Kui Eestis tuleks kellelgi mõte teha mingi „Peaky Blindersi“ tüüpi seriaal, siis leiaks selle tegevus aset Ida-Virumaal. Eesti idaosas oli 1930. aastatel poola, saksa, soome, rootsi ja läti keelt kuulda sama palju kui eesti keelt, seal moodustati jõuke ja Narva või Kiviõli taolistes paikades kandis iga poisikegi tulirelvi.
Üheks põhjuseks, miks selles piirkonnas nii palju välismaalasi leidus, oli toonase valitsuse agraarne hoiak, mis töötas vastu etniliste eestlaste rändele maakohtadest neisse urbaniseeruvatesse piirkondadesse, aga muidugi ka kaevanduste pakutavad majanduslikud võimalused.
Eesti mäetööstuse arengus oli kolm kriitilist momenti: avastus, et põlevkivist saab õli ning et kuumutatult saab seda kasutada kütusena; kokkulepe Natsi-Saksamaaga, mille kohaselt pool Eesti toodangust eksporditi Hitleri sõjalaevastiku tarbeks, mis tõi sisse investeeringuid ning arendas põlevkivi töötlemise meetodeid; ning Stalini direktiivid kasutada Leningradi energiaga varustamiseks eesti insenere – otsus, mis küll tunnustas kohalikku ekspertteadmist, kuid lukustas piirkonna terveks sajandiks sellesse okupatsiooni koos kõigi sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemidega, mille rajasõltuvus kaasa on toonud.
Sadu aastaid koondus Ida-Eestisse sõjalisi konflikte, tööstuslikku ekstraktivismi, paljukeelsust ja keerukaid suhteid institutsioonidega. Tulemuseks on ebatäieliku kuuluvuse ja umbusutunne ning pingestatud ökoloogiline mälu.
Tänapäeval on Ida-Virumaa otsekui laiema Eesti ühiskonna vari ning sotsiaalne laboratoorium, mis vastab võtmeküsimustele näiteks fossiilressursside jätkusuutlikkuse, Venemaa elektrivõrgust lahtiühendumise, sotsiaalse lõimumise, maa ja linna vahelise lõhe ning globaalsete finantside ja kohaliku kontekstide läbipõimumise kohta.
Siin testitakse kõikvõimalikke riske alates põlevkivi ekstraheerimisest kuni Euroopa rohelise agendani, haruldaste muldmetallide töötlemiseni ning hübriidsõja rindeks olemiseni. Aastakümneid on Eesti riik passiiv-agressiivselt lähenedes teeselnud, nagu hooliks ta idaaladest, sellal kui Ida-Virumaa elanikud on ajanud läbi ilma institutsioonideta. Kõik oli silmapete, varjuteater, mille katkestasid alles Venemaa täiemahulise Ukrainasse tungimisega süttinud punased tuled.
Pärast Vene agressiooni algust kõrvaldati avalikust ruumist kõik nõukogude monumendid. Ent võit Teises maailma-sõjas on kollektiivse uhkuse lätteks ning mälestusmärgid, nagu Dima seletab, moodustasid osa NSV Liidus sündinud inimeste identiteedist. Nende eemaldamine on äratanud viha ja nördimust kohalike elanike seas, kes leiavad, et riik nende seisukohtadega ei arvesta.
Dima sõnul illustreerivad seda lõhet kohalike ja ametkondade vahel ka valimisõiguse äravõtmine halli passi omanikelt ning radikaalne koolipoliitika muutmine (täieliku eestikeelsele haridusele ülemineku rakendamine õppeaastast 2025/2026), mis tekitab lastel stressi ning jätab sajad kohalikud õpetajad töötuks. „Paljudel inimestel on tuleviku suhtes kahtlusi, nii et kõige parem oleks jätta asjad nii, nagu need on.“
Elanikud kardavad muutusi, samas kui linn neid kibedasti vajab, seletab Ivan Sergejev (Narva peaarhitekt aastail 2016–2020). Ta tõstab esile, et probleeme on olnud kommunikatsioonis ülejäänud riigiga, „enamasti eri keelte kasutamise tõttu, aga ka erinevate ajalootõlgenduste ja kõige selle pärast“. Selle tulemusel „leiavad Narvas paljud, et neid ei ole mõistetud“.
