„Nüüd aga pead sina uskuma. Mina olen täpselt sada üks aastat, viis kuud ja üks päev vana.“
„Seda ma küll uskuda ei suuda!“
„Ei suuda?“ kordas Kuninganna kaastundlikult. „Aga proovi veel kord. Hinga sügavalt sisse ja pane silmad kinni!“
Alice hakkas naerma. „Ei ole mõtet proovida,“ ütles ta. „Võimatuid asju ei saa uskuda.“
„Sa oled lihtsalt vähe harjutanud,“ ohkas Kuninganna. „Kui mina olin sinuvanune, harjutasin ma iga päev vähemalt pool tundi. Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!“‘[1]
Kui Alice on kukkunud jäneseurgu ja seejärel läbi peegli, ta elu muutub – seda hakkavad täitma kummaline geograafia, veidrad, värvikad ja mõnikord kiuslikud tegelased ning eelkõige näiliku mõttetuse pulbitsev vool, millel pole saba ega sarvi. Imedemaa on hullus, millele on antud kuju, ruum ja sisu – isegi ühiskonna-struktuur. See on hullumeelne elumaailm, nagu Habermas kindlasti öelnud poleks.[2] Kuninganna uhkeldamine on küllap selle selgeim väljendus. Imedemaa ei ole aru kaotanud maailm, vaid maailm, mille logoseks ongi Hull Mõtlemine. Mõtelda enne hommikusööki kuus korda võimatutest asjadest ei ole seal kuidagi vale.
Arusaamal, et hullus on seisund, mida määratleb Hull Mõtlemine, on pikk ajalugu; nagu ka arusaamal, et mõistust ja ratsionaalsust määratleb osaliselt nende vastandumine hullusele. Illustreerigem seda järgmiste katkenditega Lääne kaanonist:
„Kahtlemine niisugustes meeltest pärinevates uskumustes paistab üsnagi võimatu. Üks näide: kuidas saan ma kahelda nende käte või kogu selle keha kuuluvuses mulle? Neis asjades kaheldes hakkaksin ma sarnanema ajukahjustusega hulludega, kes on veendunud, et on kuningad, kuigi on tegelikult kerjused, või kes ütlevad, et kannavad purpurit, kuigi on alasti, või teatavad, et nad on kõrvitsad või valmistatud klaasist. Säärased inimesed on vaimuhaiged ja mind peetaks sama nõdrameelseks, kui ma neist eeskuju võtaksin.“[3]
„Hullud jällegi näivad kannatavad teise äärmuse all. Sest mulle paistab, et nad ei ole kaotanud oma mõistuse kasutamise võimet, vaid olles mõned ideed väga valesti kokku ühendanud, peavad nad neid ekslikult tõdedeks; ja nad eksivad sarnaselt inimestega, kes vääradest printsiipidest lähtudes argumenteerivad õigesti. Sest pidades oma kujutluste ägeduses oma fantaasiaid reaalsusteks, tuletavad nad nendest õigesti valesid järeldusi.“[4]
„Segase pea nõtrusi saab viia nii mitme eri liigi alla, kui palju leidub nendest mõjutatud vaimuvõimeid. Ma usun, et neid saab korrastada kolme jaotuse alla: esiteks, kogemusmõistete pahupidipööramine arutuses; teiseks, niisugusest kogemusest tingitud otsustusjõu korratus dementsuses; kolmandaks, mõistuse pahupidipöördumine oma üldisemates otsustustes hullumeelsuse korral.“[5]
Ja uuemaaegne näide R. B. Edwardsilt: „Mida aga mõeldakse „ratsionaalse“ all? Mis see ka poleks, vähemalt vaimuhäired selleni ei küüni või lahknevad sellest, ja ainult need häired, mille puhul on tegu ratsionaalsuse puudumisega, lähevad arvesse vaimuhäiretena … Ratsionaalsus sõltub sellest, kuidas me teame, mitte sellest, mida me teame. Teadmatus ei ole vaimuhaigus, kuid irratsionaalsus on. Rumalus, ennast kummutavate eesmärkide tahtlik valimine, ei ole samuti vaimuhaigus.“[6]
Need tsitaadid aitavad ka selgitada ühte asja, mis järeldub Hullu Mõtlemise ja ratsionaalsuse vastandusest. Kui viimane teeb võimalikuks teadmise, siis Hull Mõtlemine kui selle antitees ei suuda kunagi teadmist pakkuda. Ja seetõttu need, keda Hull Mõtlemine on vallanud, on loomult võimetud teadmisteni jõudma. Järelikult ei saa nad ka anda aktiivset panust kollektiivsetesse jõupingutustesse teadmisi produtseerida või teadmisi teistega jagada. Seda võiks nimetada Teadmise Eituse Printsiibiks – ehk lihtsalt Printsiibiks. Selle järgi pole hullud lihtsalt irratsionaalsed, vaid neil ei saa olla ka seda, mis on ühtaegu tarvilik ressurss hästi elamiseks ja niihästi indiviidina kui ka sotsiaalse olendina isikuks olemise fundamentaalne aspekt.
