Kirjanik otsib viisi, kuidas kirjeldada tõde ilma haavadesse süvenemata. See on mehaaniline protsess, mis röövib inimestelt nende inimlikkuse ja tunneb rõõmu õõnsatel pindadel küürutava kibeduse kirjeldamisest. Läbi valu ja kirjutamise varasema kogemuse on ta avastanud, et see on kõige tõhusam viis valuliste lugude dokumenteerimiseks. See on meetod, mis distantseerib uurija ja kirjaniku loo sündmustest, tehes nõnda usutavaks nii loo kui ka hääle, mis sellest sünnib. See julgustab lugejat edasi lugema tundes, et kirjapandul pole mingeid ideoloogilisi motiive.
Tõde on see, et valu, kui see on päris, on väljakannatamatu. Ent kui see ümbritseda külmusega ja sellelt riisuda emotsioonid, neid isegi eitada, saab seda puudutada ilma liigselt haavu avamata. Oma pikal teel on ta teiste valust kirjutades jõudnud mitme äratundmiseni, olulisim neist see, et pole vaja julgustada inimesi tundma kellegi teise valu. Ja igale inimesele – vähemalt siinses maailma osas – saabub hävingu hetk. Seetõttu seisneb sinu tõeline vastuhakk selle hetke lükkamises võimalikult kaugele ja sellest väljumises võimalikult väikeste kadudega. Ära ela teiste kannatuste hetki läbi rohkem kui vaja, see üksnes suurendab ohvrite arvu. Tegelikult me vajame rohkem ellujääjaid, pealegi pole ohvrid enamat kui humanitaarorganisatsioonide rahastamise kütus.
Kirjanik avab tõsiseltvõetava hõbedakarva Maci sülearvuti ja asub jäädvustama seda, mida teised on öelnud. Ta paistab päris tõsine ja keskendunud, püüdes nii palju kui võimalik hoiduda kommenteerimast dramaatilisi jutte ja sündmusi, mida kogub, välja arvatud süžeed täpsustades või kinnitades detaili, mida võibolla mainiti ekslikult. Seejärel, teatud hetkel, eriti kui ta silmad on pisaratega täitumas, kui silmad töötavad tema ülejäänud kehast eraldi, on ta sunnitud vabandama. See lubab tal selgitada oma kummalist käitumist maailmas, mis on sukeldunud draamasse, kus ei tehta vahet kirjaniku, arsti, pagari, koristaja või ema vahel, ja lausudes kiiruga oma stamplause: „Mul on kahju, kui paistan loo suhtes ükskõiksena, see on lihtsalt minu viis toime tulla.“ Ja jätkab siis sealt, kus pooleli jäi. Ta kogub kokku loo elemendid, määratleb aja ja kuupäeva ning hetke, mis jagas elu kaheks pooleks, samas äärmise tõsidusega silmi hõõrudes. Seejärel avab uue faili arvuti töölaual, sest ei saa ju koondada kogu valu ainult ühte kausta.
Esimene kaust: Liyan Kayid
Sel ajal kui ma neid jutte kogusin, vahistati uuesti Liyan Kayid. Korduvat näis lause, mida olin kinnipeetute seas varem palju kuulnud: „Esimene arest on erinev, selles on segadust, avastamist, hirmu ja segaseid tundeid. Kuid teine vahistamine on vastik, see tundub tüütu kordumisena, meenutab stseene, mida oled pikalt püüdnud oma elust kustutada. See on eemaletõukav ja lõhnab ainult vangla järgi.“
Ma olin Liyanile kirja saatnud vaid üks päev enne tema vahistamist: „Tervitused, Liyan! Kirjutan praegu ilukirjanduslikku raamatut isikutest, kellel on olnud raskeid kogemusi Palestiinas. Kui sa oskaksid vastata, tahaksin küsida sinult ühe konkreetse küsimuse: kuidas sa mõistad aega enne ja pärast arreteerimist? Ma mõtlen, et kuidas tajusid aega ja kuidas reageerisid sellele enne vahistamist, selle ajal ja pärast seda? Mida sinu jaoks tähendavad tund, päev ja aasta?“
Kuid Liyan pole kuni praeguse hetkeni sellele kirjale vastanud. Seepärast ei kirjuta ma siinkohal Liyani lugu, sest ei saa ju kirjutada inimese lugu, kes ei taha, et seda kirjutataks.