Ivika õpetab kohalikele eesti kultuuri, „sest siin on osa Eestimaast ilma eestlasteta“, nagu ta väidab. Üks neist „mitte-eestlastest“ on Jaroslavna, sest tal on hall pass, mis määratleb teda võõrana, ehkki ta sündis 1990. aastal Narvas.
Eestis elab üle 53 000 kodakondsuseta inimese, kes on sündinud riigis, mida enam ei eksisteeri – Nõukogude Liidus. „Ma tunnen, et kuulun kokku kõigi Narvas elanud inimestega, kes on selle linna ülesehitamisse sajandite pikku oma panuse andnud. Ma pärinen Eesti ja Vene piirilt. Mul on väga raske täielikult samastuda ainult ühega neist kahest identiteedist,“ ütleb Jaroslavna.
Euroopa sotsiaalne laboratoorium
Tallinnas Ida-Virumaa kohta küsides kuulen järgmist laadi vastuseid: „Sinna kolimine tunduks sama hea kui Siberisse kolida“; „Imelik tunne oli olla kohas, mis tundub küll olevat osa Eestist, aga mitte Euroopast“; „Praegu on juba selge, et integratsioon on läbi kukkunud. Ma käin seal harva, sest ma ei saa kohalikest aru ja olen kogu aeg hirmul, et Mordor võib iga kell meid rünnata“. Niisiis on see kõige vähem eestilik piirkond Eestis.
Küsisin ka kohalike käest selle kohta, kuidas nad iseennast näevad. Eduard: „See on planeet Sillamäe. Siin käivad asjad teisiti“; Vladimir: „See on üks veider kant, osa Euroopast, aga elavad siin venelased“; Jelena: „Kohalikel elanikel on perifeeriakompleks. Nad peavad ennast liiga tihti kehvemateks, isegi kui poleks põhjust“; Julia: „See tuleb sellest, et siinne kant on sajandite pikku käest kätte käinud. Ja ka selle praeguse materiaalse olukorra pärast; kas te ei näe siis? Siia tuleb Eesti riigi poolt väga vähe tähelepanu ja investeeringuid“.
Sellegipoolest tahavad paljud minu kohatud inimesed siia jääda. „Semjon, miks teie Sillamäele tagasi tulite?“ – „See paik pakub mulle stabiilsust, sest ma elan siin mere ääres. Sest et Tallinnas ei olnud ma mitte keegi, siin aga tunnen ma kõiki ja kõik tunnevad mind. Siin ei ürita ma kuuluda; mul on sõpru, kellega koos musitseerida, see on tegelikult see, mis mulle meeldib. Mul pole vaja muud kui pilli ja paari mõttekaaslast.“
Oma uurimistöö käigus selles piirkonnas kohtusin ka mitme inimesega, kes nimetasid oma presidendiks Putinit, ehkki elavad Eestis. Mõned neist olid külma sõja järele nostalgitsejad, kelle arvamused minu omadest radikaalselt lahknesid, ent keda ma siiski kuulata üritasin. Lõppude lõpuks on ka vandenõuteooriad ja informantide eksitavad märkused ikkagi andmed, mis kujundavad kohalike hoiakute struktuuri.
Umbkeelsus, kahtlusalused identiteedid, keskkonnaprobleemid, mittetäielik kuuluvus ja hooletussejätmise poliitika selle piirkonna suhtes näitavad, kuidas Eesti on ise endale varju konstrueerinud.
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on uued valimisseadused ja keelenõuded ning hirm Moskva mõju ees koos ajalooliste muredega teinud vene keele kõnelejate kohalolekust geopoliitilise probleemi. Selle tulemusel objektistatakse kohalikku elanikkonda ühtaegu agressiivse impeeriumi riskifaktori ning pärapõhjana, ükskõik mida nad ise sellest kõigest ka arvaks.
