Kommipaberist
Enamasti mõtleme prahist kui millestki väikesest ja tarbetust. See koguneb taskusse, kotti, lauanurgale, elektroonikaseadmetesse ja mõnikord ajukäärude vahelegi. Prügi on ühtaegu materiaalne, sümboolne ja ökoloogiline.
Lapsepõlvest on meeles manitsus: kui üks laps viskab kommipaberi maha, siis ehk ei juhtugi midagi paha, aga kui seda teevad kõik lapsed, mis siis juhtuks! Selline lahtise lõpuga kollektiivne kujutelm pahnaga kaetud maailmast. Toonasele ettekujutusele polnud veel lisandunud mõtet, et planeedi mõttes ei ole sellist kohta nagu „ära“, kuhu midagi visata – planetaarset prügikasti. Ei ole ka planeeti B. Ning kosmosegi risustamine ei ole hea.
Lapsele, kes nagu paljud praegused keskealised ja vanemad inimesed mingil hetkel kommipabereid kogus, tundus prügistamine ka tohutu ressursiraiskamisena. Aeg-ajalt sai ikka roheline Ekstra teeküpsisekarp lahti võetud, erinevaid pabereid imetletud, väärtuslikumaid ja välismaiseid sõpradega vahetatud. Kuni saabus aeg, kus kaubavalik laienes ning pisikeste kunstiteoste väärtus kahanes koos vanuse kasvuga. Paberidki pole enam endised.
Ilmselt siiski kõiki lapsi nõnda ei manitsetud või osutus prügi äraveo eest tasumine täiskasvanuna tüütuks kohustuseks, sest rämpsu leidus nii maanteekraavis kui ka suvalises võpsikus. Taluvuslävi ületati ning 2008. aastal toimus esmakordselt üle-eestiline „Teeme ära!“ talgupäev, mille käigus 50 000 vabatahtlikku koristasid ära 10 000 tonni prügi. Eesti eeskujul toimus 2018. aastal maailmakoristuspäev World Cleanup Day ning sellest ajast alates on „Let’s Do It! World“ aktsioonid toimunud enam kui sajas riigis, kaasates kokku 20 miljonit inimest.
Maastikust
Aga kui prügi ei ole väike?
Kui jätta kõrvale kommipaber ja planetaarne mõõde – mis on tihti hoomamatu –, jääb tajutava osana keskkonnast see, mida nimetatakse maastikuks. Maastikku võivad risustada nii prügilademed kui ka endiste aegade jäänukid: militaar- ja kolhoosirääm, monumendid ja tööstusehitised. Vaatepunkti küsimus on, mis on ilus ja kas meid ümbritsev ruum peaks hea olema – ning kes seda kelle jaoks parajasti defineerib. Näiteks veel mõni aeg tagasi oli maastikufotograafiaga tegelejatel üsna raske teha pilti, kus elektriliine peal ei oleks. Neid on võimalik retušeerida või tänapäeval lasta tehisarul kustutada, kuid ühe maastikuelemendi väljajätmine ei tundu alati kõige sobivama lahendusena: otsustada tuleb kas reaalsuse või esteetika kasuks. Järjest enam on kaableid maa alla viidud – ja võib-olla meil varsti polegi enam kaadreid lindudest, kes enne sügisest lõunamaale rändamist traatidele koonduvad; toonekured vast ikka leiavad veel mõne kõrgema koha kaduvate telefonipostide asemel. Ja teisalt on inimesi, kes Vahemeremaadesse või Aasiasse sattununa just nimelt sealseid juhtmesusasid ja -pusasid pildistavad – pidades seda nähtuseks omaette.
Maastik on „inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjul kujunenud iseloomulik ala“ – sedastab Euroopa maastikukonventsioon. Ühtepidi tundub maastiku-sõna piisavalt oma, ent kuigi sel on vanust veidi üle saja aasta,[1] on looduse ja kultuuri vahekord selles ikka pingevälja loonud. Suisa sedavõrd, et kui maastikukonventsioon avati allkirjastamiseks 20. oktoobril 2000. aastal, siis Eesti jõudis selleni alles 2. novembril 2017 ja kehtima hakkas see 1. juunist 2018. Üheks venimise põhjuseks oli just küsimus, milline ministeerium oleks pidanud seda eest vedama: kas keskkonna-, põllumajandus- või kultuuriministeerium. Ministeeriumide nimed on ajas muutunud ning ka konventsiooni rakendamine on aeglasepoolne.