Tänapäeval ütleks enamik inimesi lahti sellest viimasest järeldusest – isikulisuse puudumisest või osalisest puudumisest –, või vähemalt on selle otsesõnaline pooldamine läinud moest. Kuid ometi paljud neist, kellel on diagnoositud vaimsed häired – (nüüdisaegsed) hullud –, väidaksid, et paljudes ühiskondlikes kontekstides, sealhulgas vaimses tervishoius, on operatiivmõiste jäänud samaks. Hulle stereotüpiseeritakse endistviisi laialdaselt kui puuduliku ratsionaalsusega inimesi ja neid koheldakse vastavalt ka kui mitteteadjaid. Ja neis stereotüüpides on säilinud tollele moest läinud isikulisuse eitusele omane halvustavus. See tähendab, et neid stereotüüpe peetakse usaldusväärseiks, sest oletatakse, et vaimne häire ratsionaalsuse puudulikkuses osalt seisnebki – see tähendab, et Printsiipi peetakse tõeseks.
Üha paisuvas kirjanduskorpuses on selle printsiibi püsivat esinemist hulluse sotsiaalsetes kontseptsioonides analüüsitud episteemilise ebaõigluse mõiste varal.[7] See termin, mille mõtles välja Miranda Fricker,[8]viitab mitmesugustele ühiskonnanähtustele, mille puhul indiviide ja gruppe rõhutakse, pisendades nende suutlikkust teadmist omandada ja jagada, arvestades nende (tajutud) sotsiaalset identiteeti. Nagu nägime, just seda isikulisuse aspekti Printsiip hullude puhul eitabki.
Kui selle eri vormide käsitlemine kõrvale jätta, on igal episteemilise ebaõigluse juhtumil kaks ühist osist: (i) empiiriline viga, mis põhineb (ii) eelarvamuslikul suhtumisel ohvri sotsiaalsesse identiteeti. Näiteks kui filosoofia tudengid ei hinda naisprofessori asjatundlikkust, sest usuvad stereotüüpi, et akadeemilised naiseksperdid on alati „mittenaiselikud“ (testimoniaalse ebaõigluse juhtum), siis nad sooritavad empiirilise vea – stereotüüp, mille järgi nad teda hindavad, on väär – ning kohtlevad teda eelarvamuslikult – stereotüüp põhineb halvustaval arusaamal naistest.
