On terve hulk sotsiaalmeediakasutajaid, kes ei ole oma tuntust üles ehitanud viimistletud klantspiltidele, põnevatele kiire montaažiga seiklusvideotele ega üldiselt sotsiaalmeedias levinud positiivsusnormile. Vastupidi, nad on otseülekannetes ehk laivides purupurjus, kaklushimulised või hoopis abitult lalisevad.

Akadeemilistes käsitlustes nimetatakse selliseid sisuloojaid sotsiaalseid norme rikkuvateks mõjuisikuteks, ajakirjanduses on antropoloogipilguga Mikk Pärnits nimetanud neid joodiklaiveriteks. Kunagi oli populaarseim platvorm Facebook ja sealne massigrupp „Eestlaste kolmnurk“, tänaseks on oma elu eksponeerimisega raha teenida soovivad isikud liikunud TikTokki. Normi rikkuvaks tegevuseks ongi tavaliselt see, mida sotsiaalmeedias ei näidata ega tehta – näiteks alkoholi tarbimine, füüsiline vägivald, vihakõne, solvamine, diskrimineerimine ja ropendamine.

Põhimõtteliselt on tegemist struktureerimata reality’ga – istub inimene maha, paneb käima TikToki laivi, korgib viinapudeli lahti ja striim võib alata. Kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab – kas ees on ootamas kuuetunnine kurva elusaatuse pehmekeelne kirjeldus, kahe viinanina füüsiline kaklus või taustal nutvate laste palved laiv lõpetada ja politsei külaskäik. Kiiresti võib koguneda sadu või tuhandeid vaatajaid, kes elavad vestlusaknas toimuvale aktiivselt kaasa. „No võta ikka punnsuutäis!“, „Rõve sitapeldik ikka, koni ka ees“. Auditoorium ei pruugi küll oma sõnades toetav olla, kuid toetab seda tüüpi sisuloojaid oma tähelepanu ja reaalsete raha- või alkoholisutsakatega („dona“, saadetakse näiteks taksoga).

Miks sellist sisu jälgitakse? Ühelt poolt on tegemist šoki-farmerlusega – vaatajad ahmivad õhku, sest sellist sisu ju tavaliselt ei näe. Kõik, mis meis tugevaid tundeid tekitab, on aga tähelepanumajanduses väga väärtuslik, sest see hoiab meid platvormidel pikemalt kinni, paneb reageerima ja sisu edasi jagama. Sisu moraalne või esteetiline väärtus on teisejärguline. Järgnev sõnasõnaline transkriptsioon ühest striimist näitab, et mõtteselgus ja analüütiline sügavus ei pruugi olla seda tüüpi sisuloojate jälgimises oluline:

„Türa mida ma räägin siin nahhui. Ole vait nahhui. Türa oled piider jah nahhui. Oi pljät. Vana munn nahhui. Mida sa haugud siin nahhui nah nahhui nah suka nahhui pljät raisk.“

Rohkem näiteid leiab lugeja Angela Kitse bakalaureusetööst „Tumedad osaluspraktikad normi rikkuvate Eesti TikToki mõjuisikute ja nende auditooriumite näitel“ (2024).

Kindlasti motiveerib tuhandeid jälgijaid ka allapoole suunatud sotsiaalne võrdlus. Mu elus võib olla palju asju valesti, aga no vähemalt ma ei ole ju SELLINE! Kahjurõõmtuumtundena ehk teiste valust, häbist ja kannatustest saadav nauding tundub olevat tänase sotsiaalmeedia tumedate osaluspraktikate mootor.

Läbutiktokkerite jaoks on aga tegemist teatud mõttes finantslõksuga – kui publik sellise sisu eest maksab, siis tuleb sellist sisu luua. Blackmirrorlik enesemüümine („saatke dona, siis ma panen selle porgandi endale ninna / joon pudeli viina korraga / seksin koeraga…“) võib tunduda ehmatav, kuid teisalt on see tulu teenimise viis vaba tavalise tööelu ja „produktiivseks ühiskonnaliikmeks olemise“ piirangutest.

Samal teemal

Teadusajakirjandus: vankuvate õlgadega Atlas

Kord, vast tosina aasta eest, vaidlesin konverentsil ühe teadlasega. Teda oli pahandanud oma valdkonna meediakajastus ja ta leidis, et ajakirjandus korjab liialt sageli üles kahtlase väärtusega teadustöid ning teeb neist kõlavate pealkirjadega uudiseid. Ajakirjanikud peaksid suutma ära tunda halba teadust ja vältima sellest kirjutamist, väitis ta.
Jaa, mõtlesin kaasa, neid „Šveitsi…
1-2/2026

Masinate kultuurist

Andmepangad on homse entsüklopeedia. Nad ületavad iga oma kasutaja võimed. Nad on postmodernse inimese „loodus“. – Jean-François Lyotard (1984)
Killukesi tulevikust
William Gibsonile omistatakse mõte, et tulevik on juba kohal, kuid ebaühtlaselt jaotunud. Kunstnik Steph Maj Swanson leidis killukese ühest võimalikust tulevikust 2022. aasta aprillis. Ühe siiani teadmata teksti põhjal pilte genereeriva…
1-2/2026

Vabrikulapsed masinate varjus

Masinad on tööstusmaastiku kujutlustes kesksel kohal: nad vuhisevad ja kõrisevad, rebivad ja vedivad, ihuvad töölistele hammast ja kustutavad oma kättemaksuhimu. Eesti varases tööliskirjanduses on vaenulikel masinatel oma hääl, isegi hambad ja küüned. Seevastu vabrikulapsed liiguvad neis kujutlustes kummituslikult: tasakesi vabrikuväravas, trepil või treipingi taga nukrutsedes. Või realiseeruvad nad hoopis mälestustes.…
1-2/2026

Noor proosa oma kaasaegset kajastamas

Oh mis kena oleks kirjutada ülevaadet, kui meil oleks käepärast võtta viis kuni kümme inimest, kahekümne ja kahekümne viie eluaasta vahel, igaühel jutukogu või paar, romaan või teinegi juba trükitud. Ei ole aga ü h t e g i taolist praegu. Nii peame noore kirjutaja vanusepiiri kümmekonna aasta võrra tõstma.…
2/1987
Vikerkaar