Kurjad mavkad,
õiglased Nemesised,
väsimatud käed ja südamed
Sõda on isegi tehnoloogiasajandil väga arhailine konstruktsioon, kus ühiskonnale meenuvad kiiresti vanad ajad ja traditsiooniline rollijaotus: sõdalane-päästja ning suguvõsa ja laste kaitsja.
Esimene roll on tavapäraselt meeste, teine naiste jagu.
Ukraina täiemahuline sõda esmapilgul nii toimibki, mehed mobiliseeritakse ja lähevad rindele – ehkki riigikaitse on igaühe põhiseaduslik kohustus, on spetsiifilisemad seadused asetanud selle kohustusliku funktsioonina meeste õlule –, samas kui naised sõidavad välismaale või sügavamale tagalasse, et päästa lapsed, olla toeks vanainimestele, hoolitseda haigete eest.
Kuid sõda Ukrainas algas juba 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, ja selle aja jooksul on kujunenud välja mitte üksnes vabatahtlikud liikumised, millest on ammu saanud Ukraina relvajõudude tuumik, vaid tähtsaks ja mõjukaks on muutunud ka veteranide ühingud, nende seas aktiivsena naisveteranide ühing.
Õieti juhibki Ukraina veteranide õiguste ministeeriumi naine – Natalija Kalmõkova, meditsiinitöötaja, rahvusvahelise heategevusfondi „Tule elusalt tagasi“ mänedžer, Ukraina veteranide fondi juht ja omaaegne soolise võrdõiguslikkuse kaitsja Ukraina maaväe juhtkonnas.
Isegi proua ministri kuivadest elulooandmetest võib välja lugeda omajagu infot naiste rolli ja soolise võrdõiguslikkuse kohta Ukraina juhtimisstruktuurides, kodanikuühiskonnas ja sõjaväes.
Ukraina relvajõududes teenivate naiste koguarv on praeguseks 68 000, neist üle 48 000 on tegevväelased, vahetult rindetegevuse tsoonis viibib ligi 5000 naisvõitlejat. Ja see on oluline näitaja, sest naised kirjutavad siiani alla lepingutele, lähevad vabatahtlikeks, õpivad sõjaväelisi erialasid, omandavad taktikalise meditsiini või sõjaaja logistika aluseid. Paljude taastusravikeskuste ja fondidega, eriti taastumise ja rehabilitatsiooniga, tegelevad samuti naised.
Aina vähem kuuleb väiteid nagu „Mida naised sõjaväest otsivad, tegelegu oma naisteasjadega, naisi on tarvis kaitsta“, kuid siiski ootas minu sõbranna Lesja Ganža, endine ajakirjanik ja kodanikuaktivist, pikka aega oma järge, et teda võetaks tõsiselt, et temagi võiks võtta osa territoriaalkaitsest. Lõpuks sihikindlus ja järjepidevus võitsid, Lesja sõdib alates 2022. aastast ja teeb seda siiani, kuna riik pole ära lahendanud demobiliseerimise probleemi.
Iseenesestki mõista on ka tagalas naistel omad kohustused ja rollid. Välismaal tegutsevad naised sageli eestkõnelejatena või algatavad selgitustööd, et partnerriigid Ukrainat ei unustaks; see hõlmab ka kultuuridiplomaatiat, kus selgitatakse, kes me oleme, millised on olnud meie pikaaegsed suhted Vene impeeriumi, Nõukogude Liidu, tänapäeva Venemaaga, milline oli meie roll selles „ühises minevikus“, millised me olime, millised oleme praegu, mille eest oleme kogu aeg võidelnud ja jätkame võitlust.
Meditsiini-, haridus-, infrastruktuuri- ja teenindussektoris on Ukrainas traditsiooniliselt naisi rohkem kui mehi, ja see on omaette katsumus: tagada vaenlase pidevate pommirünnakute ajal õppeprotsess, meditsiiniteenused, sotsiaalteenused, side, postivedu, ühistranspordi, raudtee, politsei, päästeteenistuse töö.
Aidata kohaneda inimestel, kes pääsesid välja ajutise okupatsiooni alt või rindelähedastest piirkondadest, Venemaalt vangistusest; inimestel, kes põgenevad sõja eest, jätnud kogu oma elu venelaste poolt varemeiks muudetud hoonetesse. Sageli tegelevad sellega piirkondlike omavalitsuste juhid, kohalike kogukondade liidrid ja lokaalsete algatuste eestvedajad, kelle seas on väga palju naisi, enamikul neist isiklik kogemus okupatsioonist, lahingutest, vangilangemisest, nad on sõjaväelaste abikaasad, emad, tütred ja õed.