Tähtis järeldus on see, et eelarvamustest lahtiütlemisel on vähe mõju episteemilise ebaõigluse esinemisele juhul, kui vead jäävad parandamata. Selle mõistmiseks kaalugem halba maiku, mille jätavad järgmised väited:
„Ma pole rassist, aga mustanahalised poisid on tublid sportlased ja halvad õpilased.“
„Ma pole seksist, kuid naistest, kes hoolitsevad oma välimuse eest, ei saa kunagi häid juriste.“
„Ma pole homofoob, aga gay’d ei tea laste kasvatamisest midagi.“
Niisiis on õige, et neilt, kes kõnelevad (heas usus) episteemilisest ülekohtust, mis saab osaks värvilistele, naistele ja gay’dele, ei oodata tõestust, et need grupid saavad olla vastupidiselt stereotüüpidele ratsionaalsed, pädevad, teadvad jne. See toob meid tagasi Printsiibi juurde. Sest isegi nende seas, kes ütlevad lahti hullude isikulisuse varjatud eitamisest, on täiesti tavaline nõuda empiirilist tõestust sellele, et hullud suudavad oma kogemusi, isikutevahelisi suhteid, ühiskonnamaailma, „reaalsust“ jne teada või mõista – isegi nende seas, kelle solidaarsusavaldused on siirad. Niisiis, kuigi ilmneb, et Hull Mõtlemine ei olegi teadmise eitus, ilmneb samuti, et seda on ikkagi peetud mõistlikuks küsimuse alla seada. Nimetagem seda (Eituse) Hüpoteesiks.
Järgnevas ma pistangi rinda selle Hüpoteesiga. Tegelikult on alati ebamõistlik ja moraalselt väär nõuda hulludelt – olgu indiviididena või kollektiivina – tõestust, et nad suudavad teada ja mõista oma kogemuse, ühiskonnamaailma või millegi muu mõningaid valdkondi, kui pole erilist alust arvata, et nad seda ei suuda. Ma võtan märklauaks minu meelest kaks kõige paremat seletust Hüpoteesile.
Esimest esindab hästi Kanti kontseptsioon hullusest kui nende võimete „pahupidipööramisest“, mille abil terve mõistuse juures inimesed suudavad maailma tunnetada ja mõista. Nimetagem seda seletuseks võimete puudulikkuse kaudu. Teine seletus on see, mille esitasid Descartes ja Locke: Hullu Mõtlemise puue ei peitu mitte hullu tunnetusvõimetes, vaid – nagu oleks nõustunud ka Punane Kuninganna – nende suutlikkuses mõlgutada Võimatuid Mõtteid.
Veel üks märkus enne edasi liikumist: ma ei tee katset tõestada, et hullud on või saavad olla ratsionaalsed või maailma tunnetada ja mõista. See tähendaks vastase mänguga kaasaminekut, samas kui mina püüan pigem tema maja maha lammutada, et üheskoos nautida avanevat vaadet.
Võimete puudulikkus
Nagu eespool selgitatud, viib Kanti diagnoos hullusele kui mõttefakulteetide pahupidipööramisele otseteed Printsiibini. Kuna meid aga huvitab progressiivsem või progressiivsemana paistev Hüpotees, kasutagem sümpaatsemat formulatsiooni.
Mõistlik seletus puudulike võimete kaudu:
(i) Paljude, kui mitte enamiku psühhiaatriliste häirete diagnostilised kriteeriumid sisaldavad sümptomeid, mis viitavad olulistele puudulikkustele ratsionaalsuses.
(ii) Uurimused on näidanud statistiliselt olulisi seoseid enamiku, kui just mitte kõigi psühhiaatriliste häirete ja ratsionaalsuse puudulikkuse mitmesuguste vormide vahel.
Seetõttu:
(iii) Paljude, kui mitte enamiku psühhiaatriliste häirete puhul on mõistlik automaatselt nõuda empiirilisi tõendeid, et niisuguse häirega diagnoositud isiku mõtted ei tulene nende ratsionaalsete võimete olulisest puudulikkusest.
Isegi kui me võime kahelda psühhiaatrilise häire kategooriate kehtivuses, nagu ka kategooriate mudelis eneses, vastavad (i) ja (ii) tõele. Veelgi enam, Hüpoteesi peegeldades ei arva see seletus, nagu (i)-st ja (ii)-st järelduks, et hullumeelsed ei suuda oma ratsionaalsust tõestada – vaid ainult et muude asjade samaväärsuse korral on mõistlik nõuda, et nad seda tõestaksid. Küsimus on lihtsalt selles, kui „mõistlik“ niisugune nõudmine on.
