Mul on üks teooria, mille tõeväärtust tuleks kontrollida. Kontroll saab olla ainult statistiline ja ka sellisena vaid tunnetuslik, vaistlik, umbes nõnda, et „jah, kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla, igatahes huvitav…“
Ühesõnaga, kõiksugu protsesside etappe on võimalik väljendada murdarvudena: suusamaratoni viimane kolmandik; kooliaasta esimene veerand; küünehoolduse teine viiendik. Inimesed on erinevad. Ja mu hüpotees seisneb selles, et igaüks meist on loomuomaselt seotud mingi säärase murdarvulise vahemikuga, mil meie anne, elujõud, vaimuteravus jne kõige täiuslikumalt väljendub.
Ma nimelt olen leidnud, et olen kolmanda neljandiku inimene. Sel etapil edeneb mul kõik suurima rõõmuga, sel ajal kulutan ma kõige vähem energiat.
Regulaarselt ujulas käies läbisin alati kaks tuhat meetrit. Kõige kergem ja mõnusam oli vahemaa 1000–1500 m. Paras hingamisrütm oli leitud ja lihased ärganud, tõmme pikk ja sujuv. Väsimus veel ei kimbutanud, saunalava veel ei kutsunud.
Või siis jällegi, aiamaad kaevates: pool on tehtud, peenra selgroog on murtud, edasi läheb töö nagu lennates, kuni ristluud hakkavad tulitama ja juurikad labida all põruma (kui just kange väsimatus peale ei tule, nii et murugi pahupidi pööratakse – ka seda võib juhtuda, aga see selleks).
Või veel, puhkusereisi kolmas neljandik: juba oled sa sihtpaigaga kodunenud, kohalikes kommetes ja rütmides mingeid mustreid tuvastama hakanud, päralejõudmise elevusest ja sisseelamisraskustest üle saanud – aga veel ei kummita reisiväsimus ega koduigatsus või, vastupidi, kahjutunne, et pead varsti lahkuma. Istud kohvikuterrassil ja jood oma nullkolmest õlut (millest kõige paremini maitseb mõistagi kolmas neljandik, 0,167–0,25 ml).
Juba kirjutan ma sina-vormis, justkui võiks selles kolme neljandiku asjas olla midagi üldkehtivat. Ma ei tea, võib-olla võibki. Võib-olla ongi.
Olgu vaid täpsustatud, et kõnelen ainult piiritletud kestusega protsessidest. Tagantjärele võib ju öelda, et mõne meie tuttava kuldaeg jäi koolipõlve, mõni aga puhkes õide alles vanuigi, aga kuni tema tunnike ei ole tulnud, ei saa ka nimetada, mitmenda osa mitmest see periood tema elus moodustas.
Üks on kindel: marjaämbrist täitub kõige kiiremini kolmas neljandik. Ning just kolmas neljandik aastast on koriluse päralt. Mul pole ruumi peatuda kaugeltki kõigel, mida olen panges ja korvis ja mannergus ja kruusis ja mütsis ja kinniseotud käiseotstega T-särgis metsast koju vedanud. Räägin ainult kolmest kõige tähtsamast.
Vaarikad
Alustada tuleb vaarikatest, sest nemad on esimesed, just aasta kolmanda neljandiku alguse annid. Ja nad on esimesed ka minu korjekontol, esimesed mu korilasteel, kui nõnda sobib öelda. Metsmaasikate kõrre otsa noppimine ei lähe arvesse. See polnud mingi korje, vaid lapsemäng.
Jah, alustada tuleb vaarikatest, neist kõige ilma- ja kasvukohasõltlikumatest, ussikestelegi kõige armsamatest marjadest. Õrnad ja kapriissed on metsvaarikad, parem neid üldse mitte mannergusse noppida, vaid otse varre otsast süüa, möödaminnes, mõne marja, mõne peotäie haaval. Kuid juba siin algavad hädad, sest mingit juhuslikku „möödaminekut“ parimatest vaarikakohtadest hästi ette kujutada ei anna. Vaarikas ei kasva ju päikeselisel teepervel (nagu metsmaasikas) ega sanatoorse männimetsa vilus (nagu mustikas) ega anna teda noppida siledalt laudteelt (nagu jõhvikat). Ei, vaarika järele tuleb minna spetsiaalselt, kõiki teadaolevaid ebamugavusi ja nuhtlusi trotsides, tuleb jalgratas põõsasse jätta, mannerg paelaga pihale köita ja üle raiesmiku rüsima hakata.
