Eesti ajakirjandus on korraga vaba ja surve all – paradoks, mis tõstatab küsimuse mitte ainult meedia sõltumatusest, vaid ka selle kvaliteedist. Kui lugeja ootab faktitäpsust, allikakaitset ja pluralismi, siis reaalsus on sageli vastupidine: kiirustamine, omanike surve, poliitiline kallutatus ja järjest tugevnev tehisintellekti ning valeinfo mõju. Ajakirjandus ei ole enam enesestmõistetavalt avaliku debati filter ja ühise tõe looja, vaid pigem killustunud infokeskkonna üks osaline.
Sellises olukorras muutub eriti tähtsaks küsimus, kes meediat kontrollib ja milliseid väärtusi toimetused teenivad. Kui toimetuse uksest libiseb sisse Kremli troll või omaniku poliitilised huvid, võib ka kõige pikema traditsiooniga väljaanne hetkega kaotada oma usaldusväärsuse. Eesti kui osa Euroopast, Venemaa ja Hiina autoritaarsete inforuumide piiramisrõngas, vajab meediat, mis seisaks tõe, läbipaistvuse ja kvaliteedi eest – mitte ainult lugejate, vaid kogu ühiskonna huvides.
Ajakirjandus vabalanguses: 60% Euroopa ajakirjanikest ei ela enam palgast ära
Enam kui pool Euroopa riikides töötavatest ajakirjanikest peab aastal 2025 oma ameti kõrvalt tegema muid töid. Nii väidavad täiskohaga ja vabakutselisena ajakirjanikutööd tegevad inimesed Euroopa-üleses küsitluses, milles osalesid ajakirjanikud 33 Euroopa riigist.[1]
Selgub, et 60% kõigist ajakirjanikest on leidnud end läbipõlemise äärelt, 62% vabakutselistest on sunnitud ameti kõrvalt muid tööotsi tegema, 52% on mures, et nende ametikoht võib konkurentsis tehisaruga sootuks kaduda. Seda kõike ajal, mil uudismeedia leiab end järjest suurematest rahalistest raskustest, lugejad aga eelistavad infot hankida pigem sotsiaalmeediast ja killustunud foorumitest. See omakorda sunnib meediamaju muutma töökohti ajutisteks ja hooajalisteks, delegeerides artiklite kirjutamise vabakutselistele ajakirjanikele, kelle aja ja tähelepanu pärast konkureerib veel mitmeid muid projekte.
Millise valdkonna sissetulek siis aitab ajakirjanikel ära elada? Vastajatest 37% ütles, et teenib lisaraha suhtekorralduses, 34% õpetajana, 20% tegutseb mittetulundusühingutes, 19% sisuturunduses, ent levinud on ka restoraniteenindaja, kinnisvaramaakleri ja pakikulleri töö. Sõltuvus ametivälisest sissetulekust seab küsimärgi alla toimetuste sõltumatuse – tekivad huvide konfliktid, mille tulemusena kannatab informatsiooni ja allikate kvaliteet.
Meedia tulevikust, ilustamata: maavärinad poliitikas panevad proovile
Ameerikas on Trumpi juhtimisel alanud trend, kus hilisõhtused huumori- ja jutusaated on sattumas föderaalvalitsuse löögi alla. Jah, Jimmy Kimmel toodi kiiresti tagasi, kui saate emafirma Disney kaotas nädalaga 7% tellijatest, ent laiem trend USA meedias on negatiivne. Selle mõistmiseks tasub vaadata USA meediaomanike ringi.
Maailma jõukaimale inimesele Elon Muskile kuulub sotsiaalmeediaplatvorm X, rikkuselt järgmine on Larry Ellison, kellele kuuluvad Paramount ja CBS ning kes valmistub üle võtma ka TikToki ja CNN-i. Amazoni asutaja Jeff Bezos on ühtlasi Washington Posti ja Twitchi omanik. Mark Zuckerbergile kuuluvad nii Facebook kui Instagram. Maailma suurima levikuga meediakanalid kuuluvad niisiis maailma viiele kõige jõukamale mehele. Selle mõju tavalugejale ei ole vaja kaugelt otsida.
Poliitilise polariseerumise ilmingud avalduvad hoiakutes nii töökohal, poliitikas kui ka avalikus elus – maailmavaateliselt erinevad erakonnad enam ei arutle, vaid ähvardavad ja hirmutavad. Nii publikut kui üksteist. Ekstreemsetel juhtudel võtab poliitiline vägivald fataalse pöörde, nagu tõestas USA paremkonservatiivi Charlie Kirki mõrv septembri keskel. Tapja motiivid ja maailmavaade on selgitamisel, ent süüdistusi 22-aastase Tyler James Robinsoni suunal kõlab mõlema poliitilise äärmuse poolt. Kõige prominentsemad neist on olnud Donald Trumpi ja J. D. Vance’i väljaütlemised, kes omistasid süü oma poliitilistele vastastele vaid loetud tunnid pärast juhtunut. Eraldi survet poliitdebatile avaldab omakorda interneti subkultuuride kihistumine ja kõlakodade paljunemine – kuni lõpliku irdumiseni reaalsusest.
Alles eelmisel kümnendil, 2010. aastatel, tähendas poliitikuna edu saavutamine seda, et rahvaesindaja või aktivist on endale debati teemad selgeks teinud ja esitab oma seisukohti veenvalt mõnes telekanalis, mida vaatab sadu tuhandeid inimesi. See oli standard. Poliitik tegi kompromisse, proovis näida mõistliku, kaalutletud ja kompetentse inimesena meediakanalitega sildu ehitades, mitte neid põletades. Vastastikune austus käis veel asja juurde. Saatejuhi roll eksisteeris põhjusega. Huumorit mõisteti valdavalt ühtmoodi.
Täna oleme sellest ajastust väljumas. Ajastust, mis andis meile poliitikud nagu Ronald Reagan, Tony Blair, Angela Merkel. Milline ka polnud nende maailmavaade – ja loendamatud poliitilised valearvestused –, ei olnud Reagan, Blair ega Merkel radikaalsed fanaatikud. Nende aja meediakeskkond lihtsalt ei soosinud seda. Lisaks olid nad endale faktid selgeks teinud. See kirjeldus kahjuks ei kehti uues poliit- ja meediareaalsuses, kus näiteks USA valitsev president võib otse-eetris rääkida konflikti lahendamisest „Aberbaidžaani ja Albaania vahel“. Praegust uut reaalsust maailma meedias näitab trend, kus 15. septembril Trumpi kritiseerinud saatejuht Jimmy Kimmel ABC telekanali juhtkonna poolt „pausile pandi“. Kimmel ütles, et Trumpi reaktsioon Kirki mõrvale ei olnud siiras. Sellest piisas, et saade eetrist maha võtta.
