Kas te ei olnud siis sõbrannad?
Olime. Kunagi.
Ma ei saa aru.
Millest sa aru ei saa?
Miks sa siis ei võiks tulla?
Ma ei taha.
Sina pööritasid silmi, näol ilme, nagu oleksin mina kuidagi kaasosaline. Süüdlane, kuigi ometi on sellest, kui me Minnaga viimati päriselt lähedased olime, kindlasti üle kümne aasta. Vähemalt. Surusin hambad kokku, ei öelnud rohkem midagi seni, kuni su natuke kühmus selg kui alati avarust lõhkuv vahesein, laiuv etteheide, juba auto juures oli, mootor läks tööle, esituled mulle näkku. Augustiõhtu on juba hämar. Sina tagurdasid, mina keerasin valgusele selja ja lasin hääle välja, õlad vajusid ettepoole, kokkupigistatud huuled olid koos hoidmisest valusaks jäänud, raske oli suud avada.
Muidugi ma tahtsin minna! Tahtsin teda näha, teda puudutada, tema heledat nahka, olgu või külma, vahajat. Mul oli vaja teada. Ei, mitte seda, mida kommentaariumides ja lõimedes küsiti. Ma pidin seda temalt endalt küsima, Minnale kõrva sosistama.
Aga sinuga koos ma ei saanud. Võimatu! Teadsin täpselt, kuidas kõik kujuneks, kui me mõlemad seal oleksime: sina raudselt kogu aja minu kõrval, pressid ennast mulle üha lähedale, surud oma külje vastu mind, sätid oma kätt mu seljale, õlgadele. Pigistad, võibolla isegi natuke liiga kõvasti, ehk jäävad õlavarrele läbi õhukese varruka sinakad plekid. Sa näitad oma emotsioone, empaatiat! Kõik näevad, kui hooliv sa oled, kuidas sa mind hoiad! Minna näeb, kui hale ma olen. Näeb kõige selle armetust. Tema silmad on muidugi suletud, keegi on surunud oma käe tema kergelt toonitud laugudele, kaardus ripsmetele, tema silmi, neid halle, õhtuste laternate valguses kavalalt rohetama löövaid silmi ma muidugi ei näe, aga ma tean, et tunneksin tema teravat pilku ikka, see sihiks, leiaks mind üles seal kõledas, kõrges valges ruumis, kõigi nõutute ja kurbade ja hirmunute ja teesklejate seas, uuriks ja puuriks. Küsiks. Sunniks mind küsima: miks, miks ikka veel? Ja see pigistaks südant valusamalt kui nõudlikud mehesõrmed mu õlga.
Juba reedel! Algus täpselt keskpäeval. Nädala selgroog murdus ära, kuid aeg hakkas venima, eriti õhtud, õhtud olid äkki pikad nagu päevad. Kui kannatamatult ma ootasin öid! Seni kui aeg ennast venitas, tõmbas ruumidest pikkamisi hapniku välja, kükitasin mina magamistoas, voodi ja akna vahel, leemendasin ja hingeldasin, toetasin pead öökapile. Raamat süles, endale teesklemas, et ma midagi teen. Seda alati millegi tegemist teesklema õppisin ma sinuga koos olles. Kes tahaks näida kasutu, olla kasutu? Telefon lebas samas põrandal, lõi aeg-ajalt helendama, hääl, teavitused olid maha võetud. Öökapi terav nurk surus mu põse sisse lohku, samasugust nagu Minna palgelohukesed, need ei kadunud tema näost isegi siis, kui ta ei naernud, kui ta kuri oli, kui tema silmad rohekaid sädemeid pildusid, kõik see kurjustamine, mis tuli ilusast suurest suust, leebus neisse pehmetesse orgudesse, ränk sõna kaotas oma tõsiduse, jõu. Sellepärast ma olengi ikka selline. Oi, Minna võis minu peale pahane olla! Miks sa nii vedel oled, miks sa andeks annad, miks sa tagasi lähed, miks sa ta tagasi võtad, miks ta ikka veel siin on.
