Söögiks kasvatatavate loomade elukäik ja heaolu on küsimused, millele enamik inimesi iga päev ei mõtle. Viimastel aastatel on see teema siiski jõudnud avalikku ruumi ja enamate inimeste teadvusesse, eelkõige seoses kanade puuris pidamise keelustamise kampaaniaga, mis lubab parandada kanade elutingimusi ning anda tarbijatele võimaluse teha eetilisemaid valikuid. Kahtlemata on kampaania olnud Eestis mõjukas, arvestades selle suurt nähtavust nii sotsiaalmeedias kui linnapildis ning märkimisväärset annetuste ja tunnustuse hulka, sealhulgas mitmete tuntud inimeste toetust.
Sarnased kampaaniad, kus loomakaitsjad nõuavad söögiks kasvatatavatele loomadele paremaid elutingimusi, on levinud ka paljudes teistes riikides. Võib isegi väita, et sellisest aktivismist on saanud avalikkuse jaoks kogu loomade eestkoste liikumise[1] nägu. Neil, kes pole kursis liikumisesiseste aruteludega, võib jääda mulje, nagu oleks tegu peamise või isegi ainsa loomade eest seismise viisiga.
Väljastpoolt vaadates ei pruugi aga silma paista, et tegu on vaid ühe võimaliku strateegiaga loomade olukorra parandamiseks. Sageli jäävad märkamatuks selle suuna vaikivad eeldused ning võimalikud tagajärjed, mis ei pruugi loomade jaoks tuua nii ulatuslikku positiivset muutust, nagu kampaania ambitsioonikad sõnumid aimata lasevad. Võib isegi küsida, kas kanade puuris pidamise keelustamine on nendele – ja laiemalt teistele tööstusfarmides peetavatele loomadele – lühemas ja pikemas perspektiivis tegelikult kasulik. Just sellest küsimusest on saanud üks keskseid vaidlusi kaasaegses loomade eestkoste liikumises.
Kuna loomade heaolu parandamisele keskendunud aktivism – mille ilmekas näide on puurikanade keelustamise kampaania – on pälvinud avalikkuses suuremat tähelepanu ja rahastust, käsitlen järgnevalt seda debatti teisest, abolitsionistlikust vaatepunktist. See lähenemine on ühiskonnas vähem tuntud ning nõuab radikaalsemaid muutusi selles, kuidas inimesed loomi kohtlevad.
Läbipaistvuse huvides olgu öeldud, et ma ei kirjuta nn neutraalselt positsioonilt, mis polegi kunagi võimalik, sest meie kõigi seisukohti kujundavad paratamatult meie (erinevad) teadmised, kogemused ja väärtused. Määratlen end abolitsionistina, leides, et loomade kasutamine inimese heaoluks peab lõppema, ning arvan, et loomade eestkostjad, kes seda eesmärki jagavad, peaksid julgema selle oma kampaaniates selgelt sõnastada. Samas püüan vältida ideoloogilist kapseldumist, mis võib kergesti tekkida ühe mõtte- ja tegevussuuna pooldajatel – nagu loomade eestkoste liikumises sageli näha –, kus teise poole argumente ja praktikaid kiputakse automaatselt pidama ekslikeks või ebamoraalseteks. Teadlasena lähtun arusaamast, et teadmine ei ole kunagi lõplik: see on alati piiratud, ajas muutuv ja täienev. Seetõttu peaksime aktivismi vormide tõhususe hindamisel võimalikult palju toetuma tõenduspõhisusele ning olema valmis oma seisukohti uue tõendusmaterjali valguses ümber hindama.
Kaks vastakat lähenemist loomade eestkostes: heaolureformid ja abolitsionism
Laias laastus esineb loomade eestkoste liikumise sees kaks mõttesuunda ning nendest lähtuvaid tegevusi, mis lahknevad selles osas, kuidas peaks loomi aitama ning milline peaks olema lõppeesmärk. Kummalegi poolele kalduvad aktivistid ja organisatsioonid on tihtipeale üksteisega vaenujalal ning näevad teise poole tegevust kui mitte otseselt loomade jaoks lühemas või pikemas plaanis kahjulikuna, siis vähemalt ebaefektiivsena.
