Inimese sõnnik

Me oleme maailma pahupidi pööramas. Tohutud kaevandamisoperatsioonid kisuvad puruks kaljut, tuues päevavalgele liitiumi, koltanit ja sadu teisi mineraale, et toita meie gargantualikku isu elektrooniliste vidinate järele. Jõesängidest ja ookeanipõhjast ammutatud liiv saab betooniks; seni on seda veel piisavalt, et katta kogu maakera kahe millimeetri paksuse koorikuga. Merepõhjast välja pumbatud nafta annab energiat liikumiseks ja tootmiseks ning on meie plastistatud elu keemiliseks aluseks. Me võiks väga kergesti mässida oma betoonkoopia plastkilesse.

Planeedi pahupidipööramine on räpane tegevus. Kõigi nende mineraalide kättesaamiseks on vaja puurida läbi tuhandete tonnide „aheraine“, nagu mäetööstus seda nimetab – kõnekas termin aine kohta, mida ta näeb puhtalt tõkestavana, kasutuna, igati viljatuna. Ühest tavalisest 14-karaadisest kuldketist jääb Lõuna-Aafrikasse maha tonn kivijäätmeid. Mobiiltelefonide ja Teslade tarvis liitiumi saamiseks tuleb puurida läbi habraste soola-, magneesiumi- ja kaaliumikihtide kõrgel Tšiili Andides, tekitades jääkainete mägesid ja tiike. Nigeri delta on reostatud enam kui 12 000 naftalekkest. Kõike seda ja palju, oh kui palju rohkemat põhjustab ainuüksi maakide kättesaamine.

Maasüsteemide teadlased kujutavad neid protsesse hokikepikõverate abil. 20. sajandi teisest poolest alates näitavad häirivad asümptootilised graafikud planeedi toorainete rüüstamise „suurt kiirenemist“. Mõnede ainete, näiteks süsinikdioksiidi või metaani õhkupaiskamise eksponentsiaalset tõusu saab mõõta otseselt; teised nõuavad ekstrapoleerimist, näiteks selle põhjalt, mis jääb maha mõne tammi ehitamisest või mootortranspordist. Nii või teisiti on tulemus selge. Materjalid ja molekulid, mis planeedi pahupidipööramise käigus kõrvale heidetakse, ei kao kuhugi – nad ringlevad, tõusevad atmosfääri, levivad üle kunagi viljakate muldade, imbuvad veesoontesse. Me globaliseerime oma jäätmeid.

Inimesed on alati asju ära visanud. Aga äravisatud asjadest saavad jäätmed alles siis, kui neid ei hõlmata olulisel moel ainevahetusse. Mõelgem olluste peale, mida meie kehad enam-vähem igapäevaselt väljastavad – uriin ja väljaheited. Paljud ühiskonnad on õitsenud tänu inimese väljaheidete ärakasutamisele, mitte äraviskamisele. Tööstusliku pöörde eelses Jaapanis tehti väljaheited rahaks; nagu kirjutab ajaloolane Susan Hanley, Osakas „kuulus õigus fekaalidele … hoone omanikule, samas kui uriin kuulus üürilistele“. Hiina hoidis oma põllumajandussüsteemi 4000 aastat käimas, kasutades inimeste väljaheiteid väetisena. 20. sajandi alguses koguti Kaug-Idas igal aastal kokku enam kui 180 miljonit tonni inimesesõnnikut, nagu 1911. aastal hindas mullateadlane F. H. King – see teeb 450 kilo inimese kohta aastas ning rikastab mulda enam kui miljoni tonni lämmastiku, 376 000 tonni kaaliumi ning 150 000 tonni fosforiga.

