia, sport, kultuur, taristuhaldus, energeetika, transport ja logistika, avalikud teenused, turvalisus, õigus, ressursi- ja energiatõhusus, keskkonnaseire, elurikkuse ja ökosüsteemide säilitamine ja taastamine ning kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine“. Laur Kanger on kirjutanud „naiivsest usust tehnoloogia kõikvõimsusesse mis tahes ühiskondlike kitsaskohtade ületamisel“ ning sellest, et keskkonnatehnoloogilistes uuendustes on nähtud pikka aega imerohtu, kuigi elu on näidanud, et lõpptagajärjeks on olnud ikka vaid keskkonnakriisi süvenemine.[10] On veel vara öelda, kas tehisintellekt toob keskkonnale rohkem kasu või kahju, kuid viimase aja signaalid kipuvad osutama tehisintellekti suurele keskkonnajalajäljele. Digitaliseerimine võib vähendada ka inimeste oskusi, mis samas suurendab nõudlust elektrienergial toimivate teenuste järele (nt isejuhtivad autod), mis omakorda jällegi suurendab süsinikujalajälge.[11]
Internetti kasutab peaaegu 68% maailma elanikkonnast[12] ja see osakaal kasvab kiiresti. Andmete säilitamisel ja edastamisel tekkiv süsinikuheide oli 2021. aastal võrdne Rootsi ja Soome aastase süsinikujalajäljega kokku.[13] Elektrienergia ja vee tarbimine andmekeskustes kasvab järgmistel aastatel hüppeliselt.
Kahtlemata on tehisarul funktsioone, mis aitavad keskkonnajalajälge vähendada – näiteks kasutatakse tehisintellekti lennunduses kütusekulu optimeerimiseks. Masinõppe algoritmid analüüsivad tegureid nagu ilm, lennumarsruudid, lennuki jõudlus ja reisijate koormus ning optimeerivad seeläbi kütusekulu. Väidetavalt säästetakse nii kuni 3% kütust lennu kohta.[14] Pole küll teada, kas on ka välja arvutatud, milline on seejuures tehisintellekti kasutamise keskkonnajalajälg. Samuti on toodud näiteid
tehisintellekti kasutamisest merenduses, et vältida suurte tankerite ja laevade kokkupõrkeid vaalade ja haidega.[15] AI-algoritme saab kasutada energiatõhusate hoonete projekteerimisel ning tööstuse üleminekul keskkonnasäästlikumatele ja säästvamatele meetoditele.[16] Need näited puudutavad ettevõtete ja organisatsioonide tasandit. Kuid kas tehisintellekt on keskkonnasäästlikkusele kaasa aidanud ka indiviidi tasandil?
Elame kvantiteediajastul – kõike on palju ja üha rohkem. Me kanname nuti-seadmetes kaasas poolt elu, mis vanasti ei mahtunud kaubikussegi – meil on seal fotoaparaat, videokaamera, trükimasin, kell, postiljon, pedomeeter, telefon, raadio, makk, pank jne. Võrreldes analoogkaamerate ajastuga teeme kordades rohkem fotosid, filmime rohkem põnevaid olukordi, saadame rohkem sõnumeid, ning kuna see ei maksa justkui midagi ning pole ka midagi käegakatsutavat, siis ei kipu me võtma aega üleliigse kustutamiseks ega oma mitmesuguste sisufailide korrastamiseks. Nii kuhjub nendesse andmekeskustesse tohututes kogustes pilte, videoid, jututubade logi-faile, sotsiaalmeediapostitusi jms. Kui kasutame mõnd pilveteenust, mis maksab umbes 1 euro, laeb süsteem meie tehtud fotod ja videod automaatselt pilve, kuhu need sageli ka ununevad. Hinnanguliselt ei kasutata 70–80% andmetest pärast salvestamist kunagi uuesti.[17] Lähtudes digijäätmete definitsioonist – „kasutatud kasutud, aegunud, dubleeritud andmed, mida keegi enam ei vaja ega kasuta ning mis ei loo lisaväärtust ei üksikisiku ega organisatsiooni tasandil“[18] –, võib seda andmehulka nimetada digiprügiks.