Esimene lähenemine seab eesmärgiks suurendada loomade heaolu olemasolevas süsteemis, püüdes parandada nende elutingimusi ning vähendada nende kannatusi (ingl welfarism). Selle suuna järgijad kas aktsepteerivad loomade kasutamist inimese tarbeks põhimõtteliselt või kui mitte, siis vähemalt lähtuvad praegusest reaalsusest, kus see on massiline ning normatiivne. Selles kontekstis leiavad nad, et loomade kasutamise täieliku lõpetamise nõudmine (vähemalt praegusel hetkel) on ebarealistlik. Seega keskendutakse väiksematele ja tõenäolisemalt saavutatavatele eesmärkidele, püüdes kasvõi väikeste sammude haaval loomade heaolu parandada – seda lähenemist tuntakse ka strateegilise pragmatismi nime all. Näideteks on tapamajja viidavate loomade transporditingimuste parandamine, kõige julmemate ja ebavajalikumate loomkatsete keelamine ning puuride keelustamine kanalates. Nende tegevuste kaudu püütakse vähendada loomade kannatusi, mitte tingimata nende kasutamist lõpetada. Pealtnäha tundub see lähenemine igati mõistlik ja pragmaatiline, kuid allpool mõtisklen, kuidas nii mõnigi selle eeldus ja oodatav tagajärg võib olla problemaatiline.
Teine, n-ö konkureeriv suund on abolitsionism, mille esindajad leiavad, et loomi ei tohiks kohelda omandina ning nende kasutamine inimese tarbeks peab lõppema. Kampaaniad keskenduvad näiteks veganluse propageerimisele, loomkatsete ning loomatsirkuste keelustamisele. Isegi kui mõni kampaania keskendub ainult mõnele konkreetsele loomade kasutusviisile või liigile, nõutakse loomade kasutamise lõpetamist, mitte heaolutingimuste parandamist. Selles suunas tegutsevad pigem need aktivistid, kes peavad end loomaõiguslasteks.
Praktikas ilmneb mõningate organisatsioonide puhul kattuvusi, näiteks loomade eestkosteorganisatsiooni PETA tegevuses võib kohata mõlema suuna elemente: nii on nad nõudnud kiirtoidukorporatsioonidelt toiduks tapetavate loomade elu- ja tapatingimuste parandamist (heaolu parandamise suund). Samas aga edastavad nad ka selgeid vegansõnumid, mille kohaselt ei tohiks loomi üldsegi kasutada (abolitsionism).
Siinkohal võiks tuua paralleele inimestele keskenduvate sotsiaalsete liikumiste strateegiatega. Ka neis on tavapärane, et ühe ja sama liikumise sees tegutsevad need, kes nõuavad järkjärgulisi reforme olemasoleva süsteemi raames, ning teised, kes püüdlevad sügava struktuurse muudatuse poole. Näiteks võib feministlikus liikumises kõrvutada mõnede radikaalfeministide abolitsionistlikke püüdlusi prostitutsioon või pornograafia kaotada teiste osapoolte eesmärgiga parandada nendes valdkondades tegutsejate töötingimusi.
Sotsiaalsete liikumiste uurijad on toonud välja, et pea igas liikumises esindatud nn mõõdukam ja radikaalsem tiib võivad teineteist täiendada selliselt, et see lõppkokkuvõttes soodustab kogu liikumise eesmärkide saavutamist. Näiteks USA kodanikuõiguste liikumises tegutsesid mõlemat suunda esindavad aktivistid. Üldistavalt võib mõõdukama suuna alla paigutada Martin Luther Kingi tegevuse, mis hõlmas vägivallatut protesti ja kodanikuallumatust. Radikaalsema suuna esindajatena võib nimetada Malcolm X-i (eriti 1960. aastate alguses), kes seadis kahtluse alla vägivallatuse kui universaalse moraalse põhimõtte ning rõhutas rassilise vägivalla all kannatavate inimeste õigust enesekaitsele, samuti revolutsioonilise organisatsiooni Black Panther Party relvastatud enesekaitse praktikaid. Nn radikaalsete aktivistide sõjakam retoorika ja tegevus aitasid võrdluses kujutada Martin Luther Kingi valgete poliitiliste liidrite silmis mõõdukama partnerina, mis omakorda hõlbustas dialoogi ja aitas kaasa kodanikuõiguste liikumise poliitiliste eesmärkide saavutamisele.