Ohverdatud kohad
Oma enam kui ühe miljardi tonni tööstuslike jäätmetega on Ida-Eesti üks kõige suurema jäätmekoormusega paiku maailmas. Omal ajal oli Ida-Virumaa maastik küll väga maaliline, kuid põlevkivitööstus muutis seda tundmatuseni. Ilmusid mitmesaja meetri kõrgused musta tuha mäed. Pinnavett mürgitasid raskemetallid. Tõusis ka kopsuvähi- ja respiratoorsete haiguste juhtumite hulk.
Eesti on ainus maa maailmas, mis kasutab põlevkivi oma esmase energiaallikana (tootes selle põletamise teel 57% oma elektrist). See tööstus annab peaaegu 5% Eesti SKT-st, kuid tekitab 61,7% riigi jäätmetest. Kui me VKG elektrijaama territooriumi külastame, ütleb firma kommunikatsioonijuht Õnne Pilvet: „Hingake sügavalt sisse, sest see on raha lõhn.“
Eesti idaosa kubiseb ohverdatud tsoonidest – piirkondadest, mis pole mõeldud elamiseks, vaid mida on vaja looduslike toorainete hankimiseks ja töötlemiseks, tumedatest paikadest, mida me ei taha tunda, mida on lihtne eirata hoolimata sellest, et oleme ise vastutavad nende laastamise eest. Ekstraktivistliku kolonialismi pärand on võimatu pärand, mis ometigi kujundab jätkuvalt siinse piirkonna ootuste horisonte.
Kohtla-Järve on viimastel aastakümnetel kaotanud kaks kolmandikku oma elanikkonnast. Siin manavad kaevandusšahtid ja pooltühjad hooned vaimusilma ette lagunemisjärgse normaalsuse, kus asju pole parandatud, ent elu läheb sellegipoolest edasi. Endiselt võib näha, kuidas inimesed pooleldi värvimata fassaadi ees oma lilli kastavad, kaevandusšahti kõrvalt bensiinijaamast jäätist ostavad või keset tööstushoonete varemeid koera jalutavad. Mõned neist võivad isegi kutsuda teid teed jooma.
Nagu näiteks Jelena Mutonen, kes elab ühes lammutamisele määratud hoonetest, mille nurga juures on kaevandusšahti sissepääs. Ta kaunistab sellegipoolest maja edasi ehitusplatsidelt leitud ülejääkidest valmistatud mosaiikidega, see on avaliku lahkuse žest.
„Alguses hakkasin seda tegema, sest maja nägi jõle välja. Siis millalgi pidin viskama prügikonteinerisse suure hulga keraamilisi plaate ja mul hakkas natuke kahju, nii et tegin neist ühe linnu. Kõigepealt tegin katseks ühe omaette, omaenda keldris, et näha, mida ma suudan. See oli nii viletsas olukorras; hirmus! Abikaasa aitas mul seda natuke puhastada ja ütles: „Ma loodan, et sa ikka tead, mida teed.“ Ma pole mingi proff, aga kui kannatust jätkub, siis saab selle tööga hakkama. Teen seda alati oma vabast ajast, paari tunni kaupa. Hiljem tegin maja ilusaks ka ülakorrusel, sissepääsu juures ja pööningukorrusel. Mosaiikidega saan ma auke kinni panna ja katta jõledaid kohti millegi ilusaga… Ma tahan teha midagi, et inimeste elus vähem stressi oleks.“
Sillamäel (endises tuumalinnas) on Jelena Tulženko ja Tatjana Mihhailova rajanud metsapargi, mida kutsutakse Võlumäeks (Tšudamäe). 2014. aastal otsustas grupp pensionäre ehitada omaenda puhkeala puude küljes rippuvate vanikute, varikatuse, kioski, pinkide, laudade, loosungite, nikerdatud figuuride ning enam kui saja maitsekalt istuma paigutatud mänguasjaga. „Meil polnud kohta, kus aega veeta ja puhata. Meie lapselapsed kasvasid suureks, aga mänguasjad jäid järele… See on koht, kus saame leida uusi sõpru,“ seletab Jelena.