Tõsi, Kingi hinnangud võisid olla liialdatud: nende järgi peaks inimene produtseerima 1,2 kilo väljaheiteid päevas, mis tundub olevat palju. Siiski on raske heita kõrvale tema järgnevat kommentaari: „Inimene [mille all King pidas silmas valgest asunikust Ameerika meest] on kõige pöörasem jäätmekiirendaja, mida maailm iial on pidanud taluma. Ta on närvutava ikaldusena tabanud igat elusolendit enda ümbruses, ennastki välja arvamata; ja tema laastav luud ühe põlvkonna talitsematutes kätes on pühkinud merre mullaviljakuse, mille akumuleerumiseks oli kulunud mitu sajandit elu.“

See oli kõigest 100 aastat tagasi. Prohvetlik? Mitte päris: King tegi oma järeldused vaatluste pinnalt. Õigem oleks lugeda seda kui järjekordset „Ärge öelge, et ma teid ei hoiatanud“-sõnavõttu ühelt teadlaselt.

Ometi võib roojamine olla mitte ainult praktiline, vaid ka nauditav. 16. sajandil kirjutas François Rabelais mitte ainult toidu manustamise õgardlikest mõnudest, vaid ka väljastamise ekstaasist. Vastates oma isa küsimusele selle kohta, kuidas ta end puhtana hoiab, pakub viieaastane Gargantua välja pika nimekirja vahenditest, mida ta on proovinud, kaelasallidest kuni nõgesteni. Kuid miski polnud võrreldav tema lemmikuga: „paremat asja ei ole kui hanepoeg, kellel on alles udusuled seljas; muidugi peab tema pea pihku võtma, kui te ta jalgade vahele panete. … ega siis ainult pehmed udusuled taguotsale imemõnusad ole. Hanepoeg on parajalt soe ja see soojus liigub kergesti mööda soolikaid südamesse ja pähe … Ja ärge arvake, et Elüüsiumi väljadel tunnevad õndsust kangelased ja pooljumalad sellepärast, et seal on asfodille, ambroosiat ja nektarit … see õndsus tuleb sellest, et nad hanepojaga tagumikku pühivad.“^[1]

Ehmatav pilt, vägagi ajastuomane. Tänapäeval võiksime võtta seda allegooriana halastamatust mugavuse- ja naudingujahist, mis kõlab veidralt kokku sellega, mida saab endale lubada keskklass. Kolmekihiline ülipehme tualettpaber pakub Rabelais’ udusulgede faksiimilet, samas kui kapitalistlikud infrastruktuurid võimaldavad roojajatel kohelda kõike –
ühtviisi nii väljaheidet kui pühkimisvahendeid – ühekordsena. Lihtsalt laske see kõik vetsust alla. Ärge mõelge selle peale, kuhu see läheb. Hanepoega pesta pole tarvis.

Sõnnikust vabanemine on ajalooliselt ja kultuuriliselt tingitud. Mõnda aega kasutasid eurooplased inimese väljaheiteid nahaparkimisel ja salpeetri tegemisel. Kui 19. sajandi reisijad naasid Hiinast ja Jaapanist täis ülevoolavat imetlust selle üle, kui ulatuslikult seal inimpäritolu väetist kasutatakse, seletasid keemikud heakskiitvalt, et kahjulike bakterite eemaldamiseks kohaselt menetletuna annab väljaheide mullale lämmastikku tagasi. Lehk tegi inimesesõnniku siiski raskesti müüdavaks. Kurtes kapitalistliku raiskamise üle, märkis Karl Marx „Kapitalis“ (1867–1883), et Londonis ei osata „4½ miljoni inimese väljaheidetega midagi paremat teha, kui hiiglasuurte kulutustega kasutada neid Thames’i vee reostamiseks“.^[2]

Inglise rahvatervishoiu reformijal Edwin Chadwickil oli prantsuse ametnikele augu pähe rääkimisega rohkem edu; nii väitis ta olevat veennud keiser Napoleon III reovee peal kasvatatud loomasööda eelistes: „Ma veensin kadunud keisrit andma käsku, et tehtaks mõned katsed reoveesõnnikuga … Valiti välja üks lehm ja pandi talle ette kahte sorti rohtu, üks kasvatatud reovee, teine tavalise veega. Lehm eelistas ahnelt reovee peal kasvatatud rohtu ja esitas oma lõpliku hinnangu, andes suurema koguse suurepärast piima ja võid.“