„Ema see ikka oli, kes mind metsa viis“ (Andrus Veerpalu). Tundub sügavalt ebaloogiline, et just ema, kes oli ometi daam, mind esimestele vaarikaretkedele lohistas. Ta ju teadis, et see on põrgu, milleks ennast ja last niimoodi karistada? Kas ainult isa pärast? Nii võis olla, sest vaarikamoos oli isa lemmik – tihke, vänge ja suhkrust küllastunud, toorme õrna ja hõrku kesksuvemaitset vaevu meenutav.
Nüüd on omakorda vastuolu ema ja jalgrataste vahel, sest ema ei sõitnud rattaga kunagi. Ju siis meenuvad jalgrattad mulle hilisematest käikudest, sest vaarikakorjega on nad ilmtingimata seotud, vähemalt seda mantli- või seelikuvööd pidi, mis ühendas tagasiteel mannergut lenksuga ja mida polnud võimalik siduda nii, et koju oleks jõutud märkimisväärsete kadudeta. Minu kaheliitrisel alumiiniumnõul puudus kaas, nii et kruusateel rattaga kaasa rappudes kaotas triiki täis korjatud anum terve kaela jagu marju, teist sama palju vajus saak kokku oma raskuse all.
Aga siiski, nood esimesed korrad. Armsa abikaasa meeleheaks või mingi masohhistliku impulsi ajel oli ema võtnud lapse, lasknud tal dressipüksid jalga ja pikkade käistega parhipluuse selga ajada ning tulnud raiesmikule, meie kliimavöötme kõige inimvaenulikumasse keskkonda, läbitungimatusse nagu mangroov või makja. Mahajäetud puutüved ja kännud, raskete metsaveokite roopad, katkematu põdrakanepitihnik ja proportsioonitult suurte lehtedega lepaväädid, nende keskel kolooniatena üle pea võlvuvad vaarikavarred, ei midagi muud, punastest tulukestest tähitud sasimik – ole aga mees, ära virise, äiga kärbsed käeseljaga eemale ja hakka kuskilt otsast harutama. Kannatust on siin vaja, see saab kiiresti selgeks, sest mida rohkem sa ringi tallad, seda rohkem ajad ennast higile ja seda kergem on söödikutel sind leida.
Kas on juba lõunaaeg, kas võiks morsi ja võileivad välja kraamida? – Ei veel. Korjame nüüd ikka pool tunnikest veel, näe, siin kännu ümber on nii palju marju. Korjame. Varred torgivad, priske parm laskub väljasirutatud käele, hammustab tüki liha lapse ihust lahti. Lagendiku servas on vari, seal parmud ei kiusa, aga sääsed, raiped, pole paremad, tulevad hulgakaupa ja söövad, nii et pärast ei jõua ennast ära kratsida. Kas vist on söögiaeg ka juba käes?
Ema annab järele. Olgu peale, sööme siis, joome morssi, pärast korjame veel paar tunnikest, siis on meil mannergud täis ka. – Mul ei ole veeranditki veel. – Tahad, valan sulle enda nõust juurde? – Ei taha. Laps mossitab, jonnib, sõbrad on parajasti tiigi ääres ujumas. Aga see läheb üle, millalgi pärastlõunal saabub kummaline letargia, mingi immuunsus või tundetus tüütuste suhtes, kolmas neljandik nõust täitub märkamatult ruttu, seda enam et ema lausub mingil hetkel võlusõna, armuliku tõotuse. See sõna on „Kapsapea ja Kalevi kojutulek“. Ühesõnaga, on reede ja on teatriõhtu, telekas näidatakse ühte eriti naljakat etendust.
Oi, mina armastan teleteatrit. See on alati põnev, isegi kui midagi aru ei saa. Ühed ja samad näitlejad teevad seal erinevaid rolle. Nad proovivad jätta mulje, nagu nad polekski nemad ise. Aga mina tunnen nad alati ära. Alati.
Mis see oligi? Kapsapea? – Jah. Ja Kalevi kojutulek. Kogu pika pärastlõuna tiirleb see salajane vormel mu peas. Näpud poetavad vaarikaid nagu palvehelmeid. „Kapsapea ja Kalevi kojutulek“ jääb nendega nüüd igaveseks seotuks.