Euroopa maastikukonventsiooni preambuli järgi on maastik oluline osa inimeste elukvaliteedist ja ühiskondlikust heaolust, mille kultuuriline, ökoloogiline ja majanduslik väärtus vajab kaitset, teadlikku kujundamist ja planeerimist. Konventsioon rõhutab, et kõik maastikud – linnalised ja maalised, degradeerunud ja rikkumata, silmapaistvad ja tavapärased – väärivad tähelepanu. Samuti nenditakse, et põllumajanduse, metsanduse, tööstuse ja maavarade kaevandamise tehnoloogiate ning regionaal- ja linnaplaneerimise, transpordi, infrastruktuuride, turismi ja puhkemajanduse areng toob sageli kaasa maastike kiire ümberkujunemise. Säästva arengu nimel tuleb tasakaalustada majanduslikud ja sotsiaalsed vajadused keskkonnahoiuga, kaasata avalikkust ning tugevdada Euroopa identiteeti loodus- ja kultuuripärandi kaudu.[2] Prügi ladestamise (nt jäätmehoidlate) maastikku muutvaid omadusi otsesõnu mainitud ei ole.
Eesti Vabariigis kehtib ka planeerimisseadus, mille headuse üle on pikalt arutletud, kuid see tegeleb rohkem ruumiliste otsuste raamistamisega, mitte sellega, kuidas inimene end maastikus tunneb. Sellele panevad aluse üld- ja detailplaneeringud ning otsused, kuhu kavandatakse prügila, tselluloositehas või tuumajaam – kõige rohkem loevad ratsionaalsed majandusargumendid. Kuid järjest olulisemaks on muutunud ka looduse vaimset tervist toetav funktsioon.
Antimaastik?
Maastikku on peetud holistlikuks tervikuks. Antimaastiku (anti-landscape)[3] mõiste viitab keskkondadele, mis vastanduvad traditsioonilisele või idealiseeritud arusaamale maastikust. Kui maastik tähendab sageli esteetiliselt meeldivat, kultuuriliselt väärtustatud või looduslikult mitmekesist ruumi, siis antimaastik viitab visuaalselt, sotsiaalselt või ökoloogiliselt degradeerunud aladele, millel puudub tähenduslik seos inimeste, kogukondade või kultuuriga. Näitena võib esile tuua nii reostatud tuumapiirkondi, mahajäetud kaevandusi, taristut täis liiklussõlmi, monofunktsionaalseid hüljatud rajatisi, lagunenud äärelinna jäätmaid kui ka postapokalüptilisi maastikke kirjanduses ja kunstis. Antimaastikud ei pruugi olla alati inimtekkelised, need võivad olla põhjustatud looduslikest tulekahjudest, üleujutustest, maavärinatest, tormidest, vulkaanipursetest jne. Looduslik prügi – mädanevad puutüved ja langenud lehed – on inimese vaatevinklist probleem.
David E. Nye on kirjeldanud antimaastikku kui eluks (bioloogiliselt ja sotsiaalselt) sobimatut ruumi, kus kultuuriline mõtestatus ja identiteet on taandunud või täielikult kadunud. Maastiku asemel on siin tegemist keskkondadega, mida inimesed pigem väldivad kui kogevad, mille kaudu kulgetakse, kuid mis ei jää meelde ega paku sidet. Võrreldavad on Marc Augé kirjeldatud mittekohad, nagu näiteks lennujaamad.[4] Mark Gottdiener osutab, et nn mittekohad pole tingimata tühjad: arhitektuuriliselt muljetavaldavad lennujaamad ja luksuspoodlemist, kunstinäitusi ning kohvikukultuuri sisaldavad kaubanduskeskused võivad toimida nii vaatemängupaikadena (sites of spectacle) kui ka olla tähendusega laetud ruumid, mis pakuvad esteetilist kogemust, tarbimisvõimalusi ja isegi identiteedi väljendust, olles aktiivse sotsiaalse elu kohad, mitte pelgalt steriilsed transiidiruumi vormid.[5]
Nye jaoks on antimaastik mitte ainult füüsiline, vaid ka sotsiaalne ja eksistentsiaalne tühermaa – ruumiline prügihunnik, kus häving ja unustus eksisteerivad kõrvuti võimaliku uuenemisega. Mõistet saab kasutada analüütiliselt selleks, et juhtida tähelepanu keskkondadele, mida planeerimises ja kultuuris sageli ignoreeritakse. Need alad võivad mõne aja pärast taas maastikuks muutuda – näiteks läbi kogukonnaalgatuste, planeerimise või ökoloogilise taastumise –, kuid antimaastiku mõiste aitab osutada just sellele vaheetapile, kus tähendus, hool ja seos on katkenud.
