Paco Calvo, Natalie Lawrence. Planta sapiens. Taimede olemuse jälil. Inglise k-st tlk Krista Kallis. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2025. (Bibliotheca scientiarum vitae, 2806-0938). 356 lk. 33.50 €.
2025. aasta sügise veetsin külalisteadlasena Prantsusmaal. Mu baasiks oli La Rochelle’i ülikool, kuid külastasin ka muid teadusasutusi ja töörühmi, et neile oma tegemisi tutvustada. Muuhulgas kutsuti mind ka Bordeaux’sse, kus on tegutsemas põnev uurimissuund – filosoofid teaduses. Kuigi mind üllatas nende võime näiteks terve doktoritöö eelkaitsmine ühe definitsiooni sõnastuse üle arutleda, nägin filosoofilises lähenemises loodusteadustele suurt potentsiaali. Filosoofidel on tõepoolest võime inimest, elu ja maailma kõrvalseisja pilguga vaadata ja analüüsida, sukeldudes mängleva kergusega samas ka ajaloolisse teaduskirjandusse. Seetõttu on nende kaasamisest loodusteaduslike probleemide lahendamisse väga palju kasu.
Filosoof loodusteadustes on ka raamatu „Planta sapiens. Taimede olemuse jälil“ autor Paco Calvo. Ehk see filosoofiateaduse taust ongi tal võimaldanud astuda sammu kõrvale ja küsida pealkirjas esitatud küsimuse: mis tunne on olla taim? Aga ka: kas taimed mõtlevad? Kas taimedel on isiksused? Kas taimed õpivad?
Teaduses loovad definitsioonid uurimistööde sisu. Kui õppimine defineerida inimkeskselt, ei saa me uurida õppimist teistel loomadel. Kui defineerida see loomakeskselt, ei saa me uurida õppimist taimedel, seentel või bakteritel. Kui defineerida õppimine igasuguste oskuste kavatsusliku omandamisena (allikas: Vikipeedia), siis selle järgi võiks taim õppimiseks võimeline olla, kui me lubaksime taimedel kavatseda. Ja selle kohta on Calvo sõnul tõendeid omajagu. Taimed suudavad ette plaanida, kuhu suunas avada oma õied, enne kui päike tõuseb. Nad suudavad juhtida oma juurte kasvu, et ennetada liigse soolsusega mulda sattumist. Nad plaanivad, kuidas heita oma köitraod just selles suunas, kus on kõige rohkem lootust leida kasvamiseks tuge. Kavatsused on olemas, aga kas me tohime neid nii nimetada organismil, kelle puhul me ei mõista, kus see kavatsemine ja plaanimine tema organismis toimub?
Calvo on oma uuringud paigutanud taimede neurobioloogia valdkonda, kuid põrganud siinkohal vastu skeptilisuse müüri. Ta kirjeldab teaduskogunemisi, kus on naerualuseks jäämise kartuses ümber defineeritud kogu teadusvaldkond. „Taimede neurobioloogid“ riskivad kolleegide üleolevate muietega, mis on muidugi teaduses üks suuremaid hukkamõiste. Lisaks on väga hävitav ka sinu tööde kritiseerimisele pühendatud teaduspublikatsioonide avaldamine, millega Paco samuti kokku on pidanud puutuma. Niisiis – defineerime „taimede neurobioloogia“ ümber – las see olla „taimede signaliseerimine ja käitumine“. Vähem intrigeeriv, vähem ajakirjanduse tähelepanu tõmbav, aga ohutum, soliidsem. Ei lange antropomorfismi ussiauku.
Olen antropomorfismi „süüdistusega“ ka ise kokku puutunud, sest samasse pattu on langenud ka loomade käitumise uurijad. Loomade isiksused on nüüdseks jõudnud siiski teadusmaailma peavooluteemaks ning on aktsepteeritud, et looduslik valik kujundab käitumistunnuseid eri loomaliikidel välja üsna samasuguste mehhanismide kaudu. Üks minu lemmikteadlasi, primaatide käitumise uurija Frans de Waal, leiutas vastukaaluks antropomorfismile isegi mõiste „anthropodenial“ – inimsuse eitamine, mis tema hinnangul on veel palju suurem risk ja viga. Tema tööd, mis demonstreerisid koostööd, kaastunnet, arutlusvõimet ahvidel, sillutasid pinda ühtse raamistiku tekkeks inimeste ja teiste loomade käitumise evolutsioonilise tausta selgitamisel. Selliste tööde tulemuseks on ka loomade õiguste sõnastamine ja loomade heaolu suurem väärtustamine.