Ma olin temaga enne kohtunud al-Dhamiri töötoas, mis tegeleb psühholoogilise ja füüsilise rehabilitatsiooni eri programmide raames endiste mees- ja naisvangidega. Sinna gruppi kuulusid eri vanuses ja eri linnadest pärit endised naisvangid ning Liyan oli nende seast noorim. Tema kirjutised kõlasid lõpmatu hingeldusena, mida võis kuulda ka tema hääles, kui ta sõnalõppe alla neelas või lahtiseks jättis. Kord kohtasin teda tänaval väga ärritunud olekus, kui ta oli osalenud Birzeiti ülikooli üliõpilaskogu valimistel. Ta rääkis mulle tudengite seas levivatest kurjadest soovidest, vahest oma ideaalide ja tegelikkuse vahel. Ta oli väga ärritunud ja vihane. Ma olen terve oma elu näinud viha paljude siiraste palestiinlaste nägudel. Enamasti sunnib pettumus inimesi loobuma poliitikast, avalikust tööst ja isegi valju häälega tunnistamast, mida nad tunnevad ja mõtlevad, et kaitsta oma põhimõtteid ning seda, mis ideaalidest veel alles on jäänud. Ajapikku sunnib see neid piirduma oma isiklike pisiasjadega. Nõnda tühjeneb avalik sfäär siirastest inimestest ja täitub silmakirjatsejatega.
Liyan arreteeriti ja vabastati veel kord. Arvatavasti vahistatakse ta veel kolmandat ja neljandatki korda. Ma nägin teda pärast ta teist vahistamist, mis oli kestnud kaks kuud. Ta kinnitas mulle teise vahistamise julmust ja inetust. Ta oli sõprade seltsis, tundus olevat armastatud ja mitte katki. Raske on öelda midagi kellelegi, kes on just pääsenud vahi alt, ja sa ei tea, kas tahaksid teda õnnitleda või lohutada. Nad varastasid tema aja, varastasid tüki tema elust, mitte kellelgi pole võimalik seda tagastada. Nad on tekitanud lünki tema meeles ja suhetes teistega. Nad haavasid osa tema mälestustest ja trauma avaldub vaid aja jooksul, ilmnedes ta suhetes, hirmudes, kõnnakus ja maneerides. Ma mõtlesin, et kirjutan seda jäädvustades hetke Liyan Kayidi elust, lootes välja uurida, mis on temaga juhtunud kahekümne aasta pärast.
Ääremärkus:
Reporter küsib minult, mis juhtub kunstiga viiekümne aasta pärast
ja üks raamatutoimetaja küsib minult, mis juhtub sada aastat pärast
nakbat.
Olen küll kirjanik, ent kui peaksin tulevikku ette kujutama või isegi loominguliselt kujundama, ei suuda ma seda. On neid, kes kirjeldaksid seda loomingulise puudujäägina. On neid, kes analüüsiksid seda rõhumist talunud inimese psühholoogilise traumana, kelle kujutlusvõime on lõpetanud helgete valdkondade avastamise. Tulevikust saab tume maa.
Praegu on see tulevik minu ülikoolikaaslase Nader al-Samri loos, kes veetis vahi all kakskümmend kaks aastat. Siis kui mina lõpetasin ülikooli, abiellusin ja lapsed sain, oli tema vangis. Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kas aega mõõdetakse selle järgi, mida me teeme? Kas ta elab praegu oma tulevikku või kordab ühte ja sama minevikku pikema aja jooksul?
Kas aeg peatub vanglas, kuna seal aset leidvad asjad on piiratud, piirdudes söömise, joomise, magamise, loenduse ja pesemisega, või on meie viis aega veeta moonutatud? Või oleme loonud tänapäevase pildi sellest, kuidas aega peab veetma, ja see on suuresti seotud kapitalistlike ideedega, mis on loonud ühe mudeli ajast, põimides selle töö ja eduga. Kuid vabadus on siin puuduv element – omada (või uskuda omavat) vabadust teha, mida tahad. Teadmine vabadusest (või kujuteldavast vabadusest) vangistuses on see, mis paljastub, ja selle tähendus muutub selgeks: sinu omanduses puudub vabadus. Kuid mis oleks, kui sa saaksid tõde veel kord väänata ja kirjutada nagu Ismat Mansour oma teoses „Vangla vanglas“ nii, et sina oled vaba ja kõik ülejäänud on vangistatud.
