1986. aasta sügisel lahvatas algul leheveergudel ning hiljem muudeski kanalites seninägematu vaidluspuhang filosoofia tõlkimise üle. Ka hilisemast ei meenu vaidlust filosoofia vallas, mis oleks tekitanud nii laiu ja ulatuslikke võnkeid. Käesoleva kirjutise eesmärk on viivuks selle vana, ehk juba unustatud vaidluse juurde tagasi pöörduda, et seda noorema põlve lugejatele tutvustada ning arutleda toimunud väitluse tagamaade ja põhjuste üle.[1]
Vaidlus algas Linnar Priimäe arvustusest Voltaire’i „Filosoofilise sõnaraamatu“ tõlkele, mis oli küll terav ja poleemiline, kuid mille kriitika oli tükati täiesti asjakohane. Ent sellele järgnenud reaktsioon rullus kultuuritegelastest ametifilosoofideni välja. Miks omandas see kriitika nii suure kõlapinna ja miks oli inimeste reaktsioon nõnda valulik? Ühtlasi vaatleme ka seda, mida arvasid asjast kohalikud filosoofid.
*
Nõukogude Eestis tõlgiti Lääne filosoofilist kirjasõna äärmiselt vähe, kui Marxi ja Engelsit mitte arvestada. Ida klassikaliste religioossete ja filosoofiliste teostega oli tänu Linnart Mälli tõlgetele olukord isegi veidi parem. Lugeja, kes piirdus eesti keelega, sai Lääne filosoofiast aimu vaid läbi kriitilise kõverpeegli, st siis, kui eesti keeles ilmus mõne nõukogude filosoofi algupärand või tõlge, mis käsitles (ja vahel ka tsiteeris) Lääne autorite tekste. Kuna nendele autoritele läheneti läbi marksistliku filosoofia filtri, siis polnud see ligilähedaseltki võrreldav algupärandi lugemisega. Kuid originaalteosed polnud algkeeles harilikult tavalugejale kättesaadavad (raamatukogudes oli neid lihtsalt nii vähe; mingil määral liikus raamatuid ka käest kätte). Tõsisemad huvilised pidid Lääne filosoofiateoseid lugema venekeelses tõlkes. See oli taust, millele paigutub kirjastuses Eesti Raamat 1980. aastatel ilmuma hakanud filosoofilist laadi raamatute nimetu sari, mida selle minimalistliku kaanekujunduse tõttu on ka kutsutud „valgeks sarjaks“ (kujundaja Rein Mägar). Sarja toimetaja oli Mart Kivimäe. Esimestena ilmusid kõvade valgete kaante vahel Immanuel Kanti „Prolegomena“ (1982, tõlkija Jüri Saar), mis ongi seni jäänudki ainsaks Kanti raamatuks eesti keeles, Marcus Aureliuse „Iseendale“ (1983, tõlkija Jaan Unt) ning Albert Schweitzeri „Kultuur ja eetika“ (1984, tõlkija Mati Sirkel). 1986. aastal nägi ilmavalgust Voltaire’i „Filosoofiline sõnaraamat“, mis sisaldab 45 artiklit 120-st. Teose tõlkis Herbert Stillverk (1912–1983), kes polnud professionaalne tõlkija, vaid töötas kirikuõpetajana. Väga rangelt võttes pole „Filosoofiline sõnaraamat“ ei akadeemiline filosoofiateos ega sõnaraamat, tegu on satiiriliste esseede koguga mitmesugustel filosoofilistel ja sotsiaalsetel teemadel. Ent valgesse sarja valitud raamatud olidki pigem kergemat laadi, mis võiksid pakkuda huvi laiemale lugejate ringile.[2] Ühtlasi võis esseistlikkus olla keebiks, mille varjus nad said kergemini läbida ideoloogiatsensori sõela.