Aeg möödub, ema ümiseb laulda. Mannerg pihal hakkab soonima, see on iseenesest hea märk, tähendab, et midagi on ikka korjatud ka. Ämblikud sõeluvad mööda mannerguserva, loevad kõik sisse kukkuvad marjad hoolega üle. Ema lilleline emailnõu on peaaegu täis. Aitab kah, arvab ta korraga, teeme minekut.
Kas ongi õige aeg? Kas teleteater algabki juba?
Jaa, varsti algab. Lähme nüüd kähku, siis jõuame enne veel jõkke ujuma ka.
Ema on daam. Tema juba kuhugi saunatagusesse tiiki solberdama ei lähe.
Mõniteist aastat hiljem, ülikooli ajal, olen vaarikaid noppinud ka raha eest. Küll ainult paar nädalat, ühe ihne šoti farmeri teenistuses, enne seda, kui meid sõbranna R-iga Invernessi lähedale lossiteenijateks võeti. Töö iseenesest polnud paha, ikka parem kui neil õnnetutel, kes lavatsil kõhutades maasikaid jahtisid, nii et näolapp päeva lõpuks peenra vahele pudenes. Kohalikud tatid olid meile kubjasteks pandud. See võinuks isegi alandav olla. Aga mina lugesin õhtuti oma haagises Nietzschet ja olin sellest kõigest üle.
Kõige tähelepanuväärsem tegelane meie brigaadis oli üks tšehhi kutt, kes õppis konservatooriumis viiulit. Ta teenis kõigist teistest kaks korda rohkem, tema korje oli nagu Rimski-Korsakovi „Kimalase lend“ mööda vaarikataimede rivisid. Poes toidupoolise järel käies silmasin ka karbikesi aedvaarikatega, mille võisid noppinud olla mu enese sõrmed. 150 g vesiseid marju maksis £3.50. Kapitalistid. Ja sealsamas põldude ja heinamaade vahel, igipõlistes hekkides, mis mu tagasiteed palistasid, maiustasin ma päris metsvaarikatega, suuremate ja puhtamatega, kui olin koduraiesmikelt kunagi saanud.
Mustikad
Jälle on ema see, kes meid metsa viib. Nagu Andrus Veerpalu ema Andrus Veerpalu, nagu kuri võõrasema Hansu ja Grete. Aga ise ta sinna ei jää. Ukerdab meie tohutul Ford Scorpiol nina ümber pöörata ja sõidab koju tagasi. Tal on puhkus. Ta ei kavatse küla laste, eitede ja päevavaraste seltsis raha eest marju noppima hakata. Kui veidi rehkendada, siis vahest oleks tasunud – suutnuks ainult uhkuse alla neelata.
Õpetaja palk aastal 1993 pidi olema umbes tuhat krooni. Mustikate kokkuostuhind oli minu mälu järgi kaheksa krooni kilo. Lapsele, kes igatses plaadimängijat ja mopeedi, oli viisteist kilo päevaga kokku roobitseda täiesti jõu-kohane. Äkki saab isegi stereo, mitte mono, ja äkki isegi Delta või Stella, mitte Riga? Kui ainult hooaeg kestaks kauem! Kui ainult marjad ei läheks lögale ega saaks otsa! Kui ainult külmhoone kokkuostjad, kelle kaudu saak Soome liikus, ei taipaks seda kohutavat, skandaalset eksitust: et needsamad jumbud, kellele ühistu põldudel ja heinalakas ja siloaugus ja viljakuivatis rassimise eest on veeringuid makstud, saavad siin metsas uitamise ja vilistamise eest summasid, mida nad pole ihusilmaga näinud, veel vähem omanud. Säärast finantsvabaduse tunnet pole ma kogenud kunagi varem ega hiljem. Edasised suved jäid lahjaks – kas polnud mustika-aasta või oli kokkuostuga tõrkeid, või hammustas keegi ikkagi läbi, et lapsele päevatöö eest viie Tammsaare peo peale ladumine ei saa õige asi olla, raha on läinud ilmselgelt valesse kohta.