Nad töötavad hüljatud esemetega ning teevad asju viisil, mida traditsiooniliselt ei seostata poliitikaga või vastupanudiskursustega, mis aga muutuvad sellisteks tänu oma praktilisele ja sümboolsele mõjule. Sest mõnel puhul tähendab vanade asjade päästmine ka enda päästmist.
See, mida teistele ei näidata
Sillamäe muuseumis küsib Aleksandr: „Ja miks peaks keegi tulema Hispaaniast siia, et meist rääkida?“
Etnograaf on selline ekspert, kes kohal viibides salakesi vaatleb, teiste suuremeelsusest sõltub ja ühendab elatud kogemuse analüütilise distantseerumisega. Antropoloogias püüame mõista teisi maailmas olemise viise, kasutades iseennast teadmise instrumendina. Me kirjeldame suhteid, jutustame lugusid ning loome tutvusi kui üht viisi inimese olukorra mõistmiseks.
Ent kui ma oma välitööga algust tegin ja palusin kohalikel elanikel mulle oma keldreid näidata, sain vastuseks üsna skeptilisi või isegi alandavaid reaktsioone. Näiteks mu postituste alla Facebooki foorumites ilmusid naeru-emotikonid. Paljud inimesed olid lausa umbusklikud ja pidasid mind kas vargaks või salapolitseinikuks. Niisiis pidin ma aegamööda võitma kohalike inimeste usalduse, kes ise mind teiste sõprade või sugulastega ühendusse viisid.
Saladused mängivad inimlikes asjades tähtsat rolli, mitte sellepärast, et need oleksid õiged või väärad, vaid kui tee mõistmaks suhteid isikliku ja kollektiivse, aga ka võimu ja keeldumuse vahel. Peidupaigad aitavad muuta sotsiaalse olendi olemise voolavamaks; need laiendavad võimalikkuse ruumi ning hõlbustavad teisenemise võimalust.
Keldrite, garaažide, punkrite ja urgaste uurimine tähendab vaka all hoitu muutmist uurimisobjektiks, mõõdetamatu valda kuuluvate asjade, nagu kummalisuse, mitmetähenduslikkuse ja tundmatuse seletamist. Niisugused radari alt läbi lendavad tegevused jäävad kõige sagedamini märkamatuks, sest need toimuvad pimedas ning on olnud seega etnograafiliselt nähtamatud.
Eesti idaosas on keldrid, garaažid ja daatšad need paigad, kuhu elud silma alt ära toimetatakse. Need hämarad nurgatagused pakuvad varju ideedele ja suhetele, mis ei sobi kokku parajasti valitseva ametliku stsenaariumiga. Võtkem näiteks keldri. See on läbinisti sotsiaalne artefakt; mitte miski sellest, mida me seal teeme, ei jää puutumata ülakorrusel valitsevatest normidest ja elule esitatavatest ootustest.
Keldrid toimivad kodu lavatagusena, kus etendatakse dialektikat varjatu ja teistele vaatamiseks välja pandu vahel. Need on sotsiaalsed masinad, seadmed, mille abil elu toimetatakse ja hoitakse alal enda teisendamise võimalust.
Narvas ühes tuubil täis keldris hoiab Katja mingit eset käes, ümberringi kingad, katkised tööriistad. Katja seletab: „Kui me ei tea, kuidas tulevikust mõelda, võime pöörduda mineviku poole… minu põlvkond tegi läbi sotsiaalse eksperimendi. Me kasvasime üles maailmas, millel polnud ei minevikku ega tulevikku.“
Õhus hõljuv tolm, ebamäärased objektid, iseäralikud lõhnad, hääbuv valgus, segadusseviivad märgid; uurimistöö varjude vahel nõuab teist laadi tähelepanu. Trepist alla laskudes muutub akustika, paisuvad kajad. See, mis toimub varjude vahel, seisab teadmise piirimail. Ja ei pääse ka meie keldrist või punkrist välja samasugustena, nagu sinna laskusime.