27. septembril 1986 ilmus ajalehes Edasi Linnar Priimäe sulest artikkel pealkirjaga „Kultuur ja haltuur“. Tuleb rõhutada, et tollane Edasi kultuuriosakonna juhataja Priimägi oli Eesti kultuurielus siis vägagi mõjukas tegelane, tema kirjutised ei jäänud kunagi märkamatuks. Priimäe arvustus oli kirjutatud väga teravas toonis, ta esitas ajaleheveergude kohta ebaharilikult detailse, et mitte öelda tähenärijaliku kriitika üksikterminite tasandil. Etteheidete osaliseks said tõlkest leitud russismid, germanismid, gallitsismid, kreeka nimede ladinapärane kirjaviis, poolitamise ja lauseehituse vead. Priimäe meelest on tõlkes kaduma läinud Voltaire’i „pingutuseta lihtsus“, „selgus“, „elegantsus, loomulikkus ja korrektsus“, „kerge ja voolav stiil“ ning „sõnastuse sundimatus“. Ta lõpetab arvustuse karmide sõnadega „…tõlge on rämps. Haltuura. Voltaire’st on kahju.“[3]Priimägi rõhutab, et esmajoones on tegu kriitikaga toimetajale, mitte tõlkijale, kes oli raamatu ilmumise ajaks meie seast juba lahkunud, kuid vihjab samas, et tõlgitud võib olla kohati vene keele vahendusel.[4]
18. oktoobri Edasis vastas Priimäele klassikaline filoloog Jaan Unt, kes vaidles kriitikale vastu sama detailselt, tunnistades küll mõningaid, ehkki mitte sisulisi vigu. Ka tema vastuse toon on võrdlemisi terav: „ʻFilosoofilise sõnaraamatu’ tõlge on rämpsust ja haltuurast veelgi kaugemal, kui LP täielikust ignorantsusest: pea sama kaugel, kui kaugel on LP kirjutis tõlkekriitikast“. Unt märgib, et peaksime olema hoopis tõlkijale ja toimetajale tänulikud: „Nii selle sarja kui ka „Suurte mõtlejate“ ning mitmete teistegi vaimukultuuri saavutusi vahendavate raamatute trükkijõudmise eest hoolitseb üks inimene – toimetaja Mart Kivimäe. Ning ma usun, et ei mingid kui tahes innukad filipikad ei suuda veenda tema töö viljade arvukaid kasutajaid selles, et see aastaid kestnud, pingutav, asjatundlik ja tulemuslik töö vääriks eelkõige muud, kui [originaalis: „kuid“] üksnes kümnekordselt innukamat tunnustust.“[5]
On tõenäoline, et Mart Kivimäe rõhutatud kaitsmine nii selles kui mõnes teiseski vastulauses oli lisaks sisulisele tänuväärsusele ajendatud hirmust, et toimetaja terav kritiseerimine võib viia tema vallandamiseni Eesti Raamatust. See aga võinuks tähendada ka valge sarja lõppu.[6]
Unt rõhutab ka filosoofilise kirjavara puudumist eesti kultuuris, mille tõttu on erialane keelgi alles kujunemas: „See nimetu sari, mille järjekordseks tõlkeks on Voltaire’i-tõlge, on alles asunud täitma kohta, kus varem polnud meie vaimukultuuris pea midagi. Oma keeltki peame ses suhtes alles õppima kasutama.“[7]
Priimägi vastab samas Edasi numbris omakorda, et Unt üritab luua tõlke ümber „kollektiivset hardust“ ja „õndsat häirimatust“. Priimäe hinnangul ei saa Voltaire’i tõlget jätta kritiseerimata, sest see „ületab … vildakuselt ja lohakuselt nii kõik oma eelkäijad kui ka toimetaja kutseaususe piiri“. Ta jätkab toimetaja Kivimäe vemmeldamist, leides, et ta ei saa jääda ainsaks toimetajaks sellele sarjale: „…mida mahukamaks kasvab kõnealune sari, seda petlikumaks muutub illusioon, nagu suudaks M. Kivimäe ainutoimetajana jääda oma ülesannete kõrgusele. … Väljapääs saab olla ainult üks: kirjastus peab täienema võõrfiloloogidest spetsialistidega, hakkama aega viitmata taotlema suunamisgarantiiga eriprogramme ülikoolis ettevalmistatavatele romaani ja germaani filoloogidele.“[8]
Jätkame kronoloogiliselt. Oktoobrikuu viimane Sirp ja Vasar avaldas tõlkimiseriiu teemal kolm tähelepanuväärset artiklit, autoriteks Mihhail Lotman, Arvo Valton ja Ülo Kaevats.[9] Ka Mihhail Lotman rõhutab toimetaja Kivimäe olulist rolli valge sarja raamatute väljaandmisel, ent artikli põhifookus on Priimäe tooni ja suhtumise kriitikal ja omakorda tema vigade parandusel: „…kus on lai silmaring ja ainetundmine, nõtke ja elegantne stiil, mõistvus ja retsenseeritava teose tunnetamine? Kus on ajakirjanduslik kultuur ja kultuur üldse? Kus on Linnar Priimägi?… Kogu artikkel näib väiklase norimisena.“[10]
Valtoni ja Kaevatsi artiklid aga liiguvad algsest vaidlusest kaugemale, filosoofia viletsa olukorra juurde. Nendest artiklitest ja hilisematest järelkajadest on selgelt võimalik välja lugeda, et Voltaire’i tõlke kvaliteet ei olnud põhiküsimus. Voltaire oli päästik, mis vallandas olukorra, kus sai ausalt välja öelda, kuidas on lood filosoofiaga Eesti NSV-s. Nõnda märgib Arvo Valton, et „vaidlus …osutab üsna hästi tegelikule olukorrale eestikeelses filosoofilises kultuuris“.[11] Valtonile tundub, et filosoofia pole eestlaslikule meelelaadile omane ning peale selle, et meie kultuuris pole kedagi, keda tunnustataks „pärisfilosoofina“, ei tunne me arvatavasti huvi ka teiste maade filosoofia vastu: „Mille muuga seletada seda, et ühes keeles, mis end kultuurkeelte hulka arvab, puudub enamik maailma filosoofia tähtteostest. Seetõttu puudub praktiliselt ka sõnavara ja komplektne mõtlemine. Asi on seda kummalisem, et juba aastakümneid on eesti kõrgkoolides õpetatud ka filosoofiat.“[12]
Võiks arvata, et tõlgete vähesuse põhjuseks on marksismi kui ametliku filosoofiavoolu valitsemine, kuid see ei saa Valtoni meelest olla õige seletus, sest vene, gruusia ja leedu keeles on ilmunud palju filosoofiaklassika tõlkeid, ometi valitseb seal sama filosoofiline koolkond.