Digiprügi ei tekita muidugi ainult indiviidid, vaid ka korporatsioonid ja institutsioonid koguvad ja säilitavad andmeid, mis hiljem kasutamist ei leia. Need andmed on aga palju mahukamad – näiteks turvaettevõtted salvestavad tohutult palju videomaterjali valve all olevatest paikadest (parkimisplatsid, tänavad jne). Samuti kogub „asjade internet“ tohutus koguses andmeid kodutehnoloogia kasutamisest, pererahva eelistustest jne. Näib, et ülemaailmselt puuduvad ühtsed regulatsioonid, kui kaua selliseid andmeid alles hoida tohib. Sellele kõigele on kaasa aidanud sõnumid stiilis „andmed on uus kuld“ ning mõttekäigud, et isegi kui me veel ei tea, miks midagi vaja võib minna või kuidas mingeid andmeid kasutada, siis igaks juhuks tasuks siiski neid säilitada (siinkohal ei pea ma silmas isikuandmete säilitamist, mis vähemalt Euroopa Liidus on GDPR määrusega reguleeritud). Ettevõtted salvestavad struktureeritud, struktureerimata, üleliigseid ja nii-öelda tumedaid andmeid.[19] „Tumedad andmed“ on määratletud kui struktureerimata ja inertne sisu ehk kui andmed, mida hoitakse igaks juhuks mõttega „äkki läheb vaja“ ning mida suure tõenäosusega võib pidada digiprügiks. Kui tumedaid andmeid ei käidelda õigesti, võib tulemuseks olla aastane ülemaailmne süsiniku-, vee- ja maajalajälg vastavalt 6,4 miljonit tonni, 41,65 gigaliitrit ja 59,45 ruutkilomeetrit.
Keskkonnakaitse nimel oleme ilmselt me kõik oma käitumist viimastel kümnenditel mõnevõrra muutnud – sorteerime prügi, käime poes oma kotiga, üritame vähendada plastiku kasutamist, valime kodus tarbimiseks rohelisema energia, kustutame kuhjunud digiprügi jms. See kõik on muidugi vajalik, aga kuivõrd mõjus?
Keskkonna-teemalisi ühiskondlikke murekohti on üritatud lahendada käitumisteaduse abil: jättes inimesele igapäevastes otsustes valikuvabaduse, suunatakse teda paremate valikute poole. Näidetena võib tuua tervislikumate suupistete asetamise poes silmade kõrgusele; väiksemad taldrikud ja kandikute puudumise sööklates, et vähendada toidu raiskamist; kilekottide maksustamise, et soodustada oma taaskasutatava kotiga poodi tulekut; väiksema kohvihinna oma termoskruusi kasutamisel; sotsiaalse surve vähesemaks vee- või elektritarbimiseks jne. Ühesõnaga, püütakse soodustada käitumist, mis on keskkonnasõbralikum, tervislikum, teisi arvestavam jne.
Käitumisteadlased on arutlenud, millisel – kas indiviidi või süsteemi – tasandil on muutuste suunamine vajalikum ja tõhusam. On leitud, et ühiskondlike probleemide puhul kiputakse vastutust veeretama pigem indiviidile kui süsteemile.[20] Seetõttu on arvatud, et käitumisteadlased võiksid rohkem panustada avalikku poliitikasse, et töötada välja süsteemitasandi muutusi. Kui käitumis- ja ajuteadused keskenduvad rohkem indiviididele, nende mõtetele ja käitumisele, siis avalik poliitika keskendub tavaliselt süsteemile (reeglitele, normidele ja institutsioonidele). Mõlemas raamistikus tuleks julgustada häid valikuid, austades samas üksikisiku vabadust. Ajalugu näitab, et indiviidide nõrkuse korral on lahenduseks pigem süsteemi muutmine, mitte üksikisiku täiustamine. Seega ei peaks käitumisteadlased ülearu rõhutama indiviiditasandi sekkumisi, vaid pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas saavutada kompromisse süsteemis tehtud algatustega.[21] Teisalt on arvatud, et indiviiditasandi sekkumistel võib ikkagi olla märkimisväärne positiivne mõju ja need ei muuda süsteemitasandi jõupingutusi vähem mõjukaks.[22] Lõppkokkuvõttes on muutuste suunamine vajalik mõlemal, nii indiviidi kui ka süsteemi tasandil.