Teine kaust: naine juuksurisalongis
„Nii kui nägin teda kohtus, virutasin talle kõrvakiilu ja ütlesin: kuidas sa said olla kolm kuud ilma, et ma oleksin kasvõi ühelgi päeval sind näinud? Ta oli varem ka vangis olnud ja kui vabanes, ei veetnud ta hetkegi kodus, ainult tahtis minna välja, elada ja sõpru näha.
Ta ütles, et seal olevat olnud üks sõdur, kes tegi, nagu tal oleks temast kahju. Ta ütles mulle: „Häbi sulle, miks sa teda lõid niimoodi!“ Vastasin: „Ära sega vahele. Kui me igatseme, siis lööme teineteist.“
Kui ta esimest korda vahistati, siis oli see teisiti, teisel korral midagi tema hääles murdus.
Ta ikka ütleb mulle: „Ma ei saa aru, miks nad mu kinni võtsid, ma ei peaks siin olema.“ Tema pea on plahvatamas. Juba aasta ja kolm kuud ning ikka pikendatakse tema haldusaresti.““
Ta võtab mobiili välja ja lehitseb pilte, kuni ulatab selle minu poole: „Vaata, ilus, onju! Kui sai teist korda välja, siis oli täiskasvanud, järsku suureks saanud. Uskumatult ilus! Jumal hoidku teda, ta on mul vanim. Kui ma kuulen uudiseid tema sõpradest, kes on märtriks saanud, siis ütlen jumal tänatud, et ta vangis on ja mitte väljas!“
Siis ütles ta salongi juuksurile, et too kärbiks juukseid tagant, rõhutades, et mitte liiga palju. Ma mõtlesin paluda luba: „Kas tohiksin selle loo üles märkida?“ Kuid hoopis jätkasin juuste föönitamisega ja mängisin kurja klienti, kes on tüdinud salongi omaniku korduvatest viivitustest. Kas peaksin selle loo avaldama? Ilma nimeta oleks see lihtsalt üks tänaval kuuldud lugu. Võibolla peaksin üles kirjutama kõik möödaminnes kuuldud lood. Näiteks guajaavimüüja jutustuse? Olen tema lugu luuletuuril sadu kordi korranud. Soovides luulet selgitada, ütlesin, et see on see selgusetu asi guajaavimüüja ja järgmisel päeval Ameerikasse sõitva kliendi vahel, kes rääkis oma vähihaigest emast Hadassah’ haiglas. Kuna ta oli endine vang, siis oli tal keelatud ema külastada. Tema keha oli üüratu ja lihaseline ning ta vasaku silma nurgas oli näha pisarat. Naine oleks tahtnud teda kallistada, kuid kujutas ette, kui hirmutav oleks kallistada guajaavimüüjat turul. Ta rääkis naisele oma loo sellepärast, et too elab Jeruusalemmas ja võib tema emaga ühendust võtta, ehkki muidugi ei teeks seda. Võibolla ma kirjutaksin tema soovist nutta või kirjaniku täitumata soovist tema kätt patsutada, mõeldes, et see ongi luule. Midagi muud ei olnudki – jutuajamine guajaavimüüja ja kirjaniku vahel, kuid sellest sündis pikki dialooge selle kohta, mis on luule. Need on sõnad, mida kunagi ei vahetatud guajaavimüüja ja kirjaniku vahel, kes tahtnuks jõuda teisele poole maailma.
Kolmas kaust: Ismat Mansour
Ismat Manssour vahistati 17-aastaselt ja tema vangistus kestis kakskümmend aastat. Ma tutvusin Ismatiga, kui ta mulle vanglast helistas. Olin just teel viimas lapsi lasteaeda, kihutamas läbi miljoni igapäevase olulise toimetuse, millega peab tulema toime kaksikute ema ja ametnik, kelle abikaasa ei aita munagi praadida.