Selgub, et see pole sugugi mõistlik. Et mõista, miks, uurigem seletuse eeldusi. Esiteks, mis puudutab (i), siis see eeldab, et enamikul asjakohastele diagnostilistele kriteeriumidele vastajatest leidub just selliseid, ratsionaalsuse puudulikkusele viitavaid sümptomeid. Suures osas aga ei toimi psühhiaatrilise häire kategooriad nii. Kuigi säärased sümptom-kriteeriumid on paljude kategooriate puhul tavalised, on nende esinemine tarvilik märksa vähematele. Näiteks DSM-5-TR-i diagnostilised kriteeriumid depressiivse häire jaoks sisaldavad kahanenud huvi kõigi või enamiku tegevuste vastu ning kahanenud suutlikkust mõtelda või keskenduda – millest mõlema tulemuseks võivad olla puudulikkus ratsionaalsuses.[9] Ometigi ei ole kumbki sümptom diagnoosiks tarvilik. Pealegi leidub hulgaliselt sümptomite permutatsioone, mis rahuldaksid neid kriteeriume ilma kummagi esinemiseta. Teiseks, seoses (ii)-ga eeldab see seletus, et häire kategooriate ja puudulikkuse seostumise kvantitatiivseid tõendeid saab otseselt laiendada üksikjuhtudele. Nii see aga ei ole. Sarnaselt üldisemate probleemidega, mis kaasnevad statistilistest üldistustest lähtudes üksikjuhtudeni argumenteerimisega, peab paika järgmine.
● Statistilise olulisuse standardmõõt, p-väärtus, ei mõõda tõenäosust, et hüpotees (nt et seose on põhjustanud häire) on tõene.
● p-väärtus ei mõõda ka seose tagajärje suurust ehk tähtsust.
● Tagajärje suuruse mõõtmine ei tarvitse näidata midagi puudulikkuste jaotumise kohta.[10]
Ja igal juhul annavad psühhiaatrilised uurimused sageli teada positiivsetest leidudest, mis jäävad allapoole statistilise olulisuse määra või mille usaldatavuse tase on madal.
Kolmandaks, (iii) järgi on mõistlik nõuda tõendeid puudulikkuste puudumise kohta automaatselt, s.o igas kontekstis, kus sääraseid tõendeid juba saadaval ei ole. Seega eeldab seletus, et asjakohase häirega seostuvad mis tahes puudulikkused on olulised globaalselt. Niisiis, inimese luul, et tema naabrid kiusavad teda taga, saab tõendiks kõige selle vastu, mida tal võib olla öelda ühiskondlike suhete kohta; ning bipolaarse inimese grandioosne usk oma intellekti sisse äärmise maniakaalse episoodi korral saab tõendiks, et tal puudub igasugune kognitiivne suutlikkus ka siis, kui ta parasjagu pole ei maniakaalne ega depressiivne.
Jättes kõrvale küsimused järeldamisviisi ulatuse kohta, esineb järelduse „mõistlikkuse“ seisukohalt veel üks põhimõttelisemgi eeldus: et potentsiaalsed puudulikkused ratsionaalsuses annavad mõistliku aluse nõuda kohe alustuseks ratsionaalsuse tõestamist. Aga nii see ei saa olla. Nagu märgib Lisa Bortolotti: „mõned pädevast mõistusekasutusest ja selgest mõtlemisest hälbimised, mida peetakse irratsionaalsuse musternäideteks, on niivõrd levinud ka mittekliinilise elanikkonna seas, et neid võib lugeda statistiliseks normiks.“ Näiteks: „Inimtegutsejatel puuduvad sageli järjekindlad uskumused või eelistused … inimtegutsejad annavad harva põhjendusi, mis poleks fabritseeritud … ja nende uskumused on sageli motivatsioonilise tendentsiga (soovidest mõjutatud) ning kättesaadavate tõenditega halvasti põhjendatud.“[11] Aga mõistlikelt inimestelt nõuame enne nende jutu tõsiseltvõtmist harva tõestamist, et nende ratsionaalsed võimed ei ole puudulikud. Ja arvestades, kui suurel määral me tugineme sellele, mida teised inimesed meile räägivad – s.o enamikus, kui mitte kõiges selles, mida me usume –, peaks õigupoolest olema mõistlik seda nõuda, või muidu ei saaks öelda, et me üldse suurt midagi teame või mõistame.