Valtoni sõnul tõlgitakse Eestis filosoofiat hobi korras, kutselisi filosoofiatõlkijaid ei ole ning ametifilosoofid enamasti ei avalda oma tekste eesti keeles, „jättes nii harimata oma põllu rahvuskultuuris“. Kõrgkoolides viljeldava ametliku filosoofia suhtes leiab Valton, et „kõrgkoolide vastavanimelistel kateedritel on tegeliku filosoofiaga üsna kaudne side“.[13]
On võimalik, et kirjanikuna nägi Valton filosoofia olukorda kõrvalseisja positsioonist ja seega võib tema kriitika olla liiga üldistav. Ent ehk lasigi see vaatenurk asja reljeefsemalt näha. Sest sama teravate kontuuridega kriitika esitas ka Ülo Kaevats, kes oli tolleks ajaks kaitsnud kandidaadikraadi filosoofias ning töötas Teaduste Akadeemias dotsendina. Ta kirjutab pilti ilustamata: „…eesti professionaalne filosoofia on liialt nõrgalt rahvuskultuurile orienteeritud. Oleme isegi niikaugel, et mitmed meist ei tahagi emakeeles kirjutada, keskmiselt kehv vene või inglise keel on kirjutiste lagi ja karjääri redel. …. Niimoodi ei ole midagi imestada, et mitmete kirjanike-esseistide ja mõnede humanitaarkultuuritöötegijate kirjutistes leiame rohkem elulist filosoofiat kui ametifilosoofide töödes.“[14]
Olukorra ühe põhjusena toob ta välja asjaolu, et populariseerimist ei hinnata meil sama kõrgelt nagu teaduslikku tööd, samas kui leidub riike (nagu Soome, Taani, Ukraina), kus väärtustatakse ka emakeelseid publikatsioone. Kui eestikeelse publitseerimisega on lood kehvad, siis sama täbar vaade avaneb ka filosoofilise kirjanduse tõlkimisel: „Eestis ei ole iial olnud ühtegi professionaalset filosoofi-tõlkijat-kommenteerijat, enamgi veel, ei ühtegi valdavalt filosoofiateoste vahendamisele pühendunud tõlkijat… pärast suurt sõda on meie filosoofid siiani tõlkinud ainult vene keelest. Sealtki suures osas tarbetekste: õpikuid, linnukese-pärast-brošüüre, maailmavaatelisi auke täitma pidavaid raamatukesi.“[15]
Lahenduseks teeb Kaevats ettepaneku luua Eesti Raamatu juurde eraldi teaduslik toimetus filosoofiaklassika väljaandmiseks ning hakata koolitama inimesi, kes oskaksid filosoofilisi tekste tõlkida.
Kuna see debatt ja keskustelu pälvis ilmselt suurt tähelepanu ja äratas laiemat huvi, siis korraldasid TRÜ ajaloo ja semiootika laboratoorium, TRÜ üliõpilaste teadusliku ühingu võrdleva kultuuriloo ja orientalistika ring ning ENSV Kirjanike Liidu Tartu osakond TRÜ teadusraamatukogus koosoleku pealkirjaga „Filosoofiapärandi tõlkimise teoreetilisi probleeme“. Korraldavate asutuste nimetuste põhjal võib järeldada, et üks peamisi organisaatoreid oli ajaloo ja semiootika laboratooriumi juhataja Linnart Mäll, kes avaldas TRÜ lehes kaks kirjutist – 6. novembril isikliku pöördumise Linnart Priimäe poole[16] ja vahetult enne koosolekut, 14. novembril programmilise „Kümme teesi filosoofiapärandi tõlkimise teemal“, kus ta mainib, et ehkki tõlkimine eeldab filosoofiaharidust, on „tõlkijate hulgas vähe professionaalseid filosoofe“.[17]
Laiem koosolek ise toimus laupäeval, 15. novembril. Kirjaliku ülevaate sellest sündmusest võib saada Indrek Ude ja Harri Intsi,[18] Peeter Oleski[19] ning Ott Ojamaa[20] poolt avaldatud kokkuvõtetest. Ülikooli raamatukogu konverentsisaali oli kogunenud üle 400 huvilise. Koosolekut juhatas Linnart Mäll, kes kohe alguses välistas arutelu Voltaire’i ja tema filosoofia üle. Loeti ette läkitused Juri Lotmanilt ja Ain Kaalepilt. Kokku sai kuulda nelja ettekannet ja 14 sõnavõttu. Mart Kivimäe haiguse tõttu ei osalenud. Esinesid Talis Bachmann, Ivar Kull, Peeter Tulviste, Peeter Olesk, Jaan Unt ja Tiiu Vilimaa TRÜ-st, Rein Einasto ja Jüri Kivimäe Teaduste Akadeemiast, Eesti Raamatu peatoimetaja Heino Kään, Hando Runnel, Linnar Priimägi, Lauri Leesi, Tõnn Sarv ning Uldis Tirons Läti NSV kirjastusest Avots. Viimase ettekandest saadi teada, et Lätis ja Leedus on olukord filosoofilise kirjandusega tublisti parem kui meil. Lätis tegeleb filosoofiatekstide avaldamisega kaks kirjastust, on ilmunud kogumikke ja kümneid väljaandeid filosoofia klassikat. Muud sõnavõtud puudutasid filosoofia tõlkimise keerukust, selle interdistsiplinaarsust, aga ka pädevate tõlkijate-toimetajate puudumise probleemi. Nii Priimägi kui Unt jäid oma varasematele seisukohtadele truuks.