Olles, minu hiilgusrikas Isand, nüüd juba näinud ja küllaldaselt kaalunud kõiki asitõendeid nende kohta, kes end sõjariistade alal leiutajateks ja meistriteks peavad, ja [tõdenud] et nimetatud riistade leiukunstis ja toimimises pole miskit, mis neid tavalisest kasutusest eristaks, palun ma, kellestki teisest halba arvamata, Teie Hiilgust mind kuulda võtta, et saaksin avada Teie ees oma [kunsti] saladused ja anda need seejärel Teie meelevalda millal tahes Teile sobival ajal, ning panna mõjusalt tööle kõik need asjad, mis ma osaliselt ja lühidalt alljärgnevas ära märgin.
Mul on kavasid, kuidas ehitada kergeid ja tugevaid sildu, mida on väga lihtne kaasas kanda, et rünnata vaenlasi ja mõnikord nende eest põgeneda; ja sildu, mis on kindlad ja hävimatud tules ja lahingus, lihtsad ja mugavad püsti panna ja maha võtta. Ja kavasid, kuidas põletada ja hävitada vaenlase sildu.
Tean, kuidas piiramise käigus vallikraavidest vesi välja lasta ja ehitada tohutul hulgal piiramistorne, hiilimismasinaid ja treppredeleid ning muid riistu, mis sellisteks sõjakäikudeks sobivad.
Samuti oskan, kui kõrge muldvalli või koha või tugevate kindlustuste tõttu pole piiramisel võimalik müüsreid kasutada, iga kindluse või muu kantsi hävitada, kui see just pole rajatud kalju tippu.
Võin kavandada ka väga mugavaid ja kergesti liigutatavaid bombarde, millega on võimalik puistata väikeseid kivikuule nagu rahet ja mis suitsevad nii, et tekitavad vaenlase leeris suurt segadust ja kaost.
Ja kui [lahing] peaks olema mere peal, suudan kavandada väga võimekaid riistu, millega rünnata ja kaitsta [laevu], ja laevu, mis panevad vastu kõigile suurtüki-, püssirohu- ja suitsurünnakutele.
Samuti on mul kavasid, kuidas kaevata ilma kära tegemata salajasi ja käänulisi käike ja teid, et mingisse kindlasse ja ettenähtud kohta jõuda, ka siis, kui need peaksid minema kraavide või jõgede alt.
Samuti võin ehitada kaetud, kindlaid ja vallutamatuid vankreid, mille vastu, kui need tungivad oma artilleeriaga vaenlase sekka, ei leidu nii suurt hulka relvades mehi, keda need puruks ei löö. Ja nende järel võiksid minna jalaväed, vigastamata ja täiesti takistamata.
Samuti, juhul kui vaja, valmistan kauni ja kasuliku kujuga bombarde, müüsreid ja kolubriine,[1] mis pole tavalised.
Sinna, kus pommiheitjaid ei saa kasutada, võin ehitada katapulte, mangaane,[2] trabukke[3] ja muid imelise toimega sõjariistu, mis pole kasutusel; nii et, kokkuvõttes, vastavalt vajadusele, võin valmistada lõpmatul hulgal mitmesuguseid asju, millega rünnata ja kaitsta.
Rahuajal usun suutvat suurepäraselt pakkuda rahuldust võrdväärselt kelle tahes teisega arhitektuuris, avalike ja erahoonete ehitamises ja vete juhtimises ühest kohast teise. Samuti võin kujutada marmorist, pronksist ja savist skulptuurides, sarnaselt ka maalides kõike, mida saab, sama hästi kui kes tahes teine, olgu ta kes tahes. Samuti võin alustada tööd pronksist ratsanikuga, millest tuleks suremata kuulsus ja igavene au teie isandast ja valitsejast isa ja kuulsusrikka Sforza perekonna õndsaks mälestuseks.
Ja kui midagi eespool öeldud asjadest võiks kellelegi näida võimatu ja teostamatu, siis olen täiesti valmis seda katsetama teie lossipargis või mõnes muus kohas, mis oleks meele järele Teie Hiilgusele, kellele ma end alandlikult kõigest väest soovitan.
Itaalia keelest tõlkinud Ülar Ploom
Tõlgitud väljaandest: Ludovico Geymonat, Immagini dell’uomo. Filosofia, scienza e scienze umane nella civilità occidentale. Vol. 2: Età moderna. Milano: Garzanti, 1989, lk 86–87.
