Kui üldse, siis enamasti tuntakse taimi nende õite järgi, lehtede ja tõusmete järgi teatakse vähe. Muide, kimalased oskavad taimi ära tunda juba enne õitsemist. Kuid nii nagu putukailgi pole alati olulisim mitte valmik, vaid vähem tuntud vastne, nii ka taimedel on rohelised lehed füsioloogiliselt olulisemad kui õied. Taimede mõistmisel ongi viga vaadata neid inimese mõõdupuuga. Oodata silmi, suud, närvisüsteemi, aju, põgenemist ja nähtavat käitumist ning seda nägemata järeldada intelligentsuse puudumist. Taimede eripära ei seisne mitte selle kõige puudumises, vaid teistsuguses eksistentsis. Taimel pole silmi, kuid fotoretseptoreid leidub üle keha; pole kõrvu, kuid vibratsiooni tajutakse mehhanoretseptoritega jne. Loomal koonduvad meeled elunditesse, taimel hajuvad üle keha.
Järgnev on üks tee taimede teistsuguse, loomadest eristuva intelligentsuse avastamisele, kus teema rikastamiseks valitud ja esmalt pulpfiction’likuna näivad episoodid koonduvad loomse individualismi ja taimse kollektivismi lõime ümber. Taimede ja loomade tuntumate väliserinevuste asemel – lilled vaasis-potis vs lemmikloomad toas – tuuakse välja mõnevõrra vähem tuntud aspekte.
Taimed löövad massiga – kuigi taimeliike on vähem kui loomaliike, näeme taimi kõikjal, kuhu vaatame. Kogu Maa biomassist moodustavad taimed ligikaudu 80%, veelgi nähtamatumad bakterid 15%. Loomi on umbes 0,4%. Kogu elu sõltub taimedest. Isegi merede ja ookeanide toiduahelates võimutsevad taimtoiduahelad. Samas metsades annavad otsesed taimtoiduahelad üllatuslikult vähem kui taimsel puidukõdul põhinevad laguahelad. Kui elumaja metafoori kasutada, siis ei oleks taimed tapeedist taust, vaid maja ise, biosfääri infrastruktuur. Taimed on ilmselgelt kosmiline ühenduslüli Maa ja Päikese vahel. Taimede fotosünteesi tulemusel loodud maailm on loomadele seega eelkõige taimeaed, kus taimed on loomade aednikud ja meie ise kujutame endast üht taimede toodet. Taimed, mitte inimesed, koprad jne, on esmased maastikuarhitektid. Taimed jäävad ka meist kauemaks, veel umbes 1,4–1,9 miljardiks aastaks, enne kui Päike kütab Maa peal temperatuuri 65 °C-ni, mis saab taimedelegi fataalseks.
Taimed ja loomad on elu alusmehhanismidelt sarnased, kuid oma kehaehituselt ja elustrateegialt väga erinevad. Loomad on suunatud sissepoole, kus keha toimib keskse juhtimise ja siseorganite (aju, süda, kops, magu) koostöö kaudu. Taim seevastu elab rohkem pinnal: leht, juur ja vars on pidevas kontaktis valguse, õhu, vee, mulla ja naabritega. Tänu lehtede suurele assimileerimis- ja juurte imamispinnale võib öelda, et puul on „suu“ iga lehe- või juureosakese pinnal laiali. Ainuüksi see juba kompenseerib tema liikumisvõimetust loomadega võrreldes. Ühe puu pinnad kokku annavad välja sadade sinivaalade summaarse suu-ava ja moodustavad ala, millest paljude putukate jt väikeloomade liikumine elu jooksul kaugemale ei ulatugi.
Taimed erinevad loomadest unikaalse „kahes maailmas“ elamise poolest – elades korraga maa all ja maa peal. Kusjuures enamik massi asub ja enamik aega veedetakse maa all, nagu teevad mitmeaastased rohttaimed talvel. Lisaks toimub maa all ühe trühvelõie õitsemine, maapähklil viljade valmimine, ussilõksul putukate püüdmine, kolmiklilled aga veedavad seal enne tärkamist 7–20 aastat. Ka mõnel kannikesel tekib avanemata õisi mulla piiril. Teised, nagu epifüüdid, mulda ei jõuagi. Maa-alune konkurents on „leebem“ kui maapealne. Taimede piir iseenda ja ümbruse vahel on hägusam, taim ei lõpe teravalt oma kasvukoha servas. Lehed, juured, seenemütseel ja naabertaimed moodustavad pideva eluruumi. Erinevaid mikrobioome kõrvale jättes on looma puhul lihtsam öelda, kust keha algab ja lõpeb.