[21] Hando Runnel aga tegi teatavaks, et Voltaire’i-tõlke poolt vallapäästetud vaidlus on tegelikult juba pikalt Tartu haritlaste seas käärinud. Antud juhul läks vaidlus aga nõnda teravaks seetõttu, et kokku said filosoofia ja filoloogia viletsus: „ühed ei tunne filosoofiat, teised ei tunne keelt“.[22]
Kuidas reageerisid kõigele sellele Eesti professionaalsed filosoofid? Kohe järgmisel esmaspäeval pärast raamatukogu üritust, 17. novembril 1986, toimus koosolek TRÜ filosoofia kateedris, kus muude teemade hulgas arutati ka nn filosoofiapärandi tõlkimise probleemi. Koosolekul toimunust saame aimu selle protokollist Rahvusarhiivis (EAA.5311.21.188). Koosolekust võtsid osa Ülo Matjus, Jüri Tammaru, Sulev Kannike, Leo Näpinen, Nelli Kulli, Harri Ints, Jaan Kivistik, Valdar Parve, Veera Arak, Raivo Vetik, Leonid Stolovitš, Õie Kivimaa, Arne Rannikmäe ja Margit Sutrop ning seda juhatas Rein Vihalemm, kes oli tollal filosoofia kateedri juhataja kohusetäitja. Protokolli on üles tähendatud Vihalemma küsimusepüstitus: „On kerkinud üles küsimus filosoofia seosest eesti kultuuriga. Ehk oleks mõtet just sel moel küsida – mis koht on filosoofial eesti kultuuris. Selleteemaline arutelu võiks toimuda. Otsitaks vastust küsimustele, kas on vaja rahvuskeelset filosoofiat arendada? kas filosoofia on tõesti vilets? jne.“ Ülo Matjus täpsustas, et siin saab eristada kahte küsimust: „1) kas rahvusfilosoofia on olemas? ja 2) mis on eesti filosoofia?“, ning Vihalemm märkis, et planeeritav üritus võiks olla laiem ja hõlmata mõlemat küsimust. Koosolekul otsustatigi korraldada üritus tööpealkirjaga „Filosoofia Eestis“. Minu teada sellise pealkirja või teemaga üritust neil aastatel siiski ei toimunud.[23]
Avalik vastulöök nomenklatuurselt filosoofilt ilmus Sirbi ja Vasara veergudel 28. novembril, kus toimetuse palvel võttis sõna Jaan Rebane, kelle tutvustuses tuuakse esile, et muu hulgas on tegu V. I. Lenini „Filosoofiliste vihikute“ ja „Materialismi ja empiriokrititsismi“ eestindajaga.[24] Rebane leiab, et kriitika filosoofide aadressil on segane ja laialivalguv ning filosoofia asemel räägitakse „tont teab millest“. Ehkki „maailma filosoofia progressiivne pärandi“ tõlkimisel esineb „mahajäämust“, mida „tuleb hakata asjatundlikult ja sihipäraselt kõrvaldama“, on kõige olulisem juba olemas: „Sõjajärgsel perioodil on eestindatud kõige väärtuslikum osa maailma filosoofiaklassika kullafondist – K. Marxi, F. Engelsi, V. I. Lenini teosed.“ Kellele sellest ei piisa, saab filosoofiaraamatuid lugeda vene keeles, sest tuleb aru saada, et „ühe miljoni eesti keelt rääkiva inimese tarbeks ei saa kirjastada niisama palju teoseid kui maailmakeeltes“ ning „[e]namik maailmafilosoofia tähtteoseid on vene keeles olemas“. Samuti puudub probleem filosoofilise sõnavaraga, millele osutasid varem Unt ja Valton: „eestikeelne filosoofiline terminoloogia, mõistevara on ikkagi olemas ja on loodud sõjajärgsetel aastatel eelkõige seoses marksismi-leninismi klassikute tööde tõlkimisega ja mitmesuguste teatmeteoste (esikohal on siin ENE) kirjastamisega“.[25]