Tulles tagasi loomade eestkoste liikumise juurde, võib tõdeda, et mõlema suuna esindajad suhtuvad teise poole tegevusse sügava kriitikaga. Heaolureforme taotlevad aktivistid heidavad abolitsionistidele ette liigset idealismi ning ebapiisavat arvestamist ühiskondliku ja poliitilise kontekstiga. Nende hinnangul viib see olukorrani, kus loomade heaks ei tegutseta praegu piisavalt tõhusalt. Lühidalt kõlab etteheide järgmiselt: kui loomade täielik vabastamine ja loomatööstuse lõpetamine ei paista praeguses ühiskonnas realistlik, kas pole siis parem teha vähemalt väikseid samme loomade kannatuste vähendamiseks olemasoleva süsteemi raames? Sellise lähenemise kohaselt võiks näiteks järkjärguline julmade praktikate (nt puuride) keelustamine nihutada ajapikku ka ühiskondlikke arusaamu sellest, mida loomadega on aktsepteeritav teha.
Abolitsionistlikud loomaõiguslased kritiseerivad heaolureforme pooldavaid aktiviste ja organisatsioone laias laastus kolmes aspektis. Esiteks ei ole nende hinnangul selge, kas ja mil määral vähemalt osa heaolureforme tegelikult vähendab loomade kannatusi tööstusfarmides. Teiseks, loomade heaolu parandamine olemasoleva süsteemi raames ei pruugi pikas perspektiivis viia loomade vabastamiseni. Kolmandaks, abolitsionistlikust vaatest on problemaatiline, et heaolureforme taotlevad loomade eestkostjad väldivad oma kommunikatsioonis loomade vabastamise ja veganluse kui lõppeesmärgi selget sõnastamist – isegi kui nendeni liigutakse sammhaaval – või halvimal juhul ei taotlegi neid eesmärke.
Utilitaristlik loogika: kannatuste kvantifitseerimine ja efektiivne altruism
Filosoofiliselt lähtub loomade kannatuste vähendamisele keskenduv aktivism utilitaristlikust mõttest, mille üks tuntumaid populariseerijaid on Peter Singer. Utilitaristliku eetika kohaselt tuleks eelistada selliseid tegevusi, mis maksimeerivad heaolu ja vähendavad kannatusi võimalikult suure hulga indiviidide jaoks. Utilitarismist lähtub ka loomade eestkoste liikumises (ning mitmetes teistes sotsiaalsetes liikumistes) tänapäeval levinud lähenemine – efektiivne altruism, mida järgivad paljud heaolureforme nõudvad aktivistid ja organisatsioonid. Selle eesmärk on kalkuleerida, millised aktivismi vormid ja sekkumised vähendavad kõige enam loomade kannatusi, ning eelistada neid, mis on kulutõhusaimad.[2] Eesmärke ja tegevusi sõnastatakse näiteks kujul: „vähendame 500 000 kana kannatusi, vabastades nad puuridest“. Nagu ka nimetus „efektiivne altruism“ mõista annab, usuvad selle suuna esindajad, et just selline utilitarismi vaimus tegutsemine on kõige tõhusam.
Kui vaadata, millistel loomade eestkoste organisatsioonidel on kõige enam rahalisi ressursse, ilmneb, et rahastajad eelistavad sageli just sellisel loogikal põhinevaid tegevusi. Neid peetakse kvantifitseeritavaks ja mõõdetavaks: tulemusi saab selgelt esitada, eesmärkide täitmist demonstreerida ning annetajatele konkreetset mõju näidata. Efektiivse altruismi raamistikus tegutsevad organisatsioonid on sageli paremini rahastatud (ja ka hierarhilisemad) kui näiteks intersektsionaalse või rohujuuretasandi aktivismiga tegelevad ühendused.