Suuremõõtkavaline prügi
Kui palusin tehisarul genereerida Eesti antimaastiku näiteid, osutus vastus oodatult trafaretseks: Ülemiste ristmik ja selle lähiümbrus, enne renoveerimist tondilossideks muutunud Kopli liinide majad Tallinnas, mahajäetud kolhoosi- või tööstuskompleksid maapiirkondades, samuti tühjaks jäänud kortermajad Narvas ja Kohtla-Järvel. Igale näitele võiks vastu vaielda, sest kellelegi lähevad need korda, kuid neid paiku iseloomustab siiski teatav identiteedi kadumine ja ka kasutusest väljalangemine – nad on korraga nii ruumilised jäätmed kui ka potentsiaalsed tulevikumaastikud. Kuigi sageli nähtamatud või taunitud, kannavad need keskkonnad endas muutuse jälgi ja inimtegevuse tagajärgi, mille kultuuriline või sotsiaalne tähendus alles ootab taastulekut.
Ajakirjanduses kasutatakse räämas hoonete kohta sõna „tondiloss“. Maastikupilti kahjustavate ja kasutuseta põllumajandus- või tööstusehitiste lammutamiseks ning sellest tekkinud jäätmete käitlemiseks saab alates 2012. aastast taotleda toetust SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammist. Samamoodi paikneb maastikus hajusalt militaarpärand ja sedagi seostatakse eelkõige nõukogude ajaga. Eri allikad esitavad erinevaid koguseid: Anto Raukase ülevaates on 800 ala, 1565 objekti; Eesti Muinsuskaitse Seltsi uuring vaatles 350 kompleksi 3386 objektiga.[6] Keskkonnaministeeriumi huvitas rohkem jääkreostus, kultuuriministeeriumi see, kas midagi on ka vaja tulevikuks säilitada. Kõige markantsem näide nende alade ümbermõtestamisest on Eesti Rahva Muuseum (ERM) Raadi lennuväljal.
Mida siis soovimatu dissonantse pärandiga teha, eriti kui sellega kaasneb ka vaimne reostus? Variante on mitmeid: varasema oleku taastamine; lihtsalt hülgamine koos võimaliku unustamisega, lastes loodusel võimust võtta; kesksete sümbolite eemaldamine ja argimaastikuks profaneerimine; kapitali veetud arendused; mitmesuguste minevikukogemuste tähistamine; ümberhindamine ja mõnikord ka sellise pärandi aktsepteerimine kasvõi turismi tarbeks.
Varasema kihi täielik minemapühkimine nõuab ressursse. Kõige parem säilitaja ongi ehk just vaesus, nii nagu 19. sajandi Tallinnal polnud piisavalt raha, et teha suuri ümberkorraldusi nagu Riias või Pariisis. Ida-Virumaalgi püsisid tondilossid kaua püsti, kuna linnadel polnud piisavalt raha lammutustöödeks. Möödunud igapäevaelu objektid – nagu näiteks nõelutud aluspesu või kilekotid ERM-is – muutuvad ajaga kurioosumiteks. Jäänukid tuleks inkorporeerida kaasaega, nagu me ka mõisad 20. sajandi jooksul ümber mõtestasime: alates nende põletamisest kuni turismibrošüüride kaanele seadmiseni.