Ta helistas mulle smugeldatud mobiililt – väga suur asi vanglas, kuid ta tundus rahulik. Ta võis minuga tundide kaupa telefoni teel rääkida ilma ajast põrmugi hoolimata, samas kui mina teises otsas rabelesin pidevas ajahädas. Ta tahtis kirjutada koos minuga romaani, pidades kirjavahetust, kuid minul polnud selleks ei aega, jõudu, soovi ja ega vist ka vajadust. Tutvustasin teda ühele naiskirjanikule, kel oli piisavalt aega, et veeta seda vangis istuva noorukiga. Ja nad tõesti veetsidki aega, palju tunde ja päevi, ja kirjutasid ühise romaani, mis kunagi trükivalgust ei näinud – võibolla seetõttu, et langes tunnete lõksu.
Ismat sai välja kakskümmend aastat hiljem. Tuli välja lapsena, ehkki oli kolmekümne seitsme aastane, hallipäine, pikka kasvu ja kena väljanägemisega. Tema dramaatilistest armusuhetest vanglas räägiti palju lugusid. Aga ta abiellus kohe, kui välja sai, võimalik, et ühe sugulasega, nad said kaks last ning nüüd töötab ta heebrea keele tõlgina ja kirjanduse alal.
Ta kirjutas hulga romaane nii vanglas kui ka vanglast väljas. Neist olulisim on „Vangla vanglas“. Võibolla tegi teda eriliseks ta võime endiselt enda üle naerda ilma liialduste ja ilustamiseta ning häbi tundmata.
Ma küsin Ismatilt: „Milline oli aeg enne ja praegu?“
– Aeg vanglas on paralleelne pärisajaga, vastab ta.
Aeg, kus ei juhtu midagi uut – samad näod, kohad, vormid. Midagi ei muutu, see on jäik ja kõva, raske on tunnetada selle möödumist. Aja möödumise mõõdupuuks on vaid perekondlikud külastused iga 15 päeva järel või see, mis jääb näljastreikide vahele, või mälestused esimesest ja teisest vahistamisest. Aeg seostub kaugel aset leidvate sündmustega.
Enne vahistamist on aeg tavapärane, tavaliselt seotud õpingute või kooli lõpetamisega. Maal on kõik seotud aastaaegadega: oliivide ja aprikooside hooaeg, saagikoristus ja välismaalt naasjad.
Sündmused on seotud inimese suhtega loodusesse, kasvu ja uuenemisse. Pärast vahistamist muutub su suhe ajaga dramaatiliselt.
Nüüd võistled sa ajaga, mis jookseb sul eest, samas kui sina oled aeglane.
Aega ei jätku, see liigub kiiresti, on sadu asju, millele pead järele jõudma, mille pead lõpetama, aeg justkui põgeneks – pere, laste kasvamine ja palgapäev.
Ainult vanglast väljaspool on olemas tunnid ja päevad. Vanglas pole väikesed ajaühikud olulised, need on lihtsalt hetked, sa soovid ainult, et need kiiresti mööduksid.
Sündmused vähendavad ajaühikuid, muudavad neid lühemaks.
Ismat jääb vait ja läheb oma eluga edasi. Ja see on midagi võimsat. Mõnikord ongi see kõik, mida saaks üldse soovida.
Ääremärkus 2:
Minu sõber Badar ütleb: „Miks sa keelad tegelastele õigust rääkida? Miks sa ei räägi Ismati päris lugu? Miks me ei tea Liyan Kayidi lugu muidu, kui ainult sinu öeldu kaudu? Miks Nader al-Samri ei kõnele?“ Ma vastan, et need lood pole ajakirjanduslikud. Miks peab kõik olema selge ja detailne? Iga isiku lugu on selline, nagu me seda teame. Kuigi hiljem püüan ma visandada pilte nende isiksustest. See on palju raskem, kuna nad on kõik reaalsed.