Valetasin endale, et lähen jalutama, tegelikult läksin teda otsima, see tähendab: jalutama. Ma ju teadsin, kuhu. Lehes oli see umbmääraselt, aga kuskil kommentaariumis oli päris täpne koht ka öeldud. Pärast keerati juba kommentaarid kinni. Lähedal. Linna ääres, seal, kus mets on veel servapidi täis jooksuradasid, kus looklevad need männikooremultšiga kaetud teed kui kuivanud veresooned. Radade kõrval on tühjaks rabistatud mustikavarred. Suve viimane lõpp! Ta ei olnud hakanud liiga kaugele minema. Kuidas oleks jõudnudki? Kui tahad perele veel enne õhtusöögi teha ja. Kas lauda enam hakkaks katma, ei tea, igaüks võib ju ise tõsta oma taldriku täis, tõmbuda oma tuppa, panna ukse kinni. Keegi ei märka, et oled juba välja astunud.
Varjud olid juba pikad, õhk maapinna lähedal jahe. Tundsin puude all kõndides, kuidas hapnikku saab liiga palju, kopsus hakkab pigistama. Kõhulihased tõmbusid krampi, roided surusid vastu, suu avanes, aga hääl jäi kurku, sest just siis tuli käänakul üks sportiv paar vastu. Sörkisid kõrvuti, mees jookseb kindlasti tegelikult kiiremini, pikad jalad, sitked säärelihased, aga näed, ikka jääb naise kõrvale, hoiab ennast tagasi, kontrollib oma jõudu. Ei võistlegi, koos tahab joosta. Minuni jõudes nad ei öelnud midagi, ainult vaatasid otsa korraks, korraga, hingasid ka päris ühes rütmis, see oli küll täpselt paras rääkimise tempo. Küll nad räägivad ka, kui juba kehakeel on selline. Kunagi me käisime Minnaga kahekesi jooksmas, meil olid oma lemmikrajad, mitte siin linna ääres, mina oleks suvaliselt jooksnud, kiirelt ja lühidalt, aga Minnal oli pulsikell, see oli siis veel päris uudne asi, tema jälgis sellega meie mõlema südame rütmi. Liiga kõrgeks ei tohi pulssi ajada, muidu rasv ei põle. Pärast läksime istusime kuskil. No mitte päris iga kord, aga vahel venisid need õhtud päris pikaks. Ükskord tuli mingite meestega sport jutuks, keegi küsis, palju te siis täna jooksite, me Minnaga vastasime kiiresti, peaaegu ühekorraga:
et mõned õlled ikka võtaks (Minna);
et no… paar õlut näiteks (mina).
Sel ajal võis inimestele jääda kergesti mulje, nagu me oleksimegi lõbusad ja muretud.
Peale matuseid lõppes ka kohe puhkus.
Ma ei suutnud enam kauem seminariruumi pehmel toolil istuda. Keerutasin telefoni käes, teesklesin, nagu oleks kõne tulnud, tuleb vastu võtta, midagi tähtsat (nagu keegi vaataks üldse), ja trügisin kahe toolirea vahel end vastu inimeste põlvi ära lüües vahekäigu poole. Fuajees, kui saali raske uks minu selja taga alles aeglaselt kinni vajus, hakkasin juba jooksma. Peaaegu oleksin mantli garderoobi unustanud, aga ei, ei, siin on suve lõpus alati nii tuuline. Kiirustasin mere poole, hõlmad lahti. Soovisin järsku, et jahenenud meretuul mu riideid raputaks ja juukseid sasiks, et mere hääl kohiseks kõvasti kõrvus nii, et oma hingamist ei kuuleks. Rannas oli vaid mõni üksik inimene, ilm oli selline pilvedealune. Pingid olid märjad, tuul tõi mulle liiva silma. Võtsin kingad kätte ja kõndisin madalas vees Läti suunas. Oleksin parima meelega suu avanud, häält teinud, vihinale vastu karjunud, aga mõned inimesed olid päris lähedal ja tuul oli võibolla liiga nõrk, et seda häält summutada. Siis tundsingi, et aeg seisab. Naljakas. Mina kõnnin ja aeg seisab. Aeg jääb seisma, kui sa enam midagi ei taha. Ei taha kuhugi minna, midagi teha. Lihtsalt oled ja liigud tuule käes, nagu vesi, nagu liiv.