Taimedele omistatud liikumisvõime „puudujäägid“ tulenevad ka meie looduse tajumise ajaskaalast. Kui me näeksime aeglasema kaadrisagedusega või elaksime kauem, siis tajuksime taimi kiiremate ja muutlikumatena, samamoodi nagu meie näime aeglased kiilidele, parmudele jt kiire tajuga loomadele. Pöörleva lülikauna lehti näeme siiski niisamagi pöörlemas ja bambust pikkust viskamas. Nädalases ajaraamis ei imesta keegi muruniitmise vajaduse üle ning suvises ajaraamis tomatite, kurkide ja õunte tekke ja valmimise üle.
Intelligentsust mõistetakse mitte ainult inimesele omase eesmärgipärase mõtlemisena, vaid organismi võimena tõhusalt toimida, planeerida, probleeme lahendada, õppida, mäletada ja keskkonnaga kohaneda. Organism ei reageeri mitte objektiivsele maailmale, vaid oma tajude ja mõjude jakobvonuexküllilikule omailmale.
Taimedel on teistsugune, hajus kasvupõhine intelligentsus. Taimede intelligentsuse küsimus algab sellest, et neil ei ole loomadega võrreldavat aju, mis aga ei tähenda, et neil puuduks infotöötlus. Sarnasus loomadega seisneb signaalide vastuvõtmises, töötlemises ja neile vastamises. Erinevus seisneb selles, et nende intelligentsus ei ole seotud tsentraalse aju või närvivõrguga. Taim ei „mõtle“ peaga, vaid kogu kehaga. Taim ei töötle infot „ühes“ ajus, vaid koemehaanika, hormoonväljade, veepotentsiaalide, kaltsiumilainete, elektriliste impulsside hajussüsteemides, kus info muundub kasvuks ja muudeks reaktsioonideks. Taimede keha on modulaarne. Kui üks osa hukkub, siis kannavad sama funktsiooni edasi teised olemasolevad ja juurdekasvavad kehaosad. Loom mõtleb ja siis liigub, taim liigub ja sellega „mõtleb“ –
tegutsemine ja „mõtlemine“ on lahutamatud. Oks, võsu, leht, pung ja juur ei ole lihtsalt organid, vaid teatud määral iseseisvad funktsionaalsed üksused. Samal põhjusel ei koondu taime organid nii nagu loomadel selgepiirilisteks, keskse juhtimisega elundkondadeks, vaid tegelevad korraga paljude ülesannetega.
Vaatamata nähtava närvisüsteemi puudumisele otsitakse taimel olulisi sõlmpunkte. Kui otsida närvisüsteemi funktsionaalset analoogi, siis juurekael on maa-aluse ja -pealse maailma piiril oleva kogu elu püsiv kehaosa, kus kohtuvad vastassuunad ja -signaalid. Sealsete puidu- ja niinekimpude üleminek varrest juurde esineb mitmesugustes kombinatsioonides. Spekuleeritakse, et taim võivat oma „strateegilise koordinatsiooni vahevõrgu“ peita sinna, kuhu herbivoorid kõige harvemini hammustama satuvad – samas kui loom kannab aju peas, nähtaval ründeulatuses. Idanditena esineb ka erandeid, tammel ja sarapuul juurekael taandareneb, jättes idulehed maa alla, keerdviljakul „sureb“ üks idulehtedest koos juurekaelaga.
Darwin pakkus välja juure ajufunktsiooni analoogi, kus juuretipu üleminekutsoonis kohtub palju signaale. Juuretipu sensoorsest kasvusõlmest jõuab info üle kogu juurestiku, moodustades keerulise võrgustiku. Juurestikus võib olla kümneid miljoneid juuretippe ja miljardeid juurekarvakesi. See on peata mõtlemine. Mis ei tähenda, et juurteta veetaimed – väikseim õistaim lemlik ja karnivoorne vesihernes või parasiitne võrm – oleksid „lollid“, vaid juure funktsioon on kandunud lehte või mujale. Eks inimese närvisüsteemgi lahtiharutatuna meenutab ilmekalt kaheidulehelise taime sammasjuurestikku, kuid samastamiseks ei piisa visuaalsest-strukturaalsest sarnasusest – funktsionaalses võrdluses hakkab analoogia logisema. Inimese ajul on teinegi asukohast tulenev puudus: iga aju osa, mis kannab spetsiifilist ülesannet, võib peavigastuse korral ohtu sattuda, samas kui ilma nähtava juhtimiskeskuseta taimejuurestikul on funktsioonid jaotunud suure hulga korduvate moodulite vahel nagu internetis.