LEONARDO DA VINCI (1452–1519) geniaalsusest leiutaja, inseneri, teadlase, kunstniku ja visionäärina on kirjutatud hulgaliselt raamatuid. Samas oli Leonardol endal kirjasõnaga pigem vastuoluline vahekord. Olemta saanud vajalikku haridust ja oskamata korralikult ladina keelt, pidi ta võtma omaks, et on „ilma kirjaoskuseta mees“ (omo sanza lettere), mis ei võimaldanud tal (vähemalt mitte kirja teel) võrdväärselt suhelda oma aja õpetlastega. Teisalt näitab tema hiiglaslik kirjapärand, mis koos jooniste, skeemide ja loenditega, aga ka eraldi märkmetena ulatub paljudesse tuhandetesse lehtedesse, just funktsionaalset kirjaoskust, mida hilisemal ajal on üha rohkem hinnatud. Sellise oskuse üheks näiteks on ka Leonardo kiri Milano valitsejale Ludovico Sforzale (Moorlasele), mida võib pidada tänase curriculum vitae koostisse kuuluvaks eneseesitluseks.
1482. aastal suundus kolmekümneaastane Leonardo Firenze valitseja Lorenzo de Medici (Toreda) lähetatud delegatsiooni koosseisus Milanosse, et kinkida Ludovicole kahe riigi suhete kindlustamise märgiks hinnaline muusikariist lira da gamba, mida Leonardo olevat ka ise mänginud. Milano hertsogiriik oli juba hiliskeskajast saadik Itaalia poolsaare olulisemaid võimukeskusi. Lisaks oli Milanol oluline roll puhvertsoonina teiste Itaalia riikide ja tugevate ning ohtlike põhjapoolsete naabrite (eriti muidugi Prantsuse kuningriigi) vahel. Aga just Ludovico Moorlase sobingust prantslastega 1494 saavad alguse Prantsuse-Hispaania sõjad, mis 16. sajandi algul räsivad kogu Põhja-Itaaliat ja on vähemalt osaliselt süüdi Itaalia renessansi lõppemises. Sellises geopoliitilises perspektiivis on täiesti mõistetav, miks Leonardo, kes Firenze õukonnas ilmselt soovitud rakendust leidmata end nüüd Milanos teostada soovib, reklaamib valitsejale oma leiutaja- ja insenerioskusi eelkõige sõjakunsti vallas.
Kiri koosneb kokku kümnest punktist, millest üheksa esimest tutvustavad Leonardo võimekust kõikvõimalike piiramismasinate ja kaitserajatiste osas, aga samuti hüdraulikas ja senitundmatute relvade vallas, kust ei puudu näiteks ka koorikuga kaetud vanker, tulevase tanki eelkäija. Alles kümnendas punktis mainib Leonardo oma oskusi kunstniku, skulptori ja linnaarhitektina, rõhudes siingi osavalt võimaliku metseeni ja kliendi vajadustele: luua tolle isast Francesco Sforzast suurejooneline pronksist ratsamonument. Kirja dateerimises pole uurijad päriselt üksmeelel (enamasti on pakutud ajavahemikku 1482–1483), sest sellest on säilinud vaid esialgne versioon, mille Leonardo laskis tõenäoliselt kirjutada kalligraafiat korralikult valdaval amanuensis’el.
Milano õukonda pääsedes jäi Leonardo sinna peaaegu 15. sajandi lõpuni ja maalis sel ajal paljud oma kõige kuulsamad teosed, aga lubatud ja ka kavandatud sõjalisi rajatisi (Leonardo kavandas Milanole veel niisutussüsteeme jpm) praktikas paraku enamasti ei teostatud, nii nagu jäi valamata ka kirjas lubatud ratsamonument, sest pronks valati hilisemas prantslastevastases sõjas suurtükkideks. Ajaloo irooniana suri Ludovico Moorlane vangistuses Prantsusmaal; Prantsusmaal suri ka Leonardo, kes pärast pikemaid peatusi Firenzes ja Roomas võttis vastu oma viimase metseeni kuningas François I kutse.
Ülar Ploom
[1] kolubriin (provansi colobrina, algtekstis passavolante) – väiksekaliibriline pikamaakahur.
[2] mangaan (ladina manganum) – kiviheitemasin.
[3] trabukk (provansi trabuc) – lühimaabombard.