Teoses „Pariisi reoveetorud ja nende hooldajad“ („Paris Sewers and Sewermen“, 1991) kirjeldab ajaloolane Donald Reid, kuidas Pariisi linnainsenerid ekskremendieksperimentide mõõtkava suurendasid, filtreerides ja töödeldes inimese reovett, et muuta „varem viljatu maa“ viljakaks mullaks, millel köögiviljad kasvasid „sõnulseletamatult jõudsalt“. Reovee-põhine köögiviljakasvatus õitses mõnes Pariisi eeslinnas veel pärast Teist maailmasõdagi, mil see maahinna tõusu tõttu viimaks enam end ära ei tasunud. (Tehke veel üks ristike veergu „Marxil oli õigus“.)

Reovee edust hoolimata ei suutnud Euroopa reformijad võistelda Hiina või Jaapani vastavate praktikate ulatuse, tõhususe ja tervisestandarditega. See ei takistanud eurooplasi end veenmast, et nende sanitaarsed korraldused annavad silmad ette nende koloniaalalamate omadele. 20. sajandi esimestel kümnenditel tõid koloniaalametnikud rahvatervishoidu (ja „tsiviliseerivat missiooni“) ettekäändeks linnade ümberkujundamisel Marokos, Madagaskaril ja mujal. Planeerijad lammutasid hooneid maha ja püstitasid uusi, püüdes kaitsta eurooplastest asunikke nende aafriklastest naabrite väljaheidete eest. Samal perioodil kehtestasid Ameerika imperialistid Filipiinidel terve komplekti väljaheiteseadusi; ajaloolane Warwick Anderson kirjeldab seda kui „ekskremendikolonialismi“. Apartheidi ajastu Lõuna-Aafrikas moodustas ebavõrdne ligipääs infrastruktuurile rassihierarhia vundamendi, kuni selleni välja, et koduteenijatel oli keelatud kasutada neidsamu tualette, mida nad oma tööandjate heaks küürisid. Segregatsioonist sanitatsiooni nimel sai koloniaalvalitsuse tööriist.

Roojamine võib olla ohtlik, isegi tappev. ÜRO hinnangul ei ole umbes 673 miljonil inimesel muud valikut, kui tühjendada oma sooli lageda taeva all. Mitte igaühe silmis pole see probleem, pange tähele. Paljud India talumehed näiteks roojavad rahumeeli igal hommikul esimese asjana oma põllulapile. Nende naiste ja tütarde jaoks on õige aja ja koha leidmine enda kergendamiseks aga tõsisem väljakutse. Kui nad teevad seda päevavalgel, võivad nad kergesti langeda ahistamise ja häbistamise ohvriks. Kui nad teevad seda pimeduse katte all, võib see esile kutsuda ründeid metsloomade – või vägistajate poolt. Selliste ohtude vältimiseks tuleb juba õrnas eas õppida oma soolestikku valitsema. Üks Rajasthani ema seletab: „Mina panen oma lapsed koiku puujalgade otsa istuma, kui neid öösel loodus kutsub, et surve ära läheks, sest ma ei saa öösel üksinda oma väikesi lapsi välja kakale viia.“ Lisaks ebamugavusele on lageda taeva all roojamine ka tervisele ohtlik. Vee puudumine, millega end pesta, kärbeste sitaarmastus ning mitmesugused muud tegurid loovad palju võimalusi toidu saastumiseks. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul sureb igal aastal umbes 800 000 inimest sellest johtuvasse kõhulahtisusse. Kui puhkeb koolera, pole muidugi üldse piiri ega pidamist.

