… nii algab Gawad Elakkadi luuletus „Kingin sulle oma südame“, mis avab siinse tekstivaliku. Tema sõnad on õrn pöördumine sõbra poole ning üleskutse „ristata aja noad“ – aja, mis on muundunud halastamatuks leina ja kaotuse ringkäiguks. Enam kui kaks aastat on sõnulväljendamatu valu kõrgunud ühe linna kohal tulvil vasturääkivusi, mis on hoidnud teda elusamana, kui seda on ükski selge silmapiiri või avatud merega paik. Läbi selle linna liiguvad mošeede ja kloostrite varjulistest nurkadest teele pandud kirjad; seal on üha püsti pandud ja maha võetud hädapäraseid telke, looklevad veesabad ja korisevad näljased kõhud. Selle linna järele igatsetakse vangikongides, põgenikelaagri tänavail ja akendeta tudengiühiselamutes kaugetes külmades linnades.
Siinne ajakirjanumber sündis Gaza-vastase genotsiidisõja keerises, kus Iisrael on võtnud sihikule kõik elu tahud ja kus surma, infrastruktuuri hävitamist, kõigi põhiliste elutarvete riisumist, kunstlikult korraldatud näljahäda ja korduvaid ümberasustamisi toetab maailma riikide kaasosalus või vaikimine nii lähedal kui ka kaugel. Me ei taha koostada jõhkruste kataloogi – see püüdlus oleks ette nurjumisele määratud – ega esitada kirjutamist kui passiivset ilmutamisakti keset õudusi. Pigem soovime naasta sellele märkamislävele, kuhu palestiina kirjanikud alati on meile vastu tulnud – lävele, mis kujundab ümber kirjaniku suhte oma tekstiga ja selle võimega olemise kõige tungivamaid küsimusi ümber sõnastada, neile vastu astuda ja reageerida. Soovime läheneda tekstile mitte kui kohale, kus nõueldakse võimu, vaid kui sõnumikandjale ja portaalile, mille läbi kantakse järjepidevust isegi siis, kui inimestele keelatakse võimalust hoida enda ja oma kallite elu.
Jutustades lugu viimasest datlist Gazas, meenutab Asem Alnabih meile: „Just neis virvendustes, lugudes, mida me jutustame, selles, kuidas me keeldume unustamast, elab Gaza edasi.“ Trotsides süstemaatilist hävitamist, saavad keel ja lugude jutustamine meile tööriistadeks, millega purustada maailma poolt peale surutud binaarsused. Tekstis ei ole me pelgalt ohvrid ega ellujääjad; oleme läbiminejad, ja keegi ei saa ennustada, kuhu võime jõuda selle aja peale, kui lavalt lahkume. See on meie enesekssaamise protsess. Me ei ole hulk sündmusi, kujundatud vältimatute teeradadega, mille maailm on meile maha märkinud; oleme mõnikord isekad, põikpäised või empaatiast ja lootusest väsinud, mõnikord avatud armastava kohtumise halastuslikkusele, joostes ette hommikusest taevasinast, enne kui maailm oma tavalisse kujusse tardub, klammerdudes lõimede külge, mis meid omavahel seovad.
Razan Saeed Al-Asaly kirjutab tavalise surma ihkamisest – „vanainimesesurma oma armsas voodis, mitte noorte surma, kes kisti puruks ja jäid kadunuks teel oma unistuste poole“. Ta ihkab tavalisi elurütme: pingutamist, komistamist ja taas tõusmist, vigade tegemist, armumist, armsama valimist, laste saamist, kes kannavad inimeste nimed uude põlvkonda. „Tahame,“ kirjutab ta, „teha lärmi sellepärast, et oleme elus, mitte sellepärast, et sureme.“ Selles mõttes pole kirjandus mitte passiivne mõtisklus, vaid sekkumine maailma hinge, mida sepistatakse me reedetud, moondunud kehade, lõputu internetirullimise ja intiimsete kohtumiste kaudu elu ja surmaga. See räägib vastu, annab au võitlusele oma elu eest ning kinnitab võimalust hoida elus tähendust, mida sionistlik sõjakäik püüab maha kustutada.
