Just siin tühjavõitu väljakul punavalge kiriku juures tabas mind lapsepõlves üks eriline tunne.
Tuled koolist. Igavusest vahid kõrvale. Ning äkki taipad, et sa ei tohi, mitte mingil tingimusel ei tohi astuda eesastuva kõndija jälgedesse.
Ta on täiesti tavaline, see kõndija. Hall kottis palitu, mustad laiad püksid, must räbaldunud portfell, kust turritab välja saiapäts. Ei tekita ta ei hirmu ega ettevaatlikkust. Kuid jälgedesse astuda ei tohi. Asi pole temas eneses.
Tema külge oli kleepunud oht, väike ja silmapaistmatu nagu kirp. Ning oht nagu kirpki oskab hüpata ühelt inimeselt teisele. Tarvitseb vaid teha lollus, tarvitseb vaid jalaga astuda võõrasse jälge.
Pöördusin kohe hoovide poole ning ebameeldiv emotsioon lahtus. Päev jätkus nagu tavaliselt. Mu sammud peegeldusid väravaalustes lörtsise kajana ning loendasid välistrepi kiviseid astmeid. Kuid ikkagi oli südamesse jäänud vaevumärgatav tunne nagu heli kaja isa pianiinol: sa ei jäänud vahele. Kellele? Või õigemini, millele? Polnud aimugi.
Teismelisena see kummaline võime haihtus, justkui mul polekski enam tema kaitset vaja, kustus mälust üheskoos teiste lapseea imede ja fantaasiatega.
Ja tuli uuesti meelde alles kahekümne viie aastaselt. Siis, kui sain esimest korda kutse Majja, mis seisis samal väljakul, otse punavalge kiriku vastas. Lapsena ma seda hoonet ei märganud ega kartnud. Teadsin, et kusagil linnas asub pahaendeline Maja, kust inimesed lähevad kaduma, kuid seostasin seda hoopis teise ehitisega teises suunas, ülejõel. Aga kahekümne viieselt olin juba asjaga hästi kursis.
Sellel väljakul kõik korduski: juhuslik möödakäija, hirmusööst, võõraste nähtamatute jälgede lummus. Misanstseen justkui sümboolselt kordas seda, mis leidis aset mu elus: olin tõepoolest sattunud nii-öelda võõrastesse jälgedesse, teise inimsaatuse lummusesse – just seepärast mind kutsutigi väljakul seisvasse Majja.
Taassündiv lapselik hirm süvendas mu uut, täisinimese hirmu. Mulle näis, et varasest east peale olin nähtavasti olnud pühendatud kurjusele ning vaid imekombel pääsenud tema jõudude haardest. Kuid nüüd on juba hilja pöörduda hoovidesse, end peita ja kõrvale põigelda. Ajapikendust rohkem ei anta ning paraku tuleb end heita selle kurjuse hambusse. Teist väljapääsu ei ole.
Ja ma oleksingi tulnud Majja sellisena, algusest peale kuulekana, valmis alla andma. Minna jäi nii umbes kakssada sammu, mitte enam. Kuid kogukas valge kajakas, kellesugused lendavad linna kaugelt merelt ning istuvad lolli ja tähendusrikka ilmega suletud, laoks muudetud kiriku kellatornis, kergendas end prügikonteinerist välja lennates ja paiskas mulle näkku vedelat kollast paska, mis kleepis juuksed kokku ja sattus krae vahele.
Mul läks süda pahaks. Mitte niivõrd haisu kui ootamatuse ja haiglaste kahtlustustega segatud õuduse peale, mis tekib madala enesehinnanguga ning seetõttu rõhutatult puhtust ja korda armastavatel inimestel reaktsioonina elu ilgetele naljakestele.
Kuid kuidagiviisi end taskurätikuga puhastanud, istusin pingile ja hakkasin naerma. Seal, kuhu läksin, pidi mind surutama näoga sita sisse – ja nüüd tere hommikust. Kuidas ma küll, ise räpane ja haisev, naerma puhkesin!