Linnavaestel on väärika roojamisega veelgi suuremaid raskusi. Linnade üha kasvav asustustihedus ühtaegu hävitab privaatsust ja suurendab määratult roojamisprobleemi mastaapi. Linnadel, kus on raskusi voolava vee tagamisega, puudub infrastruktuur vesiklosettide jaoks. Parimal juhul võivad sanitaarsete vajaduste rahuldamiseks ohutut ruumi pakkuda hästi hooldatud latriinid. Mõned linnad püüavad pakkuda oma kõige viletsamatele asukatele algelisi rajatisi. Teised jätavad selle kõik inimeste enda hooleks. Neoliberaalse poliitika fännide vaimustuseks võivad mõned sellised sõltumatud üritused olla päris edukad. Ghana rannikul Tema linnas on kogukondlikud tualetid saanud tulusateks eraettevõteteks. Uganda pealinnas Kampalas konverteerivad loomingulised ettevõtjad rooja energiaks, tootes küttematerjali kimpe nagu energiabriketid „My Kook“ (nende loosung kõlab: „hõõgu, et anda loodusele tagasi“). Aga sitta tuleb siiski kühveldada, enne kui sellest ressurss saab; latriine tuleb tühjendada, et nad oleksid efektiivsed. Ja see on kõikjal maailmas must ja madala staatusega töö. Sitt mõistab ühiskondlikke jaotusi selgitada –
ja eskaleerida.

Suurus loeb. Kes oleks esialgses vaimustusepuhangus vee peale tõmbamise üle osanud ette näha, milliseid tagajärgi toob kaasa reoveetorude kasutamine igat liiki jäätmetest vabanemiseks? Või, kui jutt juba selle peale läks, siis osanud ette kujutada ühekordsete mähkmete tulekut. 21. sajandi alguseks tuli Londoni 19. sajandil rajatud reoveetorustikus regulaarselt ette tõsiseid ummistusi, mida ametnikud tituleerisid „rasvamägedeks“. Thames Water kirjeldas hiljuti üht suurimat, mida seni nähtud: „äärmiselt tihke kivikõva mass, mis koosneb niisutatud taskurättidest, mähkmetest, rasvast ja õlist, kaalub sama palju kui 11 kahekorruselist bussi. See ummistab Victoria ajast pärit torustikulõiku, mis on enam kui kaks korda pikem kahest Wembley jalgpallistaadionist ning kaalub kokku lausa 130 tonni“.

Meie päevil jõuavad uudistesse ainult tõeliselt kolossaalsed rasvamäed. Aga väiksemaid ummistusi, mis blokeerivad torusid keskeltläbi 4,8 korda tunnis, tuleb ette massiliselt. Nende lahtiajamine läheb Thames Waterile maksma umbkaudu miljon naela kuus.

Probleem pole selles, et viktoriaanid oleksid projekteerinud viletsaid reoveetorusid. Pigem on asi ühekordsuse võrgutavas väes, aga ka reklaamikampaaniates ja firmade soodustusprogrammides, mis on seda võlu arendanud ja alal hoidnud 20. sajandi algusest saadik. Miski sellest polnud vältimatu. Ühekordse kasutamise koidikul pidasid paljud sellist äraviskamist vastikuks. Kaks maailmasõda aeglustasid samuti äraviskamiskultuuri edasimarssi, sest sõjaaeg nõuab hoolikat järelevalvet materjalide üle. Pange tähele, ümbertöötlemine ei ole midagi sisimalt õiget: ajaloolane Ann Berg on õõvastava üksikasjalikkusega näidanud, kuidas natsid taaskasutuse vallas hiilgasid, tehes vooruse mitte üksnes inertsete materjalide, vaid ka inimsäilmete kokkukogumisest. Normeerimine kestis kogu Lääne-Euroopas (ja teisel pool raudset eesriiet) sügavale viiekümnendate aastate keskele välja, kui keset kõige kroonilist nappust nägid ühiskonnad vaeva taastamistööga. 1970. aastatel propageerisid keskkonnakaitsjad jätkuvat kokkuhoidu, tõlgendades taaskasutuse moraalse raamistiku ümber planetaarses kontekstis.

