Kuningannale[1]
Madame,
need, kes söandasid anda päikese tunnusmärgiks teie isale Kuningale, tegid hüüdlausega „Minu jaoks ei ole loojangut“ rohkem, kui nad taipasid, sest esitledes tema Suursugusust, kes näeb peaaegu alati, ilma öösiti vahet pidamata, seda Tähtede Printsi mõne oma maa kohal, andsid nad päritava tunnusmärgi teie Majesteedile, ennustades ette teie voorusi ja, veelgi enam, prantslaste õndsat põlve teie kõrgeaulise kohalolu all. Teie Majesteedi juures, ma ütlen, Madame, ei ole vooruste valgusel ega järelikult ka meie neist valgustatud rahva õnnel ja õndsusel loojangut. Niisiis, kuivõrd Teie olete oma elu ja kõigi oma vooruste koidikul, Madame, suvatsege võtta nõuks jõuda ühel ja samal hetkel keskpäeva nii oma elu kui ka voorustega, ma mõtlen neid voorusi, mis saavad küpseda ainult aja ja harimise läbi. Sest mõnede eriti austusväärsete voorustega, teiste seas religiooni, vaestehoolekande ning abielulise puhtuse ja armastuse voorusega jõudsite teie keskpäeva juba hommikul. Aga kahtlemata on selle ettevõtmise jaoks vaja erilist söakust, sama suurt ja võimast nagu Teie kuninglikkus, ükskõik kui suur ja võimas see ka poleks: sest kuningate õnnetu saatuse tahtel on neil palees lipitsevate meelitajate põrguliku katku tõttu otsatult raskem kui nende alamatel pääseda ligi voorusele ja selle juhile ning ammele läbinägelikkusele. Ma ei tea soovitada teile ühtegi muud vahendit nende kahe keskpäeva samaaegseks saavutamiseks kui see, et Teie Majesteet suvatseks innukalt sukelduda arukust ja kombekust käsitlevatesse headesse raamatutesse: sest niipea kui mõni valitseja on oma vaimu selle harjutusega ülendanud, avastavad meelitajad, et jäävad talle alla, ja ei julge temaga enam mängida. Ja tavaliselt ei saa võimukandjad ja kuningad asjakohast õpetust mujalt kui surnutelt, sest elavad jagunevad kaheks rühmaks, rumalad ja pahelised (tähendab, need kõnealused meelitajad), ega oska või soovi nende juuresolekul midagi head öelda; targad ja head inimesed võiksid ja sooviksid, aga nad ei julge. Tingimata just voorusest peavad teie seisusest inimesed, Madame, otsima tõelist suursugusust ja kroonide krooni, kuivõrd neil on väge, aga pole õigust rikkuda seadusi ja õiglust ning kui nad seda teevad, saab neile osaks sama suur hukatus, aga suurem häbi kui teistele inimestele. Ka üks suur kuningas ise õpetab meile, et kogu kuninga tütre hiilgus on seespidine. Kas ma olen täielik mats, et samal ajal kui kõik teised lähenevad oma printsidele ja kuningatele neid kiites ja ülistades, lähenen mina oma kuningannale jutlust pidades? Aga andestage minu innukus, Madame, mis ihkab kuulda Prantsusmaad vaimustusega hõiskavat hüüdlauset „Valgusel ei ole minu jaoks loojangut!“ kõikjal, kuhu kulgeb Teie Kõrgeausus, uus vooruste Päike; ja ihkab ühtlasi leida teis, nagu ma teie esimeste väärtuslike sammude põhjal loodan, ühe kõige tugevama tõestuse traktaadile, mille ma asetan teie jalge ette, et toetada meeste ja naiste võrdsust. Ja teist saab oma soo peegel ja innustav eeskuju meestele üle kogu Universumi, mitte ainult erakordse suuruse tõttu, mis kuulub teile sünni ja abielu kaudu, vaid ka teie tõustes kallihinnalise väärikuseni, mida ma teile soovitan. Aga niipea, Madame, kui teie olete nõuks võtnud suvatseda hiilata selle kauni ja hinnalise säraga, hakatakse arvama, et kogu naissugu helendab teie kiirguse sädeluses. Jään, Madame, Teie Kõrgeaususe,
ülialandlikuks ja ülikuulekaks teenijaks ja alamaks
Gournay
Meeste ja naiste võrdsus
Enamik neist, kes otsustavad astuda üles naiste kaitseks upsaka eelistuse vastu, mille mehed endal väidavad olevat, teevad täieliku kannapöörde ja annavad sama eelistuse naistele. Mina, kes ma väldin kõiki äärmusi, piirdun sellega, et võrdsustan naised meestega, sest Looduski on siinkohal vastu niihästi üle- kui ka alaväärtustamisele. Millest ma räägin? Mõnele inimesele ei piisa sellest, et ta meessugu eelistab, kui ta sellele lisaks ei vangista naisi ka vankumatu ja vääramatu otsusega kedervarre külge, ja ainuüksi sinna. Aga niisuguse põlguse leevenduseks võib naisi lohutada asjaolu, et sellist suhtumist ilmutavad meeste seast ainult need, kellega naised kõige vähem tahaksid sarnaneda: isikud, kes