Üks võimas Ukraina partisanide vastupanuliikumine ajutiselt okupeeritud aladel on „Zla mavka“ (Kuri mavka[1]), mis ühendab Venemaa okupatsioonivägede ja võimu vastu olevaid naisi. Nad tegutsevad ühtselt, tõhusalt ja ettevaatlikult, olles mitte ainult võitluse, vaid ka lootuse eeskujuks inimestele, kes on sunnitud assimileeruma vaenulikus keskkonnas, et päästa oma elu, vältida sunniviisilist küüditamist ja piinamist, millega ukrainlased ja ukrainlannad Venemaa poolt okupeeritud aladel igapäevaselt kokku puutuvad.
2024. aastal rääkisime süstemaatiliselt Ukraina naisliikumise rollist, sest tähistasime selle 140. aastapäeva.
Ma tahan siin nimetada mitu nime: Natalja Korõnska, Ljudmõla Dragomanova, Sofija Okunevska-Moratševska, Міlena Rudõnska ja teised märgilised isikud.
Ukraina naisliikumine arenes sünkroonis ülejäänud maailmaga, kuid siin olid omad väljakutsed ja eripärad. Ukraina alad olid jagatud Austria-Ungari ja Vene impeeriumi vahel, kuid ukraina naised mõlemalt poolt Zbrutši jõge suutsid luua tõhusa koostöö, andes muu hulgas välja esimese naiste kirjandusalmanahhi „Перший вінок“ (Esimene pärg), mis tänavu taasavaldati feministlikus kirjastuses Creative Women Publishing.
On ju praegu, kui Venemaa suunast ähvardab eksistentsiaalne oht, väga tähtis kellelegi meelde tuletada, ilmutada, üha edasi ja edasi anda neid meie vastupidavuse, sirgeselgsuse, võitluse ja toetuse suurkujude nimesid. Siduda ühte mitte ainult oma kaasaegseid, vaid ka meid ja neid, kes võitlesid ja hoidsid kokku minevikus.
Tähtis oli mõista põlvkondadevahelist sidet, mille võitlesid välja tollased ukraina naised, ja seda, kuidas naiste tegevuskava, naiste õiguste eest seismine kõlas algusest peale kokku nii inimõiguste agenda kui ka algatustega, mis toetasid rahvusliku kultuurilise identiteedi säilimist.
See ajaloosild, võimalus mööda seda liikuda minevikku, näha esiemasid, kes võtsid vastu väljakutse võidelda oma nähtavaks saamise, kuuluvuse, subjektsuse ning ühes sellega keele, kultuuri, Ukraina eest, annab jõudu, see punane lõng, mis meid seob, ei räägi mitte ainult võšõvankasse kodeeritud tähendustest, vaid ema nabanöörist, mis vastab küsimusele: kellest me pärineme, kellele me toetume ja mille eest me võitleme täna.
On selge, et seda meie esiemade lõnga ei lase käest ei mina ega minu õeskond. Naiste suurem aktiivsus ja suurem nähtavus tuli esiplaanile juba pärast 2013. aasta Väärikuse revolutsiooni.
Naised kaitsmas inimõigusi, naised ajakirjanduses, naiste toel loodud ja sageli nende najal püsiv vabatahtlike liikumine, naiste kasvav arvukus ja aktiivsus poliitikas tänu seadusandlusega kehtestatud valimiskvootidele, naised sõjaväes, naised äritegevuses, naisveteranide ja vastu tahtmist kolima pidanud naiste äritegevuse toetamine, võitlus seksismi ja seksuaalvägivalla vastu, naiste õiguste kaitse igal tasandil, tähelepanu naisekspertidele, kangelannadele – see kõik töötas objektiivselt selle heaks, et naised ei kaoks ära ega jääks meeste varju nende ajalooliselt väljakujunenud subjektsuses ja ilmses võimupositsioonis otsustusprotsesside sfääris.
Ja nüüd, kui räägitakse eelkõige taastamisest ja mälestamisest – sammust ja pilguheidust tulevikku –, võtavad poliitilised visioonid, arengukontseptsioonid arvesse naiste panust, naiste vajadusi, naiste kujundit, naiste kangelaslikkust, tugevust ja ohvrimeelsust.
Taastamisest rääkides on need vestlused ja lähenemisviisid võimatud, kui ei võeta arvesse, milline on ja saab olema meie ühiskond – ühiskond, kuhu kuuluvad eri vajadustega erinevad inimesed ja kus leidub terveid inimgruppe, kelle huve ning demograafilist olukorda tuleb arvesse võtta planeerides, kuidas hakkab kujunema elu purustatud või vene agressorite poolt sandistatud linnas või kogukonnas, kui saabub rahu või kui vaenlane on tõhusalt tagasi löödud.