Mida see siis meie jaoks tähendab? See ei näita, et hullus ei saa sisaldada olulisi või isegi globaalseid puudulikkusi ratsionaalsuses – kindlasti saab. Aga see näitab, et nn mõistlik seletus esitab tugevamaid väiteid, kui (i)-s ja (ii)-s otsesõnu väljendatud; väiteid, mis on nii tugevad, et neid ei saa ette tõeseks pidada – mitte rakendatuna hulludele kollektiivselt, ja kindlasti mitte ühelegi üksikjuhtumile. Seega kuigi (i) ja (ii) võivad olla tõesed, ei ole sellepärast mõistlik nõuda hulludelt tõestamist, et nad pole puudulikud ratsionaalsuses, kui pole juba olemas tõendeid, et nad võivad seda olla. Õigupoolest arvestades, et me tervemõistuslikesse inimestesse samamoodi ei suhtu – hoolimata irratsionaalsuse laialdasusest –, oleks niisuguse nõude esitamine ebaaus ja moraalselt väär.
Nii palju siis Seletusest Puudulike Võimete kaudu. Kuid siin terendab üks teine lähenemine. Kui irratsionaalsus on tõepoolest statistiline norm, siis võib-olla ei seisnegi puudujääk puudulikkuse püsivuses, ulatuses või isegi tõsiduses, vaid irratsionaalsuse liigis. Võiks öelda, et anomaaliaks ei ole irratsionaalsus kui niisugune, vaid Hull Mõtlemine ise. See toob meid Võimatute Mõtete teema juurde.
Võimatud Mõtted
Kui Seletus Puudulike Võimete kaudu paigutas Hullu Mõtlemise puudujäägid võimetesse, mille abil me oma mõtteid moodustame, siis Võimatute Mõtete hüpotees leiab need mõtetest enestest. Siin on üks viis selle idee esitamiseks.
(i) Hull Mõtlemine on määratletud võimega mõtelda Võimatuid Mõtteid.
(ii) Seetõttu saab iga mõte, mis võib hullul olla, põhineda mõnel Võimatul Mõttel.
(iii) Hull Mõtlemine on loomult irratsionaalne.
Seetõttu:
(iv) on automaatselt mõistlik nõuda hulludelt tõestamist, et nad maailma tunnetavad või mõistavad, enne kui möönda, et nad seda suudavad.
Pandagu tähele, et Hüpoteesi toetamiseks peab Võimatute Mõtete probleem peituma mõtete eneste loomuses. Kui mitte, siis peab see peituma mis tahes muus hulluse aspektis, mis neid mõtteid tekitab. Aga see annaks meile lihtsalt veel ühe variandi Seletusest Võimete Puudulikkuse kaudu – mis seisab tõenäoliselt veelgi hapramatel jalgadel kui see nn mõistlik variant, mida eelmises osas käsitleti.
Aga esimene küsimus on see, mida Võimatute Mõtete all silmas pidada. Võib ehk öelda, et Võimatud Mõtted on loomult mõttetud. Kui laenata Sofia Jeppssoni arutlusest (tema enda) „väidetavalt võimatute kogemuste“ üle,[12] siis on ringil loogiliselt võimatu olla ruudukujuline. Järelikult see, kes ütleb „Ma nägin ruudukujulist ringi“, räägib puhast mõttetust. Ükskõik millisest kogemusest ka teada antaks, ei saa tegu olla ruudukujulise ringi nägemisega. Kuid nagu Jeppsson osutab, isegi kõige pöörasemana näivad luulud ja psühhootilistes episoodides kogetavad hallutsinatsioonid, mis on oletatavate Võimatute Mõtete musternäited, ei sobi sellesse profiili. Näiteks armsamat asendav täiuslik duplikaat (tulnukas, robot vms) – paradigmaatiliselt veider nn Capgras’ sündroom – on sage kujund fantaasias, ulmes ja õuduskirjanduses (ja mõnikord ka respektaablimas loomingus). Samamoodi vastavad telepaatia, seestumuse ja mõtete kontrolli mõisted kõik hästi „mõtete sisestamise“ kogemusele, mis käib mõnikord koos psühhootiliste episoodidega.