Sellele vaatamata jäi võitjaks ühekordne kasutamine. Geograaf Max Liboiron väidab, et Ameerika tööstus promos ühekordsust teadlikult ja väga pühendunult väga mitmekesiste tootmis-, pakendamis- ja jaotusstrateegiatega, mis ulatusid planeeritud aegumisest kiirmoeni. Vastupidiselt levinud arusaamadele ei ole inimesed sisimalt raiskamislembesed; pigemini, märgib Liboiron, „tekitati raiskamiskalduvus kavakindlalt, ühel konkreetsel ajal ja kohas“. 1963. aastaks võis üks pakendamistööstuse tegevjuht võidurõõmsalt ülistada oma kolleege plastide alalt: „Te täidate prügikaste, prügilaid ja tuhastajaid sõna otseses mõttes miljardite plastpudelite, plastkannude, plasttuubide, mull- ja kilepakenditega, plastkottide ja kilede ja lehtpakenditega – ja nüüd isegi plastpurkidega. Kätte on jõudnud see õnnelik päev, mil keegi enam ei pea plastpakendit liiga heaks, et see ära visata.“

1967. aasta film „Koolilõpetaja“ („The Graduate“) tegi polümeeride võidukäigu surematuks laiemate rahvahulkade silmis. Filmi kõige kuulsamas lõigus tõmbab keskealine McGuire noore kolledžilõpetaja Beni kokteilipeol kõrvale, et pakkuda talle natuke karjäärinõustamist:

„McGuire: Ma tahan sulle ainult ühe sõnakese öelda. Üheainsa sõna.

Ben: Jah, härra.

McGuire: Kas sa kuulad mind?

Ben: Kuulan.

McGuire: [Dramaatiliselt] Plastid!

Ben: [Vaikib hetke] Kuidas täpselt te seda mõtlete?

McGuire: Plastide alal on suur tulevik. Mõtle selle peale. Kas sa mõtled selle peale?

Ben: Jah, mõtlen.

McGuire: Tss, rohkem pole vaja midagi ütelda. Olgu see kokku lepitud.“

Sellest dialoogist sai ühe põlvkonna troop, kus „plastid“ sümboliseerisid tarbimiskultuuri, mille eest hipid ihkasid põgeneda. Aga põgenemine osutus võimatuks. 1980. aastate lõpuks oli isegi teisitimõtlemine kaubastatud: mõelgem vaid kogu Che Guevara-nänni peale poodides, mis äritsesid „kontrakultuuri“ kuriositeetidega.

Kui põhjani minna, siis oleks paljutki sellest, mis praegu läheb kirja tahkete olmejäätmetena, õigem nimetada tööstuslikeks jäätmeteks. Kategooria on tähtis, sest enamik tarbijatest ei saa endale lubada luksust ühekordseid plastesemeid vältida. Me oleme lõksu püütud. Üksikisikutena võime kohusetundlikult jäätmeid sorteerida, toidujäänuseid komposteerida ning kõike maksimaalselt taaskasutada – ilma siiski (tihti toksiliste) jäätmete eksponentsiaalset kuhjumist karvavõrdki kahandamata. Kas see tähendab, et meil pole mõtet muretseda? Üldsegi mitte: muuhulgas võivad need harjumused tõsta teadlikkust, tugevdada kodanike pühendumust planeedi õiglasele tulevikule ning koondada toetust tugevamatele, süsteemsematele reformidele. Võib-olla – võib-olla! – julgustavad need mõnda inimest vähem tarbima. Aga need ei paranda olukorda. Oma raamatus „Recycling Reconsidered“ (2013) teeb Samantha MacBride maatasa „puhta iga-väike-asi-on-abiks-suhtumise“, nagu ta seda nimetab. Taaskasutusliikumine, kui head ka ei oleks selle kavatsused, on võtnud liialt fookusesse individuaalse tarbija. See on hõlbustanud taaskasutuse ülevõtmist tootjate poolt, kes soovivad säilitada status quo’d, müües lõputult uusi tooteid.