Üldjuhul välditakse liiga „radikaalsena“ näivate sõnumite saatmist ning raskesti mõõdetavate eesmärkide seadmist, näiteks üleskutseid veganiks hakata, kartes inimesi võõrandada ning püüdes näida mitte liiga „ekstreemsena“, muuhulgas ka seetõttu, et kardetakse rahastajaid kaotada. Seeläbi haakub efektiivne altruism neoliberaalse ratsionaalsusega, mis paneb samuti rõhku efektiivsusele, kvantifitseerimisele ning mõõtmisele. Abolitsionistlikud, kriitilisest rassiteooriast lähtuvad ja feministlikud loomaõiguslased on leidnud, et efektiivne altruism loomade eestkoste liikumises lähtub kalkuleerivast maskuliinsest loogikast, aitab saavutada vaid minimaalseid ning pigem kosmeetilisi muudatusi, ei pööra tähelepanu sügavamatele loomade ja inimestega seotud kannatuste juurpõhjustele, marginaliseerib rohujuuretasandi aktivismi ning prioritiseerib tehnokraatlikke ülalt-alla lahendusi.[3]
Utilitaristlikust loogikast lähtudes püüavad efektiivsed altruistid aidata võimalikult suurt hulka loomi, isegi kui iga üksiku indiviidi jaoks on positiivne muutus marginaalne. Tegevuste kvantifitseerimisele ja edukuse mõõtmisele rajaneva lähenemise puhul muutuvad aga mõned loomade eestkoste aktivismi vormid ebaotstarbekaks. Näiteks ei peeta loomade varjupaikade toetamist kuigi mõjusaks, kuna sel viisil saab otseselt aidata vaid väheseid indiviide. Samas jääb sageli tähelepanuta varjupaikade laiem positiivne mõju – näiteks nende hariduslik roll külastajate teadlikkuse kujundamisel või nende potentsiaal toimida utoopiliste paikadena, mis radikaalselt vaidlustavad inimeste ja loomade vahelisi vägivaldseid suhteid. Sellise aktivismi mõju on aga aeglane, kaudne ja raskesti kvantifitseeritav, mistõttu ei sobitu see hästi mõõdikupõhise hindamisloogikaga.
Heaolupesu
Abolitsionistlikust vaatest on oht, et väikesed – sageli isegi kosmeetilised – reformid (nt suuremad puurid) põhimõtteliselt teisi olendeid ekspluateerivas ja jätkusuutmatus süsteemis võivad seda süsteemi legitimeerida, muutes selle moraalselt vastuvõetavaks. Seda nähtust võib nimetada heaolupesuks (humane washing), kus loomatöösturid turundavad oma tooteid kui „humaanseid“, „eetilisi“ ja „loomasõbralikke“ viisidel, mis moonutavad loomapidamise tegelikke tingimusi. See on analoogne rohepesuga, mille puhul ettevõtted kujutavad oma tooteid või tootmisprotsesse keskkonnasõbralikena, isegi kui tegelikkus sellest märkimisväärselt erineb.
Näiteks pole sugugi üheselt selge, kas ja mil määral paraneb puurivabade kanade heaolu tööstusfarmides, arvestades, et kannatuste mõõtmine on keerukas, kui mitte lausa võimatu. Siiski on seda hinnata püütud. Mõned uurimused on järeldanud, et võrreldes puuris peetavate kanadega on intensiivpidamises puurivabalt peetavate kanade heaolu teatud näitajate alusel parem, kuna neil on rohkem ruumi liikuda[4] ning neil esineb vähem osteoporoosi ja luumurde.[5]Samas on leitud, et puurivabades tööstusfarmides on suuremaks probleemiks kanade nakkushaiguste levik (mis võib kaasa tuua antibiootikumide intensiivsema kasutuse ja süvendada antibiootikumiresistentsuse probleemi, millel on otsene mõju ka inimeste tervisele) ning üksteise küljest sulgede kiskumine – selle vältimiseks lõigatakse nende nokkasid, ja ilma tuimestuseta.[6] Need probleemid ei ole üllatavad, sest isegi kui kanu enam puuris ei hoita, peetakse neid tööstusfarmides siiski tihedalt koos[7]ning nad ei pääse õue. Näiteks toimub ka puurivabades süsteemides isaste tibude hukkamine, kuna nad on munatööstuse jaoks majanduslikult „väärtusetud“: nad ei mune ning lihakanadeks kasvatatakse teistsuguse geneetikaga isendeid. Samuti ei aita üksnes puuride kaotamine kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele.