Kõik mainitu ületab see mastaap, millega maastikku on muutnud põlevkivibassein. Kirde-Eesti maastikuline „prügihunnik“ sisaldab altkaevandatud alasid, karjääre, aheraine-, poolkoksi- ja tuhamägesid, elektrijaamu ja keemiatööstust, neid ühendavat taristut, asulaid jpm. Pisteliselt on sealgi tegeletud antimaastiku paikamisega, näiteks Eesti Kaevandusmuuseum (2001), Kiviõli Seikluskeskus (suusanõlvad alates 2013), Aidu vee-spordikeskus (ametlikult 2025) ja Estonia elamuspark (2024). Samas on tegemist siiski Eesti tööstusmaastiku hälliga.
Ohverala
Kui suur prügi on äraviskamiseks liiga suur? Me oleme omamoodi ohverdanud kaevandus- ja tööstusmaastiku, kus on tegutsetud üle sajandi, millest ligi pool aega varustati ka Nõukogude Venemaad, ning see on kaasa toonud ökoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja tervishoiuprobleemid[7] – kobarkriisi ehk -käki.
Ohverala ehk ohverdusala (sacrifice zone) tähistab territooriumi, mida peetakse aktsepteeritavaks „kaotuseks“ mõne suurema eesmärgi nimel – olgu selleks majandusareng, energiajulgeolek või rohepööre –, nii nagu Ida-Virumaa seda ongi. Ohverala võis algselt tähendada kohti, kus eluskari oli veekogu ääres taimestiku hävitanud.[8] Edasi kandus mõiste Ameerika Ühendriikides tuumakatsetuste, kivisöekaevanduste või keemiatööstuse piirkondadele. Hiljem lisandus USA põlisrahvaste poliitökoloogiline mõõde (keskkonnakahjud kipuvad tabama ebaproportsionaalselt just vaeseid ja marginaliseeritud kogukondi), jõudes välja keskkonnaõigluseni. Mõiste toob esile ruumilise ja moraalse ebavõrdsuse. Tegemist võib olla aeglase vägivallaga (slow violence), sest erinevalt näiteks sõjast ja plahvatustest on arengud tihti nähtamatud ning nende kumulatiivsed järelmõjud ilmnevad pika aja jooksul. Robert Nixon toob näiteks keskkonnareostuse (pestitsiidid, radioaktiivsus), toksiliste jäätmete ladustamise, metsade hävitamise ja kliimamuutuse.[9]
Ida-Virumaa keskkonnakahju ja sotsiaalne ebavõrdsus on õigustatud ülejäänud ühiskonna elektrivarustuse, tööhõive ja poliitilise stabiilsuse nimel. Nii muutubki põlevkivimaa mitte pelgalt tööstuspiirkonnaks, vaid poliitiliseks infrastruktuuriks, sageli kohalike elanike häält või nõusolekut küsimata.
Meretuuleparkide päevakorda tõustes kuuldus Saaremaalt mõtteid, et miks nende loodust risustatakse, kui Ida-Virumaal on niigi rikutud maastik ja tuugenid võiksid asuda hoopis seal; energiajulgeoleku küsimus seal ei tõusetunud. Turismiedendajad katsuvad üle saada šokiturismi kuvandist, kus „puutumata“ loodus on kõrvuti mõne meelest koleda tööstusega. Iga suurema tööstusobjekti rajamisel nähakse Ida-Virumaad parima paigana (näiteks planeeritakse Aa külla tuuleparki, tuumajaama, VKG tselluloositehast ja prügila laiendust, piiri lähedale gaasielektrijaama, lõhkeainetehast ning uut Tallinn-Narva maanteetrassi) – lisaks oleks oskustööjõud hõivatud.
Ruumilise planeerimise vaatenurgast tuleks ühiskondlikult otsustada, kas ebameeldivad projektid hajutada või kontsentreerida. Tuleks kuulata nõrgema osapoole hääli, kui neile on kõik mõjud selgeks tehtud. Senini ei ole Ida-Virumaa inimesed rohepöördest just vaimustuses, kuna planetaarse mõõtme asemel on neile hoopis olulisem töökoht ja ülejäänud Eestiga võrreldes on sealne sotsiaalne kindlustunne väiksem.
Infrastruktuur
Põlevkivibasseini ohverala maastikulise „prügikuhja“ likvideerimise algatusi on tehtud: kaevanduse aherainemägede kasutamine killustikuks või muuks täiteaineks, energiatootmise tuha lisamine tsementi või ehitusplokkidesse, keemiatööstuse poolkoksist ehitusmaterjalide ja põllurammu valmistamine. Aegamööda tegeletakse ka tervist kahjustava keskkonnareostusega. Siiski oleks kurb, kui inimeste „kätetöö“ kiht maastikust täielikult kaoks – säilitada võiks taristu, mis aitab mõista põlevkivitööstuse hälli toimimist.