Kusjuures kristliku fundamentalisti ja paremaktivisti Charlie Kirki populaarsus ja tema polariseeriv isik olid sellesama meediaruumi tulemus. Meie aja suurim valuuta on tähelepanu, selle hoidmine ja radikaliseerimine. Kõige edukamalt sobib selleks mis tahes fanaatiline sisu, mille pinnalt tõusevad lendu uued poliitilised liikumised. Enam pole tarvis „näida“ kaalutletud, nagu Reagani või Merkeli ajal – lendutõusmiseks piisab sensatsioonist ja lööklausest. Faktikontroll on teisejärguline, isegi taunitav. Keskne küsimus ei ole enam selles, mida saab kogukond või riik teha kodaniku jaoks, vaid selles, kes kõige teravamalt oponendile ära paneb. Kodanik jääb seejuures pealtvaatajaks. Aga show müüb, ja kõik on sellega justkui päri.
Pöördefekt: meedia juhib poliitikat
Poliitiline kultuur reageerib sellele, kuidas muutub meedia. Kui meedia läheb kaootiliseks, läheb ka poliitika kaootiliseks. Kui meediat hakkab tegema igaüks oma ema diivanil, hakkab ka poliitikuks igaüks oma ema diivanil. Valdavalt see õnnestubki, kuna vahefiltrit nimega faktikontroll, toimetaja, erapooletu ja haritud mõtleja, kes vastutaks konteksti ja terviku eest – teda lihtsalt enam ei ole. Pole toimetajat, pole ka tervikut. Nõnda sisenemegi infokaose ajastusse, kus vanad struktuurid enam ei kehti ja uusi veel ei ole. Kui neid harjumuspärasel kujul enam üldse tuleb.
Nimetagem alanud ajastut algoritmirevolutsiooniks. Algoritmirevolutsiooni tuleb mõista kui ärimudelit – mõelgem tagasi viiele rikkamale meediaomanikule. Tegemist on infoplatvormide nagu Google, Meta ja X kujundatud ärimudeliga, milles kasutajate tähelepanu konverteeritakse rahaks – nii platvormile kui ka „sisuloojale“. Majanduslikult on selline mudel äärmiselt tulus, kuna taastoodab vajadust omaenda teenuste järele. Suureneb nõudlus infoplatvormide järele ning hakkame instinktiivselt küsimustele vastuseid otsima just neistsamadest kanalitest, mis infokaost toodavad.
2025. aasta maailmas ja Eestis: kvaliteetmeedia vaikne surm ajal, mil kvaliteedist on karjuv puudus
Aasta 2025 on maailmasündmuste poolest ärev: käimas on neljas sõja-aasta Ukrainas, teist aastat süveneb inimkatastroof Gazas. Ameerika Ühendriikide usaldusväärsus oma partnerite seas on 80 aasta sügavaimas kriisis. Hiina, Venemaa, Põhja-Korea ja Iraani vahel on välja joonistumas üha selgem territoriaalsete ambitsioonidega kurjuse telg. Euroopa ja Eesti jaoks tähendab see Teise maailmasõja järgse maailmakorra lagunemist – 80 aastat ehitatud rahuprojekt nimega Euroopa, millest kasvas välja Euroopa Majandusühendus, seejärel Euroopa Liit, on ühtäkki oma ideaalidega üksi: liberaalse demokraatia viimne kants keset kasvavat autokraatlikku telge. Sellist, kus inimelu maksab järjest vähem, vabadustest rääkimata.
Ent autokraatlikud mõrad jooksevad ka läbi Euroopa. Ihalus „kõva käe“ järele on demokraatia-kursilt maha lükanud Ungari ja Slovakkia. Ungari, mida juhib juba 15 aastat peaminister Viktor Orbán, on nüüdseks riik, mille demokraatiat ja ajakirjandust Freedom House määratleb hinnanguga„osaliselt vaba“. Slovakkia peaminister Robert Fico omakorda oli ainus Euroopa Liidu riigi-pea, kes osales tänavu Putini kutsel 9. mai paraadil Moskvas. Slovakkia ja Ungari ametlikud meediakanalid kajastavad eranditult valitsuse narratiivi „pragmaatilistest“ sõprussuhetest Venemaaga; sõltumatud meediaväljaanded, mis Orbáni ja Fico režiimi kritiseeriksid, on jäetud riikliku rahastuseta. Sõltumatuid ajakirjanikke ähvardab Ungaris nüüd ka Venemaast inspireeritud „välisagendi“ staatus, mis lubaks neid Kremli eeskujul ilma menetluseta tasalülitada ja sundida riigist lahkuma.
Ent milleks see jutt demokraatiast? Meil Eestis on ju demokraatia, leppisime selles kokku aastal 1991?
Tõepoolest, aga… Demokraatia ei ole limonaadimasin, millest nupuvajutusel üksmeelsust ja vabadusi välja tuleb. Ei, demokraatia nagu ajakirjanduski püsib usaldusel ja dialoogil – usaldusel meedia ja institutsioonide vastu. Usaldusel üksteise vastu. Autokraatia seevastu püsib hirmudel. Autokraatial ei ole vaba meediat vaja. Autokraatial pole tarvis vaba meedia teeneid mitmekesisuse või dialoogi hoidmisel – autokraatiale on see müra. Ebavajalik. Autokraatial on tarvis ühte tõde, ühte ideoloogiat. Lühikesi vastuseid ja nähtamatuid vaenlasi. Riiki ja meediat, mis seisab inimestest kõrgemal. Kõigest muust tuleb vabaneda.
Eesti ajakirjanduse devalveerumine: Kremli infooperatsioon „Russenfrei“ ehk kuidas Eesti Päevalehe arvamuskülg minetas usaldusväärsuse üheainsa artikliga
2025. aasta jaanuaris avaldas pika traditsiooniga Eesti Päevaleht oma arvamusveebis loo, mille autor jäi toimetusel kontrollimata. Esimene häirekell võinuks toimetajal hakata lööma juba pealkirja lugedes: „Russenfrei: eestikeelne haridus on võõrandamine“. Vabandust, misasi?
Mõtlev inimene peatuks siin korra ja kaaluks, kas see pealkiri ei kõla tehis-intellekti sonimise moodi. Õige vastus on, et kõlab küll – esiteks pole tegemist isegi normaalse eestikeelse täislausega. Teiseks, mõtlev inimene teaks, et sõna „russenfrei“ on poliitiliselt ja ajalooliselt laetud termin, mis esineb sageli just Venemaa propagandakanalites, kus sellega kirjeldatakse venelaste „tagakiusamist“ välisriikides. „Russenfrei“ – mõnevõrra kummaline analoog sõnale „judenfrei“ – paigutub siin samasse kategooriasse sõnaga „russofoobia“, mida Kreml kasutab eriti intensiivselt 2022. aastast alates.
Kolmandaks, millele õigupoolest viitab pealkirja teine pool: „eestikeelne haridus on võõrandamine“? Võõrandamine millest? Venekeelsest haridusest? Aga täpselt see ongi ju eesmärk juba 1991. aastast – vene keel ei ole Eesti riigikeel. Kurbust ja võõrandamistunnet võib selle üle tunda üksnes inimene, kes ei soovi Eesti riigis eesti keeles õppida ega suhelda. Mis omakorda avab meile tundmatu autori motiivid täies mahus.
