enne kui sinine valgus hajus
enne kui Jumal vajutas nuppu, et enda loodut veel korra testida
ärkasin ma koos mooruspuuga
et kirjutada
ja kujutada ette imevaid lapsi
kes mu tindipoti kuivaks imevad
hiiglaslikud olevused varjavad end hirmunult mu naha all
ja ma tänan Jumalat üksinduse õnnistuse eest
ja vaikuse eest kehas, see kuuleb luude raginat, mille häiritud uni
neelas
olgu Jumal kiidetud igavuse õnnistuse eest, see kompab seinu, otsides
uut luuletust
ma ütlesin teile, et ärge saage selles maailmas lapsi
senikaua kui maailm ärkab varakult nagu minagi ja avab oma suu
rahale ja verele
teoretiseerimise juures on pentsik see, et tindipotita või ilma
mina ütlen ikka sama asja
või ei ütle sama asja
niisiis on see nälg, sõnade nälg
aga see kaob pärast esimest suutäit
esimene suutäis on nagu teine ja teine nagu kolmas
niisiis olen ma rähn
toksin seal, kus tunnen luuletuse hõngu
esimene toksatus on nagu teine ja teine nagu kolmas
mu nokk veritseb, aga ma ei hoia end tagasi
ma olen öökull, kes näkitseb aeglaselt ööd
esimene tükike on nagu kümnes
ma näkitsen, otsekui räägiksin lindudele maailmast
võimsast paisunud päikesest taeva kõhus
aga hoopis minu kõht on paisunud
tuhande jumaluse hingedest pungil
ja mu täht on üksi eemaloleva jumala taevas
oo mu minema aetud täht
ma olen su vari, mis puudele langes
ma olen su pimedus, su saladuste kaev ja sõnade ämber
oo mu ujuv täht
ma olen su lootsik ja su selge vesi
kas selitan mõistust kokaiinitriibuga?
või mu kaheks lõhestanud skalpellilõike triibuga, mille tegi arst, et
sind välja võtta
sa olid roomav putukas, mu poeg
sa olid näoli vastu tuult rippuv nahkhiir
elule ja surmale ohverdatud, ristilöödud prohvet
paisunud, kustunud päike
oo mu maine kuu
valgusta mind vaid hetkeks
ma olen siidiuss, ma koon oma tühjas südames omaenda meeleheite
siidi
ma olen mutt, kes kaevab maad ja peab seda taevaks
kuidas mutt kaevab, Sina?
oo mu taevane kuu
ma olen kõik su loomad
aga mu nahk ja karvad on ainult kahte värvi
ma olen tumm metseesel, keda me täna loomaaias nägime
ma olen su põhjatu, vaikiv tindipott
emme, kuidas kirjutada baa-tähte?
baa batta baab balon baab… batta balon baab bot
vanad ja laisad tiigrid magavad aias
luule ust varjab pealetungiv bugenvillea
ma olen ema, kes läheb peagi välja, et seda kasta, ega tee tiigreid
märkamagi
möirga, kallike!
Haifa närune taevas tähistab riimidega, see on sinu kihvade vormida
möirga!
mina aga ei kuule sind
justnagu ma ei kuule surma kisa tuhandetest kiirabiautodest
mis koguvad teedelt neid kes on raha pärast tapetud
ma ei kuule protestijaid kes nõuavad õiglust fašistlikus riigis
ma ei kuule plastkottidesse asetatud söestunud laipade häält, mis ütleb
te vedasite mind alt, te vedasite mind alt
ma ei kuule oma ema, kes pimeduses oma käe välja sirutab ja palub,
et ma ei lahkuks
ma ei kuule oma isa häält, mille summutas mineviku käsi
ma ei kuule oma poja häält, kui ta emmet hüüab, unustasin, et minust
on saanud emme
millal ma emmeks sain, mu väike tiiger?
millal minust kool sai? ma ju jälestan koole
ega näe enda jalge all mingit paradiisi
ma tahan hõljuda
ma tahan, et horisontaalne jõud kannaks mind kaugustesse
tahan uurida tänavaid, muuseume ja surma
mis innustavad mind kirjutama
mis keeles sina kirjutama hakkad, Sina?
seda keelt kirjutatakse paremalt vasakule
südame suunas
kaotuse suunas
kirjutamine on kodumaa aseaine
ent isegi selle tegevuse neelas su nõtke keha
mis õpib ronima, et pääseda elu jubedustest
millises keeles unistad sa põhjast gloobusel?
kuivas Euroopa keeles
või selles kõlavas keeles, mis tantsib kõhus
kas isegi leinates?
mina isiklikult
olen oma isa kahes raamatus itkudes taga nutnud
oma kujutlustes nutan ema taga kümnetes raamatutes
leinasin taga kaht miljonit gazalast, kui vaatasin neid ekraanilt
leinasin taga iseennast, kui sain teadlikuks vähist, mis peitis end mu
rinnas ja emakas
leinasin taga linna, mis oli ajaga silmitsi seistes õhku lennanud
ja aega, mis kärgatusega meie ees tükkideks purunes
leinasin taga laule, mis sütitasid minus vastupanu tule
millest sai nali jõuetuse vees
ma leinasin taga oma armsat, sinist valgust
armsat mooruspuud
mu virgumise ja pääsemise kaaslasi
ma leinasin taga iseennast, kui lugesin oma perekonnanime märtri
surilinal
see võiksin olla mina, ema
valgesse kotti kuhjana kokku kogutud
ilma käe või peata
aga mu rind annab magusat piima
ja mu hing ripub su kuldsete juuste otste küljes
enne kui see igavikku kaob
nagu tavaline päev
Araabia keelest tõlkinud Ester Jürmann