Kas sama samm võiks tulevikus ees oodata ka taimi? Ei ole kahtlustki, et taimi ja loomi on kujundanud ikka üks ja seesama mehhanism – looduslik valik, evolutsioon. Kuskil kauges minevikus olimegi me üks ja seesama. Geoloogid nimetavad kõigi elusorganismide ühist esivanemat hellitlevalt nimega Luca – lühend ingliskeelsest väljendist last universal common ancestor. Sina, hea lugeja, ja mina, sinu koer ja bakter su seedesüsteemis, taim su aknalaual potis – me kõik pärineme Lucast. Luca kallal asus tööle looduslik valik, suunates teda kohastuma erinevate elukeskkondadega ning kujundades nii aastamiljonite (või isegi -miljardite) jooksul välja selle elurikkuse, mida me täna enda ümber (kahanemas) näeme. Kui tahta küsida, kas taim õpib, peabki otsustama, kas Luca järeltulijatel kujunes õppimisvõime välja enne, kui taimed ja loomad lahknesid ja fülogeneesipuu eri oksi pidi innukalt üles ronima hakkasid, või pärast, olles loomade haru eriline kohastumus ja võime.
Teadusfilosoof Paco Calvo on otsustavalt jäänud „antropomorfsete“ (või, kui soovite „loomamorfsete“) terminite juurde. Tema Google Scholari profiililt vaatavad vastu artiklid pealkirjadega nagu „Taimede teadvus: tõendid, järeldused ja eetika“, või siis „Juhtumiuuring õppimisest taimedel: õppetunnid hernetaimedelt“. Ta ei lase ennast heidutada kriitikutel, vaid valib lähenemise, mis on intrigeeriv ja avalikkuse tähelepanu tõmbav.
Tõsi on see, et taimedel on seda tähelepanu hädasti vaja. Osa lugejaid on ilmselt kuulnud mõistet „rohepimedus“ – kõik taimed sulanduvad inimeste meeltes kokku ja enamikul meist on raske eristada ühte puud teisest, rääkimata näiteks tarnade eri liikide määramisest. Tuleb meelde tudengite tehtud laul zooloogide-botaanikute jõulupeol: „Tahan määrata, aga mitte midagi rasket. Tahan määrata, aga näe, kardan arukaske“.Taimepimedusel on tõsised tagajärjed (tõsisemad veel kui kehv hinne taime-praksis). Näiteks kui me räägime linnade „rohestamisest“, siis on kohaliku looduse seisukohalt väga suur vahe, kas me „rohestame“ linna taimepoest ostetud elupuude või hoopis meie tingimustesse palju paremini sobivate kohalike taimeliikidega, mis pakuvad elupaika ja toitu ka kogu ülejäänud kohalikule ökosüsteemile.
Arusaam, et iga taim võib olla õppimisvõimeline, kohanev, arukas olend, võiks aidata tuua kaasa suurema respekti kohalike taimede vastu. Nii võiksime näiteks linnaruumis iseseisvalt välja kujunenud metsikumat haljastust näha mitte kui midagi juhuslikku, „umbrohtu“, vaid kui arukat väljavalitute seltskonda, kes just sellesse paika ja nendesse tingimustesse kõige paremini sobitub. Edasine linnahaljastuse „ilustamine“ võiks sellisel juhul lähtuda juba olemasolevast, seda vastavalt esteetilistele väärtushinnangutele ümber kujundades (aga mitte seda täielikult asendades). See suund on maastikukujunduses täiesti olemas. Ka peagi avalikustatavas uues „Tänavaruumi giidis“ on sõnastatud nii arhitektuuri kui haljastusse üle kantav arusaam „hoia olemasolevat!“. Usalda ja respekteeri nende kohalike taimede tarkust, kes linnaruumis kasvama on hakanud!