2024. aastal, võttes arvesse ühiskonnasisest arutelu, esitas Ukraina Riiklik Mäluinstituut mälestamise kontseptsiooni, milles järgitakse tõe, avalikustamise ja professionaalse usaldusväärsuse põhimõtet ning tunnistatakse, et sõda algas 2014. aastal; laiapindse kaasamise, inklusiivsuse ja eetilisuse kõrval räägitakse seal ka võrdõiguslikkuse põhimõttest. Lubage mul tsiteerida mõtteid, mis on väga olulised naiste sõjakogemuse säilitamise ja meelespidamise seisukohalt:
„Sõjasündmuste täielikuks kajastamiseks, sõja tõeliselt üldrahvaliku iseloomu peegeldamiseks on oluline, et memoriaalobjektid ja -praktikad ei piirduks tähelepanuga üksnes sõjaväelastele (kuigi kahtlemata väärivad ennekõike nemad au ja austust). Tuleb teha pingutusi, et Ukraina sõjamälust ei kaoks tsiviilisikud, vabatahtlikud, põrandaalused ajutiselt okupeeritud aladel.
Kuna Venemaa sissetung oli hävitav praktiliselt kõigis eluvaldkondades, peab seda kajastama ka mälestamine, heites valgust eri sündmustele ja tegutsejate gruppidele. Kangelaslikkuse austamine võitluses agressori vastu on kahtlemata oluline. Kuid silmist ei tohi kaotada ka leina, kannatuse ja kaotuste inimlikku mõõdet, loodusele ja kultuurile tekitatud kahju. Sama kehtib visuaalsete kujutiste kohta – kogu sõda ja vastupanu ei saa esindada üksnes idealiseeritud, statistiliselt üldistatud meeste kuvandite kaudu, ignoreerides kaitsjate ja kaitsjannade tegelikku välimust ning kümnete tuhandete naiste, alaealiste ja eakate panust, kes osalesid kaitses, vastupanuliikumises, vabatahtlikus tegevuses. Nais- või meesveterani kuvandit ei tohi peale suruda üheainsa „õige“ visuaalse šablooniga.”
Mälestamise küsimus on tundlik ja ühiskondlikult oluline, juba praegu otsivad ajaloolased, inimõiguslased, kunstnikud, kannatanud ja nende esindajad eetilist mälukeelt, uusi kujundeid, selle mõtestamist, kuidas rääkida ja kuidas austada, eriti neid, kes on üle elanud konfliktiga seonduva seksuaalvägivalla. Sest seegi on sõja mälestamise, austuse, tänulikkuse, ajaloo ja sõjakuritegude küsimus.
Kui kõrvale jätta valu, surma, piinamist ja traumasid külvava sõja laastav tajumine, võib näha, kuidas ellujäänute võitlus ja toetus, nende hääled mõjutavad ühiskonnas toimuvaid muutusi. Ja siin tahaks rääkida muutustest suhtumises seksuaalvägivalda ja selle ohvritesse.
Ukrainas seisid nii ühiskonnas toimuvad protsessid kui ka õigusemõistmine kaugel kannatanukesksest lähenemisest, sageli ei usutud vägistamise ja seksuaalse ahistamise ohvrite sõnu, neid protsesse ja juhtumeid oli vähe, naisi ja tüdrukuid, kes julgesid sellega välja tulla, ei toetatud, neid kiusati taga, süüdistati riskikäitumises, laimamises, kannatustega liialdamises, neid kuulati mitu korda üle kõigis kuriteo üksikasjades, neid ei käsitletud inimese, vaid tõendusmaterjalina, teabeallikana, neid instrumentaliseeriti.
Sisuliselt pidi selleks, et sinu tunnistustele tähelepanu pöörataks, mitte ainult juhtunut kirjeldama, oma hinge pahupidi pöörama, keha väljanäitusele seadma, vaid ka tõestama, et sa oled teadlik ja sotsiaalselt vastutustundlik kodanik, kellel ei ole pahesid ega probleeme, et oled igas vallas parim, ideaalne ema, naaber, õde, tütar, abikaasa, õppur, töötaja.
Üldiselt võis ühiskonna suhtumise ohvrisse kokku võtta järgmiselt: sul oli soovimatu seks, aga see on ajutine häda, sa saad sellest kindlasti üle ja elad edasi, see on naise tavapärane kogemus, vaata, kui palju meid on, aga me kõik elame, sünnitame lapsi ja ei tee sellest probleemi, ei jää sellesse kinni; samas mees, kes sulle seda tegi, rikub oma elu ära, ta kaotab vabaduse, sina lähed oma eluga edasi, tema aga peab istuma vanglas sinu „ebaõnnestunud“ kogemuse, oma „vale“ teo pärast. Ja kõik see ei ole „õiglane“.