Seega ei lahenda puuride keelustamine kanatööstuse fundamentaalseid probleeme. Hiljuti ilmunud PETA raport puurivabade kanade kannatuste kohta annab sellele tööstusele hävitava hinnangu, leides, et lõppkokkuvõttes ei vähenda puurivabad tööstusfarmid kanade kannatusi ning vastupidi, võivad neid mitmes aspektis isegi suurendada.[8] Nagu tuuakse välja PETA aruandes, ei muutu tööstusfarmis sisuliselt mitte midagi, kui kanad vabastatakse väikestest puuridest, sest tööstusfarm ise on kui üks suur puur.
Heaolupesu kaudu veendakse tarbijaid selles, et loomi on enne nende söögiks tapmist hästi koheldud, näiteks peetud puurivabalt. Samas aga ei tehta mingeid samme selleks, et loomi väärkohtlevaid tööstusi fundamentaalselt muuta. Heaolupesul võivad olla veelgi kahjulikumad tagajärjed. Liha- ja piimatootjate taimsed tootesarjad aitavad heaolu- ja rohepesta kogu korporatsiooni, kelle tegevus hakkab tarbijale tunduma senisest eetilisem ja jätkusuutlikum, kuid kes samas ei vähenda oma loomsete toodete tootmist.
Konkreetsed heaolupesu taktikad on näiteks ähmaste siltide kasutus („humaanselt kasvatatud“, „naturaalne“), ilma et oleksid paigas selged standardid, lähtumine loomatöösturite endi sertifitseerimissüsteemidest, mis ei too kaasa olulisi muudatusi loomade heaolus, vabas õhus viibivate „õnnelike“ loomade kujutamine reklaammaterjalidel, mis ei peegelda tegelikke pidamistingimusi. Näiteks sertifikaadid ja märgised „puurivabade kanade munad“ eksitavad tarbijaid uskuma, et puurivabalt peetavad kanad saavad väljendada liigiomast käitumist justnagu loomulikus keskkonnas.
Paradoksaalselt osalevad ka paljud loomade eestkostjad heaolupesus ning võivad isegi aidata loomatöösturite kasumit suurendada, ilma et toimuks märkimisväärset positiivset muutust loomade jaoks. Nad võivad peegeldada ja võimendada loomatöösturite sõnumeid, näiteks osade loomade eestkostjate soovitused tarbijale eelistada teatud loomseid võetusi (nt rohumaaveise liha, puurivabade kanade munad) teistele, kuna need on väidetavalt eetilisemalt toodetud. Selline strateegia sobitub loomatöösturite huvidega, kes heaolu- ja roheväärtuste esilekerkimise kontekstis püüavad näidata, et nende tootmine on jätkusuutlik ja eetiline, olenemata reaalsusest. Kuigi efektiivsed altruistid loodavad, et nõutavad reformid teevad pikapeale tootmise liiga kalliks ning lõpuks tööstus pankrotistub, on see ennustus vaid spekulatiivne. Suurte kasumite juures on tööstusel võimalik teha väikseid samme, mis (näiliselt) loomade heaolu parandavad, ilma selle tulemusel kahjumisse sattumata. Vastupidi, nende väikeste muudatuste pinnalt võib tööstus väita, et on eetilisem, tarbijad aga võivad vähendada loomade tarbimisega seotud kognitiivset dissonantsi, ning selline puhtama südametunnistuse pakkumine võimaldab isegi hinda tõsta. Näiteks on leitud, et selle asemel et vähendada lihatarbimist, kalduvad inimesed eitama loomade kannatusi, alahindama loomade vaimseid võimeid ning õigustama liha söömist. Need mehhanismid võimaldavad inimestel säilitada positiivse moraalse enesekuvandi, samal ajal loomsete võetuste tarbimist jätkates.[9]
Nagu PETA oma raportis puurivabade kanade munade kohta järeldab: Kanade pidamine puurides on alati olnud eetiliselt põhjendamatu, kuid sama ebaeetiline on ka puurivabade kanade kampaaniates pakutud alternatiiv; kumbagi varianti ei tohiks toetada ega edendada. Selle asemel peaks igaüks, kes peab kanade kannatusi vastuvõetamatuks, pühenduma jõupingutustele, mille eesmärk on lõpetada nende ärakasutamine munatootmise eesmärgil üldse.