Kurioosse arvamusloo autoril oli siiski nimi: Siimo Kaasik. Aga kes on Siimo Kaasik, võinuksid küsida Päevalehe arvamustoimetajad Alo Raun ja Krister Paris. Kes on Siimo Kaasik, kes esitleb end „USA-s Oregoni osariigis elava kultuurikriitikuna“? Ons Siimo päriselt olemas? Eesti avalikkus sellist inimest ei tunne. Kiire taustakontroll näitab, et sellise nimega autor on nädal varem avaldanud ühes Mediumi blogis ingliskeelse teksti pealkirjaga „Russenfrei: Estonia’s Democracy Charade“, milles kritiseeritakse Eesti iseseisvust – ehk loo sellest, kuidas Eesti riik on ajutine nähtus. Sama tekst saadeti Päevalehele, vigases eesti keeles, ja läkski avaldamisele.
Süvenegem hetkeks, mis võisid olla antud arvamusloo eesmärgid. Esiteks, lasta Eestis käibele termin „russenfrei“, maalimaks pilti Eestist kui vaenulikust riigist, kus vene vähemusel on halb elada. Ehkki antud artikkel oma lühikese eluaja tõttu Kremli meedias kajastust ei leidnud, võib aru saada, et lugu toetab sealset narratiivi naaberriikide „vabastamisest“ ja tahab kinnistada arusaama, et Eesti iseseisvus pole päris, vaid „teater“ (charade).
Võib oletada, et tegemist oli maineka Eesti väljaande arvamusküljele pääsenud Kremli trolliga, kellel lihtsalt vedas. Autorist puudub artikli juures foto, tegelikku kirjutajat artikli taga pole võimalik tuvastada rohkema kui tema eestivaenuliku blogi kaudu. Loo pealkiri ja tekst räägivad Eesti riigist kui anomaaliast ehk tegemist on kõige odavama võttega Kremli infooperatsioonis – saadame loo ja vaatame, kas läheb läbi. Ja mida me teada saime? Et Eesti ühe suurima meediamaja valmisolek inforünnakut ära tunda on null.
Eesti Päevaleht vabandas ja eemaldas eestivaenuliku arvamusloo
Päevalehe arvamustoimetajad Alo Raun ja Krister Paris juhtunut ei kommenteerinud. Küll aga eemaldas Päevaleht antud teksti paar tundi pärast avaldamist oma veebist, avaldades lühikese vabanduse. Päev hiljem ilmus Päevalehes ajakirjandusuurija Marju Himma paisutatult akadeemiline analüüs „Russenfrei“ juhtumist, kus tõdeti, et Eestis on tegemist „üha keerukamaks muutuva inforuumiga“.
Ekspress Gruppi kuuluva Eesti Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo sõnul oli selline juhtum toimetusele esmakordne: „Kohtusin juulis ühe meediajuhiga Iirimaalt, kes mainis, et neil oli samalaadne juhtum. Nagu neilegi, oli see meie toimetustele äratuskellaks.“
Äripäeva arvamustoimetuse juht, varasemalt 23 aastat Postimehes töötanud Neeme Korv aga tõdeb, et kaasautori tundmine olgu rusikareegel. „Infosõja ja tehnoloogiliste võimaluste areng nagu deep fake ja tehisintellekt esitab allikakriitikas uusi väljakutseid. Detaile teadmata arvan, et kõnealusel juhul oli tegemist tööõnnetusega, mida võib tähelepanu hajudes ette tulla,“ ütleb Korv.
„Kui väljaanne otsustab avaldada varjunime kasutava autori lugusid, peab lugejale olema toimetuse kontroll üheselt arusaadav. Näiteks kui avaldatav on publitsistikat viljelev kolumnist või toimetuse väljamõeldud tegelane nagu Äripäeva „Investor Toomas“. Mõnikord olen avaldanud lugejate kirju initsiaalidega, märkides juurde, et autor on toimetusele teada,“ selgitab Korv. „Eeldus muidugi on, et materjal on mingil põhjusel avaldamist väärt.“
„Anonüümse autori kasutamisest peaks siiski üldjuhul hoiduma, eriti kui lugu sisaldab selget konflikti, mis nõuaks ajakirjandusliku tasakaalu huvides vastulauset. Igal juhul tuleb toimetusel olla erakordselt tähelepanelik, sest iga taoline pretsedent paneb löögi alla väljaande usaldusväärsuse ja mõju,“ lisab ta.
„Kuidas sai selline tekst Päevalehes läbi minna?“ küsib ka Tartu ülikoolis sotsiaalmeediat ja Kremli narratiive uuriv Maria Murumaa-Mengel. „Üks lihtne vastus on kiirus,“ ütleb ta, „aega süvenemiseks ei pruugi lihtsalt olla.“
„Teine suur probleem on meie ajakirjanduse objektiivsuspüüe,“ jätkab ta, „nendes püüetes, et iga arvamus oleks esindatud, minnakse vahel nii kaugele, et lastakse läbi kõikvõimalik solk. Või siis väga selgete propagandatunnustega tekstid. Ajakirjandus kardab seda, et neile hakatakse ette heitma, et nad on liberaalse ja progressiivse maailmavaate poole kaldu. Ja avaldataksegi vastukaaluks tekste, mille autori tegelikud motiivid võivad jääda varjatuks.“
Näiteks üks levinud viis debati nihestamiseks, mida kasutavad mitmesugused radikaalsed jõud, on tulla välja ootamatult sensatsiooniliste ettepanekutega, raputamaks kehtivaid tõekspidamisi. Kujutlegem olukorda, kus kaks osapoolt arutavad, kas koolitunnid peaksid algama kell kaheksa või üheksa ja debatiga liitub järsku kolmas osapool, kes teatab, et lapsed tuleks kooliskäimise asemel hoopis keldrisse kinni panna. Ootamatu ettepanek? Jah. Ent mitte keelatud. Ja automaatselt nihkub kogu debatt põhiteemalt äärmusesse. Seda võtet kasutas ka „Russenfrei“ artikli tegelik autor, püüdes nihestada Eesti avalikku debatti debatti ja suurendada sümpaatiat Venemaa tegevuse suhtes.
Omanik, võim ja raha: Postimehe teekond konservatiivsusse
Postimees Grupp on Baltikumi suurim meediamaja, mis 2015. aastal läks ärimees Margus Linnamäe ainuomandusse. Grupp tegutseb kolmes Balti riigis, toodab trüki- ja veebimeediat, tele- ja raadiosaateid, haldab kuulutusportaale ja pakub trükiteenust. Linnamäele kuuluva MM Grupi alt leiab tuntud meediabrändid nagu Postimees, Kanal 2, Kuku Raadio, Elmar, MyHits ja terve hulga vähem tuntud kanaleid.