Teine oletus oleks see, et Võimatud Mõtted ei tarvitse käia loogiliselt võimatute asjade kohta, vaid on lihtsalt nii pöörased, et keegi mõistuse juures olev ei suudaks kujutleda nende vastavust tõele. Isegi kui jätta kõrvale Jeppssoni väide, et kirjanikud saavad vägagi hästi hakkama robotite, telepaatia ja muude võimatute asjade tõesuse kujutlemisega, on selline tõlgendus liiga kitsas. Täiesti võimalik on omada normaalset maailmavaadet, samal ajal uskudes, et sinu naabrid tahavad sulle halba – mis on tavaline paranoiline luul –, lihtsalt seetõttu, et mõnikord naabrid tahavadki sulle halba. Või võtkem juhtum, mille üle on arutatud ühes varases artiklis episteemilise ebaõigluse kohta psühhiaatrias: ühe noormehe näiline suurusluul, et ta on tollase Nõukogude juhi sugulane, mitte üksnes võis olla tõene, vaid osutuski hiljem tõeks.[13] Niisiis see ei olnudki nii Võimatu Mõte.
Nii jääb järele kolmas võimalus: Võimatud Mõtted on need, mida ükski mõistuse juures inimene ei suuda käsitada tõesena samas olukorras nagu hullud, kes neid mõlgutavad. Kui meenutada Descartes’i, siis kerjuse, kes mõtleb „Ma olen kuningas“, teeb hulluks asjaolu, et ta mõtleb seda hoolimata ülekaalukatest tõenditest, et ta on kõike muud kui kuningas. Inimese, kes mõtleb „Ma kannan purpurit“, teeb hulluks asjaolu, et ta mõtleb seda hoolimata tõsiasjast, et ta on alasti. Ja kui tulla tagasi Alice’i juurde, siis pole ainsatki põhjust, miks keegi ei saaks olla sada ja üks aastat, viis kuud ja üks päev vana – lihtsalt Alice’i jaoks oli võimatu oletada, nagu Kuninganna oleks ligikaudugi nii vana. Pöördumata uuesti tagasi iga näite juurde, paistab see palju parem kandidaat kui eelmised kaks. Seega mingem siit edasi.
Vastavalt sellele ideele peitub Võimatute Mõtete võimatus mitte mõtte lihtviisilises sisus, vaid sellega seostuvate muude mõtete sisus, mida isikul oleks mõistlik samas olukorras omada. Kui, nagu Hüpotees nõuab, seisneb Võimatute Mõtete probleem seisneb mõtete eneste loomuses, siis viitab see ühele erilisele kontseptsioonile ratsionaalsusest:
1. Kui tahad maailma tunnetada ja mõista, siis järgi argumente.
2. Kui sa seda teed, siis need ütlevad sulle, kuhu minna.
Asja iva on selles, et kui sa mõistad argumendi eeldusi ja struktuuri, siis need näitavad sulle, kuidas on õige vastata – tähendagu see siis halva argumendi kõrvaleheitmist, järelduse uskumist, oma taustuskumuste küsimuse alla seadmist vmt. Nii nagu ühes teises Carrolli palas jutlustab Achilleus Kilpkonnale: „„Loogika sunnib sind selleks!“ vastas Achilleus võidukalt. „Loogika ütleb sulle „Sa ei saa sinna midagi teha; kui oled juba nõustunud A ja B ja C ja D-ga, siis pead sa nõustuma Z-ga! Seega, nagu näed, sul valikut pole.““[14]
Niisiis, ratsionaalsus seisneb lihtsalt argumendi juhiste järgimises. Muidugi võivad inimesel puududa oskused või taustteadmine argumendi mõistmiseks. Aga see on lihtsalt normaalne irratsionaalsus. Sellel, kes saab aru nii, nagu teda juhendatud on, kuid ei reageeri nii, nagu teda juhendatud on, esineb täiesti teist liiki irratsionaalsus. „Säärane kangekaelsus oleks fenomenaalne,“ ütleb Achilleus – see oleks Võimatute Mõtete arutus.