Shaimaa Abulebda sõnastab dilemma, mis on mõjutanud palestiinlaste kirjutatu arhiveerimise ja talletamise üritust, öeldes: „Ma ihkasin kirjandust, mis väljendaks kõike seda, mida ma ise ei suutnud hakatagi endale selgeks mõtlema.“ Selles mõttes pole kirjandus mingi luksus, vaid mõtete ja leina range sobitamine vormidesse, mis austaksid kogemust ilma seda lahjendamata. See kutsub tungivalt neid, kel selleks annet, naasma kirjutamise juurde, ükskõik kui ebakindlalt, killustunult või kahtlevalt, sest ainult nemad suudavad seda. Kui Abulebda kirjutab paljudest üleelatud ümberasumistest, tõuseb esile tekst kui järjepidevuse kanal, viis siseneda eludesse, lugudesse ja identiteetidesse, mida sionismiprojekt tahab maha kustutada.
Genotsiid on sundinud meid vaatama näkku omaenda hirmudele keha kui ühtaegu välise ja sisemise vägivalla asupaiga ees. Hanan Habashi uurib kunstlikult tekitatud näljahäda, mida Iisrael on kaks aastat Gazale peale surunud, mõtiskledes, kuidas iseduse intiimne maastik on lahutamatu kollektiivile pealesurutud vägivallast. Ta kirjutab maailmast, mis mõõdab väärtust kontrolli ja puuduse kaudu, kus inimkeha ise on sisse piiratud, näljutatud, järelevalve all, ümber asustatud ning kus sellele surmas keelatakse isegi väärika matuse tröösti. See tekst kinnitab, et meie kehad, olgu elavad või surnud, ei ole pelgalt füüsilised vormid, vaid mälestuste, leina ja vastupanu asupaigad. Teksti kaudu muundatakse see kartus kriitiliseks teadvuseks: keha ei ole vaenlane ja tema väärikust ei saa alistada.
Keha kui vägivalla asupaiga teemat jätkab Nour Abdel Latifi luuletus „Kui ma nälgima pean“, mis vaatab näkku ühele selle genotsiidi kõige laastavamale mõõtmele – näljutamissõjale. Nälgiv keha on jõhkraimal kombel viimse piirini piinatud, temalt riisutakse korvamatult ta elujõud. Keha edasikestmise tahe pannakse kõige julmemale proovile, kui lapsedki peavad nälga kannatama, taluma kogemust, mis on nii ebainimlik, et teeb keele ja mõistuse abituks. Täiskasvanud ei pea mõtlema üksnes sellest, kuidas ellu jääda, vaid ka milline pärand jääb halastamatu ebainimlikustamiskampaania all üles kasvanud lastele. Nagu Nourile inspiratsiooniks olnud luuletust „Kui ma surema pean“ – viimast, mille Gaza armastatud kirjanik ja õpetaja dr Refaat Al Areer jõudis avaldada, enne kui ta mõrvati –, nii ei tohi ka Nouri teost lugeda nii, nagu oleksid surm või nälgimine vältimatud. Pigemini on see, kajastades dr Refaati sõnumit, üleskutse tegutseda armastavalt ja vastu panna, kaitsta tulevikku ja taevast meie laste pea kohal.
Shaden Qous kirjeldab, kuidas Iisraeli vanglavägivald ja -poliitika püüavad riisuda palestiinlastelt poliitilise agentsuse ning isoleerida neid nende kogukonnast ja kollektiivsest vabadusvõitlusest. Tema tekst lükkab tagasi vangistuse loogika, avades selle asemel niinimetatud kolmanda ukse, mitte maailma väljaspool vanglat, vaid sisemisse maastikku, kus mõte ja armastus jäävad allutamatuks. „See ei olnud rauast ja seda ei kaitsnud lukud“ – see on lävi, üle mille rändavad vabalt kujutlusvõime, mälu ja õrnus.
Sinna kujutletud ruumi jõuavad üht-aegu haava ja ilmutusena muserdavad uudised tema isa Musa Qousi, Jeruusalemma afropalestiina kogukonna veteranliikme märtrisurmast. Isa mälestus naaseb kõige väiksemate žestide kaudu, 1996. aastal soetatud jaki näol, mida Shaden kandis vahistamispäeval, vanglatoidu valgete ubade näol, mida isa pärast viimast vangistust enam süüa ei suutnud ja mis nüüd toidavad tema tütart. Tavalised, vasturääkivusest koormatud detailid saavad armastuse elujõu koordinaatideks, koovad kaotuse elamise lõimesse, teisendavad leina üheks suhestumise laadiks.