Endiste töötajate sõnul on Postimees pärast Linnamäe ainuomanikuks saamist märkimisväärselt devalveerunud, esindades üha enam Linnamäe isiklikke huve, muuhulgas konservatiivset maailmavaadet ja sümpaatiat erakondade Isamaa ja EKRE vastu, kellest avalikult toetab Linnamäe hetkel vaid Isamaad. Postimees pakub Isamaale laialdast kajastust, arvamusplatvormi ja valimisreklaami, mida on analüüsinud mitmed Linnamäele mittekuuluvad välja-anded. Ajakirjanikud, kes uue suuna ja erahuvidega kaasa ei läinud, on lahkunud Postimehest valdavalt omal soovil.
Praegu Äripäeva arvamustoimetust juhtiv Neeme Korv töötas Postimehes 11 aastat arvamustoimetuse juhina. Algusest lõpuni oli Korv Postimehe palgal 23 aastat. Tegemist on Eesti ühe staažikama arvamustoimetajaga, kes tagasi vaadates ütleb, et Margus Linnamäe käekiri Postimehes oli eelmiste omanikega võrreldes selgelt erinev.
Oma Postimehe-aega meenutab ta järgmiselt: „Sajandivahetusest kuni sellest meediamajast lahkumiseni aastal 2019 olin keskastme juht eri üksustes ning kogu selle aja, tegelikult ka varem, 1990. aastatel reporterina, ei tajunud ma enese-regulatsioonis mingeid erilisi võnkeid. Kui omanikel või nende esindajatel ka oli mingeid sisulisi veidrusi või arendussoove, siis minu tegevust ajakirjanikuna need kuigivõrd ei puudutanud. Näiteks Heldur Tõnissonil oli oma perekonna traagilisest loost tõukuvalt eriline huvi 20. sajandi Eesti ajaloo vastu. Vastutav väljaandja Mart Kadastik oli pikaajalise peaministri Andrus Ansipi lähedane sõber, mis on tahes-tahtmata meediamaja juhile komplitseeritud roll. Need asjaolud olid üldteada. Kui kuskil nii-öelda ülakorrusel midagi välja valatigi, jõudis see allapoole läbi pea- või tegevtoimetaja filtri, mis oli piisavalt tõhus, et mistahes ebamugavaid tundeid ära hoida. Mõni väike kaasus oli, enamasti post factum. Ükskord, mäletan, kirjutasin oma allikate põhjal peaminister Ansipi võimalikust väljavahetamisest ja sain loo ilmumise järel kõne Kadastikult, kelle tagasiside jõudis toimetuseni üliharva, aga see oli pigem lisataustu andev ja sisaldas ka isiklikke emotsioone. Ei mäleta, et need oleks tekitanud muud tunnet, kui et „hästi tehtud, lugu tõi reaktsiooni“.“
„Margus Linnamäe Postimehe ainuomanikuks saades tuli aga selge muutus,“ tõdeb Korv, „nii-öelda mikromanageerimine kuulub Linnamäe kui ettevõtja käekirja, seda on otse ja kaude tunda saanud ning peegeldanud mitmed temaga kokku puutunud Eesti tippjuhid ning see on viinud ka teede lahkuminekuni. Ka Postimehes hakkas ülalt alla tulema suunavaid signaale, mida saatis omavahelistel kohtumistel omaniku kuulus lause „aga miks mitte“. Leidus mitmeid kaeblevaid autoreid, valdavalt seotud Linnamäe erakonnaga Isamaa, kelle arvates tegi toimetus neile liiga. Me küll avaldasime neid, aga nende hinnangul mitte piisavalt tihti, andes samas sõna ka oponentidele. Minu eesmärk oli alati mõjukaim arvamuskeskkond, mille vältimatu eeldus on poliitiline tasakaal.“
Korv nimetab neid arenguid surveks: „Eespool kirjeldatud peatoimetaja filter toonase juhi Lauri Hussari ajal, kes lahkus Postimehest üsna varsti pärast mind, enam varasemal moel ei toiminud.“ Tänaseks poliitikasse suundunud Lauri Hussar oli Postimehe peatoimetaja aastatel 2016–2019.
„Ei üllatanud, et minu lahkudes pääsesid mõnedki autorid nagu paisu tagant, kirjutasid veidi liialdades üle päeva ja noppisid Postimehe aasta arvamusliidri tiitleid,“ jätkab Korv, „sel kõigel on olnud silmanähtav, vältimatu ja avalikkuses selgelt tunnetatav mõju Postimehe kuvandile. Lisaks on kõnealuses meediamajas üksusi, mis on integreeritud teiste äride teenistusse, kas siis teatud infot avaldades või avaldamata jättes.“
Äripäeva ja Postimehe erinevust kirjeldab Korv rahastusmudeli näitel: „Postimehe majandusaasta aruanded näitavad, et omanik on väljaandele pidevalt peale maksnud. Need summad ulatuvad miljonitesse. Äripäevas peame sõltumatuse tagatiseks seda, et meie lugejad maksavad ajakirjanike töö kinni. Ehk meile on kriitiliselt oluline teenida tellimistulu, olla kasumis, ja selles väljendub ka Bonnieride ehk ettevõtte omanike huvi. See hoiab meid võimalikest mürgistest sõltuvussuhetest, mis kõigutavad paratamatult eneseregulatsiooni.“
Oma sisulisi põhimõtteid Eesti ajakirjanduse toimimisest kirjeldab Korv juhtkirjas, mis ilmus Äripäeva 30. aastapäevaks: liberaalne maailmavaade, isikuvabadused ja ettevõtlus. „Toimetus on alati pisut kohmetu, kui mõni minister või suurettevõtja meid ülevoolavalt kiitma asub. Küsime sel puhul nagu mõni riigihanke võitnud ehitusettevõtja: kus me vea tegime? Tugev meediaorganisatsioon on eliidiga alati konstruktiivses konfrontatsioonis.“
„Rohkem tugevaid ja sõltumatuid väljaandeid, mis ei sõltuks kitsast maailmavaatest“
Neeme Korvi kriitikat Postimehe suunal jagab ka Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo, kes samuti veel viis aastat tagasi töötas Postimehes: „Omaniku soovil võttis Postimees juba aastaid tagasi suuna olla konservatiivse maailmavaate edendaja ja häälekandja. Seda arengut on kõrvalt olnud huvitav näha. Tundub, et aastaid kestnud töö selle nimel on kandnud vilja ja Postimees paistab olevat lugejate seas selle kuvandi saavutanud. Või vähemalt on teel sinnapoole.“
„Omajagu kriitikat tuleb sellest, et Margus Linnamäe on otsustanud avalikkuse eest varjus püsida,“ jätkab Nikkolo, „aga ta pole sugugi eraklik, talle meeldib paljude inimestega kohtuda, arvamusi ja seisukohti küsida, analüüsida, ta on uudishimulik ja tal on palju ideid. Aga kuna me avalikult ta seisukohti kuulnud pole, siis jääb mulje, et kõike tehakse salaja, varjatakse tõeliseid eesmärke, püütakse avalikkust eksitada ja lollitada. See lihtsalt ei sobi kokku meediaväljaandega, mis peaks oma tegutsemises olema läbipaistev. Ma tõesti soovitan Margus Linnamäel anda intervjuu – mitte Postimehe vahendusel –, kus ta saaks selgitada oma seisukohti, viimase aja arenguid, Postimehe suundi,“ teeb Ekspressi peatoimetaja ettepaneku, „siis on vähemalt need avalikult välja öeldud. See võib meeldida või mitte, aga vähemalt on pilt klaar ja väljaande omaniku seisu-kohad avalikud ja pole vaja enam oletada või märkide keelt lugeda. Lõpuks on ju omaniku otsus, milliseks ta väljaande soovib kujundada ja millisele tootele on ta valmis peale maksma.“
Nikkolo leiab, et Eesti meedia tervisele oleks kasulik, kui leiduks rohkem tugevaid, sõltumatuid väljaandeid, kes kõnetaksid laiemat ühiskonda ega keskenduks kitsale maailmavaatele. „Tugev konkurents aitab meid kõiki edasi,“ ütleb ta.