Õhtul oli bankett või kuidas nad nimetavadki seda üritust, kus süüakse lõhet ja aurutatud juurvilja, juuakse kiiresti. Mõned vahetavad visiitkaarte ja mõtteid. Mina jõin ja vahtisin aknast välja. Terve sein oligi aken, seisin näoga seina poole, siis nägi merd. Jälgisin kõrgelt vett, kuidas see muutus hallist rohekaks, päike oli pilvede varjus juba salaja ära vajunud, midagi veel sillerdas, välgatas pinnal. Jalutusteede ääres süttisid nostalgilised tänavalambid ja mõtted vajusid tasaseks nagu lainedki.
Mina läksin nendega kaasa, kes veel edasi tahtsid minna. Kõndisin teiste järel vaikides mööda lärmakat peatänavat. Oli augusti viimane lõpp, kõige viimane ots, mil õhtune õhk oli veel soe, suvega kogunenud soojust õhkas saja-aastastelt kiviseintelt, sillutiselt. Noori ja vanemaid tungles baaride ustel. Laua taga naersin, jutustasin, kuid ma ei tea, millest, imestasin, kes mulle neid sõnu suhu pani. Jõin, vahepeal vaatasin taevast, see oli nüüd must ja tumm ja ma sain jälle kaineks. Ja jälle. Lasin kallata ja sain üha kaineks. Nii mitu korda. Seltskond plaanis hotelli naasta, kolleeg pealinnast puudutas ettekandjale kupüüri andes mu rannet, tõstis siidjast kangast tolmumantli toolileenilt mu õlgadele, hoidis seda seal oma kätega kaks sekundit liiga kaua, pigistas, tundsin ta lühikeste harali sõrmede survet. Ta on vana, liiga vana, sinuga ühevanune, minuga peaaegu ühevanune ja vana, ta hakkab kergesti higistama, tal on mitu märkimisväärset publikatsiooni, päeval ma tema ettekannet kuulama ei jäänud. Liikusime edasi, läbi elavate, hägusate seltskondade, ustest tulvav muusika segunes tänava suminaga, sigaretisuits sügisesse närbuvate amplitaimede lõhnaga. Klaase kukkus sillutisele, tuhka ja sädemeid. Tänavalampide kollane valgus ei lasknud näha tähti. Kummardusin, panin põlve maha ja tegin, nagu seoksin kingapaela, hoidsin pilku munakividel, nagu muudaks see, et mina ise inimesi ei vaata, mind neile nähtamatuks. Kui need, kellega olin terve pika õhtu koos olnud, suu naeratamisest krampis, olid piisavalt kaugel, kargasin püsti, tegin kolm väga pikka sammu ning surusin end ühe kitsa ukse ees õõtsuvate kehade vahelt läbi. Klubisse pääsemiseks tuli astuda paar astet tänavast madalamale. See oli väike koht, päevavalguses oleks need ruumid jätnud ilmselt armetu mulje, kuid kaootilises rütmis liikuv värviline valgus, kunstudu ja hingeaur tegid sellest väljakutsuvalt lohaka, võluva koopa. Ostsin baarist joogi, nõjatusin vastu seina ja lasin bassi endast läbi. Leidsin mantli põuetaskust päikeseprillid, panin ette. Tundsin, kuidas näolihased lõdvenevad, hingasin läbi suu välja, pikalt sundasendis olnud kehaosad leidsid oma kohti.
Ärkasin külmavärinatega. Lühike mantel ei katnud mind hästi, põlved ja jalalabad külmetasid. Kingi ei olnud jalas. Kas see tähendab, et ma olin öösel paelad lahti sidunud? Õhk tundus kohe-kohe otsa lõppevat, kuulsin enda haigutusi. Peegli küljes rippus roosa karvane ahvike. Tobe elukas, nagu sa mitte kunagi autosse istudes ütlemata ei jätnud. Aga see on minu auto! Olin lamaskil, kägaras oma auto tagaistmel, üllatunud, et see nii ruumikas on. Taksot võiks sõita sellise autoga! Siis hakkas alles kohale jõudma. Särk kleepus selja külge ja käed kippusid värisema. Lükkasin ukse lahti ja lasin värske õhu autosse, sirutasin jalad asfaldile pikaks. Kuulatasin, süda tagus. Vaatasin üles, hotelli silti ja selle kohal pilves taevast. Hommik udune. Toetasin küünarnukid põlvedele, pea kätele ja hingasin pikalt, pahinaga välja. Päikeseprillid kukkusid asfaldile. Vaatasin: võtmed, rahakott, uksekaart, pangakaardid, kõik on alles. Autovõti. Kõik on alles. Ma ei ole midagi teinud. Mulle ei ole midagi tehtud. Ma lihtsalt magasin autos.