Otsige kohe Nader al-Samrit, minge Google’isse ja vaadake tema pilti. Te leiate ühe, kus ta kükitab, näol naeratus, mis tahaks nagu kohe-kohe ekraanilt meile sülle hüpata. Ta paistab olevat värskelt habemeajaja juures käinud. Üks teine foto näitab teda ülikoolis mähituna punasesse salli, mida olen näinud tal kümneid kordi, ja 80ndate stiilis nahktagis rääkimas mikrofoni nagu poliitilise kõne pidaja. Tema hääl kõlab mu kõrvus. Ta hääl on ilus, tundub, nagu ta sööks midagi rääkimise ajal. Paksud juuksed, piht peenem, kui peaks, samaarialaste kogukonnast, pea alati täis mõtteid revolutsioonist ja Guevarast (kas ikka veel?). Ta armastas mu sõbrannat, kes tavaliselt jäi raadio juures magama, kui Nader end teise intifada ajal peitis ja sõbranna ärevalt ootas, ega ei kuule ta nime märtrite seas. Kuid ta vahistati, ja sellest kuuldes tundsime me kõik kergendust.
Kas on õige, et ma kirjutan seda kiirustades, nagu see poleks oluline? Mu sõbranna ei maganud, oodates tema nime teatamist raadios, ta ei maganud, ei söönud, ei pesnud ennast – valu ei lõppenud. Ta elab praegu mujal. Me ei julge teineteiselt küsida, kuidas saab elu edasi minna, kui see seal kohas, tolles inimeses ja tolles elus peatus.
Ääremärkus:
Armastus kirjutab eluloo, see on kindel, kuigi ta ka lõpetab selle.
Otsin täna juba kahekümne kolmandat korda Jihadi ema telefoninumbrit, mida ma ei suuda kunagi meelde jätta. Ma tean seda peast, kuid vaatamata sellele otsin ikka. See oli kunagi Jihadi enda number ja ma lubasin endale, et ei unusta seda kunagi, seega ei pannud ka kirja. On 1. oktoober, tema märtrisurma aastapäev. Ma peaaegu ütlesin talle: „Head uut aastat!“ Me helistame teineteisele iga aasta sel kuupäeval. Aga ei maini kunagi, miks me seda teeme. See on aastapäev, mida me ei julge valjusti välja öelda. Kahekümne kolmandat korda on Jihad järjest märtrisurma surnud, see on pidevalt korduv surm, mis saab läbi ehk siis, kui kõigi meie elud lõpevad – kõigi, kes teda tundsid, ja kõigi, kes temaga kohtusid.
See juhtub iga kord, kui näen vana sõpra, keda ma ei mäleta: „Ma tundsin sind Jihadi päevil.“ Tundub, nagu olnuks Jihadi päevil hoopis teine ajastu, teine taevas, teine maa, maiustused, falafel, tänavad, raamatud, lugemised ja teised inimesed. Kõik oli teine, Allah oli teine, suhted olid teised, igatsused, ihalused ja laulud. Iga kord, kui ma astun suhtesse, naasen selle lõputu leina juurde – kaotuse leina, lahusoleku leina, ihaluse leina, hülgamise leina …
Ma otsustasin armastada viit inimest korraga. Selle otsuse võtsin vastu hiljuti. See on ainus viis, kuidas täita tohutut seletamatut tühjust. Ma neelan armastust, suhteid ja tähelepanu. Kes suudab kanda kogu selle kaotuse koormat ilma, et tunneks väsimust ja tüdimust oma lakkamatutest vajadustest, järeleandmatust tagaajamisest, tohutust hirmust jääda jälle üksi, kogeda seda ebamäärast tunnet, et hüüad kedagi, kes kunagi ei kuule, vaatamata kõikidele su hüüetele tühjusesse.
Otsige Jihad al-Aloulit Google’ist. Te leiate ta sealt, jalas beežid püksid ja seljas puhvis must jope, silmad suured. Mulle ei meeldi Google’i pildid. Pikalt püüdsin meenutada, kuidas ta välja nägi, kuid mu mälu mängis minuga kustutamismängu, väga kiiret kustutamist. Ma jälitan iga pisimatki detaili, et see ei jõuaks kustuda, kuid see hajub enne, kui ta kätte saan.
Araabia keelest tõlkinud Helen Geršman