Niimoodi, pasaga üle valatuna ilmusingi nende juurde. Kohmetust vältides ulatasin lubade büroo luugist sisse oma kutse, millel ilutses vastik kollane plekk. Vastu võeti mind pepsilt, viidi pesema, tunti võltsilt kaasa: pole midagi, tuleb ette – ise aga hoidsid vaevu naeru tagasi, lõbus ju! Ja kõik nende sissetöötatud võtted, kordussöödud hakkasid äkitselt meelt lahutama ja muutusid kahjutuks. Nad ei suutnud end häälestada, nautides juba ette, kuidas nad kaasteenijatele räägivad – kujutad ette, üks tüüp oli välja kutsutud ja lind lasi talle peale arvatavasti kohe ukse ees –, ning niiviisi ei suutnudki mind korralikult töödelda. Aga teist võimalust ma neile juba ei andnud.
Nüüd ma lähen uuesti sellesse Majja.
Kabinetis, kus mind üle kuulati, asuvad tänapäeval arhiivi kõrvalruumid. Ent seinad on samasugused, ebatasased ja konarlikud, nirede ja uputuse jälgedega. Siis mulle viirastus, et sel moel inimeste piinad talletati, jäädvustati krohvisse. Nüüd saan aru, et tegu on lihtsalt viletsa tööga. Inimesi piinama olid nad õppinud, ent seinu krohvima mitte.
Teisel korrusel paiknevast lugemissaalist on näha väljakut, punavalget kirikut, pinki, mille juures kajakas mind täis lasi. Koridori aknad jäävad seespool asuva endise arestikambri suletud hoovi poole, mis meenutab kollast ruudukujulist kaevu.
See hoov, ta ei näe sugugi välja pahaendeline. Ta moodustab nüüd ühe osa muuseumist. Ning turistid sisenevad jalutamiseks mõeldud võretatud puuri, püüdes – vähemalt muuseumi rajajate ettekujutuses –
isiklikult läbi tunnetada vangide meeleheidet.
Ma paraku ei usu sellisesse heade kavatsustega pedagoogikasse, kuigi möönan tema õigust olemasolule. Minu kogemuse põhjal ei saa tõelise kohtumise vastu kurjusega end ette valmistada, välja treenida. Kurjus tabab alati ootamatult. Ning ime, tõeline ime seisnebki just selles, et see, kes alguses on segi nagu kõik teised, kes on oma saatusekaaslaste saatusekaaslane, vendade vend või õdede õde – temale kurjus ei jäta oma märki külge, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks.
Nagu te aru saate, pole see mina.
Jah, saabusin tagasi Linna, kus ma polnud viibinud neliteist aastat. Meie siin asunud kodu on ammu müüdud. Püüdsin kaua leida kohta ööbimiseks, lehitsesin Bookingi ja Airbnb prospekte, ent kõik aadressid kutsusid esile tahtmatuid mälestusi. Kuid minu eesmärk oli leida kõrvaline, justkui eraldatud asupaik, tulnuka ajutine peatuspaik.
Linn aga demonstreeris enesekindlalt, et selliseid peatuspaiku ei ole. Ja äkitselt uuele leheküljele siirdudes ilmus välja see korter. Tänava nimest ma selget sotti ei saanud, Pärna, muudkui Pärna. Vaatasin Google Mapsist, kas arhiivi on sealt kaugele minna. Ning asukoha järgi kaardil tundsin tänava ära. Minu ajal nimetati seda Kommunaaride tänavaks.
Maja number?
Kakskümmend üks.
Just seesama.
Uurisin korteri fotot põhjalikumalt. Kõik oli teistmoodi. Lillad seinad. Roosa lagi. Puhevil, silikoonist huuli meenutavad valged nahktugitoolid. Justkui keegi, innukas nagu laps, kellele esimest korda olid kätte sattunud värvilised viltpliiatsid, tahtnuks üle värvida nende tubade mineviku. Kuid ma tundsin selle ära köögiaknast paistva vaate järgi: roostes redelipulkadega telliskivist katlamajakorsten turritab keset pilti.
Maja number kakskümmend üks, korter neliteist.
Siin elas ja suri inimene, kelle pärast ma olin arhiivi sõitnud. Püüdsin sellele korterile mitte mõelda. Kavatsesin isegi seda tänavat vältida. Tahtsin olla kiretu. Kuid keegi oli oma broneeringu tühistanud ning korter ise kutsus mind: tule.