Seega, kokkuvõtteks, heaolupesu toimib fundamentaalselt ebaeetilise ja keskkonnavaenuliku loomatööstuse legitimeerimisstrateegiana, mis kasutab ära tarbijate usaldust. Toimumata jääb sügavam struktuurne muutus, samas kui toimunud on eelkõige kosmeetilised reformid ning tarbijad tunnevad, et nende südametunnistus on puhtam.
Milleks on ühiskond valmis? Eesmärkide ambitsioonikus ja võimalikkuse horisondid
Efektiivsete altruistide tegevust suunavateks küsimusteks on: Milliseid eesmärke on praegusel hetkel tõenäoline saavutada? Milleks on ühiskond valmis? Möönan, et selliseid küsimusi on aktivismis kindlasti väga oluline küsida, sest ühiskondlikku konteksti arvestamata on keeruline tegevusi planeerida ja ellu viia.
Efektiivsete altruistide loogika järgi tuleb loomade kohtlemisega seotud norme nihutada järk-järgult ja sammhaaval. Näiteks kui uueks normaalsuseks saab see, et kanu enam puuris ei peeta, saab selle pinnalt esitada järgmisi nõudmisi – näiteks suurendada ruutmetraaži iga tööstusfarmis elava kana jaoks. Abolitsionistidega ei olda aga ühel meelel küsimuses, kas ja mil määral sellised reformid viivad lõppeesmärgile lähemale. Nagu eelmises osas argumenteerisin, ei ole progress sugugi iseenesestmõistetav ning heaolupesu ei pruugi meid soovitud eesmärgile tegelikult lähemale tuua. Sellele osutab selgelt PETA hiljutine raport puurivabade kanade kohta.
Ka abolitsionistid möönavad üldjuhul, et loomade eestkõnelejate lõppeesmärki – loomade kasutamise täielikku lõpetamist, mis eeldaks ühtlasi laialdast üleminekut veganlusele – ei ole realistlik koheselt saavutada. Samuti nõustuvad paljud ilmselt sellega, et seetõttu on mõistlik astuda samme, mis parandavad loomade heaolu järk-järgult. Ka paljud abolitsionistid viljelevad strateegilist pragmatismi, toetades samm-sammulist lähenemist. Näiteks võivad abolitsionistlikud veganorganisatsioonid nõuda, et koolitoitlustuses pakutaks vähemalt üks täistaimne roog päevas, mitte aga kogu menüü muutmist täielikult taimseks, kuna viimase saavutamine ei ole praegustes tingimustes realistlik.
Tõenäoliselt ilmneb efektiivsete altruistide ja abolitsionistide suurim lahknevus küsimuses, kas ja kuidas tuleks oma sõnumites lõppeesmärki kommunikeerida. Abolitsionistlikust vaatepunktist on problemaatiline piirduda üleskutsetega liha tarbimist vähendada või eelistada „eetilisemat“ liha ja mune, ilma et veganlust esitataks selgelt eetilisema alternatiivina ning lõppeesmärgina – isegi juhul, kui see võib praeguses sotsiaalses kontekstis kõlada utoopiliselt.