Kriitikat endisele tööandjale jagab ka 2014. aastal Eesti Ajalehtede Liidu poolt aasta ajakirjanikuks valitud Nils Niitra, kes töötas Postimehes 2017. aastani, mil lahkus omal soovil: „Postimehest lahkusin muude põhjuste hulgas seetõttu, et mulle ei meeldinud, mis seal juhtuma hakkas. Oleksin jäänud kauemaks, hakanuks ma mässama ja mind oleks koos paljude teistega lahti lastud.“
Postimehest lahkumise järel suundus Niitra suhtekorraldusse, töötas seejärel Õhtulehes ning naasis siis taas Janek Mäggi juhitud suhtekorraldusagentuuri Powerhouse: „Probleem polnud absoluutselt Õhtulehes, kes lõi mulle kõik võimalused tööks. Tundsin, et ma ei arene enam ajakirjanikuna. Et teemad on hakanud korduma, et igav on.“
Õhtulehe tabloidikuvandile vaatamata pole Niitral väljaande juhtimise kohta ühtegi halba sõna öelda: „Õhtulehe juhtimises ei toimunud minu seal oldud aja jooksul mingeid olulisi muutusi, väljaanne esindas ja esindab tänaseni Eesti ajakirjanduse parimaid traditsioone ehk see ei esinda mingit konkreetset maailmavaadet ega poliitikaid. Kui Õhtuleht millegi nimel võitleb, on see vaba ja arvamuste paljusust lubav ühiskond. Selles väljaandes töötavad kõrvuti nii paadunud liberaalid kui konservatiivid, kes hääletavad valimistel EKRE-t.“
Postimehe suhtes valdavad teda teistsugused tunded: „Postimehe puhul pole mingit küsimust – alates 2015. aastast, mil riigi ainus tõeline oligarh Linnamäe selle Mart Kadastikult täielikult üle võttis, on väljaannet järjekindlalt liigutatud selles suunas, kuhu ta on tänaseks jõudnud. Postimees on parteipoliitiline ajaleht, konservatiivide ruupor. Iga intelligentne lugeja saab sellest aru, ometi on Postimehe bränd nii tugev, et paljud tellivad seda edasi.“
Juulis avaldas rahvusringhäälingu uudisteportaal artikli Isamaa juhi Urmas Reinsalu esinemiste kohta Postimehe veebis, kus Reinsalule on antud platvorm oma erakonna populaarsuse kasvatamiseks. Riigikogu erakondade rahastamise järelvalve komisjon omakorda pidas sellist tegevust Postimehe poolt keelatud annetuseks. Reinsalu, kes varem oli öelnud, et teeb oma iganädalast Postimehe saadet vabatahtlikult, kinnitas juulis, et sai Postimees Grupilt igas „Varivalitsuse“ arvamussaates osalemise eest 200 eurot, mille ta hiljem ümber lükkas. ERJK omakorda hindas võimalikuks keelatud annetuse suuruseks 31 110 eurot, tuginedes Postimehe sisuturundussaate hinnakirjale, kus ühe video maksumus on 1830 eurot. Sellised kajastused ja menetlused Postimehe sõltumatuse kuvandit ei toeta.
Niitra hinnang Linnamäe lembusele Isamaa erakonna suhtes on tauniv: „Nii väikse riigi ajakirjandus peab iga hinna eest vabanema sõltuvusest mis iganes oligarhidest ja püüdlema tasakaalustatuse poole. Mingit muud võimalust meil pole. Isegi kui see oligarh soovib enda arvates parimat, ei mõista ta, et ajakirjanduse endast sõltuvaks muutmine pole roim mitte üksnes lugeja, vaid terve riigi vastu. See, et Isamaa liikmed ja tippfiguurid seal töötavad ja oma saateid teevad, on lihtsalt kõigi nende aastate jooksul väldanud protsesside loomulik kulminatsioon. Mõneti on isegi hea, et kõik mõtlevad inimesed teavad nüüd, mis Postimees on – ta on erakond Isamaa häälekandja,“ tõdeb ta. „Samas tehakse seal endiselt hästi nii mõndagi, mis ei puutu sisepoliitikasse – näiteks Postimehe välisuudiste toimetus on jätkuvalt Eesti parim. Postimehes on endiselt asju, mida tasub lugeda, aga mõnel juhul tuleb kasutada filtrit.“
Konservatiivne suund ERR-is: parteipoliitikast rahvusringhäälingu uudiseid juhtima
Nagu Margus Linnamäe, nii pooldab konservatiivset maailmavaadet ka Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juht Anvar Samost. Samost on ERR-i veebiuudiste ja portaalide juht, kes aastal 2015 kandideeris ta riigikogu valimistel Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas Ida-Virumaal, saades 761 häält, ega osutunud valituks. Pärast valimistel põrumist naasis Samost meediasse, hakates uuesti juhtima uudisteagentuuri BNS, kus oli varem töötanud aastatel 1995–2011.
Aasta hiljem, pärast 2015. aasta riigikogu valimisi 2016. aasta juunis, sai Samostist ERR-i uudistetoimetuse juhi asetäitja, kaks aastat pärast IRL-i ridades kandideerimist, oktoobris 2017, juba toimetuse juht. Liigset konservatiivsust on rahvusringhäälingu veebiuudistele viimastel aastatel ette heitnud mitmed kodanikualgatused ja huvigrupid, viidates maailmasündmuste kajastusele.
Maailmavaateliselt laetud teemadel on ERR hiljuti pidanud ka eksimusi tunnistama. Eelpool mainitud konservatiivse aktivisti Charlie Kirki mõrvast kirjutades avaldas ERR-i uudistetoimetus „Aktuaalse Kaamera“ uudist refereeriva loo, et Kirki tabanud kuulile olid graveeritud „transsoolisust pooldavad sõnumid“ – väide, mis levis algselt USA konservatiivsetes meediakanalites. Väide osutus valeks, see lükati esmalt ümber USA meedias, mida seejärel pidi vaataja kaebuse peale tunnistama ka „Aktuaalses Kaameras“ tol päeval uudist toimetanud ERR-i ajakirjanik Joosep Värk. Värk vabandas eksimuse pärast sotsiaalmeedia kommentaaris, mis kajastust kritiseeris.