ise annavadki põhjust etteheideteks, mida naissoole võidaks näkku sülitada, kui nemad oleksid naised, ja kes tunnevad oma südames, et neil endil pole toetuda millelegi muule peale meessoost olemise au. Sedamööda, nagu nad on kuulnud tänaval karjutavat, et naistel ei olla ei väärikust ega võimekust ega isegi mitte kehaehitust ja kehaosi, mis võimaldaksid selleni jõuda, lasevad nad neid maksiime kuulutades oma kõneosavusel vohada, ja seda mahlakamalt, et väärikus, võimekus, kehaosad ja kehaehitus on ilusad sõnad; ja nad ei ole, teisalt, aru saanud, et nürimeelse inimese esimeseks tunnuseks on tuginemine rahvauskumustele ja kuulujuttudele. Vaadake, kuidas seesugused vaimutargad võrdlevad kahte sugu: nende meelest on kõige kõrgem võimekuse tase, milleni naised küünivad, sarnanemine keskpärasele mehele; kujutleda, et suursugune naine võiks end nimetada suurmeheks, kes on lihtsalt teisest soost, on nende jaoks sama pentsik nagu nõustuda, et inimene võiks tõusta Jumala kõrgusele. Nad peavad tõesti olema vägevamad Heraklesest, kes hävitas kaksteist koletist kaheteistkümnes lahingus, samal ajal kui nemad teevad üheainsa sõnaga olematuks pool maailma. Ometigi, kes suudaks uskuda, et need, kes tahavad iseennast kõrgemale tõsta ja kindlustada teiste nõrkuse abil, suudaksid end kõrgemale tõsta ja kindlustada omaenese jõul? Kõige parem lugu siinjuures on see, et nad arvavad end olevat õigustatud ülbelt halvustama teist sugupoolt, kui rakendavad samasugust ülbust iseenda kiitmisel ja ülekuldamisel, mõnikord, mööngem, üksikisikutena, mõnikord üldiselt, olgu see ükskõik kui vale; justnagu oleks nende ärplemine seda tõepärasem ja veenvam, mida häbematum see on. Ja Jumal teab, et ma tunnen nii mõndagi neist lõbusatest ärplejatest, kelle ärplemisest on kõige tulisemate naistepõlgurite seas saanud lausa kõnekäänd. Aga tõepoolest, kui nad võtavad endale õiguse olla galantsed ja võimekad inimesed seeläbi, et nad ediktiga kuulutavad enda seesugused olevat, miks nad ei peakski siis vastukaaluks teise ediktiga naisi juhmideks tõbrasteks kuulutama? Ja kui mina hindan naiste väärikust või suutlikkust kõrgesti, siis ei hakka ma seda praegu siin tõestama ei põhjendustega, sest nood põikpead võiksid need vaidlustada, ega näidetega, sest need on liiga tavalised, vaid ainult Jumala enda autoriteediga, tema kiriku tugisammaste ja nende suurmeeste autoriteediga, kes on teeninud Universumi valgustamist. Kutsume need aulised tunnistajad järgemööda tunnistust andma, jättes Jumala ning seejärel tema kiriku pühad isad põhimiseks, nagu aarde.
Platon, kellele antud tiitlit „jumalik“ mitte keegi ei ole kahtluse alla seadnud,[2] ja järelikult ka Sokrates, tema tõlgendaja ning käendaja ta kirjatöödes (kui Platon ei ole just Sokratese, oma kõige jumalikuma Õpetaja tõlgendaja ning käendaja), omistavad naistele samad õigused, omadused ja tegevused oma „Riikides“[3] ja igal pool mujal. Peale selle möönavad nad, et naised on nii mõnigi kord ületanud oma kodumaa kõiki mehi, sest, tõepoolest, nad on leiutanud osa kõige kaunimatest kunstidest, on silma paistnud ja koguni õpetust jaganud ametlikult ja omal käel mõjukamalt kui kõik mehed kõiksuguste oskuste ja vooruste alal muistse aja kõige kuulsamates linnades, teiste seas Aleksandrias, mis oli Rooma järel esimene impeeriumis. Mille tõttu need kaks filosoofi, Looduse imed, uskusid andvat kaalukatele kõnelustele rohkem sära, kuulutades neid oma raamatutes Diotima[4] ja Aspasia[5] suu läbi: Diotima suu läbi, keda Platon – see inimkonna juhendaja ning õpetaja – ei kartnud nimetada oma õpetajannaks ning juhendajannaks mõningate kõige kõrgemate teadmiste alal. Selle põhjal, mida Theodoretus nii meelsasti „Usu palves“ kõne alla võtab, tundub mulle, et tema meelest pidi soodus arvamus naissoost olema äärmiselt vastuvõetav.[6] Pärast kõiki Sokratese tunnistusi naiste asjus võib selgesti näha, et kui ta poetabki Xenophoni „Pidusöögis“[7] paar sõna nende arukuse vastu võrreldes meeste omaga, siis otsustab ta nende üle selle rumaluse ja kogenematuse põhjal, milles neid on üles kasvatatud, või äärmisel juhul üldiselt, jättes rohkelt ja avaralt ruumi eranditele, millest jutuajamises osalevad lobisejad aru ei saa.