Liigne tähelepanu üksikisikutele juhib pilgu kõrvale ka küsimuselt, mida hakata peale tööstuslike jäätmetega – millest suur osa jääb kestvalt toksiliseks ja mida toodetakse kaugelt rohkem kui olmejäätmeid. Sellele argumendile toetuvad paremlibertaarid, väites, et jäätmete kogumine tuleks täielikult erastada ja/või et taaskasutus on mõttetu. Selle asemel, jääb MacBride kindlaks, näitavad andmed, et tahkeid jäätmeid – igal kujul, kõigist allikatest – peavad käitlema avalikud, hästi reguleeritud ettevõtted. Oma uurimuses kommunistlikust Ungarist pakub sotsioloog Zsuzsa Gille head näidet. Sõjajärgsel perioodil püüdis see maa kasutada tööstusjäätmeid ressursina. See eesmärk omandas erilise vooruslikkuse külma sõja ideoloogilises konkurentsis, sest vastandus teravalt kapitalistlikele praktikatele. Hiljem aga Ungari jäätmekäitlus erastati. See mandus „keemiliste jääkide mudeliks, milles jäätmeid nähti eeskätt kasutu ja isegi kahjuliku materjalina“. See lähenemine keskendus tehnoloogilises plaanis toru tagumisele otsale: jäätmete käitlemisele nende ärahoidmise asemel. Tänapäeval valitseb keemiliste jääkide mudel kõikjal maailmas.

Praegu oleme silmitsi plastide tõusulainega – millest saab peagi tsunami. „Prahilaigud“ ookeanides moodustavad supilaadseid mikroplastiku kuhjumeid. Albatrossid ja vaalad uhutakse randa, magu täis inimese rämpsu. Aastaid vedasid Ühendriigid oma „taaskasutatavaid“ jäätmeid Hiinasse – kuni Hiina valitsus tõstis plasti puhtuse standardi nii kõrgeks, et Ühendriikide rämps enam sellele ei vastanud. Seepeale pöördus Ühendriikide taaskasutustööstus välkkiirelt teiste Aasia riikide poole. Nagu MacBride on väitnud, näitab see pöördumine, kuidas taaskasutustööstus ei tee praktiliselt midagi ressursside säilitamiseks ja annab vaid nõrku tulemusi energia kokkuhoiu või reostuse kahandamise vallas.

Nüüd on nii ilmne, et taaskasutuse eksportimine on ebavõrdsust tootev mootor, et lapski saab sellest aru. Sõna otseses mõttes. Siin on lõik käsitsi kirjutatud kirjast, mille saatis 2019. aastal Ameerika Ühendriikide presidendile 12-aastane Aeshnina Azzahra Indoneesiast:

„Minu maa on maailma teine jäätmetootja. Ja osa neist jäätmetest on teie jäätmed.

Miks te veate alati oma jäätmed välja minu maale? Miks te ise oma jäätmetega ei tegele? Miks peame meie kannatama teie jäätmete mõju all? Indoneesias on praegu jõgi väga räpane ja haisev. Me ei saa [minna] ujuma, kalastama ega jões lõbusalt supelda … Paljud tehased heidavad oma jäätmed hoolimatult jõkke, põldudele ja … külaelanike majade alla. Enamasti töötlevad need tehased teie jäätmeid …

#VÕTKE OMA JÄÄTMED INDONEESIAST TAGASI

Palun vastake mu kirjale.

Austusega

Aeshnina Azzahra“

Ainuke naiivne noot kirjas on palve, et peaaegu kirjaoskamatu adressaat talle vastaks. Muus osas, nagu märgib India kirjanik Vijay Prasad, on noore Azzahra arusaamine imperialismi geograafiast üsna korralik. Ja ta teab omast käest midagi, millest enamik ameeriklasi ei mõtlegi: taaskasutus võib olla räpane, kasumile orienteeritud äri.