Rebane meenutab, et juba 1960. aastate alguses tehti Mihhail Makarovi eestvedamisel ettepanek hakata avaldama „mitmeköitelist filosoofiapärandi antoloogiat“, kuid tollal ei leidunud tõlkijaid ja toimetajaid. Praegused Eesti Raamatu kirjastamisplaanid filosoofia vallas aga on juhuslikud ning filosoofidelt nõu ei küsita: „ignoreeritakse filosoofia eriteadlastest koosnevaid vabariiklikke organeid.“
Kuu aega hiljem ilmub Rahva Hääles artikkel akadeemik Gustav Naanilt, kes kiidab takka Rebasele ning kritiseerib Arvo Valtoni teksti kui „ligadi-logadi mõtlemise“ näidet.[26] Muu hulgas annab ta mõista, et nõudlus Lääne filosoofiaklassika järele Eestis ei olegi kuigi suur: „Mingit nimetamisväärset vahet filosoofilise tõlkekirjanduse väljaandmises Eestimaal ju ei ole olnud, ainult et Schopenhaueri asemel hakati kohe esimesel võimalusel pärast sõda andma võrratult enam nõutavaid Marxi ja Leninit“.[27]
Rebase ja Naani viskumine nõukogudeaegse filosoofia kaitsele oli ootuspärane, etteheidete põhjendatuse tunnistamine oleks pigem üllatav olnud. Sellest, et nende vastulaused ei mõjunud veenvalt, annab tunnistust jätkuv kriitika filosoofide aadressil. 1987. aasta Keele ja Kirjanduse veebruarinumbris kirjutab sama ajakirja kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja Andres Langemets, et meie „filosoofiateadlased“ (kuivõrd nad ei vääri „filosoofi“ nimetust) on enesega liiga rahulolevad: „Kus on filosoofiateadlaste enda tehtud tõlked? Milline neist on jäänud kirjastustes välja andmata? Missuguse kallal on vaeva nähtud aastaid ja aastakümneid? … Mis aga puutub filosoofiapärandi enda väljaandmisse, siis kuidagi ei suuda uskuda, et vastavad kõrgkoolikateedrid ja akadeemiaüksused üheskoos pole suutnud kirjastuselt nõuda filosoofiateoste ilmutamist. Nii mõjukad instantsid suudaksid oma tahte peale suruda igal juhul, kui seda tahet ikka tõeliselt oleks.“[28]
Langemets võtab lõpuks appi Gogoli, andes mõista, et ametlikud institutsioonid ja Naani-sugused tegelased, kelle mõtlemine kujunes välja „enne XX kongressi“, st enne 1956. aastat, on vaimselt „surnud hinged“, kelle vastu aitaks ehk vaid „elav filosoofiline sõna“.
Pool aastat pärast ülikooli raamatukogu koosolekut ilmus Edasis veel üks artikkel, sedapuhku filosoofiakateedri uuelt juhatajalt Eero Loonelt.[29] Loone põhjendab oma hilinenud sõnavõttu sellega, et oli Briti ülikoolides õpetamas, ning kasutab vaidlusega kaasnenud kõrgendatud tähelepanu, et rääkida sellest, millistes tingimustes peavad filosoofid Tartus töötama. Esiteks on filosoofe vähe ja nad on õppetööga üle koormatud, järelkasvule aga korralikku väljaõpet napib ning õppimisvõimalusi pakutakse kohtadesse nagu Minsk, kus „maailmatasemel filosoofia“ puudub. Väliskirjanduse kättesaadavus on väga halb: Loone sõnul on TRÜ raamatukogu varustatus kaasaegse väliskirjandusega isegi halvem kui saja aasta eest. Raamatute omandamist takistab reegel, et uutest välismaa raamatutest tohib ENSV raamatukogudes olla ainult üks eksemplar kõigi kogude peale kokku. Raamatuid tuleb käia lugemas Moskvas, ent seal on raske leida öömaja. Filosoofiliste tekstide avaldamiskohti eesti keeles on vähevõitu. Loone lõpetab artikli tumedates toonides: kui ei tule juurde uusi filosoofiahuvilisi inimesi ning loetletud tõkkeid ei kõrvaldata, siis „kaob Tartu sajandi vahetusel meie vabariigi filosoofiakaardilt“.[30]
Loone artikkel ei vasta küll otseselt Langemetsa peamisele etteheitele, et filosoofia asjatundjad on olnud tõlkimisel liiga passiivsed, kuid ta vabandab filosoofe välja materiaalseid ja institutsionaalseid olusid kirjeldades. Olud on muidugi olulised, eriti kui nende tõttu jäävad kiduma nii filosoofia panus kultuuri kui ka filosoofia ise. Just see on järeldus, milleni jõuab mõni aasta hiljem, kuid juba vabas Eestis ilmunud tagasivaatavas artiklis Rein Ruutsoo, kes samuti kirjutas omal ajal alla 40 kirjale.