Shadeni käes vahetavad tekst ja vangla rollid: tekstist saab tegelik müüride vahele suletud paik, mis säilitab vangistuses peatatud elu fragmente, samas kui keel kisub pärani vangla enese. Kirjutamisest saab viis selle kokkukorjamiseks, mida vangistus püüab seosetult laiali puistata.
See elujõu kinnitus leiab kõlava vastukaja Amanda Najibi luuletuses, mis jälgib palestiina vangide salakaubana veetava sperma ohtlikku teekonda. Marlisse mässituna, läbi kontrollpunktide kantuna rändavad need väikesed elukapslid trotslikult läbi domineerimise arhitektuuri. See, mis võiks paista salakaubana, on tegelikult radikaalne loomisžest, üks viis tagada, et elu püsib edasi seal, kus seda taheti kustutada.
Üheskoos pakuvad Shaden ja Amanda kaht erinevat vastupanu sõnastust, millest üks käib läbi sisemise mälu- ja kujutlustöö, teine aga läbi elu füüsilise jätkamise. Neid seob ühine arusaam, et looming kõigis oma vormides on moraalse agentsuse akt. Mõlemad lükkavad tagasi okupandi taotluse määrata kindlaks võimalikkuse piirid; mõlemad kinnitavad, et elu, kandku seda siis sõna või seeme, keeldub laskmast end sulustada.
Käesolevas ajakirjanumbris ilmuvad tekstid on tõlgitud inglise ja araabia keelest eesti keelde – tegu, mis ületab keeleteo piirid ning saab solidaarsusžestiks üle suletud piiride. Ajal, mil juba palestiinlaste elu ja vastupanu toetamine ise on kriminaliseeritud, muutub tõlkimine omamoodi eetiliseks kohaloluks, keeldumuseks lasta isolatsioonil või tsensuuril määratleda suhestumise piire. Tõlkimine ei ole kunagi neutraalne – see kannab endas kavatsust, ajalugu ja hoolt. Sestsaadik kui meid kutsuti seda numbrit kureerima, on elu Palestiinas endiselt pendeldanud Gaza põhja- ja lõunaosa vahet, inimesi on ümber asustatud, perekondi on purustatud ja vägivald on üha paljunenud kõikjal okupeeritud maal.
Tõlkimine tähendab niisiis elamist keele ja vaikuse vahelises ruumis, selle vahel, mida saab ja mida ei saa edasi kanda. See kinnitab, et kirjutamine ei kujuta endast mitte üksnes dokumenteerimist, vaid edasikestmist, väärikat keeldumust alistumast, üht viisi hoida elus mõtlemist, mälu ja solidaarsust. Kirjutamine nagu tõlkiminegi trotsib sidemete kriminaliseerimist, kinnitab, et isegi kõige jõhkramates tingimustes jääb sõna üheks moraalse agentsuse vormiks. Jäägem siis nende sõnade ebamugavusse, nende ilusse ja leina, valjusse ja jonnakasse kinnitusse, et elu kestab edasi üle põlvkondade ja piiride. Juhtigu meid palestiina elu ja tulgu surm meile tunnistajaks – mitte lõpetuse, vaid lävena, meeldetuletusena, et isegi keset laastamist räägib elu üha edasi.
Me ei jaga seda numbrit teiega mitte kui Palestiina asjade kauged vaatlejad, vaid kui lapsed, kes kasvasid üles tema kõrvaltänavail ning armastasid tema nurgataguseid, kui osalised tema jätkuvas vestluses maailmaga, mis peab tõusma vabaduse ja lunastuse kutse peale. Nende teoste lugemine tähendab tunnistamist, et Palestiina pole pelgalt kannatamise asupaik, vaid visa agentsuse, endiselt kirjutatava keele, oma väärikust üle kinnitava elu locus.
Sest, nagu Gawad alustas: „Kirjutame sulle, mu sõber.“
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