Kliiniline psühholoog, vägivallaennetaja ja veganaktivist Casey Taft väidab, et järkjärguline loomade kannatuste vähendamise taktika ei anna soovitud tulemust, ning pooldab veganluse selget sõnastamist strateegilise lõppeesmärgina.[10] Tuginedes kliinilise psühholoogia valdkonnas tehtud uurimistööle käitumismustrite muutuse kohta, väidab ta, et ilma selge ja ambitsioonika sihita ei too pelgalt loomsete toodete tarbimise vähendamise julgustamine kaasa püsivat muutust. Väiksemaid samme tuleks käsitleda kui selget suundumist veganluse poole, mitte eesmärgina omaette, sest konkreetsed ja ambitsioonikad eesmärgid soodustavad paremini sügavamat käitumuslikku muutust kui ebamäärased ja tagasihoidlikud sihid. Näiteks ei ole „liha vähendamine“ toidusedelis piisavalt selgelt määratletud eesmärk – lihtne on teha minimaalne vähendus ja selle juurde pidama jääda. Nii võib inimestel tekkida ilma märkimisväärset pingutust tegemata rahulolutunne, et nad on loomade heaks juba piisavalt teinud, kui näiteks osa nende tarbitavatest munadest pärineb puurivabadelt kanadelt. Samas tarbib enamik inimesi mitmeid mune sisaldavaid tooteid, mille päritolust nad sageli teadlikud ei ole.
Küsimusele, milleks ühiskond valmis on, ei ole lihtne vastata, sest pole üheselt selge, kuidas sellist valmisolekut määratleda ja milliste näitajate alusel hinnata. Kui lähtuda näiteks mingil ajahetkel mõõdetud väärtushinnangutest elanikkonna seas, leiame hulgaliselt näiteid, kus riik on „progressi nimel“ vastu võtnud seadusi, mida enamik elanikkonnast tol hetkel ei toetanud või ei pidanud oluliseks. Näiteks olid Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga liitumise eeltingimusteks soolise võrdõiguslikkuse alase seadusandluse vastuvõtmine ning surmanuhtluse kaotamine – sammud, mida toona läbiviidud küsitluste kohaselt enamik Eesti elanikke ei pooldanud.
Võib väita, et kui aktivistid piirduvad ettevaatlikult üksnes selliste reformide nõudmisega, mille puhul nad eeldavad, et ühiskond on nendeks juba „valmis“, ei anta inimestele võimalust avastada ja omaks võtta uusi horisonte ning teistsuguseid olemise ja elamise viise. Nii võib ka meie arusaam sellest, mis on võimalik, jääda põhjendamatult piiratuks. Selliste visioonide sõnastamise olulisust rõhutavad mitmed teoreetikud, kes on käsitlenud utoopilise mõtlemise rolli alternatiivse sotsiaalse reaalsuse kujutlemisel ja organiseerimisel.[11] Utoopiliste kujutluste loomine aitab murda iseenesestmõistetavaks peetavaid eeldusi selle kohta, mis on „realistlik“, ning avardab meie võimet mõelda, kuidas sotsiaalset maailma võiks teistsugusel viisil korraldada.[12]
Selge sihi seadmise ja tõenduspõhisuse olulisus: sammhaaval loomade vabastamise poole
Vastates artikli pealkirjas püstitatud küsimustele: kuigi osa heaolureforme võib vähendada tööstusfarmides peetavate loomade kannatusi ning mõned üsna tõenäoliselt mitte, puudub tugev empiiriline tõendusmaterjal selle kohta, et suuremad puurid või puurivaba loomapidamine viiksid loomatööstuse hääbumise või veganluse levikuni. Enamik tarbijaid, kes ostavad „eetilisemaid“ loomseid tooteid, jätkab loomsete toodete tarbimist. Suuremat heaolu lubavad reklaamid ja tootesildid võivad isegi vähendada loomsete toodete tarbimisega seotud süümepiinu, selle asemel et innustada neist toodetest loobuma. Heaolureformid – sellised, mis tõendatult kannatusi vähendavad – võivad olla põhjendatud eelkõige siis, kui need viiakse ellu osana selgelt kommunikeeritud strateegiast, mille sihiks on liikuda loomade vabastamise ja veganluse poole.