Ruutsoo hinnangul pole filosoofiaklassika tõlkimise puudujäägid seletatavad juhusliku lohakuse ega kirjastuse saamatusega, vaid selle põhjused on süsteemsed. Tegu oli kultuuri laiema tasalülitamisega: „Filosoofilise kirjanduse editeerimise lugu Eestis viimase viiekümne aasta [st 1940–1990] jooksul osutub lähemal vaatlusel venestamise ja bolševiseerimise ajalooks, milles kultuuriseigad on olnud kõrvalised“.[31] Filosoofiaklassika Eesti kultuuri vahendamata jätmine oli teadlik ja sihilik valik. Ruutsoo kirjeldab, kuidas Nõukogude Eesti filosoofia oli selle juhtide tasemel läbi põimunud parteilise karjerismi ja moraalse allakäiguga ning need filosoofiajuhid (ennekõike Jaan Rebane) takistasid aktiivselt filosoofilise kultuuri vaba arengut. Arendamisele kuulus vaid marksism-leninism, mis kujutas endast omalaadset võimudiskursust, kus püüti hoida kontrolli all nii sõnavara kui ka seda, kes üldse tohivad teatud teemadel sõna võtta. Nii kujutasid Rebase ja Naani vastulaused Ruutsoo järgi endast intellektuaalide, kes „julgesid n.-ö. žanrivabalt arutada probleeme, mis kuulusid leninlaste kompetentsi“, korralekutsumist võimupositsioonilt.[32]
Sellise süsteemse lämmatamise ja venestamise tulemus oli Ruutsoo hinnangul vabale filosoofiamõttele hävitav: „XX sajandi filosoofia sügavama tundmise mõttes suurenes „kultuuriline distants“ Euroopaga lausa katastroofiliseks. Viimase paarikümne aastaga [st 1970–1990] lakkasid Eesti humanitaarharitlased suures osas olemast Euroopa filosoofilised kaasaegsed, isegi sel viisil, nagu nad seda olid olnud 1930. aastail.“[33]
Paar aastat hilisem Loone retrospektiivne hinnang on sama trööstitu, vähemalt filosoofia tuumalade suhtes: „Filosoofia põhiosad, metafüüsika ja epistemoloogia, jäid niivõrd välja arendamata, et 1992. a. kevadel ei suutnud Tartu Ülikool isegi mõtelda vastavate õppetoolide moodustamisele. Administratiivsüsteem halvas argumentatiivse metafüüsika ausa arendamise võimalused…; isegi arusaamine valdkonna iseloomust kadus.“[34]
Ühesõnaga, vaidlus, mis muuhulgas algas küsimustest, kas Bartolomeus oli märter või apostel ja kas teda tuleks nimetada eesti keeles hoopis Pärtliks, viis lõpuks julge väljaütlemiseni, et filosoofia, see teaduste kuningas, on tegelikult alasti ja teda on pikalt hoitud väga ühekülgsel vaimutoidul.
Arvan, et siia ongi kätketud kõige usutavam vastus küsimusele, miks pälvis vaidlus filosoofiapärandi tõlkimise üle nõnda suurt tähelepanu. Kui asi oleks olnud üksnes isiklikes vastuoludes või toimetaja kaitsmises rünnaku eest, siis poleks algne kriitika nii laia vastukaja saanud. Asi polnud ka Voltaire’i raamatu tõlke või Priimäe arvustuse kvaliteedis. Põhjus oli pigem selles, et tõlkimise teema puudutas ühiskonnas hella närvi, sest Lääne filosoofia klassikat oli tõesti vähe tõlgitud. Siinjuures näitas (endiste) filosoofiajuhtide reaktsioon selgelt, kuidas nad polnud ühiskonnas toimuvaga ühel lainel: nad justkui ei mõistnud või ei tahtnudki mõista, et probleem polnud eestikeelse filosoofilise kirjavara vähesuses üldiselt, sest riiulid olid niigi lookas marksistlik-leninistlikest üllitistest, vaid et januneti hoopis teistlaadi filosoofia järele.
Põhjus oli ka ajastuses. Vanade institutsioonide ja olude murenemist oli õhus juba tunda ja inimesed söandasid julgemalt asju avalikult välja öelda – öelda otse, kui viletsas seisus on tegelikult eestikeelne filosoofia. Kõnealust vaidlust võiks niisiis võtta omamoodi eelmänguna uuele ärkamisajale Eestis. Kui poliitiliselt murrangulised ajad saabusid alles 1987. ja eriti 1988. aastal, siis kõnealune diskussioon puhkes juba 1986. aasta lõpus, mil poliitiline elu oli vaatamata juttudele uutmisest veel mõnda aega inertses stagnatsioonis.
Kuidas aga on lood „filosoofiapärandiga“ praegusel ajal, nelikümmend aastat hiljem? Tartu on filosoofiakaardil täitsa alles ja Eesti filosoofid on jälle Euroopa ning maailma „filosoofilised kaasaegsed“. Ideoloogilise kontrolli kadumisega kadusid ka piirangud uurimisteemade suhtes. Laiematel kultuuriteemadel on filosoofid, mõne olulise erandiga, endiselt üpris kidakeelsed, kuid tundub, et ühiskondlik nõudlus filosoof-intellektuaali järele, kes avalikult asju lahti mõtestaks, on vähenenud, sest seda asendab mitmesugune muu meelelahutus (samuti pole ka näiteks luuletajatel enam säärast kultuslikku staatust kui nõukogude ajal). Filosoofiateoste tõlkimine on aga muutunud nii ulatuslikuks, et suurt osa uusi tõlkeid ei jõuta lugedagi, rääkimata arvustamisest. Tõlgivad nii filosoofid kui professionaalsed tõlkijad. Filosoofiaraamatuid ilmub mitmes sarjas, neist kõige mahukam on „Avatud Eesti Raamatu“ sari, kus praeguseks on ilmunud juba 328 teost, millest suur osa kuulub filosoofiasse, nende seas ka kaks uut Voltaire’i.[35] Tõepoolest, kui raamatuid on neli, on neist igaühe ilmumine kultuurisündmus; kui neid on üle kolmesaja, siis ei jätku kõigile võrdselt tähelepanu. Kindlasti on nendegi seas kaheldava kvaliteediga tõlkeid, kuid vigadele tähelepanu juhtimine tänapäeval enam sellist tormi ja tungi ei tekita. Nii mõnigi klassik on eesti keeles endiselt puudu või esindatud marginaalsete teostega. Hobbes, Locke, Kant, Hegel ja Husserl tulevad esimestena meelde, kuid tegelikult on praegune olukord filosoofiapärandiga palju parem, kui keegi nelikümmend aastat tagasi unistadagi julges. Aga miks see nii läks, on juba üks teine lugu.