Kui naised jõuavad seetõttu meestest harvemini paljude täiuslikkuse astmeteni, siis on ime, et hea hariduse puudumine ja koguni lausa otseselt halva hariduse üleküllus ei tee midagi veel hullemat ega takista neid üldse kuhugi jõudmast. Kas meeste ja naiste vahel on siis suurem erinevus kui ühtede ja teiste naiste endi vahel sõltuvalt sellest, missuguse hariduse nad on saanud, kas nad on üles kasvanud linnas või maal, või sõltuvalt rahvusest? Ja kui naiste haridus või kasvatus avaliku asjaajamise ja kirjanduse vallas oleks meestega võrdne, miks ei peaks see siis täitma lünka, mis näib tavaliselt meeste ja naiste tarkuse vahel olevat, sest kasvatus on ju sedavõrd tähtis, et kui kas või selle üksainus valdkond, nimelt seltskondliku läbikäimise kogemus on prantslannadel ja inglannadel rikkalik, aga itaallannadel puudub, siis jäävad need viimased esimestele üldjuhul alla? Ma ütlen „üldjuhul“, sest üksikud itaalia naised võivad mõnikord säravalt esile tõusta ja me oleme nende hulgast saanud kaks kuningannat, kelle arukusele Prantsusmaa paljugi võlgneb.[8] Miks tõesti kasvatus ei võiks sellega hakkama saada, et täidaks tühemiku, mis haigutab meeste ja naiste taipamisvõime vahel, kui siin toodud näiteski vähem ületab suuremat kasvatuse üheainsa osakese toel, pean silmas suhtlemist ja vestlemist; sest õhk, mida itaallannad hingavad, on peenem ja sobib paremini vaimu peenendama, nagu on näha itaalia meeste vaimsuse järgi, kui neid võrrelda üldiselt prantsuse ja inglise meeste vaimsusega? Plutarchos väidab traktaadis „Naiste voorused“,[9] et meeste ja naiste voorused on samad. Seneca, teisalt, ütleb „Lohutustes“,[10] et ei maksa arvata, nagu oleks Loodus kohelnud naisi tänamatult või piiranud ja pisendanud nende voorusi ja vaimuandeid rohkem kui meeste voorusi ja vaimuandeid, vaid ta on andnud neile samasuguse jõu ja samasuguse oskuse teha kõike ausat ja kiiduväärset. Vaatame, mida arvab nende kahe järel kolmas inimliku tarkuse ja kõlbluse triumviraadi esindaja[11] oma „Esseedes“. Ta ütleb, et ta ei tea, miks, aga talle tundub, et leidub harva naisi, kes oleksid väärt mehi valitsema.[12] Kas ta sellega mitte ei aseta naisi üksikisikutena võrdväärseks vastukaaluks meestele ja ei tunnista, et kui ta ei asetagi neid sinna üldiselt, siis kardab ta eksida: ehkki ta võib vabandada oma kitsendust naissoo viletsa ja kohmaka kasvatusega. Unustamata, muide, sellesama raamatu ühes teises kohas viitamast ja esile toomast, missuguse autoriteedi omistab Platon naistele oma „Riigis“ ja et Antisthenes eitas igasuguseid erinevusi kahe soo andekuses või vooruses.[13] Mis puudutab filosoof Aristotelest, siis kuigi ta liigutas paigast taeva ja maa, ei vaielnud ta minu teada üldiselt vastu naisi soosivale arvamusele, vaid kinnitas seda, tuginedes kahtlemata oma vaimse isa ja vanaisa, Sokratese ja Platoni ütlustele nagu millelegi kindlale ja paikapandule, mille usaldusväärsuse tagavad inimesed, kelle suu läbi, tuleb tunnistada, on oma otsuse teatavaks teinud kogu inimsugu ja mõistus ise. Kas on vajadust nimetada veel lõputut hulka teisi vanu ja moodsaid kuulsaid nimesid, viimaste seas Erasmust,[14] Polizianot[15] ja Agrippat,[16] seda ausat ja asjatundlikku kurtisaanide õpetajat, ning noid arvukaid luuletajaid, kes kõik üheskoos on nii ilmsesti vastu naissoo põlgajatele ja nii selgesti tunnistavad naiste paremusi, nende suutlikkust ja valmidust täita kõiki kohustusi ja teha kõiki kiiduväärseid ning väärikaid toiminguid? Tõepoolest, naised lohutavad end sellega, et nende väärtuse halvustajad ei saa millegagi tõestada omaenese võimekust, samal ajal kui kõik nimetatud suurvaimud on seda tõestanud; ja et peene taibuga inimene ei hakka ütlema, isegi kui ta nii mõtleb, nagu jääks naistel meestega võrreldes väärikusest ja paremustest puudu, sest niisuguse otsustusega kuulutaks ta kõik nood eelmainitud tobudeks, püüdes tühistada nende tunnistust, mis nii selgelt seesugusele väitele vastu räägib.
Ja tobudeks peaks ta kuulutama veel terved rahvad, isegi kõige kavalamad nende seast, smürnalased, kes Tacituse järgi ammusel ajal selleks, et saada Roomas naabritest suuremaid eesõigusi, väitsid end pärinevat kas Jupiteri pojast Tantalusest või Neptunuse pojapojast Theseusest või ühest amatsoonist, kelle nad sel moel seadsid samale pulgale nonde jumalatega.[17] Mis puudutab Saali õigust,[18] mis jätab naised kroonist ilma, siis see ei kehti kusagil mujal peale Prantsusmaa. Ja see mõeldi välja Faramundi[19] ajal ainult sõdade tõttu, et võidelda impeeriumi vastu, mille ikke meie isad maha raputasid; sest naiste kehaehitus ei sobinud tõenäoliselt nii hästi kokku relvadega, vajaduse tõttu lapsi ilmale kanda ja toita. Siinjuures tuleb mainida, et kui Prantsusmaal loodi peeriseisus algupäraselt kuninga teatud liiki paariliste märkimiseks, nagu nende nimigi ütleb,[20] siis oli ühe juhi naispeeridel nõupidamistel oma koht, privileegid ja hääleõigus samamoodi nagu kõigil peeridel ja samas ulatuses. Samamoodi pidasid ka lakedaimonlased, see vapper ja õilis rahvas, kõigis isiklikes ja avalikes asjades nõu oma naistega. Prantslastel on siiski aidanud hakkama saada see, et nad otsustasid lubada naistel tegutseda regendina kuningaga võrdväärselt; sest kui sageli oleks nende riik ilma selleta kokku varisenud! Me teame nüüd kogemuse põhjal väga hästi, kui hädasti kuninga alaealisuse korral niisugust abivahendit tarvis läheb. Nagu ütleb Tacitus, tõid germaanlased, see sõjakas rahvas, kes kahesaja-aastase sõjapidamise jooksul võidutsesid rohkem kui kaotasid,[21] oma naistele kaasavara, mitte vastupidi.[22] Veelgi enam, nende seas leidus rahvaid, keda oli alati valitsenud just see sugu.[23] Ja see, et Aeneas annab Didole Ilioni skeptri,[24] näitab kommentaatorite sõnul, et vanemast tütrest naised nagu see printsess valitsesid vanasti kuningakodades. Kas võib tahta kahte veel ilusamat näidet Saali õigusest üleastumise kohta, kui kahest ikka piisab? Igatahes ei põlanud naisi ka meie vanad gallid ega kartaagolased, sest kui nad ühendasid oma jõud Hannibali sõjaväes, et minna üle Alpide, siis panid nad galli naised kohtunikeks omavahelistes vaidlustes.[25] Ja kui mehed ongi paljudes paikades röövinud naissoolt osa kõige parematest eelistest, siis sellise röövimise ja ühtlasi selle talumise põhjuseks võib kergesti olla pigem kehalise jõu kui vaimse või kõlbelise jõu ebavõrdsus; aga kehaline jõud on nii madal voorus, et loom on selle poolest mehest rohkem üle kui mees naisest. Ja kui seesama ladina ajaloolane õpetab meile, et seal, kus valitseb jõud, saavad võrdsusest, aususest ja isegi tagasihoidlikkusest võitja atribuudid,[26] kas tasub siis imestada, et võimekus ja väärikus üleüldse on meil meeste atribuudid ja naised on neist ilma jäetud.