Võimatute Mõtete Kaudu Seletuse probleem on niisiis selles, et Achilleuse kontseptsioon ratsionaalsusest on vale. Vaadelgem järgmist (lihtsustatud) skeptiliste väidete kolmikut:
(1) Sa ei suuda tõestada, et sa pole üks koodijupp simuleeritud maailmas; seega sul pole võimalik teada, et sul on käed.
(2) Sa ei suuda tõestada, et teaduslikud tõendid inimtekkelise kliimamuutuse kasuks ei põhine kõik mingil peenel, kuid hukatuslikul veal; seega sul pole võimalik teada, et see teooria vastab tõele.
(3) Sa ei suuda tõestada, et teadlased, kes pooldavad inimtekkelise kliimamuutuse teooriat, ei kuulu mõnda edukasse konspiratsiooni; seega pole sul võimalik teada, et see teooria vastab tõele.
Pandagu tähele, et kõigil neil argumentidel on sama ratsionaalne struktuur ning kõigi kolme esimene eeldus on ühtviisi hüpoteetiline. Kui Achilleusel on õigus, peaksid kõik need argumendid pakkuma sarnaseid juhiseid. Seega peaks ratsionaalne inimene vastama igaühele neist sarnaselt ning iga teine ratsionaalne inimene peaks tegema sedasama. Aga kas nii ka tegelikult juhtub?
Esitage argument (1) filosoofia esmakursuslastele, ja paljud peavad seda piisavalt häirivaks, et hakata selles mingit viga otsima. Esitage argument (2), ja needsamad üliõpilased püüaksid leida kahe argumendi vahel erinevust. Esitage argument (3), ja nad hakkavad pead murdma tendentslikkuse ja irratsionaalse arutlemisviisi üle, mis võib kedagi panna uskuma konspiratsiooniteooriatesse. Kindlasti vastaksid eri üliõpilased erinevalt, ja kui te esitaksite samad argumendid teisele rühmale – näiteks arstiüliõpilastele –, on tõenäoline, et mustrid oleksid teistsugused.
Sellegipoolest ei ütle argumentide eneste sisu ja struktuur meile, et üks vastustest on teistest rohkem või vähem ratsionaalne: eri uurimisliinid paistavad kõik õiguspärastena ja igaüks oleks seda ka suunatuna mõnele teisele küsimusele nende seast.
Achilleuse kontseptsioon ei suudaks sellist paljust või mitmemõttelisust tunnistada – aga see ei suuda ka seletada, mis on valesti: lihtsalt seepärast, et sa argumente mõistad, ei ütle need veel sulle, kuhu minna. Veelgi enam, nad ei ütle sulle ka, millal oled sihile jõudnud. Nagu Kilpkonn Achilleuse meelehärmiks demonstreerib, saab argumendi kehtivuse alati küsimuse alla seada ning iga vastuse puhul saab esitada küsimuse uuesti – üheski punktis ei astu argument vahele, et öelda, millal on küsimused läinud liiga kaugele ja millal on aeg peatuda.
Seega on Achilleus hoiak vale: ratsionaalsus ei saa seisneda lihtsalt oma arusaamise rakendamises ning nende juhiste järgimises, mida argumendid sulle annavad. Aga kuna see on nii, siis ei saa olemas olla mingit erilist liiki irratsionaalsust, mis vastaks argumendi mõistmisele ja nende juhiste järgimata jätmisele. Ja kuna niisugune oli meie parim kandidaat võimalusele, kuidas Võimatud Mõtted saaksid per se kujutada endast erilist liiki irratsionaalsust, siis nood seda endast ei kujutagi.
Isegi kui me saame öelda, et leidub selliseid asju nagu Võimatud Mõtted, ei ole need veel loomult irratsionaalsed. Seega pole kunagi mõistlik nõuda hulludelt lihtsalt seetõttu, et neil on võime mõtelda Võimatuid Mõtteid, tõestust, et nad maailma teavad või mõistavad.