Midagi jääb ka ülespoole, kus võrse tipp ehk latv toimib füsioloogilise „juhtkeskusena“. Latv toodab auksiini ja annab ülejäänud puule teada, kuidas kasvada. Seni kui puud juhib „kasvumõistuse“ hormoon ladvast, alluvad teised osad selle kasvukorrale. Okaspuudel on see juhtimine eriti range ja nende kuju on kirikutorni moodi kooniline. Lehtpuud on oma kumeruste suhtes vabameelsemad. Tipu pügamisega kaob „tipumõistus“ ja vohama hakkab tagaots. Samas ei jää taim „peata“, tipuhormooni tasakaalustab tema vahekord maa-aluse hormooni tsütokiniiniga – need toimivad vastastikku, tipp mõjutab juuri ja juured tippu. Ülejäänud hormoonitarkus – kes pidurdab, kes venitab, küpsetab, kaitseb jne – on üle keha hajali. Üheskoos „vaieldes“ – pidurdades ja võimendades – toimetavad mitmed lokaalsed hormonaalsed „otsustuskeskused“.
Oleme iseenda kehaehituse vangid, kui arvame, et just aju ja närvisüsteem välist informatsiooni ammutades loovad toimimiseks vajaliku maailmamudeli. Elu on tegelikult iseennast pidevalt säilitav ja taastootev protsess ning elamine ise (keskkonna) tunnetamise protsess, kus iga organism reageerib maailmale omamoodi, vastavalt oma ülesehituse erinevustele. Tunnetamine ei tähenda tingimata mõtlemist. Õppimine ja mälu on võimalikud ka ilma närvisüsteemita. Tunnetus sünnib tegevuses – enda pidevas säilitamises ja taastootmises (autopoiees). Närvisüsteem on vaid üks maailmas toimimise viis, taim saab sellega hakkama teisiti. Taimesisesed sõnumid liiguvad ilma keskse juhtimiseta. Sellegipoolest närvisüsteemi ja aju analoogide otsingud jätkuvad.
Taimede keerukat käitumist-kohanemist on näha taime ja putuka suhetes. Osa liaane eksitavad röövikuid vibratsioonimimikriga. Toomingas jagab kannatlikult esimesi lehti võrgendkoile, et juulis puhtalt lehelt jätkata – hundid söönud ja lammas rahul. Tääkliilia karistab liiga ahneks läinud tolmeldajaist liblikaid, kes ka munevad samale taimele. Ta tolereerib „munemishaavade“ arvu loendades seda, et liblikavastsed osa seemneid ära söövad, ja katkestab ülemääraselt koormatud õie arengu, varistades õie maha. Karnivoorsetest taimedest kobra-kanntaim või kleephein võivad ühtesid putukaid süüa ja kasutada teisi tööjõuna – sipelgaid valvuritena või putukaid köögi abitöölistena, püütud söögi eeltöötlejatena. Sipelgamugul ehitab teda kaitsvatele putukatele elamispinna. Orhideedest trihvelkivikute isasõite tolmukatelt kleepuvad õietolmukamakad ehk polliiniumid pakikulleritaolise tolmeldaja, nimelt orhideemesilase kindlale kehaosale, emasõite ehitus aga võimaldab neil korjata see pakk üles orhideemesilase õigelt kehaosalt. Sõnnikumardikaid petetakse lausa sõnnikut meenutavate seemnetega. Mitmed tubakaliigid keeravad päevase lõhnareklaami vaiksemaks ja avavad öösel keemilise „raadiojaama“ just pimeduses lendavatele surulastele. Taim võib putukale olla kõrtsmik, kinnisvaraarendaja, logistik, vangivalvur, kokk, apteeker, reklaamijuht, petis, maskeerija ja tööandja. Taim ei pea loomade mõjutamiseks olema ise nende moodi kiire ja närvisüsteemiga varustatud. Piisab, kui ta suhte ära tunneb, teist enda hüvanguks ära kasutab.