Selline suhtumine oli tingitud sellestki, et seksuaalvägivallast mõeldakse pigem läbi seksi kui läbi vägivalla prisma; see on aga väär lähenemine.
Naiste, hiljem ka meeste julged hääled, kes täiemahulise sõja ajal olid kannatanud vene okupantide seksuaalvägivalla all, aitasid kaasa muutuste algusele.
Õigussüsteemi viidi sisse kannatanukeskne lähenemine, kus ohvriga suhtlemise aluseks said tundlikkus, toetus, mitte traumeerimine, vaid usaldus.
Muutunud on ka meedia suhtumine, teavet hakati edastama taktitundelisemalt, võeti arvesse isikuandmete, turvalisuse ja inimeste eraelu kaitset, kes sellest kuriteost rääkida julgesid. See mõjutas ka üldist ühiskondlikku kultuuri, ise-oled-süüdi lähenemise juurest liiguti vähehaaval edasi, keskendudes pättidele, vägistajatele, piinajatele ja kurjategijatele.
Tänu ohvrite julgetele häältele ning õiguskaitse- ja meediaruumile ratifitseeriti Istanbuli konventsioon, mille varasemat ratifitseerimist olid takistanud vandenõuteooriad, õigeusu kiriku lühinägelik roll ja mõju ning kodanikkonna kergekäeline suhtumine koduvägivalda.
Kui aga ühiskonnale selgitati, et koduvägivald on Vene Föderatsiooni pere- ja ühiskondlik norm ning riiklik poliitika, mis muuhulgas tingib vene agressorite tegevuse ja Vene okupatsiooniväe taktika julmust, piinamist ja vägivallatsemist meie maal, siis vähenes koduse ja soolise vägivalla tolereerimine ukrainlaste hulgas märgatavalt.
Olen veendunud, et just nende muutuste tulemusel vallandati viimaks üks Kiievi riikliku ülikooli ajakirjandusprofessor, kes pikka aega lubas endale seksistlikku käitumist ja väljaütlemisi naistudengite aadressil. Seda kinnitavad tema sõnad intervjuus venemeelsele ajakirjanikule Oleksandr Šelestile selle kohta, kuidas välismaised rahuvalvajad, kes võivad Ukrainasse saabuda, aitavat „lahendada demograafilist probleemi“, nimelt:
„Kas kujutate ette, kuidas see lahendab demograafilise probleemi. On vähemalt nelikümmend tuhat rahakat naistenäljas meest, kes pole käinud rindel, vaid on üles kasvanud hüva Euroopa toidu peal. Ja on sajad tuhanded nälgivad ukrainlannad, kes pole mingil põhjusel jõudnud lahkuda, kelle mehed on kas sõjas juba tapetud või sandistatud.“ Need sõnad ei ärritanud mitte ainult tudengeid, vaid kogu ühiskonda.
Muutunud suhtumine seksuaalvägivalla ohvrite häältesse julgustab esitama avaldusi politseile, kaebusi oma õppeasutuses või töökohal ka neid inimesi, kes varem ei julgenud sellest rääkida, sest muretsesid klatšijuttude, hukkamõistu, tundetu suhtumise, ülekuulamiste ja kontrollimiste, ekspertiiside ja alanduste pärast, mis sedasorti lugudega sageli kaasnevad.
Ühiskondliku kultuuri muutumist, mis toimub palju kordi aeglasemalt kui seadusandluse muutmine, ei tohi alahinnata, ja see, et taolised muutused toimuvad, on naiste häälte teene.
Ukraina naisliikumise algusest on möödas 141 aastat ja Ukraina naised jätkavad oma rahva ajaloo kirjutamist nii rinnetel kui ka tsiviilelus.
Lõppeks oleme me tänu meie esiemade võitlusele haritud, koolitatud, võimekad, professionaalsed ja tegusad, oma valikute eest vastutust kandvad, kindlakäelised ja tugevad; meie pingutused aga aitavad me vaenlastele õiglaselt kätte tasuda, langenute mälestust austada, tulevastele põlvedele rahu tagada ja kultuurilist identiteeti tugevana hoida; me austame inimväärikust, naiste rolli ja kogemust ning hindame inimelu.
Me hoiame punast lõnga ja põimime Ukraina ajaloo Euroopa ajalooga, see hindamatu panus teeb selgeks erinevuse hea ja kurja vahel, loob moraalsed orientiirid ja väärikuse narratiivid ning hoolimata kõigist muredest ja valust pühitseb elu ja võidab surma. Need on väga olulised teod ja sõnad.
Ukrainakeelsest käsikirjast tõlkinud Ilona Martson
[1] Mavka – metsavaim, tegelane Ukraina fokloorist. Tlk.