Sellel, kes korteris oli elanud, seadusjärgseid pärijaid ei leidunud. Pärast matuseid kutsuti mind notari juurde ning kahe erariides ohvitseri juuresolekul loeti ette kadunu viimne tahteavaldus: kogu oma vara ja tööd pärandas ta minule.
Tol hetkel oleksin ma ta peaaegu et ära neednud. Sellepärast, et tema oli – sõna otseses mõttes – ära neednud minu.
Julgeolekus teati suurepäraselt, et tal oli ammuseid sõpru. Mõttekaaslasi. Miks siis mitte nendele? Miks noormehele, keda ta vaevu tundis?
Nende võimuses oli testament juriidiliselt tühistada. Ära peita, hävitada. Kuid nad eelistasid etendada operatiivset kombinatsiooni. Esiteks, nad olid sunnitud – aeg polnud enam see, endine – järgima teatud reegleid. Ja teiseks – testamendi ootamatus osutas saladusele. Seosele, mida nad polnud märganud.
Ja nad klammerdusid minu külge.
Pärast testamendi avamist tõid mu tema korterisse; tol korral viibisin seal esimest ja ainsat korda.
Korteris toimus läbiotsimine. Muidugi nad ei tundnud piinlikkust. Nähtavasti pidanuksin küsima orderit. Kuid olin tema, selle isehakanud kinkija peale peale liiga tige. Tige ja hirmunud. Istusin köögis kuus tundi, lahkuda mul ei lubatud; asjad ju olid justkui juba minu omad.
Pärast, hilja õhtul hankisid nad furgoonauto ning viisid kogu sisustuse minema. – Tühipaljas formaalsus, ütles mulle järsku isalikult läbiotsimist juhtiv ohvitser. – Korteri me muidugi pitseerime. See kuulub nüüd riigile. Kuid asjad las jääda meie juurde lattu. Teame, et teil on kitsad elamistingimused. Otsustage ära, kus te neid hoidma hakkate. Ja me anname kõik nimestiku alusel teile kätte.
Kummaline küll, ent ma tõepoolest uskusin, et tegemist on formaalsusega. Läbiotsimine on ju lõppenud. Midagi ei leitud. Olgu, las seista nende juures, mõtlesin. Mul pole asju kuhugi panna. Ja üldse, milleks.
Kuid vaid nädal aega hiljem helistas mulle koju seesama ohvitser ja küsis lipitsevalt:
– Miks te siis oma varandust minema ei vii? Vaadake, meil pole siin käsipakkide hoiuruum. Nii ei lähe.
– Veoautot läheb ju tarvis, kust ma selle võtan, püüdsin ma tagasi ajada.
– Transpordi osas tuleme vastu, ütles ohvitser asjalikult. – Auto saate homme.
Mind toodi kuhugi ametkondlikku autobaasi. Ma isegi rahunesin; kus nad siis veel peaksid ootamatult saabunud kraami hoidma. Rahunesin ja lasksin end lõdvaks. Olin juba varem kokku leppinud, et asjad viiakse ühe tuttava tühjalt seisvasse maamajja.
Siin nad saidki mu kätte. Lihtsalt viisid angaari ja – sekundilise hilinemisega – lülitasid sisse ereda valguse.
Asjad olid siin. Nad olid paigutatud samamoodi nagu korteris, ainult suuremas mastaabis. Iga mööblieseme kõrvale oli korralikult asetatud selle sisu.
Ja kõik oli lõhki kisutud. Tükkideks saetud. Katki lõigatud. Tühjaks tehtud ja nähtavale toodud. Kujutan ette, kuidas asjad siia toodi, asetati skeemi järgi laiali, nummerdati, pildistati. Leiti noad, vukssaed, käärid, vasarad, muukrauad. Hakati riideid ribadeks rebima, mööblit laiali lammutama ja läbi koputama. Tugitoolide ja diivanite muljutud pehmeid osi katki lõikama. Lahti kiskuma raamatute köiteid: kas Conan Doyle või ainult Conan Doyle’i kaaned?
Hakkasin tundma end halvasti. Kuni selle hetkeni polnud ma ette kujutanud, kuivõrd tähtis on neil teada saada: kas ta siiski kirjutas midagi või mitte? Ja sain aru, et praegu korteris rebitakse maha tapeete, võetakse põrandaid üles ning lammutatakse löökvasaratega seinu.