Pealegi ei ole inimloom õigupoolest ei mees ega naine, sest sugupooled ei ole tehtud niisama, vaid secundum quid,[27] nagu öeldakse koolis: see tähendab, üksnes paljunemiseks. Selle looma ainus vorm ja erinevus seisneb inimhinges. Ja kui me tohime möödaminnes naerda, siis sobib siinkohal ütlemine, mis õpetab, et miski pole sarnasem isasele kassile aknalaual kui emane kass aknalaual. Mees ja naine on niivõrd üks ja seesama, et kui mees on rohkem kui naine, siis naine on rohkem kui mees. Inimene loodi meheks ja naiseks, ütleb Pühakiri, pidades neid kahte üheks. Nii et Jeesus Kristust kutsutakse Inimese Pojaks, ehkki ta oli ainult naise poeg.[28] Nii ütleb Püha Basileios:[29] Mehe voorus ja naise voorus on üks ja seesama, sest Jumal määras neile sama loomise ja sama au: masculum et faeminam fecit eos.[30] Aga neil, kelle olemus on üks ja seesama, peavad ka teod samad olema, ja neile antav hinnang ja tasu peavad järelikult olema ka ühesugused, kui nende tööd on ühesugused. Niisugune on selle Kiriku võimsa tugisamba ja auväärse tunnistaja kuulutus. Siinkohal tasub meenutada, et mõned endisaegsed tähenärijad on laskunud koguni nii äärmusliku rumaluseni, et väidavad, nagu poleks naissugu üldse loodud Jumala näo järgi, erinevalt meessoost; nõnda et selle väite põhjal pidid nad Jumala näo siduma habemega. Siit edasi minnes pidid nad järelikult väitma sedagi, et naised ei ole inimese nägu, sest nad ei oleks saanud seda olla, kui nad ei ole Selle nägu, kelle nägu inimene on. Jumal ise on jaganud naistele prohvetlikke andeid samamoodi nagu meestele ning seadnud neid kohtumõistjateks, õpetajateks ja juhatajateks oma truule rahvale rahu ja sõja ajal; ja, veelgi enam, ta on lasknud neil koos rahvaga edukalt võidelda suurtes lahingutes, milles nad on tihti hiilanud ja võidutsenud maailma eri paigus. Ja arvata veel, missuguste rahvaste üle! Kyrose[31] ja Theseuse[32] üle, kelle kõrvale võib seada ka Heraklese, keda nad küll ei võitnud,[33] aga kelle vastu nad vähemalt vapralt võitlesid. Nii oli ka Penthesilea langemine Achilleuse kuulsuse tipuks.[34] Kuulake, kuidas Seneca ja Ronsard temast räägivad:
Amatsooni ta võitis pärast kreeklaste õudu,
Penthesilea paiskas ta tolmu.[35]
Pealegi (olgu juhust kasutades öeldud), kas on nad ustavuses, mis hõlmab kõiki peamisi voorusi, vähem silma paistnud kui võimekuses ja üllas sõjalises jõus? Paterculus annab meile teada, et kui roomlasi pagendusse saadeti, oli laste truudus olematu, vabakslastute oma vähene, naiste oma väga suur.[36] Jätkates mu pühade tunnistajate rida: kui püha Paulus keelab naistele vaimulikuameti ja nõuab, et nad kirikus vait oleksid,[37] siis on ilmne, et see ei sünni mitte põlgusest, vaid lihtsalt kartusest, et nad võiksid äratada kiusatusi vahetult ja avalikult esinedes, nagu vaimulikuametit pidades ja jutlustades tuleb teha, kuna nad on võluvamad ja ilusamad kui mehed. Ma ütlen, põlgusega pole siin täiesti ilmsesti tegemist, sest sama apostel kõneleb Thesbest kui oma kaasabilisest meie Issanda töös;[38] rääkimata sellest, kui väga püha Peetrus pidas lugu pühast Petronillast,[39] või sellestki, et Magdaleenat on nimetatud kirikus võrdseks apostlitega (par Apostolis).[40] Koguni kirik ise ja needsamad apostlid lubasid temale erandi sellest vaikimisreeglist, nõnda et ta jutlustas kolmkümmend aastat Marseille’ grotis, nagu kogu Provence’is räägitakse.[41] Ja kui keegi seab tunnistuse tema jutlusepidamisest kahtluse alla, siis küsitagu sellelt inimeselt, mida muud tegid sibüllid kui jutlustasid maailmale jumaliku sisenduse ajel Jeesus Kristuse tulevasest saabumisest? Kõik muistsed rahvad usaldasid preestriameti naistele ühtviisi meestega. Ja kristlased on vähemalt sunnitud nõustuma, et naised on võimelised toimetama ristimise sakramenti; aga kui ristimissakramendi jagamiseks on neile õiglaselt luba antud, missuguse oskuse puudumist saab neile siis õiglaselt ette heita, mis teeks nad võimetuks jagama teisi sakramente? Võidakse ju öelda, et muistsed isad olid väikeste laste suremise tõttu vastu tahtmist ja hädavajadusest sunnitud selle tava kehtestama; aga kindlasti ei saanud nad kuidagi arvata, et niisugune hädavajadus võinuks anda neile õiguse teha kurja kuni selleni välja, et lubada rikkuda ja rüvetada sakramendi andmist. Ja kui nad usaldasid naistele ristimissakramendi jagamise, siis on selgesti näha, et teiste sakramentide jagamist keeldusid nad neile loovutamast ainult selleks, et tagada alatiseks meeste suurem autoriteet kas sellepärast, et nad ise olid mehed, või sellepärast, et olgu see õige või vale, aga kahe soo vahel on parem rahu kindlustada ühte neist nõrgestades ja alla surudes. Meie meelest kirjutas püha Hieronymus kahtlemata targasti, et Jumala teenimise asjus tuleb silmas pidada vaimu ja õpetust, mitte sugu. Seesugust seisukohta on mõistlik üldisemalt rakendada ja lubada naistele kõiki ausaid tegevusi ja teadmisi, ikka üha järgides sellesama pühaku kavatsusi, kes omalt poolt austab naissugu ja peab sellest väga lugu. Veelgi enam, püha Johannes, see kotkas ja kõige armastatum evangelistide seas, ei põlanud naisi mitte rohkem kui püha Peetrus, püha Paulus ja need kaks Isa (pean silmas püha Basileiost ja püha Hieronymust), sest ta läkitas oma kirjad eraldi neile;[42] rääkimata arvukatest teistest pühadest või isadest, kelle kirjutistes leidub samasuguseid pöördumisi. Mis puudutab Juuditi tegu,[43] siis ma ei söandaks seda mainida, kui see oleks olnud ainulaadne (tähendab, tulenenud selle tegija tujust ja tahtest), mitte rohkem kui ma räägin teistest sama laadi tegudest; ehkki neid on tohutult palju ja need on igas mõttes sama kangelaslikud nagu nood, mis kroonivad kõige kuulsamaid mehi. Ma ei loetle üksikuid tegusid kartes, et need võivad näida ühe või teise eriliselt jõulise isiku plahvatustena, mitte naissoole omaste eeliste ja andidena. Aga Juuditi lugu väärib siinkohal äramärkimist, sest tõsi on see, et tema plaan näib olevat pigem jumalik sisendus ja eelistuse andmine naistele kui puhtalt tahtlik tegu, kuivõrd see langes noore naise südamesse nii paljude alatute ja nõrgasüdameliste meeste keskel, nii vajalikul hetkel ja nii ülla ja raske ettevõtmise jaoks, mis päädis Jumalale ustava rahva ja linna pääsemisega. Samasugune paistab olevat ka Orléansi Neitsi tegu, mida ümbritsesid üsna sarnased asjaolud, aga mis oli palju laiemate ja olulisemate tagajärgedega, tuues kaasa suure kuningriigi ja tema printsi pääsemise.
Kuulus amatsoon, keda õpetas Mars oma hoolel,
vägesid niidab loogu, trotsides ohte,
kannab rasket kilpi oma ümaral rinnal,
mille purpurne nibu kaunilt helkleb.
Kroonimaks oma pead au ja loorberiga
tema, neitsi, võitleb kõige kuulsamate
sõjameestega.[44]
Lisagem, et Magdaleena oli ainus hingeline, kellele Lunastaja kunagi on öelnud seesuguseid sõnu ja lubanud niisugust ülevat armu: „Kõigis paigus, kus kuulutatakse evangeeliumi, räägitakse sinust.“[45] Pealegi ilmutas Jeesus Kristus oma rõõmsat ja kuulsusrikast ülestõusmist kõige esmalt just naistele,[46] et teha neist, nagu ütles üks lugupeetud muistne isa, „päris apostlite apostlitarid“,[47] seda, nagu me teame, selge missiooniga: „Mine,“ ütles ta sellelesamale naisele, „ja jutusta apostlitele ja Peetrusele, mida sa oled näinud.“[48] Siinkohal tuleb mainida, et oma uuest sündimisest andis ta teada ühtviisi nii naistele kui ka meestele Hanna, Penueli tütre kaudu, kes tundis ta ära samal hetkel kui vana püha Siimeon.[49] Liiatigi kuulutasid paganate seas seda sündi ette ainult eespool juba mainitud sibüllid, mis oli eriline privileeg naissoole. Suurt au teeb naistele ka unenägu, mis näitas end Pilatuse kodus; see oli mõeldud kõigist teistest erinevalt ainult ühele naisele, ja veel niisugusel olulisel juhul.[50] Ja kui mehed kiitlevad, et Jeesus Kristus sündis nendega samasoolisena, siis võib vastata, et ta oli sunnitud seda tegema kombluse tõttu, sest ta poleks saanud üldist pahameelt tekitamata noorest peast päevad ja ööd läbi inimsoo uskupööramiseks, abistamiseks ja päästmiseks rahva hulgas tegutseda, kui oleks sündinud naissoost, eriti veel juutide õelusega silmitsi seistes. Kui keegi on ikka veel nii nürimeelne, et kujutab Jumalat ette kas mehe või naisena, siis ehkki ta nimi kõlab nagu meessoost, ei tähenda see, et ta oleks pidanud valima kas ühe või teise soo, austamaks oma poja lihakssaamist, ja selline inimene näitab päevselgelt, et ta on vilets nii filosoofi kui ka teoloogina. Pealegi, meeste eelistust, et ta sündis nendesoolisena (kui seda võib üldse eelistuseks pidada, arvestades eelnenud märkust kombluse sunni kohta), tasakaalustab tema hinnaline eostumine naise ihus, kusjuures see naine oli täiesti veatu – ainus läbinisti inimlike loodud olendite seas, keda saab nimetada täiuslikuks, alates meie esimeste esivanemate pattulangemisest, ja ka ainus inimene, kes võeti taevasse.[51] Viimaks, kui Pühakiri on kuulutanud mehe naise peaks,[52] siis suurim rumalus, mida mees võib teha, on arvata, nagu oleks see mingi väärikusest tingitud eriõigus. Sest arvestades siinses arutluses toodud näiteid, autoriteete ja põhjendusi, millega on tõestatud, et Jumala armuannid ja soosingud kahele sordile või sugupoolele on võrdsed, lausa ühesugused, ja arvestades, et Jumal ütleb: „Need kaks on üks“, ja ütleb veel: „Mees jätab oma isa ja ema, et järgneda oma naisele“,[53] siis tundub, et see avaldus[54] on tehtud ainult vajadusest tagada rahu abielus. Kahtlemata nõuab see vajadus, et üks kahest poolest alistuks teisele, ja meheliku jõu üleolek ei saa taluda, et allumine tuleks tema poolt. Ja isegi kui on tõsi, nagu mõned endiselt väidavad, et allumine pandi naise peale karistuseks õunaga patustamise eest, ei saa sellest veel kaugeltki järeldada, justkui oleks mees saanud seeläbi rohkem väärikust. Kui keegi usub, et Pühakiri käskis naisel mehele alistuda, kuna ta ei olnud vääriline temale vastu astuma, siis mõtelge, missugune naeruväärsus siit järelduks: naine osutuks olema küllalt vääriline, et olla tehtud Looja näo järele, et saada osa kõige pühamast armulaua sakramendist, lunastuse ja paradiisi müsteeriumidest ja Jumala nägemisest või lausa tema omamisest, aga mitte mehe eelistest ja privileegidest: kas sellega ei kuulutataks mitte meest hinnalisemaks ja ülevamaks kui kõik need asjad ja kas see ei tähendaks mitte kõige rängemat pühaduseteotust?