Taim võib olla otse või kaude ka kiskja. Et taim lihatoiduliseks kuulutada, peab ta täitma teatud tingimusi: meelitama loomsaaki, selle kinni püüdma, saagi seedima ja omastama sellest saadud toitaineid. Samas võib valge mänd olla lihasööja kaude, ökoloogiaga: ta maksab seenele süsinikuga, et seen halvaks hooghännalisi putukaid ja annaks taimele nende lämmastikku. Selline käitumine hägustab piiri taime ja looma, tootja ja tarbija, passiivse ja aktiivse vahel.
Taimedel on täheldatud ka ennustavat käitumist. Kinnitamata andmeil võivad herned õppida seostama õhuvoolu valgusega, lastes ennast petta õhuvoolu poole kasvama ka ilma valguseta. Samalaadselt kasutavad metsmaasika tütartaimed eelnevat kogemust – olles õpetatud tundma varju toitainerohkust, suunavad nad uusi võsusid ennetavalt varju poole kasvama. Riis suudab vihma tulekut ette tajuda ja soodustingimusi kiiremaks idanemiseks kasutada. Selline käitumine ei tähenda teadlikku planeerimist, kuid taim ei ole ka passiivne objekt. Ta kogub infot, säilitab varasemat ja kasutab seda järgmiste reaktsioonide kujundamisel.
Taimede intelligentsuse idealiseerimise kõrval tuleb ettevaatlik olla ka loomade intelligentsuse idealiseerimisega. Loomadki ei tegele enamasti probleemide lahendamise ega eesmärkide püstitamisega, vaid liiguvad enda omailmas sisendtaju märkide ja neile järgnevate mõjutegevuste vahel.
Olenemata sellest, kas organism on taim või loom, järgivad elusvormid ühelt poolt matemaatilisi geomeetriaid. Putukatest ilmuvad tsikaadid algarv-aastatel (nt 13, 17). Taimede juures paistavad need samuti hästi välja: lehtede asetus varrel päikesevalguse varjamise vähendamiseks (füllotaksis), Fibonacci jada seemnespiraalides, fraktalid juurestiku ja võra hargnemismustrites, lehtede kontuurid ja kasvuvormid. Taime võivat matemaatiliselt kirjeldada kuue valemiga.
Paljud keerukad käitumised on kaasasündinud. Putukad võivad normaaltingimustes käituda arukalt, kuid juhuslikes tingimustes vaistlikult, arutult ja masinlikult. Putukate tarku, keerulisi ja näiliselt mõtestatud tegevusi saab sageli lahutada järjestikusteks refleksideks. Kuid pidagem meeles, termiit sünnib osaks süsteemist, mis suudab ilma arhitekti ja profitööriistadeta püstitada insenerlahendustega kõrgehitisi ja toimetada stigmergilise enesekorraldusega hierarhilises sotsioloogilises keskkonnas, milleks inimene valmistub ja õpib aastakümneid. See poolprogrammeeritus ei ole „jumala poolt antud“, vaid evolutsiooniline aeglane õppimine: põlvkondade jooksul kinnistunud geeniregulatsioonide, abiootilise ja sotsiaalse keskkonna koosmõju.
Samas ei ole loom robot, vaid sündimisel „poolprogrammeeritud“ organism, mis lihvib ja täiendab iseenda tarkust sünnipäraste eelduste, arenguliste muutuste, õppimise ja keskkonnakogemuse koosmõjus. Nagu sportlastel: saavutus tuleb osalt kaasa saadud andest, enamalt jaolt aga on välja higistatud treeningul. Taim on justkui elav IT-süsteem: ioonpotentsiaalid ja epigeneetika mälu; vanus, veeseisund ja stressitase, olekuautomaadi hetkeseis; retseptorite tagasisideahel; juuretippude ja õhulõhede lokaalne edge-computing; stressipraimingu nihutatavad masinõppe kaalud; modulaarse keha hajussüsteem; ning keerukas tervikkäitumise multiagentne süsteem – tehisaru kirjeldus. Loomade mõõdupuu kehtib taimedelgi, ka taim ei ole masin. Taimefüsioloogia selgitab riistvara, mitte toimimisalgoritme – „masinisti“. Bioloogiat ei saa taandada üksnes füüsikale, keemiale jne. Bioloogilise elu kirjeldamine vajab üksteist täiendavat polüteoreetilist lähenemist.