Taimede needuseks on Paco Calvo raamatu kohaselt nende aeglus. Inimene, olles ise loom, on kohastunud elusaks pidama kõike seda, mis kiiresti liigub ja liigutab. Need olendid, kes seisavad paigal või liigutavad väga aeglaselt, kategoriseeruvad meie ajudes automaatselt „asjadeks“. Taimi vaadates hakkab meil paratamatult peagi igav. Calvo kirjeldab oma raamatus evolutsioonibioloogia isa Charles Darwini haigusperioodi, mil ta voodisse aheldatuna oli sunnitud kuude kaupa jälgima taimede köitraagude „käitumist“. See sunnitud aja mahavõtmine inspireeris Darwinit pühendama hiljem terveid käsikirju ja uurimistöid taimede liikumisele ja käitumisele. Õnneks on juba alates 19. sajandi lõpust kasutatud nn time-lapse lahendusi, et taimede aeglane ja „igav“ käitumine inimeste rahututele ajudele „söödavaks“ muuta. Nii saame näha oma päid päikese taktis kõigutavaid „tantsivaid“ päevalilli, mullapinnast end agressiivselt välja murdvaid idusid, otsivalt ennast välja sirutavaid herne- ja kurgitaime köitraagusid. See on võimaldanud meil aktsepteerida, et aeglus ei takista organismil olla elus. Tänapäeval arutleme me juba arvutiprogrammide, masinate teadvuse üle, mistõttu ei peaks olema liiga suur mõttehüpe tunnistada ka taimede, meile bioloogiliselt palju lähedasemate ja sarnasemate objektide teadvust.
Huvitaval kombel sattusin paralleelselt lugema kahte teadvusest rääkivat raamatut – üks populaarteaduslik, teine fantaasia valdkonda kategoriseeritav. Esimeseks oli „Planta sapiens“, teiseks Dan Browni uhiuus menuk „Saladuste saladus“. Dan Browni „hüperaktiivseks“ nimetatud süžeega seiklusraamatus põgenevad inimeste ajudest väljaspool asuva kollektiivse teadvuse avastanud teadlased sellist suurt saladust peita ja alla suruda soovivate jõudude käest. Minu mõtetes sulandusid kaks raamatut kokku ning Paco Calvo, taimede teadvuse uurija, taimede „saladuste saladuse“ paljastaja, pidi samamoodi astuma seiklusromaani sisse ning püüdma pääseda tema revolutsioonilisi ideid ründavate vandenõulaste käest. Tõepoolest, Paco ideed taimedest on vähemalt sama revolutsioonilised kui Dan Browni raamatu ideed kehadevälisest teadvusest. Sel võib olla ka samamoodi inimühiskonna alustalasid raputavaid tagajärgi. Mis siis, kui me peaksimegi oma tegevuses hakkama arvesse võtma taimede kui mõtlevate olendite õigusi? Juba loomade õiguste ja heaolu arvesse võtmises nähakse Eestis praegu käimas oleva kanade puuridest vabastamise kampaania taustal ohtu kogu majanduse toimimisele.
Mina isiklikult arvan, et filosoof Albert Schweitzeri sõnastatud „aukartus elu ees“ – respekt kõige elava vastu, mis paneks meid kasvõi korraks peatuma ja mõtlema enne elusolendeid kahjustavate sammude astumist – peaks loomulikult kuuluma eetilise inimühiskonna aluspõhimõtete hulka. See võiks olla just see puuduolev pusletükk, mis aitaks meil ühiskonnana jõuda tagasi ökoloogilise jätkusuutlikkuse rajale. Ja kui sellele aitavad kaasa loodusteadlaste maitse jaoks ka veidi „liiga loovalt“ mõtlevad teadusfilosoofid nagu Paco Calvo, siis võib eesmärk siinkohal abinõud õigustada. Seega – aktsepteerime, et rohelise massi asemel ümbritsevad meid mõtlevad ja õppimisvõimelised elusolendid, „vennad“ Lucast alanud elupuus, ning näitame looduse ja eriti kohalike liikide vastu (sest miks mitte käsitleda kohalikke liike Eesti riigi õigusjärgsete pärijatena) üles senisest suuremat respekti.