Kokkuvõtteks
Hulludelt pole mõistlik nõuda oma ratsionaalsuse tõestamist – üksnes seetõttu, et hullusel on seoseid puudulikkusega ratsionaalsetes võimetes. Ja säärast tõestust pole mõistlik nõuda ka põhjendusega, nagu kujutaksid Võimatud Mõtted endast irratsionaalsuse erilist liiki. Printsiip on vale ja Hüpotees on halb. Tegelikult on säärased nõuded ebamõistlikud, kui puudub eriline alus nende esitamiseks. Ja kuna me selliseid nõudeid terve mõistuse juures inimestele ei esita, on nende esitamine hulludele ka moraalselt vale.
Kui Alice kukkus jäneseurgu ja astus hiljem läbi peegli, siis leidis ta ennast mõttetuse maailmas, kus oli palju vaadata, aga mõistus jäi varju. Aga kuigi tolle maa logoseks võikski olla Hull Mõtlemine, ei tähenda see sugugi, et sealsetelt asukatelt midagi teada saada ei oleks. Nii kassil, päevakoeral kui mängukaardil – kui isegi Kuningannal, kes mõtleb enne hommikusööki kuut võimatut asja – oleks meile palju teadmisi jagada. Ja kõik nad on läbi ja lõhki isikud. Alice võib küll kogeda meeleheitehetki, kuid lõpuks on tegu seikluse ja mitte luupainajaga – otsekui retkega teistsuguste mõtlemisviiside avastamiseks.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
[1] L. Carroll, Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mis ta seal nägi. Tlk J. Kross, R. Järv. Tallinn, 2008, lk 252–253.
[2] Kasutan terminit ‘hullus’ neutraalses tähenduses, mis hõlmab selle ajaloolist pruuki. Selle ülevõetud kasutust sotsiaalse identiteedi markerina mõnes psühhiaatrilise diagnoosiga inimeste nüüdiskogukonnas tähistagu sõna ‘Hullud’. ‘Hull Mõtlemine’ viitab erilistele maailma tajumise, kogemise ja sellest mõtlemise viisidele, mida sageli omistatakse Hulludele või mida nad endale ise omistavad.
[3] R. Descartes, Meditations on First Philosophy in which are Demonstrated the Existence of God and the Distinction between the Soul and Body. Tlk J. Bennett. 2017, lk 1. https://www.earlymoderntexts.com/assets/pdfs/descartes1641.pdf.
[4] J. Locke, An Essay Concerning Human Understanding. Kd 1, XI 12. Project Gutenberg, 2004. https://www.gutenberg.org/files/10615/10615-h/10615-h.htm.
[5] I. Kant, Essay on the Maladies of the Head. Rmt-s: Observations on the Feeling of the Beautiful and Sublime and Other Writings. Toim. P. Frierson, P. Guyer. Cambridge, 2011, lk 203–219, siin 210.
[6] R. B. Edwards, Mental Health as Rational Autonomy. Journal of Medicine and Philosophy, 1981, kd 6, nr 3, lk 314.
[7] Head ülevaadet vt I. J. Kidd, L. Spencer, H. Carel, Epistemic Injustice in Psychiatric Research and Practice, Philosophical Psychology, 2022, kd 38, nr 2, lk 503–531.
[8] M. Fricker, Epistemic Injustice: Power and the Ethics of Knowing. Oxford University Press, 2007.
[9] Major Depressive Disorder. Rmt-s: Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed., text rev.). American Psychiatric Association. Washington DC, 2022.
[10] R. L. Wasserstein, N. A. Lazar, The ASA Statement on p-Values: Context, Process and Purpose. The American Statistician, 2016, kd 70, nr 2, lk 129–133.
[11] L. Bortolotti, Irrationality. (Key Concepts in Philosophy). Cambridge, 2015, lk 48.
[12] S. Jeppsson, Allegedly Impossible Experiences. Philosophical Psychology, 2025, kd 38, nr 1, lk 77–99.
[13] P. Crichton, H. Carel, I. J. Kidd, Epistemic Injustice in Psychiatry. BJPsych Bulletin, 2017, nr 41, lk 66.
[14] L. Carroll, What the Tortoise Said to Achilles. Mind, 1895, kd 4, nr 14, lk, siin lk 279.