Tõlgitud väljaandest: Marie de Gournay, Égalité des hommes et des femmes à la Reyne. Paris, 1622.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristiina Ross
MARIE LE JARS DE GOURNAY (1565–1645) oli prantsuse literaat, kes eluajal pälvis tähelepanu Michel de Montaigne’i „Esseede“ esimese postuumse väljaande (1595) koostaja ning toimetajana ja oma poleemiliste kirjutistega religioonist, poliitikast, haridusest ja kirjandusest. Samuti tõlkis ta prantsuse keelde antiikautoreid (Sallustiust, Ovidiust, Vergiliust, Tacitust). Vahepealsetel sajanditel vajus ta unustusse, kuid kerkis 20. sajandi lõpul uuesti esile feministliku mõtte ajaloo alastes uuringutes eeskätt oma kahe kirjutisega: siin tõlgitud „Meeste ja naiste võrdsus“ (Égalité des hommes et des femmes, 1622) ja „Naiste kaebus“ (Grief des dames, 1626).
Gournay eluviis üksiku naisena, kes elatub oma kirjanduslikust loomingust, oli tolle aja kohta erandlik. Kuna vanemad ei pööranud tähelepanu tema harimisele väljaspool tolle aja aadlineiudele antavat tavaõpetust, avardas ta oma silmaringi iseõppimise teel. 17-aastasena sattus ta vaimustusse Montaigne’i esseedest, mille kaks esimest osa olid ilmunud paar aastat varem (1580). Montaigne’i ja Gournay tutvumise lugu sarnaneb mõneti meie Kreutzwaldi ja Koidula looga. 1588. aastal Pariisis elades saatis tol ajal 23-aastane Gournay 55-aastasele Montaigne’ile kirja, et soovib temaga kohtuda. Pärast esimest kohtumist külastas Montaigne samal aastal Gournayd paaril korral tema vanematekodus Gournay lossis. Rohkem nad omavahel kokku ei saanud, kuid jätkasid kirjavahetust. Kui Montaigne 1592. aastal suri, saatis tema lesk Montaigne’i „Esseede“ 1588. aasta trüki käsitsi kirjutatud täiendustega varustatud eksemplari Gournayle toimetamiseks. Gournay asus pühendunult tööle. Tema esimesteks pikemateks trükis avaldatud töödeks olid „Härra de Montaigne’i jalutuspaik“ (Le promenoir de Monsieur de Montaigne, 1594) ja Montaigne’i esseede 1595. aasta väljaande eessõna. Mõlemas raamatus figureerib Gournay Montaigne’i kasutütrena (fille d’alliance): esimeses kasutatakse väljendit tiitellehel autori nime asemel, 1595. aasta essee „Upsakusest“ versioonis nimetab Gournayd niimoodi Montaigne ise.[55]
Tutvus Montaigne’iga andis Gournayle kahtlemata tuge ja indu üritamaks hakkama saada iseseisva intellektuaalina, kuigi põhimõttelise otsuse oli ta võib-olla teinud juba varem. Ehkki „Meeste ja naiste võrdsus“ ja „Naiste kaebus“ moodustavad Gournay kirjutistest ainult väikese osa ning tema ülejäänud loomingu haare on üsna lai ja eklektiline, võib feministlikke tähelepanekuid ja mõttearendusi leida ka tema teistest kirjutistest. Ta ei olnud siiski päris esimene autor, kes humanismiajal naiste ühiskondliku positsiooni ja naistele antava hariduse kohta kriitilisi mõtteid avaldas. Juba rohkem kui kaks sajandit varem oli näiteks Itaaliast pärit prantsuse õukonnakirjanik Christine de Pizan (1364–1430) kirjutanud kaks sellekohast teost, „Naiste linna raamat“ (Le livre de la cité des dames) ja „Naiste linna aare“ (Le trézor de la cité des dames). Keskaegsete ja varauusaegsete naisteteemaliste arutluste taustaks oli küsimus, kas naine on üldse loodud Jumala näo järgi, nagu võib välja lugeda 1. Moosese raamatu 1. peatükist, või on naine loodud ainult mehele (= inimesele) abiliseks, nagu võib välja lugeda 1. Moosese raamatu 2. peatükist ja Pauluse kirjadest (nt 1Kr 11:7). Misogüünsetes käsitlustes nähti naist eeskätt pattulangemise süüdlasena (1Ms 3), naisi kaitsvates kirjutistes rõhutati, et meeste ja naiste voorused on erinevad, või nähti naisi eriliselt vooruslikena, nagu illustreerib näiteks Gournay kaasaegse itaalia literaadi Lucrezia Marinella käsitluse pealkiri „Naiste õilsus ja täiuslikkus ja meeste puudused ja pahed“ (La nobiltà et l’eccellenza delle donne co’ diffetti et mancamenti de gli uomini, 1600). Naiste positsiooni ja võimekuse üle arutlevates käsitlustes toodi oma väidete tõestuseks antiikmütoloogiast ja Piiblist pärit naistegelasi või keskaegseid naispühakuid. Montaigne’i õpilasena otsib Gournay oma seisukohtadele tuge ka antiikautorite sageli vastuolulistest tsitaatidest. Pühendunud katoliiklasena püüab ta kriitilisi piiblikohti ja kirikuisade väljendusi tõlgendada naissoo suhtes nii soosivalt, kui vähegi oskab.