Näiteks prügi sorteerimisel on vajalik mõlema poole panus, sest kui kohalikul omavalitsusel või riigil puudub võimekus prügi käitlemiseks, pole indiviidil mõtet ka omaalgatuslikult prügi sorteerida. Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Paljudes riikides, kus on püstitatud kliimaeesmärke, on tehtud kampaaniaid kilekottide kasutamise vähendamiseks ning oma taaskasutatava kotiga poodi minekuks. Selle kasutegur on väike – Environmental Protection Agency (EPA) kohaselt on viimase 40 aasta jooksul leidnud tee taaskasutusse vähem kui 10% plastikust. Vara on veel „tibusid loendada“, kuid EL-i tasandi otsus kaotada 2030. aastaks ühekordsed plastikpakendid, kõrred jm on kindlasti tulemuslikum plastiku vähendamise viis kui pidevad teadlikkuse tõstmise kampaaniad või muud indiviidi suunamised keskkonnasõbralikuma käitumise poole.
Mis puutub digitaliseerumise jalajälge ja digijäätmete vähendamisse, siis siingi on inimese käitumist võimalik mõjutada rohkem süsteemi tasandil kui indiviididele suunatud teavituskampaaniatega. Süsteemi tasandil tuleks taotletav käitumisviis läbi mõelda ja analüüsida juba enne uue toote, rakenduse või programmi avalikustamist. Seni on digimaailm olnud üles ehitatud nii, et soodustada ja innustada ületarbimist ja seega ka digiprügi kuhjumist. Enne pilveteenuse laiatarbekasutusse minekut salvestati oma andmed välisele kõvakettale või mälupulgale. Kuna üldiselt ei toimunud see automaatselt, tegi inimene valiku, mida salvestada. Nüüdse pilveteenuse puhul salvestuvad failid sageli automaatselt, ilma et oleksime sunnitud valima sisu, mida alles hoida. Pealegi on pilveteenus harilikult nii odav, et isegi kui hoiuruum hakkab täis saama, pole vaja selle suurendamiseks palju juurde maksta. Paljud meist kasutavad suhtluskanalina Meta Messengeri või WhatsAppi. Seal on võimalik vaadata ka 10–20 aasta taguseid vestlusi. WhatsApp võimaldab küll teha valiku, et vestlus kaoks 30–90 päeva jooksul, kuid vähesed on sellest teadlikud. Seetõttu salvestub tohutul hulgal jututubade logifaile, mida hoiustatakse andmekeskustes ning millel on seetõttu ka keskkonnajalajälg. Tehnoloogiaettevõtetel on kindlasti võimalik läbi mõelda oma süsteemide ülesehitus ja vaikevalikud nii, et need suunaksid inimest läbimõeldumalt tegutsema ning et üleliigseid ja mittekasutatavaid andmeid ei hoiustataks.
Kas indiviidi tasandi sekkumist on digitaliseerumise jalajälje kahandamisel üldse vaja? Kas digikoristuspäevadel ja -nädalatel on üldse mõtet? Arvan, et ka indiviidi tasandil teavitamine ja sekkumine on kindlasti vajalik: kui inimestel puudub teadmine oma tegevuse kahjulikkusest, ei ole neil arusaadavalt ka motivatsiooni seda muuta. Samuti pole neil siis teadmist, et „hääletada jalgadega“, valides keskkonna suhtes vastutustundlikumaid ettevõtteid või poliitikuid, kes võtaksid selliseid teemasid poliitikakujundamise kaudu reguleerida.
Pean tunnistama, et mind on vaevanud küsimus, kas tehisaru andmine indiviidide käsutusse oli või on üldse vajalik. Niivõrd kui tehisaruga saab tervishoius tõhusamini vähki prognoosida või mõningaid keskkonnakahjusid ennetada, siis kahtlemata oli. Samas, kas see kasutegur, millega tehisintellekt on aidanud keskkonnasäästlikumalt tegutseda, ületab kahju, mida tehisintellekti kasutamine laiskust süvendades ja meelelahutuslikel eesmärkidel keskkonnale teeb? Kas on eetiline joota kokkukuivavaid magevee varusid ülekuumenevatele andmekeskustele, et saaksime tehisaruga lõbutseda? Siin on hädavajalikud süsteemitasandi kaalutlused ja muudatused, et vähendada digitaliseerimise kahjulikku mõju.