Maastikku võib vaadelda kui infrastruktuuri – seal ringlevad meile eluks vajalikud vood nagu vesi, energia, inimesed – ja ka jäätmed. Konveierilint ja raudteevõrgustik veab põlevkivi tehasesse ja elektrijaama, inimesi tööle ja jäätmeid mäkke, kaevandusest pumbatakse vett ning kõrgpingeliinides vahendatakse energiat kogu Eestile. Maastik pole pelgalt taust kollektiivsele eksistentsile, vaid sotsiaalsete ja ökosüsteemsete protsesside aktiivne kandja, mida saab süsteemselt planeerida.
Ka infrastruktuuri võib vaadelda kui maastikku. Põlevkivi on niivõrd tähtis ja eluandev, et selle taristut ei peaks peitma, vaid võiks suisa eraldi planeerimisega esile tõsta. Üheks sellesuunaliseks näiteks on 2020. aastal püstitatud kõrgepingeliini disainmast Soorebane Läänemaal. 2024. aasta sügisel leidis Narva linnavolikogu, et Balti soojuselektrijaama kaks 180 meetri kõrgust korstnat võiks kuulutada kultuurimälestiseks. Narva peaarhitekti Peeter Tambu sõnul on need Narva maastikul sama olulised kui Oleviste kirik Tallinnale. Muinsuskaitseamet toetab ettepanekut idee tasemel, aga kaitse alla võtmiseks on vaja selgeid plaane uuringuks, hoolduseks ja rahastamiseks. Omanikfirma (Eesti Energia / Enefit Power) on majanduslikel põhjustel skeptiline. Paljud eelmise sajandi alguse tööstushooned on lammutatud, et anda maad uutele tehastele, mõned on muutunud tondilossiks, aheraine- ja poolkoksimägedel on hakanud levima mitmesugused looduskaitsealused käpalised (Eesti orhideed). Tehismägede ja korstnate materiaalsus ja ruumiline kohalolu kujundavad keskkonda ning selle tajumist, saades osaks maastiku kultuurilisest pärandist ja identiteedist.
See, mis ühele prügi, on teisele väärtus.
[1] V. Paatsi, Eesti maastikulised liigestused kooligeograafias 1917–1944. Tartu, 1995; H. Palang, H. Sooväli, A. Printsmann jt, Püsivad ja muutuvad maastikud Eestis: kultuurigeograafiline käsitlus. Akadeemia, 2005, nr 10, lk 2209−2227; M. Uusküla, A. Vau, K. Rätsep, H. Palang, Maastik kui Inimoluruum eesti keeles. Keel ja Kirjandus, 2020, kd 63, nr 8/9, lk 659–676.
[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/ 228022018001.
[3] D. E. Nye, The Anti-Landscape. Rmt-s: The Anti-Landscape. Toim. D. E. Nye, S. Elkind. Amsterdam, 2014, lk 9–26.
[4] M. Augé, Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tlk A. Saar. Tallinn, 2012.
[5] M. Gottdiener, The Theming of America: Dreams, Visions, and Commercial Spaces. Boulder (CO), 1997; M. Gottdiener, Life in the Air: Surviving the New Culture of Air Travel. Rmt-s: New Forms of Consumption: Consumers, Culture and Commodification. Toim. M. Gottdiener. Lanham (MD), 2000, lk 155–170.
[6] A. Raukas, Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Tallinn, 1999, Eesti sõjaajaloolise arhitektuuripärandi kaardistamine ja kasutusvõimaluste analüüs. 19. ja 20. sajand. Tallinn, 2018.
[7] Vt nt H. Orru, Ida-Virumaa – keskkond ja elanike tervis. Vikerkaar, 2019, nr 4/5, lk 103–111.
[8] R. Juskus, Sacrifice Zones. A Genealogy and Analysis of an Environmental Justice Concept. Environmental Humanities, 2023, kd 15, nr 1, lk 3–24,
[9] R. Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Cambridge (MA), 2013.