Ent kuidas saab juhtuda, et erapooletusele pretendeeriva ERR-i uudised kopeerivad USA konservatiivse telekanali Fox News sõnumeid? Fox News on Trumpi mõlema ametiaja vältel avaldanud presidendi tegevusele poolehoidu, ja seostades USA riigisiseseid probleeme üha valjemini just nimelt soo- ja seksuaalvähemustega, kelle näol on tegemist pigem mütoloogilise vaenlase loomise kui sisulise vastasega. Mõistagi polnud sellel väikesel ja marginaalsel osal ühiskonnast Kirki mõrvaga midagi pistmist.
Milles seisneb antud juhul rahvusringhäälingu toimetuse funktsioon, kui sedavõrd tundlikul teemal nagu poliitiline mõrv pööratakse pilgud esmalt USA konservatiivsete väljaannete suunas ja avaldatakse faktiliselt vale uudis ning seejärel taastoodetakse valeuudistest eksitav pealkiri? Charlie Kirki mõrva kajastus ei ole üksikjuhtum rahvusringhäälingu uudistes, mille portaalide juht Samost pole ei minevikus eg praegu varjanud oma maailmavaadet: Twitteris, nüüd X-is, kirjutades teravaid säutse oma nime alt ja esitledes end profiilil kirjeldusega „ajakirjanik / journalist / isiklikud vaated“. Paratamatult kanduvad need isiklikud vaated ka avalik-õiguslikesse kanalitesse, mida rahastab maksumaksja tõenäoliselt muudel eesmärkidel kui Samosti isiklike vaadete kuulmine.
Portaalide juhi maailmavaate põhjal võib vaid oletada, milline võiks olla tema hoiak ja suhtumine poliitilise vastasleeri ehk vasakliberaalse maailmavaate esindajate suunas. Näitena võib 2025. aasta kevadest tuua Sotsiaaldemokraatliku erakonna kajastuse „Aktuaalse Kaamera“ saates 20. aprillil, kus analüüsiti Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski esimest ametiaastat, andes uudises sõna erakonna oponentidele ja kriitikutele, ent mitte linnapeale endale.
„Sel nädalal täitus aasta uut linnavõimu Tallinnas ilma Keskerakonnata, mis õnnestus nelja koalitsioonipartneri koostöös,“ avab loo uudisteankur Astrid Kannel. Seitse minutit kestnud eetriaja täidavad Ossinovski põhioponent Mihhail Kõlvart Keskerakonnast ja ajakirjanik Indrek Kiisler, kes ütleb, et tema Tallinna juhtimises „suurt muutust ei näe“. Ajakirjanduse hea tava näeb ette, et sellise kaaluga persooni käsitlevas uudisloos peab saama sõna ka persoon ise, ent seda „Aktuaalne Kaamera“ linnapea Ossinovskile ei võimaldanud. Tallinnat juhtiva sotsiaaldemokraatliku erakonna nimel sai sõna vaid abilinnapea Madle Lippus.
Vene-Ukraina sõjauudiste operatiivsus Eesti meedias jätab soovida
22. juunil teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et Ukraina luurel on infot Venemaa eriüksuste võimalikest ettevalmistustest Balti riikide ründamiseks Valgevenest. Zelenskõi väljastatud infot jagasid väljaanded nagu Reuters, Politico, Euronews, The Telegraph ja CNN, ent rahvusringhäälingus tol päeval vastavasisulist uudist ei ilmunudki. Detaile selle kohta, millisest luureinfost käib jutt või millele Zelenskõi täpsemalt viitab – seda infot sai eestikeelne meediatarbija tol päeval vaid muu maailma väljaannetest.
Sama kuu esimesel päeval, 1. juunil, viis Ukraina eriteenistus läbi ühe sõjaajaloo edukaima erioperatsiooni Ämblikuvõrk, mille tulemusel plahvatasid droonid viiel Venemaa lennuväljal ja teistes sõjalistes rajatistes. Erioperatsiooni käigus hävitati osaliselt üle 40 Venemaa strateegilise pommitaja, kusjuures märgilise tähtsusega operatsiooni valmistati ette poolteist aastat.
Rahvusringhäälingu uudisteportaalide esiküljele jõudis uudis hilinemisega. Ka Postimehe esiküljel oli sündmuse kajastuse hetkest alates mitu tundi esiuudiseks hoopis tõik, et Lasnamäel põleb prügihunnik. Aeglane reageerimine omakorda tekitab küsimusi Eesti meedia operatiivsusest ja valmisolekust võimalikus kriisiolukorras, aga ka võimekusest teenindada oma lugejate huvi reaalajas.
Positiivse poole pealt väärib siiski tunnustust ETV saatesari „Ukraina stuudio“, mis eelkirjeldatule vastukaaluks pakub mitmekülgseid eksperte sõjaasjatundjatest geopoliitika tundjateni, minnes süvitsi nii rindel kui tagalas toimuvasse ning analüüsides Ukraina ja Venemaa käike Eesti perspektiivist. Samas ei kvalifitseeru antud saade operatiivsuse kategoorias, kuna „Ukraina stuudio“ puhul on tegemist eelsalvestatud saatega.
Mitte ainult Eesti probleem: väärtuskriis poliitikas viib usalduskriisini meedias
Nagu kõikjal maailmas, valitseb ka Eesti poliitikas hetkel tõsine väärtuste kriis. Inimeste ja väärtuste kaugenemine üksteisest muudab mis tahes poliitiliste sündmuste kajastamise mis tahes uudis- kanalites tundlikuks teemaks. Samuti inspireerib kohalikke sõnaseppi ja vägivaldureid teisel pool Atlandit toimuv poliitmärul.
Oktoobris toimunud kohalike valimiste eel levis Eestis uudis poliitvägivalda õhutanud kodanikust nimega Kris Kärner. Kärner esineb Youtube’is sisuloojana nimega Istoprocent ning oli üles seatud Isamaa kandidaadina kohalikel valimistel. Seda kuni hetkeni, mil Kärner lasi avalikkuses lendu ettepaneku oma poliitilised oponendid „seina ääres pumppüssiga maha lasta“. Välise surve järel lahkus Kärner Isamaa erakonnast, ent tehtud kahju oli laialdane, arvestades tema jälgijate profiili, kellest noorimad on teismeealised poisid. Valimisnimekirja jäi Kärneri nimi siiski alles ning tema poolt sai valimistel hääle anda. Tegemist on viimaste aastate ühe ohtlikuma pretsedendiga Eesti avalikus ruumis, mis paraku möödus vaid õlakehituse saatel. Justkui „hoiatuslasud“ USA-st ei kostaks meile piisavalt valjult.