Administraator urahtas leti tagant sametiga vooderdatud sügavusest teretuse. Tuppa jõudes võtsin riided seljast, viskasin järjest kohvrisse: valge triiksärk, helelilla eest kinnitusega rinnahoidja, õhukesed varbaotsasokid, laiad kergest kangast ilma viikideta püksid raske vööga, õmblusteta õhukesed alukad, ei jäta kandes rante, ei paista riietest läbi. Dušivesi oli alguses liiga kuum, nahk tõmbus punaseks, tundsin isegi valu, nüüd juba ka peas, masseerisin hotellišampooni aeglaselt peanahale. Šampoon lõhnas nagu meeste dušigeel, möödunud öö oma lõhnadega tuli pahvakuna tagasi. Pesin nägu käteseebiga, hambaid nii tugevasti, et pastat pritsis peeglile.
Tead, mis mind sinu juures kõige rohkem häiris? Mitte isegi see, kuidas sa minuga rääkisid. Või minust. See, kuidas sa mitte kunagi ei pesnud peale suitsetamist käsi! Su sõrmed lõhnasid alatasa liisunud tubaka järele, sa toppisid oma mürgiga kaetud sõrmi mulle suhu, surusid neid minu sisse ja ise ütlesid, et sa armastad mind. Millal see hakkas kõlama nagu irvitus?
See ei ole, nagu see paistab.
Sa said valesti aru.
See on ainult sinu enda ettekujutus.
Kui sa mind lõid, tundsin ma su lõpuks ära. Vastik väike poiss! Sa lihtsalt ei suutnud enam kauem varjata, kes sa oled! Mina suutsin palju kauem, suutsin lausa ära unustada. Hämmastav, kui kerge on iseennast unustada.
Sa ütlesid, et tegid ainult nalja, ja su silmad olid kissis, kalgid ja kurjad. Hiljem, ükskõik millal ma ka sinu poole vaatasin, olid sa alati väike. Sa jäädki alatiseks väikeseks.
Kui ma hakkasin ütlema, et ma lähen ära, sa ei uskunud mind, mitte kordagi. Kas sa nüüd usud? Et ma olen päriselt läinud. Kas sa nüüd usud, nüüd, kus Minna on igaveseks läinud? Ei, sa usud, et ma olen ilma sinuta jõuetu ja arg. Tegelikult olin ma seda ainult sinuga.
Sa meeldid talle, talle meeldib viis, kuidas sa liigud, kuidas sa lendad, teda köidavad su mustrid. Ja mida ta siis teeb, kui ta su lõpuks kätte saab? Ta hõõrub kõik su värvid maha ja katkub tiivad tükkhaaval küljest!
Ma mäletan täpselt, millal ma viimati autos magasin. Kellega.
Ma ei mäletanudki, et olin enne tulekut varbaküüntelt laki maha võtnud. Varbad, kõõlused, valged tuhmid küüned, suure varba siseküljel narmendasid lõhkenud ja kuivanud villi servad… mu alasti varbad olid nagu laibad reas. Aga ma ei läinud pelgalt selle pärast hotellituppa tagasi jalanõusid vahetama, et varbad olid lahtistes sandaalides nagu kehad ühishauas.
Restoranis oli juba sööjaid, mina võtsin ainult kohvi. Jõin selle seistes ära, viipasin eilsele higiste kätega teadurile, kes kuhjas taldrikule munaputru ja viinereid. Siis põgenesin. Söögisaalist, hotellist, konverentsilt, mere äärest. Oli jäänud ainult üks koht, kuhu tahtsin minna.
