Luuletaja Mohhamad Daqqale
Kirjutan sulle, mu sõber,
olles kummis oma maast,
pole värinat, mis tooks selle tagasi mu verre, ma hoopis hingan seda
sisse,
ja see kasvab mu rakkudes.
Ma hüüan: tooge karikad ja kassiidad!
Oo, Muhammad,
ma olen erak.
Ei teeni ma seda, mida teenivad nemad,
ega palveta ma ka selle valguse poole, mis läbi valu pragude kord
piilub ja siis jälle mitte.
Tule, ristakem aja noad,
ja vallutagem tänavad katkematute karjetega!
Täida karikas karika järel,
olen väsinud oma ajutisest surmast.
Valmistan ette oma mälestused kõikidele sõpradele peale sinu.
Kingin sulle oma südame, mälestuste kündmise adra,
ja kutsun sind kaaslaseks kurjuses,
pöördudes su poole, kui mu maa mind reedab.
Araabia keelest tõlkinud Helen Geršman