Mida rohkem me teenime, seda rohkem me raiskame. Aga see „meie“ ei ole universaalne. See tugineb väljajätmisele ja ekspluateerimisele – dünaamikatele, mida kiskjaliku kapitalismi institutsioonid ning nende tegevust legitimeerivad majandusteadlased nimetavad „välismõjudeks“. Alates 1950. aastast on tööstuses toodetud üle 8,3 miljardi tonni plasti. Sellest 6,4 miljardit on lõpetanud jäätmetena, millest määratult ülekaalukas osa pärineb rikastest maadest. Ainult üheksa protsenti sellest koguhulgast on „taaskäideldud“ ja veel 12 protsenti on tuhastatud. Ülejäänu on läinud prügilatesse või jäetud omasoodu vedelema. Kõige odavamaid neist plastidest ei olegi võimalik taaskäidelda; hüljatuna lagunevad need mikroplastideks, millest kogu protsessi käigus immitseb välja pikalt püsivaid orgaanilisi saasteaineid. Lõputu majanduskasvu eetost toidab päevast päeva ühekordse kasutatavuse idee ning meedia teated majandustest, mis laienevad (hea) või stagneeruvad (halb). See on fantaasia, mis toitub kahest uiust: planeet on lõputu ja äravisatud asjad lihtsalt haihtuvad. Jäätmetes sobrajad Kairos, Delhis, Durbanis, Rios ja mujal on targemad. Nende elatis sõltub äravisatud asjadest. Lihtne on heita kõige vaesemad vaesed kõrvale inimestena, kes elavad minevikus. Raskem on tunnistada, et tegelikult võivad nad elada hoopis tulevikus.

Neid, kes kasvu jaburust paljastada üritavad, on aastaid pilgatud. Vaadake vaid, millised reaktsioonid said osaks „Kasvu piiridele“ („The Limits of Growth“, 1972) – silmapaistvale raportile, milles kasutati arvutisimulatsioone näitamaks, kuidas kontrollimatu akumulatsioon viib lõpuks planeedi kollapsini. Selle ilmumisele järgnes kiiresti hävitav kriitika, milles silmapaistvad majandusteadlased niisuguste jämedate ja vähetõenäoliste stsenaariumide üle irvitasid. Kriitikud kinnitasid, et tehnoloogiline progress saab üle reostusest ja ressursside lõppemisest. Just nagu saaks tehnilisi seadmeid ehitada eimillestki. Just nagu saaksid toksilised jäätmed haihtuda hõredasse õhku. Just nagu ei läheks õhk ise päev-päevalt tahketest osakestest paksemaks.

Tõsi, „Kasvu piirid“ tugines lihtsatele simulatsioonidele, aga selle kesksed teesid püsivad tänini kõigutamatuna: planeet ei ole lõpmatu ja eimillestki ei saa teha midagi. Viimastel aastatel on põhjalikumad uurimused kinnitanud mitmeid esimese raporti tulemusi. Mis seab väga suure küsimärgi alla veel ühe võrgutava fantaasia, mis elavdab avalikke arutelusid inimkonna tuleviku üle: nimelt jätkusuutliku arengu.

Meie flirt jätkusuutlikkusega nõuab ohvreid ja leidlikkust nagu kõik populaarsed armulood. Rikkad peavad loobuma ühekordselt kasutatavaist asjadest ja pühenduma „nutisüsteemide“ abil taaskasutamisele. Päike ja tuul on piiritud energiaallikad, mis hakkavad käitama „asjade internetti“ (ja ekraane). Uued tehnoloogiad leevendavad vaesust, võimaldades naistel valmistada toitu ilma puid põletamata ja lastel teha koduseid ülesandeid pärast pimeduse laskumist. Kui seda kõike õigesti teha, väidab see lugu, võivad niisugused meetmed tuua kaasa „hea antropotseeni“, kus kasv jätkub ja igaüks õilmitseb. Need, kes sellele vastu vaidlevad – kes kinnitavad, et ainus viis planeedi stabiliseerimiseks on mitte-kasv –, langevad samasuguse naeruvääristamise ohvriks, nagu tabas nende eelkäijaid, „Kasvu piiride“ autoreid.