Nii või teisiti, varases vabariigis võis õnn vahel naeratada ka neile, kel polnud nutti või jultumust kauboikapitalistide kombel rikastuda. Nagu meie oma mustikatega. Või nagu mu isa, aus põllumees: noil paaril kõige vaesemal üleminekuaastal õnnestus tal kolme-nelja aprillinädala jooksul mõrdadega Emajõest välja sikutada säärane kogus kala, mis ta aastateenistuse põhitööl topeldas. Sellised proportsioonid hiljem kordunud pole. Jõgi oli armuline, mets oli helde. Aga ainult natukeseks.
Mustikamets asus Lalli lautade taga, kolme-nelja kilomeetri kaugusel kodust. Esimesel korral mõjus see mulle eksootiliselt. Poleks arvanud, et peale soo, võsa ja lehtpuumetsa leidub meie kandis ka männikuid, kus võib madala puhmarinde ja mastipuude vahel mõnusasti ringi jalutada. Männid ja mustikad olid mulle alati seostunud puhkusega, Kabli rannametsadega, kuhu igal aastal nädalaks suvitama sõitsime. Nii on mul ka mustikakorjele juurde jäänud mingi puhkusemaik.
Aga töö oli tegelikult tõsine, algus läks visalt, esimesed roobitsatäied veeresid asu leidmata mööda pangepõhja, siis hakkas tase aegamööda kerkima, pealt näis marju alati olevat rohkem, kui kumas läbi pangeseina. Too kuma ei petnud. Pang oli kollane, pehmest plastikust, millele jäid kergesti kriimud, millest mustikamahla ka korraliku pesuga välja ei saanud. Minu roobits, mu „kombain“, oli roostetähnilisest plekist, selle piid kippusid pisemaid marju vahele võtma ja selle punker oli pealt lahti. See oli paremuselt teine. Parim roobits oli muidugi suurel vennal, kah plekist, aga moodsam, ehk isegi tehasetoode, roheline, pealt kinni ja klapiga, mis marjadel punkrist välja veereda ei lasknud. Küll võis ärritada, kui ta kuskil kaugel selle klapiga lõgistas – jälle roobits täis, jälle valab välja, aga minul alles… mis ta siin on, veerand pange. Ma ei olnud nii kiire kui tema. Ja rohkem kui korra valetasin, et ajasin ämbri vahepeal ümber. Aga sellegipoolest olin ma kiirem kui paljud, kes korjasid näppudega. Nemad, enamasti mutid, kiitsid õhtuti kokkuostjale oma puhtaid ja terveid marju ning sõitlesid „kombainereid“ metsas, kui peale sattusid. Halasid suurest kadedusest, et teeme mustikataimedele viga, lubasid kaevata. Mida iganes. Räägin seda nii enesekindlalt, sest guugeldasin just praegu: õige tehnika korral ei tee roobitsemine mustikataimele mingit häda. Muidugi oli meil õige tehnika! Aga nõukogude ajal, vaatan, oli see tõepoolest keelatud. Ja ka meil, postsovjettidel, oli toona sabin sees. Kui mutid kaebavadki? Aga kuhu? Mõnele veel kõrgemale instantsile kui ema ja isa?
Roobitsaga sattus marjade sekka sodi, seda küll, aga kokkuostuauto saabumise ajaks olid ka minu marjad kõigest ülearusest puhtad. Leiutasin väikese konveieri, mis aitas marjad kodus kiirelt ja muserdamata prahist puhastada. See koosnes rennist, millesse mustikaid tasahaaval valada, ja lauaventilaatorist, mida renni kohal edasi-tagasi liigutada. Lihtne ja tõhus.
Õhtul, kui magama läksin, veiklesid marjad mustade tulukestena silmalaugude taguses pimeduses. Neid oli palju, nii palju. Ja kui palju neid kõigist pingutustest hoolimata veel metsa maha pidi jääma! See oli ränk mõte. Ahnus oli suur.
Kultuurmustikaid, neid mustikalõhnaliste kosmeetikatoodete maitsega marju olen ma korjanud korra elus, ühes Tartu-lähedases talus, kus need tänu igakevadisele võsalõikusele olid vallutanud hiiglasliku territooriumi. Olevat levinud ka metsa alla talu maadelt väljas. Suured ja vahased, justkui viinamarjad kobarates tihedalt koos. Teepervel parkis kümneid autosid, marju jätkus kõigile – mine aga ja korja ja pärast maksa kinni. See käik oli sügavalt demoraliseeriv. Noppisin paari tunniga sama koguse, mille olin kunagi metsas roobitsenud päevaga.