Tagajärjed, tagajärjed, tagajärjed
Kui ühiskond ei usalda enam traditsioonilist meediat või ei suuda eristada selle funktsiooni sotsiaalmeediast, hakkavad tekkima tühimikud, mille täidavad desinformatsioon, sotsiaalmeedia kõlakojad ja nendest sündivad poliitilised manipulatsioonid. Argivestlusteski kostab, et mõne jaoks on meedia tänapäeval liiga vähekvaliteetne, teise jaoks liiga aeglane, kolmanda jaoks lihtsalt „peavool“ – kuvand, mida on edukalt tootnud ja ekspluateerinud EKRE, nõrgestades usaldust traditsioonilise meedia vastu., Selline umbusalduse külvamine loob olukorra, kus ajakirjandus ei suuda enam toimida ühise aruteluruumi loojana, vaid killustab publiku eri tõlgendus- ja uskumusleerideks. Tagajärg on demokraatiale ohtlik: kui ühised faktid ja tõlgendused kaovad, jäävad alles ainult vaidlused tõlgenduste, mitte reaalsuse üle.
Protsessi muudab veelgi problemaatilisemaks tõsiasi, et Eesti meediamaastiku tippu juhivad endiselt enamasti ühesuguse taustaga konservatiivsed mees-ajakirjanikud ja peatoimetajad, kelle mõtteruum on takerdunud kusagile 2005. aasta toimetuse koosoleku mallidesse. Homogeenne juhtkond ei pruugi aduda, kui kiiresti muutub infokeskkond, ega ka seda, kui operatiivset ja mitmekesist lähenemist on vaja, et seista vastu desinformatsioonile ja säilitada oma meediakanalite usaldusväärsus. Nägime seda pilti taas 28. mail, kui presidendi residentsi kogunenud peatoimetajate reas istusid ainult mehed – justkui oleks naiste või noorema põlvkonna esindatus täiesti nähtamatu. Nõnda pole ime, valdavalt üksteisega nõustuvates seltskondades jäävad tegemata vajalikud kaasaegsed koolitused: kuidas olla operatiivne, saada ja hoida lugejate tähelepanu, märgata enda omast erinevaid arvamusi, eristada mürast sisu ning võidelda usalduse devalveerumisega.
Allika tühistamine: poliitikanõunik Vootele Päi Ekspressi ja Postimehe risttules
Praegu kaitsetehnoloogia valdkonda suunduv, varem kommunikatsiooni alal tegutsenud Vootele Päi töötas siseminister Lauri Läänemetsa nõunikuna aastatel 2022–2025. Ta vabastati ametist koos Läänemetsaga 2025. varakevadel, kui Reformierakond heitis sotsiaaldemokraadid koalitsioonist välja, et jätkata valitsemist koos Eesti 200-ga. Mõni kuu pärast ametist lahkumist andis Päi allikana kommentaari Eesti Ekspressi loos,[2]kus tõstatas küsimuse Margus Linnamäe ärihuvidest ja poliitikute survestamisest, muutmaks konkurentsiseadust Linnamäele sobival viisil. Sealt edasi hargnes sündmuste ahel, mis paneks proovile igaühe vaimse vastupidavuse.
Postimehe huvi Päi vastu paistis mehele tema enda sõnul kahtlane juba enne valitsuse vahetumist. Nimelt arutas 2025. aasta talvel toonane valitsus konkurentsiseaduse muutmist viisil, mis Päi sõnul poleks olnud soodne Margus Linnamäe ettevõtlusele, muuhulgas tema kinoärile. „Esimene avang toimus Katrin Lusti saates „Kuuuurija“, kui võeti ette üks pidu, kus minister astus üles külalis-DJ-na,“ ütleb Päi. Linnamäele kuuluvas kanalis Katrin Lusti poolt 1. veebruaril avaldatud artikkel tõstatas küsimuse, kas siseministril sobib DJ-na klubis plaate mängida, ajal, kui Ukrainas langevad pommid.
Seejärel leidis Päi mitme kuu vältel enda postkastist päringuid: „Esialgu midagi ei avaldatud, kuigi Postimehe huvi minu suhtes oli pikaajaline. Väga isiklikke, kohati ebamugavalt detailseid ning selgelt laetud päringuid sain end ajakirjanikuna tutvustanud inimeselt mitmete kuude vältel, ilma et midagi oleks avaldatud. Justkui oleks seda infot kogutud ja hoitud mingil eesmärgil.“
Suve hakul, 16. juunil, avaldas Eesti Ekspress artikli, mis käsitles Postimehe võimalikku ärakasutamist poliitiliseks survestamiseks. Postimehe omaniku ärihuvidest rääkivas artiklis osales allikana oma nimega ka Vootele Päi. Muuhulgas mainis Ekspressi lugu Päi kohtumist Linnamäele tuttava juristiga, kes väidetavalt soovitas Päil skandaalide vältimiseks – selliste, nagu „Kuuuurijas“ ilmus – üle vaadata „paar seadust“.
Kaks päeva pärast Päi kommentaari ilmumist Ekspressis, 18. juunil, avaldas Elu24 peatoimetaja Katrin Lust „Kuuuurija“ rubriigis taaskord loo Vootele Päist, sedapuhku pealkirjaga: „Ebameeldiv vaatepilt: Tartu Mülä baari külastaja sõnul ajas purupurjus Vootele Päi mehele lausa kätt püksi: „Olin hämmingus, kas siseministri nõunik käitub päriselt nii!““ Päi nimetas artiklit kättemaksuaktsiooniks, mille sihtmärgiks valiti just tema – ehkki tolleks ajaks ei olnud ta enam ministri nõunik ega avaliku elu tegelane.
Artiklis nimetas Lust Päid muuhulgas „joodikuks“ ja „perverdiks“, kasutades saatele iseloomulikku sõnavalikut, ent viidates anonüümsetele allikatele. Lust jõuab artiklis järeldusele, et Päi olevat ministri nõunikuks sobimatu ning kujutab endast julgeolekuriski Eesti riigile. „Minu hinnangul oli sellise artikliga minu ründamine problemaatiline mitmel viisil,“ ütleb Päi.
Avaldatud loo kontekst oli Päi sõnul muuhulgas homofoobne, eeldades, et riigiametniku puhul võib tema orientatsioon osutuda julgeolekuriskiks. Selle väite lükkas Lustile saadetud vastuses ühemõtteliselt ümber ka kaitsepolitseiamet, kellele Lust saatis päringu küsimusega, kas inimese orientatsioon võib olla julgeolekuoht. Kaitsepolitsei eitav vastus levis meediaruumis avalikult, ent Lust avaldas loo KAPO vastupidist väitvast kommentaarist hoolimata.
„Äärmisel juhul võiks orientatsioon olla kõrgendatud risk, kui inimene üritab seda avalikkuse eest kuidagi varjata ning elab n-ö salaelu, mis minu puhul pole argument,“ sõnab Päi.
Tekkinud loo puhul leiab endine ministri nõunik, et tegemist oli kättemaksuga osalemise eest Linnamäed kritiseerivas artiklis: „Isegi kui Katrin Lust usub päriselt, et minu käitumine, orientatsioon või mistahes muud eelistused olid tulenevalt mu positsioonist siseministri nõunikuna riigile julgeolekurisk, siis oleks kuidagi veel olnud arusaadav, kui antud artikkel oleks avaldatud ajal, mil ma päriselt olingi ametis.“
Postimehest alguse saanud laimukampaania järel palus ka Eesti Ekspress Päilt uuesti intervjuud, mis avaldati nädal hiljem, 25. juunil.