Tehnoloogia, eriti digitehnoloogia arengul on teatav haloefekt – kuna digitaliseerimine on meie elu viimastel kümnenditel üldjoontes palju lihtsamaks muutnud, siis on kõik sellega seonduv meie meelest positiivne. Asjatu oleks pageda tagasi kiviaega, lootes niimoodi maailma päästa. Kuna aga inimkond on pikka aega söönud omaenda saba ning siis, seda märgates, üritanud leida uut tehnoloogiat söödud sabajupi tagasikasvatamiseks, tasuks ehk tulevikus hakata rohkem kriitiliselt analüüsima, kas tehnoloogia areng on alati positiivne.
[1] E. Halper, Companies Made Big Climate Pledges. Now They Are Balking on Delivering. Washington Post, 03.12.2023.
[2] IEA – International Energy Agency. 10.04.2025. https://www.iea.org.
[3] I. Rahman-Jones, AI drives 48% Increase in Google Emissions. BBC News, 03.07.2024.
[4] B. Smith, M. Nakagawa, Our 2024 Environmental Sustainability Report. 15.05. 2024. https://blogs.microsoft.com/on-the-issues/2024/05/15/microsoft-environmental-sustainability-report-2024/.
[5] I. O’Brien, Data Center Emissions Probably 662% Higher Than Big Tech Claims. Can It Keep up the Ruse? The Guardian, 15.09.2024.
[6] N. Sundberg, Tackling AI’s Climate Change Problem. (12.12.2023.) MIT Sloan Management Review, 2024, talv.
[7] P. Li, J. Yang, M. A. Islam, S. Ren, Making AI Less „Thirsty“: Uncovering and Addressing the Secret Water Footprint of AI Models. 2023. arXiv:2304.03271.
[8] C. Stammford, How to Prioritize Sustainability in an Age of Continuous Disruption. Gartner, 22.08.2023. https://www.gartner.com/en/newsroom/press-releases/2023-08-22-how-to-prioritize-sustainability-in-an-age-of-continuous-disruption.
[9] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1689. https://eur-lex.
europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:L_202401689.
[10] L. Kanger, Tööstusühiskonna taasleiutamise vajadusest. Vikerkaar, 2024, nr 1.
[11] V. C. Coroamă, D. Pargman, Skill Rebound: On an Unintended Effect of Digitalization. Proceedings of the 7th International Conference on ICT for Sustainability, 31.07.2020, lk 213–219.
[12] A. Petrosyan, Worldwide Digital Population 2024. Statista, 05.11.2024. https://www.statista.com/statistics/617136/digital-population-worldwide/.
[13] R. Obringer, B. Rachunok, D. Maia-Silva jt, The Overlooked Environmental Footprint of Increasing Internet Use. Resources Conservation and Recycling, 2021, nr 167.
[14] S. Umpirowicz, The Rise of Artificial Intelligence in Aviation: Transforming the Skies. https://symphony-solutions.com/insights/ai-in-aviation.
[15] AI Is Here to Save The Whales. And Sharks. And Bees. Bloomberg, 02.02.2023.
[16] K. Anderson, How Can Artificial Intelligence Help Tackle Climate Change? Greenly, 13.02.2024. https://greenly.earth/en-us/blog/ecology-news/how-can-artificial-intelligence-help-tackle-climate-change.
[17] J. Morley, K. Widdicks, M. Hazas, Digitalisation, Energy and Data Demand: The Impact of Internet Traffic on Overall and Peak Electricity Consumption. Energy Research & Social Science, 2018, kd 38, aprill, lk 128–137.
[18] S. Päiv, E. Nõmm, K. Mägi jt, ELU projekt „Digiprügi“ (2021). https://elu.tlu.ee/sites/default/files/2022-04/ELU-projekt_DIGIPR%C3%9CGI_raport.pdf.
[19] D. Al Kez, A. M. Foley, D. Laverty jt, Exploring the Sustainability Challenges Facing Digitalization and Internet Data Centers. Journal of Cleaner Production, 2022, kd 371.
[20] N. Chater, G. Loewenstein, The I-Frame and the S-Frame: How Focusing on Individual-level Solutions Has Led Behavioral Public Policy Astray. Behavioral and Brain Sciences, 2023, kd 46, e147.
[21] B. R. Newell, S. Vigouroux, H. Greenwell, Expectations, Opportunities, and Awareness: A Case for Combining I- and S-Frame Interventions. Behavioral and Brain Sciences, 2023, kd 46, e170.
[22] C. R. Sunstein, Conspiracy Theory: On Certain Misconceptions About the Uses of Behavioral Science in Government. SSRN Scholarly Paper 4320348, 2023.