Mu suhe mustikatega, niisiis, on instrumentaalne, see põhineb objektiivsel ja ühepoolsel kasul. Kuid selle kõrval ei saa ma mainimata jätta meelerõõme, mida mustikas on mulle pakkunud ise – niisama ja moosi või kissellina, piimaga või ilma, parem siis juba piimaga. Minu lemmikmaitse: mustikad piimaga. Lemmiklõhn: mustikad piimaga. Lemmikvärv: mustikad piimaga. Muide, võib juhtuda, et kohtad metroos ühte naist, kes kaugelt, vaguni teisest otsast, näeb välja nagu mustikad piimaga. Ja et ta jääb sulle meelde.
Jõhvikad
Jõhvikal käimine eristub teistest marjaretkedest märkimisväärselt. See on tõsisem, ürgsem ja pidulikum. Jõhvikal käiakse isaga, kes tühja-tähja peale kunagi aega ei raiska. Ning et jõhvika-aeg on juba kooliaeg, tuleb selleks planeerida eraldi nädalavahetus, passida kuivemat ilma, arutada logistikat ja vaadata, et maha ei jääks ükski sõber, sugulane või hõimlane, kel endal rattaid all ei ole, aga kes peab tingimata rabas käidud saama, nui neljaks. Emapoolsete sugulastega käiakse Laevas, isa sõpradega Emajõe Suursoos.
Eriline on juba rappaminek ise. Teekonda alustatakse varavalges, sügishommikuses rõskuses, võileivad on valmis, magus tee termoses tõmbamas. Panged, mannergud ja seljakotid laotakse paadipärasse või villise „pakiruumi“, miskipärast on mul tunne, et olen vanaema ja teiste memmede seltsis rappa loksunud ka veoauto kastis. Esimene käik Laeva on pettumus, demüstifikatsioon. Vähemalt aasta ehk isegi mitu enne seda olen ma kindel, et sinna sõidetakse laevaga, mõne Vanemuise või Lermontoviga, mis Tartu ja Pihkva vahet käivad. Vahest isegi Raketaga! Ei, Raketaga mitte, see on liiga kiire, ei sobiks jõhvikaraba õilsa lihtsuse ja vaikse suurusega (Winckelmann). Kujutasin ette, kuidas kõrgetes kummikutes memmed, rätid peas, seisavad laevareelingul ja seiravad aeglaselt mööda libisevat maastikku. Jõgi on sirge ja kitsas, laevast õige napilt laiem, ilmselt polegi ta õieti jõgi, vaid kanal või kraav, spetsiaalselt jõhvikalistele rajatud taristu. Vanatädi Olga või vanatädi Olande, emb-kumb neist, tõstab käe, memmed nõustuvad autoriteedi hinnanguga. Siin on hea koht, võib maabumissilla mättale toetada ja marjulised rappa laiali lasta.
Aga tutkit, brat, polnud seal mingisugust laeva. Ja nimelt sellepärast on kõik õigemad ja väljapeetumad jõhvikaretked pärit hilisemast ajast ja Emajõe Suursoost. Sest sinna sõideti tõepoolest laevaga, või olgu, mootorpaadiga, meie oma helesinise Progressiga.
Paadi ankrusse heitmiseks on üksainus koht, ebatavaliselt suur pajupõõsas Koosa jõe kaldamudas suudmest vast kilomeetrike edasi. See on üksiti maamärk, mille saab tagasiteel orientiiriks võtta. Jõe äärest tuleb sumbata läbi tarnade ja kasevõseriku, ehk nii viissada meetrit, teekond, mis lapse jalgele on tunduvalt pikem, aga ei saa seda olla, kontrollisin just kaardilt, et Koosa jõgi käänleb Emajõega mingist hetkest enam-vähem paralleelselt, neid kahte lahutamas vaevalt poolteist kilomeetrit, mis jätab parimaks korjealaks ometi sadu hektareid, parasjagu maad, millel ekselda ja eksida. Kui teisel pool võpsikut kastesed ämblikuvõrgud silme eest ära pühid, avaneb hoopis teine pilt: kõrge turbaraba, määratlematu silmapiirini lainetav samblaväli. Raba on põhjatu, nagu vanarahva hirmujuttudest teada. Vertikaalses plaanis siinne paik seda ei ole, laukaid ei leidu, muidu isa meid vist kaasa ei võtakski. Küll aga on see raba põhjatu horisontaalselt. Tal puudub tagapõhi, õigemini sügavus – foon on otse pupillide pinnal. Parallaks, kaja või peegeldus, kõik need ja muud vahendid, mille abil selgepiirilisemas ruumis distantse saab hinnata, mille abil me neid hindame, ilma et seda endale teadvustakski, veavad siin alt, annavad järele, eriti pilvise ilmaga, kui pole ka varje, mis ruumi pinnalt välja rebiksid.