Ometi jätavad nn ökomodernistide pasundatud tehnoloogiad endast igal sammul, tootmisest kuni jaotuse ja kasutamiseni, maha äravisatud asju. Nii et te ei tohiks piirduda Arizonas majakatustel ilutsevate päikesepaneelide imetlemisega: pange tähele ka surnud kalu Hiina Mujiaqiao jões, kuhu teadaolevalt heitis vesinikfluoriidhapet üks maailma suurimaid päikeseelementide tootjaid. Ärge ülistage karme heitgaasistandardeid Euroopas, tunnistamata, et autod, mis sellele standardile ei vasta, eksporditakse Aafrikasse, kus neile antakse teine võimalus inimeste kopse hävitada. Ärge taandage tehnoloogiliste hinnangute kriteeriumi ainuüksi süsinikuheitmetele, kui mitte ükski kogukond Jaapanis ei ole nõustunud võtma vastu miljoneid kuupmeetreid radioaktiivset pinnast, mis eemaldati Fukushima prefektuurist pärast seda, kui seal plahvatas kolm (madala süsinikuheitmega) tuumareaktorit.

„Jätkusuutlik areng“ on oksüümoron. Selle küllusetõotus uinutab rikaste riikide tarbijaid kujutlema jäätmevabu kaupu – tippvõimsusel töötavat ülemaailmset ainevahetust. See on magus unelm. Lohutav. Ja sügavalt ahvatlev: minu kodulinnas San Franciscos paistavad linnaametnikud tõsiselt uskuvat, et neil õnnestub koostada arengukavasid „nulljäätmeteni“ jõudmiseks. Ülemaailmse tähtsusega innovatsioonikeskusena näib see linn olevat heas positsioonis, et teha teoks tõelise ringmajanduse unelm. Ometi saab see unelm oma praegusel kujul õilmitseda üksnes tänu sellele, et tegelikkus jääb suuremale osale linnaelanikele nähtamatuks. Tegelikus elus lõpetab suurem osa San Francisco jäätmetest – olgu siis reovesi või taaskäitlemine, tulgu see ehitusest, diisliheitmetest või toksilise ja radioaktiivse pärandina, mille on meile jätnud meie aastakümnete pikkune toimimine Vaikse ookeani tuumakatsetuste mereväebaasina – Bayview-Hunters Pointis, piirkonnas, mida eirab linna eliit, kelle jõukus sõltub sealse kogukonna kohtlemisest prügimäena.

Ärge saage minust valesti aru. Ringmajanduse ambitsioonide formuleerimine on mõttekas. Meie, rikka maailma elanikud, peame püüdlema vähemate jäätmete tekitamise poole, peame püüdma leida viise asjade parandamiseks, varem äraviskamisele kuulunud materjalidele uue eesmärgi leidmiseks. Aga ärge ennast ka petke. Igasugune jätkusuutlik tulevik (sellised toredused nagu „areng“ võite parem unustada) nõuab, et jõukad meie seast saaksid vähem, mitte rohkem. Vähem asju, vähem soove, vähem mugavusi, vähem mugavust. Õigupoolest vähem kõike.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Gabrielle Hecht, Human Crap. Aeon, 25.03.2020. https://aeon.co/essays/the-idea-of-disposability-is-a-new-and-noxious-fiction.

^[1] F. Rabelais, Gargantua. Pantagruel. Tlk I. Aavisto. Tallinn, 2007, lk 62–63.

^[2] K. Marx, Kapital. Kolmas köide. Tallinn, 1962, lk 97.