„Postimees tegutses taktikaliselt kavalalt, väites, et kogu Ekspressis avaldatud konkurentsiseadust ja võimalikku poliitilist survestamist kajastav artikkel oli sotsiaaldemokraatide tellimustöö ning justkui olnuks Delfi sotside kõnetoru,“ selgitab Päi. „Esiteks viidi sellega fookus sisuliselt teemalt [Linnamäe ärihuvid] mujale, lisaks aimasid Postimehe juhid täpselt, et Delfi otsene seostamine sotsiaaldemokraatidega ärritab Delfi meedia juhtkonda, ehk isegi haavab mõningate juhtide ego, ning ajendab seega instinktiivselt sellest süüdistusest käsi puhtaks pesema.“
„Leidsin end skisofreenilisest olukorrast, kus üks meediamaja tegeles mu maine hävitamisega, sest ma olin allikaks konkureerivale meediamajale, kes siis nüüd enda sotsiaaldemokraatidest – või minu isikust – taandamiseks kutsus mind sisuliselt aru andma, et miks ma olin olnud nõus nende enda avaldatud artiklile allikaks olema,“ ütleb Päi tagantjärele.
„Püüdes oma isikust kaugemale vaadata, leian, et kogu juhtum on meie meediaruumi ja ajakirjandusvabaduse kurb sümptom ning toetab ülimalt ohtlikku trendi. Kui allikate karistamine muutub normiks, ei julge inimesed enam nimeliselt allikatena esineda – jäävad ainult sahinad, kuluaarid, off-rec vestlused. Allikate puudumisel kinnitamata väidete pinnalt pole võimalik teha mõjusat ja faktipõhist uurivat ajakirjandust, mis päriselt protsesse käivitaks,“ ütleb Päi.
Eesti meedia läbipaistvus: kes küll mõõdaks allakäigu kiirust ja kontrolliks pulssi?
Eesti meediapilti analüüsiva MTÜ Läbi-paistvus algataja Artjom Dmitrijev ütleb, et nende veebilehe (labipaistvus.org) eesmärk on mõista, kuidas omanikud, poliitilised seosed ja toimetuste valikud mõjutavad sisu. Tegemist on iseseisva algatusega, mis analüüsib suuremate meediakanalite nagu Postimees, Delfi ja ERR veebiartikleid tehisintellekti abil, püüdes sõna- ja teemakorduste põhjal võimalikku kallutatust tuvastada. „Mõnevõrra ootuspärane avastus on see, et Postimees näitab järjepidevat kallutatust Isamaa erakonna kasuks, kusjuures üllataval kombel tuleb see eriti hästi esile nende venekeelses portaalis,“ ütleb Dmitrijev.
„Üks konkreetne näide postimees.rus portaali kallutatusest Isamaa suunas oli Tallinna trammiliinide arutelu, kus konkreetne ajakirjanik kiidab isamaalasest abilinnapea Kristjan Järvani seisukohti. Soovin rõhutada, et meie analüüsid põhinevad tehisintellekti tööriistadel, kus Isamaa kajastus Postimehes joonistub välja suure positiivse rasvase joonena – seda mudelit saab testida igaüks ning ta jõuab samale järeldusele. Kusjuures neutraalsete mainimiste osakaal väheneb oluliselt valimiste ajal, mis viitab tugevamalt toimetuste positsioneerimisele poliitiliste sündmuste ümber.“
Dmitrijevi sõnul on Eesti meedia kiire ja paindlik, ent väikesed eelarved ja piiratud ressursid pärsivad ka uuriva ajakirjanduse võimekust teistes meediamajades. „Häid lugusid tuleb ette, kuid neid võiks olla rohkem,“ ütleb ta ning oletab, et eestlased pigem ei kipu pöörduma välismaa kanalite poole näiteks Ukraina sõja või USA poliitika jälgimiseks, kuigi rahvusvahelised meediaväljaanded suudavad pakkuda globaalsetel teemadel detailsemat pilti.
Meediausaldus kui demokraatia ellujäämisküsimus
Eesti meediamaastiku probleemid – omanike mõju, konservatiivne kallutatus, allikate karistamine ja vähene operatiivsus – ei ole pelgalt toimetuste siseasjad, vaid otsene ohumärk demokraatiale. Kui lugejad enam traditsioonilist meediat ei usalda, täidavad tühimiku valeinfo, äärmuslikud narratiivid ja algoritmist juhitud sisukarussell. Selline areng mitte ainult ei halvenda avaliku debati kvaliteeti, vaid õõnestab ka vaba ühiskonna alustalasid.
Seda näitavad mitmed mainitud juhtumid. Eesti Päevalehe arvamusküljele lipsanud Kremli trolli artikkel „Russenfrei“ tõestas, kui haavatav võib olla ka pika traditsiooniga väljaanne. Postimehe liikumine omaniku poliitilise mõju alla on toonud kaasa tasakaalu kadumise ja tekitanud sõltuvussuhteid, mis õõnestavad usaldust. Rahvusringhäälinguski on ette tulnud kallutatust ja aeglast reageerimist – olgu see Zelenskõi hoiatuste mittekajastamine või valeinfo avaldamine ja ühe vähemusgrupi halvustamine USA meedia eeskujul. Kõik need näited reedavad, et Eesti meediaruumi devalveerumine ei ole abstraktne nähtus, vaid miski, mis toimub regulaarsete episoodidena.
Võimalikud lahendused eeldavad põhjalikku sisekaemust, aga ka sisemist ja välist tuge. Eesti mastaabis on hädavajalik mitmekesistada toimetuste juhtimist, pakkuda ajakirjanikele väärikat tasu, kaitsta allikaid ja vältida nende hirmutamist. Rahvusvahelisel tasandil võiks anda lootust Euroopa Liidu uus initsiatiiv, mis avalikustati 22. juulil 2025 – uue digistrateegia raames eraldab Euroopa Komisjon 2026. aasta algusest 7,4 miljonit eurot sõltumatu meedia toetuseks, mis on ette nähtud jagamiseks konkursi alusel väiksematele ja iseseisvatele väljaannetele, eesmärgiga vähendada omanike ja poliitilise surve mõju. See mõistagi eeldab, et leidub väljaandeid, kes Euroopa toetusele pretendeeriks ja sõltumatuse kriteeriumid täidaks.
Eestis on lõpuks küsimus selles, kas väljaanded suudavad piisavalt kiiresti omavahenditest uusi väljakutseid seljatada, suurendades näiteks lugejate rahalist panust ja leiutades uusi viise reklaamimüügiks, mis toimetuste sisuga ei konkureeriks. Antud hetkel näeme üksnes vastassuunalisi trende.
[1] S. Truxova, New Survey of Europe’s Journalists Finds More than 60% Are Forced to Work Other Jobs. Transitions, 27.03.2025.
[2] M. Laine, Erakordne poliitikute survestamine: meeldivam kajastus Postimehes leheomanikule kasuliku seaduse eest. Eesti Ekspress, 16.06.2025.