Samm on pehme ja kõlatu, jalge all isegi ei lirtsu, üksikud kidurad juurteta männid võivad olla meetri, paari või kolme meetri pikkused, eemalt pole võimalik seda öelda, kui just mõni marjuline nende kõrval ei kooguta. Lisagem olfaktoorse faktorina õhus rippuv sookailulõhn ja ma tõesti ei kujuta ette, kas Deleuze ja Guattari saanuksid unistada veel siledamast ruumist (l’espace lisse). Aga nemad seda ei maini, sest nad pole Emajõe Suursohu sattunud. Jäägu ka siin kõrvale nomaadlike rabamaastike rahvuslik ja kultuuriline tähendus – eesti ajalugu ja kirjanduskaanon on neid lugusid täis –, mõelgem pigem juba otse, n-ö fenomenoloogilisest vaatest, üksiku marjulise mätta otsast, kes kauema küürutamise järel selga on sirutanud, hetkelise vere-rõhulanguse või asendivertiigo uimas oma taguotsa turbamättale toetanud ja nüüd juhmil ilmel töntsi pilguga ainiti tühjusse jõllitab. See pilk pole tegelikult tönts, ta lihtsalt ei fokuseeri, ei leia pidet. Temas on korraga tekkinud küsimus: kus ma olen? Ja kui nüüd säärane küsimus vastust ei leia, siis, ma mõtlen, ei ole marjulise peakolu filosoofilise ettevalmistuse puudumise kiuste kaitstud ka küsimuste eest nagu „kes ma olen?“ või koguni „kas ma olen?“.
Säärase oluseisu tõenäosus sõltub muidugi ka marjulise igapidisest vastuvõtlikkusest. Võib-olla ei satugi ta eksistentsiaalsesse limbosse, võib-olla lihtsalt rahuneb, lõõgastub, puhkab. Memuaristikal (mida siinne endast kujutab, pole parata) iseenesest on vanainimese maik. Veelgi vanainimeselikum oleks ennast mälestusi heietades korrata. Mida head soo minu isaga tegi, sellest võib põgusalt lugeda raamatust „Puu põndakul“.
Olen sel napil psühhograafilisel retkel peaaegu unustanud, mispärast rappa üldse on tuldud. Mida otsima, eks ole? Egas ometi iseennast?
Jõhvikalkäigu tõsiduse, nagu öeldud, määrab isa hoiak ja ettevalmistus. Pluss veel mõningad märgid isa keelekasutuses, mis sisendavad aukartust, viidates ammusele paikkondlikule traditsioonile. Jõhvikad on isa keeles kuremarjad, nad pole väiksed ega suured, vaid peenikesed või jämedad, ning nende mõõduks käe otsas kaalutuna on puud või pool puuda, mitte nii ja nii palju kilosid või liitreid.
Kui seda tõsidust respekteerid ja väga ilule ei lähe, võid asja ka üsna vabalt võtta. Peaasi, et oma ära teed. Mingit isiklikku sooja suhet pole mul jõhvikatega kunagi olnud. Ainult mannavahtu ei kujutaks muude marjadega ette. Aga selleks piisab paarist peotäiest.
Toredad nad muidugi on, nagu kroonijuveelid oma sametpatjadel, imepeenikeste jõhvide otsas. Hüva, seal on puitunud varred ka taga, aga siiski: kas Eesti loodus tunnebki taime, mille viljad moodustaksid biomassist nii suure osa? Kui ei teaks, arvaks tegu olevat mõne hiilgava eugeeniku aretustööga. Aga ei, taevas ise on tahtnud, et nii oleks. Ja sina, inimene, ole tänulik, et on – et on jõhvikad ja vaarikad ja mustikad, eriti mustikad. Ja ära liiga palju küsi.