Keldrid toimivad vahepealsuse tehnoloogiatena – hoiavad valikuvõimalusi lahti, edasi lükatuna. Siin mängime tulevikuga lotot.
Näiteks Arseni näitab mitmesuguseid esemeid tulevaste filmide tarbeks; ta hoiab neid Narvas kolmes keldris, et ideed raisku ei läheks. Dima omakorda ütleb, et hoiab vanu esemeid (mänguasju, kooliraamatuid ja videokassette) maa all sellepärast, et need on osa tema identiteedist.
Keldris olevaid asju mäletatakse homsesse suunatuna. Need tähendavad keeldumist tunnistamast, et tulevik on juba ära otsustatud.
Vaatega garaaž
Varjuruumid annavad meile aega mõelda ja uurida teisi teadmis- ja väärtusvorme eemal sotsiaalsetest konventsioonidest. Garaažid ja daatšad näiteks seisavad tavalisuse serva peal, kus inimesed midagi teha nokitsevad, sõpru vastu võtavad, autosid parandavad ning puhuti töö ja ametite pealavalt lahkuvad. Need tsoonid võimaldavad edasilükkamist, taandumist ja strateegilist ambivalentsust, andes ruumi mitmetimõistetavusele ning ametlike nähtavuse kordadega mitte joondumiseks.
Dmitri seisab oma terrassil Kulgus, vee ääres seisva garaažide rea ees. „See on eravaldus. Minu ja mu sõprade jaoks.“ Sees on näha telekat, tööriistu, toitu, kostab naeru. Tema sõber Vladimir ütleb: „Mõnikord me lihtsalt vaatame koos telekat. Teinekord, näiteks eile, joome natuke viskit, õlut ja rummi. Te oleks pidanud eile meie seltsi tulema.“
Ma täheldan, et kohal pole ühtegi naist. „Siin pole naisi vaja,“ märgib Vladimir, kõver naeratus näol. Ka Dmitri ütleb samamoodi naljatavalt: „Naised teevad siin põhiliselt ainult tüli.“
Ühe garaaži poolsuletud uks näitab, et privaatsus ei kehti siin ainult omandiõiguse, vaid ka selle kohta, kuidas me kehtestame sotsiaalseid piire. Siin ei paranda inimesed mitte ainult asju, vaid ka oma positsiooni maailmas.
Ühe halli garaaži ees värvib Vadim hoolikalt oma paati. „Ma tulen iga nädalavahetus siia puhkama,“ ütleb ta. „Ehkki nagu ma näen, teete siin tööd,“ märgin mina. „Töö on see, mida ma nädala sees teen; see, mida ma siin teen, on mu enda jaoks, sellepärast ei pea ma seda tööks.“
Kulgu teises servas, kus asuvad majahütikesed, on näha rohkem naisi kui mehi. Daatšades „kasvatavad inimesed toitu kehale ja vaimule,“ ütleb Nadežda. Ka Olga seletab: „Kui ma siin väljas olen, tunnen end jälle iseendana. Ma liigun aastaaegadega kaasa, söön seda, mis parajasti kasvab. Maailm settib millekski heaks. Isegi kui töö on raske, tundub see mulle puhkusena. Muld annab mu päevadele rütmi, aastaaegadega kaasa liikudes.“
Varjuruumid võimaldavad meile teistsuguseid loodusega, üksikisikutega ja perekonna või riigi taoliste institutsioonidega suhestumise viise, pannes proovile sotsiaalsete suhete ühteliimiva jõu. Peidupaikade kasutamine ei tähenda poliitikast kõrvale hiilimist, vaid poliitilisuse laiendamist liminaalses piirkonnas, mis ei lase end sirgjooneliselt kujutada. Kuna mõningates kontekstides, näiteks Ida-Virumaal, suhestume me ühiskonnaga end selle eest kaitstes.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