Artikkel põhineb ettekannetel, mis peeti 10. juunil 2022 Tartu Ülikoolis toimunud seminaril „Kirjandusest fenomenoloogiani. Ülo Matjus 80“ ja 6. märtsil 2026 konverentsil „Voltaire Läänemere maades: levik, vastuvõtt ja pärand“. Tänan Märt Väljataga kasulike märkuste eest teksti varasemale versioonile.
[1] Seda vaidlust ei ole hiljem kuigi põhjalikult käsitletud. Üsna vahetult tegi napi kokkuvõtte O. Ojamaa, Voltairomontemachia. Looming, 1986, nr 12, lk 1707–1708; kaheksa aastat hiljem, Voltaire’i 300. sünniaastapäeva puhul ilmus Vikerkaares veidi pikem ülevaade (U. Tõnisson, Ebamugav Voltaire. Vikerkaar, 1994, nr 11, lk 62–66), mis koondas värvikamaid tsitaate, millest mõnda ei saanud ka käesolevast tekstist kuidagi välja jätta. Lühidalt puudutas seda riidu ka Märt Väljataga (Saada ka aafriklasteks! Mõtteid etnofilosoofia võimalustest. Rmt-s: Keel, vaim, tunnetus: Analüütilise filosoofia seminar 30+. Toim. B. Mölder, J. Kangilaski. Tartu, 2023, lk 34).
[2] Pärast Voltaire’i teost ilmusid selles sarjas veel J. G. Fichte „Inimese määratlus“ (1988, tõlkija Mati Sirkel) ja Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ (1988, tõlkija Linnart Mäll). Hiljem avaldas väikesi valgeid filosoofiaraamatuid kirjastus Olion.
[3] L. Priimägi, Kultuur ja haltuur. Edasi, 27.09.1986, lk 5.
[4] Mäll mainis hiljem Priimäele vastuseks, et seda raamatut ei olegi vene keeles ilmunud. Vt L. Mäll, Avalik kiri nooremale, kuid siiski vanale sõbrale Linnar Priimäele. TRÜ, 06.11.1986, lk 4.
[5] J. Unt, Kultuurist ja kultuuritusest. Edasi, 18.10.1986, lk 4.
[6] Selle seletuse eest võlgnen tänu Märt Väljatagale.
[7] J. Unt, Kultuurist ja kultuuritusest, lk 4.
[8] L. Priimägi, Voltaire’ist ja voltääritusest. Edasi, 18.10.1986, lk 5.
[9] Nädal varem, 24. oktoobril ilmus samas, reedeti ilmuvas kultuurilehes ka Toomas Raudami repliik Voltaire’i ja Priimäe teemal, mis märgib, et tõlke näol pole tegemist haltuuraga, vaid et sellest on tunda hoopis „armastust ja hoolt“.Vt T. Raudam, L. Priimägi armastab Voltaire’i ja kultuuri. Sirp ja Vasar, 24.10.1986, lk 4.
[10] M. Lotman, Veel kultuurist ja haltuurist. Sirp ja Vasar, 31.10.1986, lk 4.
[11] A. Valton, Filosoofia viletsusest. Sirp ja Vasar, 31.10.1986, lk 4.
[12] Sealsamas.
[13] Sealsamas, lk 5.
[14] Ü. Kaevats, Kommentaar. Sirp ja Vasar, 31.10.1986, lk 5.
[15] Sealsamas.
[16] L. Mäll, Avalik kiri…
[17] L. Mäll, Kümme teesi filosoofiapärandi tõlkimise teemal. TRÜ, 14.11.1986, lk 5. Veel üks asjaolu, mis sellele vaidlusele oma tooni võis lisada, oli Ida ja Lääne mõtte-traditsioonide retseptsiooni vastandamine. Tänu Mälli tegevusele oli Ida filosoofia tõlketekstidena Eesti kultuuris paremini esindatud kui Lääne filosoofia, mis võis mõnes, kelle hulka kuulus ka Priimägi, tekitada vastuseisu (M. Väljataga, Saada ka aafriklasteks!, lk 34). Omamoodi vastusena sellele vastuseisule võib vaadelda Mälli ja Kivimäe europotsentrismi kritiseerivat ning Ida mõjusid Lääne kultuurile tutvustavat artiklisarja; vt L. Mäll, M. Kivimäe, Võõrad kultuurid ei ole võõrad. Noorus, 1987, nr 3, lk 23–24; nr 5, lk 15–16; nr 8, lk 14–16; nr 11, lk 26–27, 30; nr 12, lk 6–7; 1988, nr 3, lk 22–23.