Diderot märkis juba 18. sajandil, et ühelt poolt mõnel loomal puudub nii arukus kui ka liikumisvõime ja teisalt võivad taimed ilmutada loomadele sarnast käitumist – piir taimede ja loomade vahel ei olevat alati selge. Kuigi loodust käsitleti pikalt masinana, kritiseeriti juba varakult vaadet, nagu oleksid loomad hingetud automaadid.
Arusaadavalt jagavad kloonsete Tšiili maasikate või lõikheinaliste kaislate ühendatud osad omavahel ressursse. Kuid kolooniana kasvav sarvsõnajalg võib käituda nagu allüksustega ettevõte: üks osa tegeleb rohkem toitainete hankimisega, teine vallutab uusi kohti ja kolmas panustab paljunemisse – tööde ja ülesannete jaotus sinna, kus neid tulusamalt lahendatakse. Päevalillepõld ei tee üht suurt ühisotsust, kuid peab pidevat kehakeelset läbirääkimist, kus kõik nihelevad natuke, et seejärel olukorda seedida, kuni valgus jaguneb kõigile mõistlikult – täpselt nagu sipelgapesa tarkus ei asu ühes juhis, vaid paljude väikeste reaktsioonide summas. Kooslustes käituvad kõrbepõõsad puu-seemikute „lapsehoidjatena“ ja sügavjuureline stepitaim kolmehambuline puju „kaevupumbana“ pindmisele mullaelustikule. Domineerivad taimed kujundavad alluvate nišše ja koguproduktsiooni.
Taimede tegelik bioloogia on osutunudki palju mitmekesisemaks, võrgustikuliseks. Taimede sugulist paljunemist ei saa kujutada ühe isase ja ühe emase suhtena (1 : 1), vaid mängu tuleb seks mitmete, sh ka samasooliste partneritega. Üks õis võib võtta vastu õietolmu kümnetelt erinevatelt isastelt ning ise saata oma õietolmu sadade teiste õite emakasuudmetele (N : N). Niisamuti ei ole taim või puu alati üks püstine tüvi. Taime horisontaalne ja keskosata risoom paneb mõtlema uut moodi – võrgustikuliselt. Risoomi iga sõlm võib kasvatada uue haru, iga haru võib hakata omakorda iseseisvalt kasvama. Ühe osa läbilõikamisel jätkab ülejäänud võrgustik rahulikult elu. Nagu kala- või linnuparv või mesilaspesa – keegi ei juhi süsteemi, kuid ometi liiguvad kõik üllatavas kooskõlas.
Oma paiksuse tõttu on taimed pidanud õppima naabritega koostööühiskonnana elama. Taimede läbipõimitus ümbrusega koos lakkamatu kasvu ja lagunemisega, metamorfooside ja modulaarse ehitusega erineb totaalselt loomakesksest Lääne filosoofiast, kus tähtis on kasvu peatumine täiskasvanuks saamisel, selgepiiriline identiteet ja indiviid. Kui loom on indiviidikeskne „kapitalist“, siis taimel ei ole „ise“ ja „teine“, „indiviid“ ja „kollektiiv“ selgelt lahus – taim on hipster, kollektiivne kommunist. Taim ei ole indiviid, taime olemasolu on läbipõimunud, zenlik „maailm on temas“ – olles maailma ühendaja, elupaikade looja, koosluse suunaja. Taime elu põhiühik ei olegi eraldiseisev keha, vaid suhe. Ehkki loomulikult ei ole hipsteridki ühetaolised, ning isegi sama liigi taimedel leidub püsivaid „iseloomuerinevusi“.
Astrid ja kuldvitsad kasutavad üheskoos mesilastele hästi mõjuvat vastandtoonides värvikooslust. Taimed kuulavad üksteist pealt, nii teiste taimede eritatavaid lõhnu kui ka tekitatud (heli)vibratsioone ja ultraheli, tajuvad neile langevat valgust, mille põhjal teavad, kes on nende naaber – sugulane, liigikaaslane, konkurent, kivi – ning mis toimub ja kuhu kasvada.