Vajame laiemat ja julgemat ettekujutust maailmast, kus loomi enam ei väärkohelda. Loomade eestkoste aktivistidel tuleks see eesmärk ausalt ja selgelt sõnastada, isegi kui liigutakse selle suunas sammhaaval, keskendudes korraga näiteks teatud loomade väärkohtlemisele mingis kontekstis. Kui isegi loomade eestkõnelejad seda visiooni avalikult ei esita, ei ole ka kedagi teist, kes seda teeks. Isegi kui maailm, kus loomi ei kasutata inimese hüvanguks – sealhulgas toiduks –, tundub praegu utoopiline ja raskesti saavutatav, tuleks see visioon siiski esile tuua ning astuda samme selle poole liikumiseks. Ka siis, kui kutsume üles liha tarbimist vähendama, eeldades, et paljud ei lõpeta seda kohe, peaksid seatud eesmärgid olema suunatud tarbimise järkjärgulisele lõpetamisele.
Kaalukaid argumente loomsel toidul põhineva süsteemi lõpetamiseks on mitmeid: loomaeetika, keskkonna ja planeedi heaolu ning inimese tervis. Need, keda loomade käekäik ei kõneta, võiksid mõelda keskkonna-aspekti peale. Nüüdseks on teada, et ilma loomsel toidul põhinevat süsteemi muutmata ei saa me saavutada kliimaeesmärke.[13]
Nii efektiivsetel altruistidel kui ka paljudel abolitsionistidel on kalduvus esitada kõhutundel põhinevaid oletusi või spekulatsioone kindlate väidetena selle kohta, millised tegevused loomade aitamisel tegelikult toimivad. Selles debatis oleks vaja liikuda suurema tõenduspõhisuse suunas. Kuigi sotsiaalse muutuse uurimine on keerukas, on siiski mõistlik jätkata andmete kogumist ja analüüsi selle kohta, millised sammud aitavad loomade vabastamisele kaasa ning millised jäävad pelgalt heaolupesuks.
[1] Kasutan artiklis mõistet „loomade eestkoste“, mis hõlmab erinevaid ja kohati vastakaid filosoofilisi suundi ja neil baseeruvaid tegevusi, nt loomaõiguslus ja loomade heaolu parandamine.
[2] W. MacAskill, Doing Good Better: How Effective Altruism Can Help You Make a Difference. London, 2015.
[3] The Good It Promises, the Harm It Does: Critical Essays on Effective Altruism. Toim. C. J. Adams, A. Crary, L. Gruen. Oxford, 2023.
[4] H. Ritchie, Do Better Cages or Cage-free Environments Really Improve the Lives of Hens? Our World in Data. 25.09.2023. https://ourworldindata.org/do-better-cages-or-cage-free-environments-really-improve-the-lives-of-hens?trk=public_post_comment-text.
[5] K. M. Hartcher, B. Jones, The Welfare of Layer Hens in Cage and Cage-free Housing Systems. World’s Poultry Science Journal, 2017, kd 73, nr 4, lk 767–782.
[6] Sealsamas.
[7] Euroopa Liidus võib ühel ruutmeetril pidada kuni 9 kana ning mitmetasandilistesse kanalatesse mahutatakse veelgi rohkem indiviide, samas kui puuris peetavatel kanadel peab olema ruumi 750 cm2.
[8] The Failure of Cage-free Housing Systems to Reduce Overall Hen Suffering (White paper). People for the Ethical Treatment of Animals, jaanuar 2026. https://www.peta.org/wp-content/uploads/2025/11/Cage-Free-White-Paper.pdf
[9] H. Rothgerber, Can You Have Your Meat and Eat It Too? Conscientious Omnivores, Vegetarians, and Adherence to Diet. Appetite, 2015, kd 84, lk 196–203.
[10] C. T. Taft, Motivational Methods for Vegan Advocacy: A Clinical Psychology Perspective. Danvers (MA), 2016.
[11] P. Fitting, A Short History of Utopian Studies. Science Fiction Studies, 2009, kd 36 (1. osa), lk 121–131.
[12] L. Goode, M. Godhe, Beyond Capitalist Realism – Why We Need Critical Future Studies. Culture Unbound, 2017, kd 9, nr 1, lk 108–129.
[13] M. A. Clark, N. G. Domingo, K. Colgan jt, Global Food System Emissions Could Preclude Achieving the 1.5 and 2 C Climate Change Targets. Science, 2020, kd 370, nr 6517, lk 705–708.