[18] I. Ude, H. Ints, Filosoofiapärandi tõlkimisest ja kultuurist. TRÜ, 28.11.1986, lk 4.
[19] P. Olesk, Mõnest asjast, mis jäi südamele. Edasi, 06.12.1986, lk 5.
[20] O. Ojamaa, Voltairomontemachia.
[21] Nende väitlus jätkus ka järgmisel kevadel, teemaks peamiselt „haltuura“ etümoloogia ning küsimus, kas apostel võib olla ka märter. Vt L. Priimägi, Filoloogilisi märkmeid. Sirp ja Vasar, 27.02.1987, lk 13; L. Priimägi, Kaks kontseptsiooni. TRÜ, 08.05.1987, lk 4; J. Unt, Corrigenda philologica. TRÜ, 10.04.1987, lk 3–4; J. Unt, Kommentaariks. TRÜ, 08.05.1987, lk 4.
[22] O. Ojamaa, Voltairomontemachia, lk 1706.
[23] Alles neliteist aastat hiljem, 2000. aasta 13. ja 14. mail, kui olud olid juba hoopis teised, korraldasid filosoofiatudengid Valgemetsas seminari „Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST“ (pealkirja viimased sõnad oli tervikuna suurtähtedes, et mitte ette ära piirata, kas kõne all on Eesti või eesti filosoofia). Sel seminaril pidasid ettekandeid ka mitmed 1986. aasta kateedri koosolekul osalenud; vt: EESTI FILOSOOFIA: Mis see on? Kogumik sellest, millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast. Toim. H. Eenmaa. Tallinn, 2002; Tõtt-öelda: Ettekandeid seminaridelt „Keel ja filosoofia“ (Madsa 2002) ning „Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST“ (Valgemetsa 2000). Toim. T. Lott jt. Tartu, 2003.
[24] Jaan Rebane oli pikalt TRÜ filosoofiakateedri juhataja ja professor (1971–1986), ent lahkus Tartust 1986. aastal, saades Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi filosoofiasektori juhatajaks.
[25] J. Rebane, Filosoofiapärandi tõlkimisest ja Eesti filosoofiast. Sirp ja Vasar, 28.11.1986, lk 2–3, lk 2.
[26] G. Naan, Kelle viletsus? Rahvuskultuuri arengustrateegiast. Rahva Hääl, 28.12.1986, lk 3. Gustav Naan oli kauaaegne ENE peatoimetaja (1966–1989), pärast teda sai uueks peatoimetajaks Ülo Kaevats. Naan oli 1970. aastatel oma populaarteaduslike artiklite ja avalike esinemiste tõttu äärmiselt menukas, kuid kuulsus hääbus ning 1980. aastatel asus ta võitlema Eesti iseseisvumise vastu. Tolle kümnendi alguses kritiseeris ta ägedalt 1980. aastal 40 kirjale alla kirjutanud intellektuaale. See lisab oma varjundi ka antud vaidlusele filosoofia tõlkimise üle, sest allakirjutanute seas olid ka ametlikku filosoofiat kritiseerivad Arvo Valton ja Andres Langemets.
[27] Sealsamas.
[28] A. Langemets, Mõtisklusi surnud hingedest ja kodustest õhtutest mitte liiga kaugel Dikankast. Keel ja Kirjandus, 1987, kd 30, nr 2, lk 109.
[29] Huvitava kokkusattumusena valis TRÜ nõukogu Loone kateedrijuhatajaks 28. novembril 1986, samal päeval, mis Sirp ja Vasar avaldas eespool käsitletud Jaan Rebase artikli.
[30] E. Loone, Kas filosoofial on Tartus tulevikku? Edasi, 12.05.1987, lk 5. Üllatusega leidsin artiklist ettepaneku Akadeemia-sarnase ajakirja rajamise kohta: „Minu arvates peaks üks väljapääs seisnema omaaegse „Akadeemia“ tüüpi ühiskondlik-poliitilise ajakirja loomises järgmisel aastakümnel“. Ajakirja Akadeemia esimene number ilmus juba kaks aastat hiljem, 1989. aasta aprillis. Akadeemia alapealkiri on „Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus“ ning see alustaski siis oma esimest aastakäiku, mitte ei jätkanud 1937–1940 ilmunud Akadeemia numeratsiooni, ehkki seda üliõpilasseltside ajakirja võib pidada uue ajakirja eelkäijaks. Loone toimetuse kolleegiumi ei kuulunud.
[31] R. Ruutsoo, Eesti filosoofia bürokraatia ja kultuuri vahel. Looming, 1991, nr 12, lk 1677.
[32] Sealsamas, lk 1683.
[33] Sealsamas, lk 1678.
[34] E. Loone, Eesti filosoofia ida ja lääne piiril. Studia Philosophica, 1993, nr 1, lk 145.
[35] Voltaire, Traktaat tolerantsusest. Tlk K. Talviste. Tartu, 2013; Voltaire, Filosoofilised kirjad. Tlk A. Saar, M. Amon. Tallinn, 2019.