Mõnikord on mets üks taim, teinekord üks puu väike mets. Taimede ja eriti puude käsitlus viitab sellele, et tegemist pole alati üheainsa ja ainulaadse indiviidiga nagu loom või inimene, vaid mõnikord kokku liitunud indiviidide kogumiga. Pando haavametsa viiskümmend tuhat puutüve on üksteise kloonid. Teinekord kannab vana puutüvi eri okstes elu jooksul tekkinud somaatiliste mutatsioonide tõttu veidi erinevaid genoome, nii et üks indiviid on tegelikult geneetiline mosaiik. Kimääris võivad aga samas taimes koos eksisteerida eri päritolu genotüübiga rakuliinid.
Taimede ja seente mütseeli ühendused lisavad metsakoosluse võrgustikkusele veel ühe olulise kihi. Taimed on mütseeli kaudu ühenduses teiste taimedega. Nad kauplevad seentega suhkru, vee ja mineraaltoitainete vahetuskursi üle, ning võrgus esineb ka pettust. Jumikas varastab kõrreliste seenevõrgustikust fosforit. Surevast puust võib veel nooblilt liikuda süsinikku teistelegi võrgustiku osalistele. Kuid taime-seene suhe pole alati lihtne: mõnel juhul võib taim seene ära süüa-seedida, teisalt võivad ka rohelised taimed seenest suhkrut tarbida, kirjeldatakse ka robinhoodilikku rikkuse ümberjagamist. Superorganismi mõte ei tähenda roosat koostöömuinasjuttu, vaid keerukat turu, konflikti ja koostöö põimingut. Ainevahetust mõjutavaid aspekte ja varieeruvust on palju ning puud vahetavad toitaineid ka otse läbi mulla.
Siiski ei ole veel kinnitatud alust pidada tihedaid ökoloogilisi kooslusi gaialikuks kompleksorganismiks nagu emakest Maad tervikuna, tema taimekooslusi või inimühiskonda. Küll aga on puude ja seente ühist metsakooslust ning metsa ennast – vaatamata ligi sajandipikkustele vaidlustele – funktsionaalselt nimetatud superorganismi laadseks omamoodi mõtlevaks süsteemiks ehk tagasisidet töötlevaks ökosüsteemiks, võrreldavaks sotsiaalse inimkooslusega. Liigid on autonoomsed, kuid neist moodustuv taimkate on kontiinum, kus liikidevahelised üleminekud on sujuvad. Taimekoosluste uuringuid nimetati vahepeal tabavalt taimesotsioloogiaks.
Džunglit oma koostöö, järjepidevuse ja ühise eesmärgiga on peetud harmoonilise „botaanilise“ kollektiivi mudeliks. Olemata küll puhas tugevaima ellujäämine, ei ole mets siiski ka heatahtlik, vaid pigem thomasmore’ilik utoopia. Seal toimub konkurents, võitlus valguse pärast, on parasiidid, pettused ja surm. Ka hirm – naaberpuude lähedusest kõhedust tundev tamm kasvatab tüve lähedale suurte lehtedega mõttetuid oksapusasid. Kuid seal on ka kokkukuulumine, sõltuvus, vastastikune kasu ja koostöö.
Kui põllutaimi liiga tihedalt külvata, siis osa taimi sureb, kuid kogubiomass pindala kohta jääb samaks – konstantse saagi seadus. Samas avaldab liigirikkuse vähenemine mõju ka monokultuursetele põldudele: ühe liigiga kooslus on kui „kõrb“, oluliselt vähem produktiivne kui mitmeliigiline. Taimede intelligentsust ei saa vaadata ainult üksiktaime tasandil. Osa „mõtlemisest“ avaldub populatsioonis, koosluses, ruumilises jaotuses ja liikidevahelises koostoimes.
Taimede intelligentsus ei ole tingimata loomade omast väiksem, vaid teistmoodi. See on avatud, hajus ja kollektiivne, seepärast jääb ta meile sageli märkamata. Meie otsime silmi, suud ja pead, aga taim vastab lehe, juure, lõhna, varju, kasvu ja vaikusega. Isegi suu olemasolul poleks asi parem. Wittgensteini kombel öeldes: kui lõvi oskaks rääkida, ei saaks me temast ikkagi aru. Nii erinevad on meie liikide taustsüsteemid – omailmad.