Siinse tõlke aluseks on essee esmaväljanne (1622). Hiljem täiendas Gournay teksti ja lisas oma seisukohtade kinnitamiseks veel hulgaliselt näiteid ja viiteid, nii et viimases tema eluajal ilmunud kogutud teoste väljaandes (1641) trükitud versioon on ligi kolmandiku võrra pikem.
Kristiina Ross
[1] Kirja adressaat oli Louis XIII abikaasa Austria Anna, kelle isaks oli Hispaania kuningas Felipe III. Pühenduse esimese versiooni algus jätab mulje, nagu poleks autor 1622. aastal teadnud, et kuningas Felipe III suri juba 1621. aasta 31. märtsil; hilisemates väljaannetes on esimese lõigu sõnastust kohendatud. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Viide Montaigne’i esseele „Sõnade alpusest“ (De la vanité des paroles).
[3] „Riikides“ on Gournayl mitmuses (en leurs Republiques) oletatavasti kas sellepärast, et ta viitab Platoni ja Sokratese käsitlusele kui kahele eri asjale, või ei tähistagi sõna siin mitte teose pealkirja, vaid ideaalmudeli järgi loodud tulevikuriike.
[4] Diotima – Platoni „Pidusöögis“ Mantineiast pärit naispreester, kellelt Sokrates väidab end olevat saanud inspiratsiooni tõlgendamaks armastust igatsusena filosoofilise ilu järele. Vt Platon, Pidusöök. Tlk A. Kurismaa. Rmt-s: Platon, Teosed. Kd 1. Tartu, 2021, lk 211 (201d).
[5] Aspasia – 5. sajandil e.m.a elanud ateenlanna, Periklese kaaslane, kellest Plutarchos räägib „Periklese eluloos“, tuntud oma kõneosavuse poolest ja seeläbi, et võttis osa intellektuaalsetest vestlustest meestega, teiste hulgas Sokratesega.
[6] Theodoretus – 5. sajandi piiskop Süürias Kyrrhoses; Gournay mainitud pealkirjaga teost ei teata tal olevat.
[7] Xenophon kirjeldab oma teoses „Pidusöök“ (Symposion) Sokratest vaimukas seltskondlikus vestluses rikka Kalliase majas.
[8] Caterina de’ Medici – Prantsusmaa kuninga Henri II abikaasa, kelle kolme poja, François II, Charles IX ja Henri III järjestikust valitsemisaega 1559–1589 nimetatakse Caterina de’ Medici ajaks, sest tal oli suur mõjuvõim; Maria de’ Medici – Prantsusmaa kuninga Henri IV abikaasa, kes valitses regendina oma alaealise poja Louis XIII eest 1610–1617.
[9] Plutarchos, Moraalitraktaadid.
[10] Seneca, Lohutusest Marciale (De Consolatione ad Marciam).
[11] Gournay nimetab Michel de Montaigne’i Plutarchose ja Seneca kõrval inimliku tarkuse ja kõlbluse triumviraadi kolmandaks esindajaks ka 1594. aastal kirjutatud teoses „Härra de Montaigne’i jalutuspaik“.
[12] Viide Montaigne’i esseele „Isade tunnetest oma laste vastu“ (2. rmt, 8. essee).
[13] Essees „Vergiliuse värssidest“ (3. rmt, 5. essee) kirjutab Montaigne: „Platon kutsub oma „Riigis“ nii ühtesid kui teisi ühtviisi osalema kõigis õpingutes, kehalistes harjutustes ja kohustustes ning nii sõjalistes kui ka rahumeelsetes ametites; ja filosoof Antisthenes ei teinud mingit vahet nende ja meie voorustel.“ M. de Montaigne, Esseid. Tlk K. Ross. Tallinn, 2013, lk 480.
[14] Erasmuse „Kõnelustes“ (Colloquia familia, 1518) leidub paar naiste kasvatust puudutavat pala.
[15] Angelo Poliziano (1454–1494) – Itaalia luuletaja ja humanist, kelle postuumselt ilmunud kogutud teostes leidub naiste õpetatust puudutav kirjatükk.
[16] Heinrich Cornelius Agrippa (1486–1535) – saksa polühistor, rüütel ja okultne teoloog, kes mh avaldas kirjutise „Kõne naissoo õilsusest ja ülevusest“ (Declamatio de nobilitate et praecellentia foeminei sexus, 1529).
[17] Tacitus, Annaalid.
[18] Saali õigus – tavaõiguste kogu, mis loodi Saali frankide valitsemiseks 6. sajandil ja mille üks tunnusjooni oli meesliini pärilus, mis jättis naised ilma trooni, läänivalduste ja muu omandi pärimise õigusest; alates 15. sajandist kasutatakse terminit seaduse kohta, mis jätab naised ilma troonipärilusest.
[19] Faramund – frankide kuningas.
[20] Prantsuse sõna pair ‘peer’ on etümoloogiliselt kattuv sõnaga pair ‘samaväärne isik’.
[21] Vrd P. C. Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. Tlk ja komm. K. Viiding. Tallinn, 2007, ptk 37, lk 20.
[22] Sealsamas, ptk 18, lk 12. Gournay jätab lisamata selgituse, et kaasavara oli mõeldud naise vanematele ja sellega märgiti naise üleminekut isa võimu alt mehe võimu alla – vt K. Viidingu kommentaari sealsamas, lk 39.
[23] Sealsamas, ptk 45, lk 24. Gournay jätab tähelepanuta, et sivoonide hõimu kirjeldavale lausele „Muidu on nad sarnased, kuid selles ühes erinevad, et valitsejaks on naine“ järgneb Tacitusel lause: „Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui ka isegi orjusest.“
[24] Vt Vergilius, Bucolica. Aeneis. Tlk A. Oras. Tallinn, 1992, lk 78, 1. laul, värsid 659–651.