Me ei ela enam koos. Ei ole võimalik elada. Aga tema ei hooli, tuleb ikka igale poole, kuhu mina lähen! Tuli mu ema matustele. Minna matustele. Ta teeb seda meelega. Ei saanud öelda: ära tule. Ta peab näitama, kui hea ta on, kui suuremeelne, mulle kohta kätte. Matused suruvad inimese selles mõttes täiesti nurka.
Kui Minnat poleks leitud… Siis lebaksid mustikavarte vahel varsti tema kondid, valged kui pruutkleit, millist ta kunagi kandnud ei ole. Ei tahtnud valget.
Parkisin auto nende maja lähedale, kruusatee serva, maja paistis üle viljapõllu kätte. Kõik tundus samasugune, nagu oleks aeg siin laste täiskasvanuks saamisega peatunud. See seisev aeg! Nööril lehvis pesu, luues illusiooni liikumisest. Vanasti naasime me oma rännakutelt ikka siia. Kui Minna ema meie pärast muretseski, ei näidanud ta seda niimoodi välja nagu minu ema. Võttis meid alati vastu, nagu me poleks ära käinudki, kadunud olnud, tõstis kulunud kuldservalistele taldrikutele kuumi, koorega keedetud kartuleid, meie valasime need hapukoorega üle, raputasime rohelist sibulat peale. Tassides oli piparmünditee, heleroheline ja läbipaistev, pliidil kees mustikamoos, suur emailpott oli ääreni täis, keedise tume pind elas, siledad mullid kerkisid ja lõhkesid miniplahvatustega, köögiaken oli avali, põllu poolt tulvas augustikuu rasket lõhna, südameks küpse vilja ja kuivanud mulla noodid, magusaks tipuks pliidiraual karamellistuva suhkru lõhn.
Ma teadsin, et auto on maja juurest näha, aga mis siis. Ma tahtsin natuke veel siin olla, Minnaga omaette rääkida. Mõnikord me hakkasime kohe siitsamast hääletama, samal ajal kõndisime suure maantee poole. Mõnikord istusime teepervel, hein torkis jalgu, sõime teetolmuseid maasikaid, mis kasvasid siinsamas, kõik tol ajal käeulatuses. Kükitasin auto kõrvale ja tõmbasin sõrmedega läbi rohu. Augustis pole enam metsmaasikaid, suvealguse unistustest pole peaaegu midagi järel.
Lapsed ei tohi surra enne vanemaid. See pole õige.
Need, kellel on väikesed lapsed, ei tohiks üldse surra.
Suurt rohkemat me ei rääkinud. Minna ema ei küsinud: miks te viimastel aastatel ei suhelnud. Ei öelnud: temal oli ju normaalne mees, ootas, püsis tema kõrval, avas uksi, aitas mantlit selga, miks ta siis ikkagi… Ütles hoopis: sina ei oleks saanud sinna midagi teha. Sa tead ju, et ta ei olnud enam ammu rõõmus, mitte miski, mis meid rõõmustaks, ei rõõmustanud teda. Ja andis Minna mulle sülle. Urn oli korraga kerge ja raske, selle lakitud puit muutus mu käte vahel soojaks. Ise läks elutuppa, mulle diivanile aset tegema. Tundsin alles nüüd, et oli olnud pikk sõit, pikk õhtu. Hea, et mitte Minna tuppa, mõtlesin veel. Siis sain jälle aru, et palju aastaid on mööda läinud, vaevalt, et see enam Minna tuba on. Vanasti ma olin olnud Minnale toa pärast kade, mina pidin kodus õega jagama. Enam ma ei pea kellegagi midagi jagama, lõpuks on kõik ära jagatud. Minul on alles nüüd, esimest korda elus oma tuba. Aga täna ma ei tahtnud sinna minna. Tuul lõi akna kinni, õhuke kardin jäi vahele. Tõusin seda korda panema, nuusutasin jahenevat õhku, pimedust põldude kohal. Sügis on peaaegu kohal, mida Minna ema tegema hakkab siin üksi nendel pikkadel õhtutel, läbi pimeda talve, kus on lihtne hakata mõtlema, et kevadet enam ei tulegi? Pugesin tuulelõhnaliste linade vahele, Minna tõstsin sinnasamasse madalale lauale. Ema sai vist aru, et meil on veel natuke vaja lobiseda, olla, ei tulnud teda ära viima.