[25] Plutarchos, Moraalitraktaadid, Naiste voorustest.
[26] Tacitus, Germaanlaste päritolust, ptk 35, 36, lk 19.
[27] Secundum quid (ld) ‘teatud aspektist’.
[28] Jeesus Kristuse kohta tarvitatav väljendi prantsuse tõlge fils de l’homme on eesti keeles kinnistunud kujul inimese poeg; prantsuse keeles on see tõlgendatav kas ʻmehe poeg’ või ʻinimese poeg’.
[29] Basileios Suur (330–378) – piiskop, kirikuisa ja õigeusu kloostrite rajaja.
[30] Markuse evangeelium 10:6 Vulgata järgi, eesti tõlkes: „lõi … inimese meheks ja naiseks“.
[31] Kyros Suur – Pärsia kuningas, kes langes lahingus sküütide kuninganna Tomyrise vastu.
[32] Theseus – Ateena rahvuskangelane, kes mh pidas lahingu amatsoonidega.
[33] Viide Heraklese 9. vägitööle, amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö röövimisele.
[34] Penthesileia (ladinapäraselt Penthesilea) – amatsoonide kuninganna, kellest Gournay räägib, tuginedes Virgiliuse „Aeneisele“ (1. laul, värss 488).
[35] L’Amazone il vainquit dernier effroy des Grecs. / Pentasilée il rua sur la poudre – kaksikvärsi esimene rida on Gournay tõlge Seneca tragöödiast „Trooja naised“ (värss 243), teine tõukub ilmselt Ronsardist, kes mainib Penthesileiat lühidalt ühes oma kirjutises.
[36] Velleius Paterculus, Rooma ajaloo ülevaade.
[37] Vt 1Kr 14:33–35 ja Tm 2:9–15.
[38] Oletatavasti peab Gournay silmas Foibet, kelle Paulus määras Kenkrea koguduse eest hoolt kandma kinnitades, et Foibe on olnud toeks paljudele ja ka talle endale (Rm 16:1–2).
[39] Petronilla – varakristlik pühak, keda peetakse Peetruse õpilaseks ja järgijaks.
[40] 1641. aasta väljaandes pidas Gournay vajalikuks siinkohal lisada, et (benediktiini munk, eksegeet ja orientalist, hilisem Aixi piiskop) Gilbert Génébrard (1535–1597) arvas oma kalendris Maarja Magdaleena pühakute hulka.
[41] Maarja Magdaleena legendides pandi kokku Uue Testamendi Magdala Maarja pärimus (Mt 27:56, 62, 28:26, Mk 15:40, Jh 19:25, 20:19, Lk 8:3), patukahetseja naise pärimus (Mt 26:13, Mk 14:3–9, Lk 7:36jj, Jh 12:1) ja hilisema naisaskeedi Egiptuse Maarja lood; tema pärastise elu kohta oli liikvel palju legende, neist ühe järgi veetis ta 30 viimast eluaastat pattu kahetsedes ja jutlustades Marseille’ lähedal grotis.
[42] 2Jh 1:1 adressaadiks on „valitud emand ja tema pojad“ (ld electa domina et nati); väljend märgib kogudust ja selle liikmeid.
[43] Viide Piibli apokriivade osa Juuditi raamatule.
[44] Jeanne d’Arci imetles Gournay oma teisteski käsitlustes ja amatsooniks tituleerisid Orléansi Neitsit teisedki tolle aja autorid; siin illustreerib Gournay Juuditi ja Orléansi Neitsi vaprust eelpool jutuks olnud amatsoonide kuninganna Penthesileia vaprusega, kasutades oma paarisriimilisse prantsuse heksameetrisse tõlgitud adaptsiooni Virgiliuse „Aeneisest“:
Cette illustre Amazone instruicte aux soins de
Mars,
Fauche les escadrons et brave les hazars :
Vestant le dur plastron sur sa ronde mammelle,
Dont le bouton pourpré de graces estincelle :
Pour couronner son chef de gloire et de lauriers,
Vierge elle ose affronter les plus fameux
guerriers.
– vrd Aeneis 1: 490–493:
Ducit Amazonidum lunatis agmina peltis
Penthesilea furens, mediisque in milibus ardet,
aurea subnectens exsertae cingula mammae,
bellatrix, audetque viris concurrere virgo.
Ants Orase tõlkes – Vergilius, Bucolica. Aeneis, lk 74:
Poolkuunäoline kilp peos kaitseks ees,
amatsoonid
Tormavad, marruvas hoos neid rutustab
Penthesilea.
Vöö, all lahtise rinna, tal kinni. Ja lokkavat
uljust
Täis, tuhat vaenlast ees, mehi võitlusse ärgitab
neitsi
[45] Mt 26:13 (e.k 1997): „Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.“ (Tekstis ei ole see öeldud mitte Maarja Magdaleena, vaid anonüümse jalgade võidja kohta.)
[46] Evangeeliumide järgi ilmutas ülestõusnud Jeesus end esmalt kas kõigile naistele, kes matmisjärgsel hingamispäeval hauale tulid, või eraldi veel Maarja Magdaleenale (Mt 28:1–10, Mk 16:1–10, Jh 20:1–18).
[47] Püha Hieronymus kasutab ladina keeles väljendit apostolae apostolorum (Commentatiorum in Sophoniam Prophetam, Prologus).
[48] Gournay kasutatud sõnastus ei kattu täpselt ühegi evangeeliumiga.
[49] Lk 2:25–38.
[50] Mt 27:19.
[51] Kristliku traditsiooni järgi oli Neitsi Maarja pärispatuta ja võeti ihulikult taevasse.
[52] 1Kr 11:3, Ef 5:23.
[53] 1Ms 2:24, Mt 19:5, Mk 10:7–8.
[54] Eespool viidatud Pauluse avaldus selle kohta, et mees on naise pea, vt Ef 5:21–33.
[55] Vt M. de Montaigne, Esseid. Tlk K. Ross, Tallinn, 2013, lk 407.