Kuid seejärel – võetakse ette pärija. Mind toodigi siia selleks, et näidata, mis mind ees ootab. Ja ma oleksin, oleksingi neile tema käsikirja loovutanud. Kui see olnuks minu käes.
Ning näitamaks, et saan kõigest aru, et mul pole nende ees saladusi, ütlesin:
– Öelge palun, kuidas teatada pärandist loobumisest riigi kasuks?
Võib öelda, et ma temast ütlesin lahti.
Jah. Nii võib öelda.
Niikuinii nad jälitasid mind. Nüüd tean, et selle nimi on OJS, operatiivse jälgimise süüasi. Kestusega kolm aastat, mida vajaduse korral pikendatakse. Minu puhul ei pikendatud. Usun, et kolme aasta jooksul isegi nendesugused umbusklikud veendusid, et mul pole mingist peidikust linnalähedases metsas, kust võiks leida aegsasti kodust välja toimetatud käsikirjad, aimugi.
Nad teadsid väga hästi, et käsikirju pole olemas. Olid ise teinud kõik selleks, et sõnad paberile ei jõuaks. Kuid samas uskusid, et imekombel saab teksti nende nina ees valmis kirjutada. Valmis kirjutada ja ära peita.
Mis siis ikka. Lõppude lõpuks oli neil õigus.
Minu OJS pole säilinud. Olin väike putukas. Säilitamisaeg lõppes ja toimik hävitati. OJS, operatiivse arvestuse süüasjade registreerimise päevikus on vaid märge loomise, sulgemise ja hävitamise kohta.
Minu heategija toimik oli teistsugune. Mitte OJS, vaid OTS: operatiivse töötlemise süüasi.
Kolmkümmend neli kausta. Igaühes täpselt kolmsada lehekülge.
Kirjaniku vaatenurgast – lausa kogutud teosed.
Neid kaustu ma arhiivis loengi.
Tal on nimi, aga kutsun teda nii, nagu isa suust seda esimest korda kuulsin: Suurvaim. Isa jaoks see hüüdnimi, omade vahel tarvitatud hellitusvormel, kõlas irooniliselt. Igal juhul noorpõlveaastatel: nad olid ligikaudu eakaaslased. Minu jaoks oli hüüdnimi täisväärtuslik: pateetiline märgusõna – pettumuse märk – usu sümbol.
Väärib tähelepanu, et ka nemad, okupandid, nuuskurid, andsid oma konspiratsiooni puudutavate juhendite vastaselt talle operatiivnime Suurvaim, justkui tunnistades võimatust tema isiksust varjata.
See oli muidugi ainult laiskus.
Kuid tuli välja, et tunnustus.
Isa oli helilooja. Kahe sümfoonia looja, mida polnud kunagi esitatud, ja tango „Pöialpoiss“ autor kogu selle sõjaeelse lääge meloodikaga, milles ometi peitus magus ja lipitsev õudus, söömisvalmis sidrunitarretise võbin.
Suurvaim, parlamendisaadiku nõbu, tuntud luuletaja ja kirjamees, vahistati kohe neljakümnendatel aastatel, kui meie maale olid tunginud Nõukogude väed.
Isa ei puudutatud.
Ja ta nägi, kuidas tundmatud ohvitserid tantsivad meie daamidega tema muusika saatel…
Hiljem tantsisid „Pöialpoissi“ natsidest ohvitserid.
Veel hiljem uuesti Nõukogude omad.
Muusika on prostituut, rääkis isa.
Näib, et ta oli rõõmus, kui „Pöialpoiss“ kui „kodanlik väärsünnitis“ keelati.
Isa võinuks langeda sõjas, saada arreteeritud sõja järel, kuid suri kuuekümne kolmandal loomulikku surma.
Ta töötas muusikakoolis õpetajana. Õhtul pärast tunde koju tulnud, läks ta vannituppa ja puhastas seal tükk aega oma kõrvu. Talle tundus, et ta kurdistub, sest oli omandanud koos õpilastega võitjate valje marsse.
Ma ei mõistnud teda nende marsside eest hukka. Kuid eakaaslastele tema töödest ei rääkinud. Minu instituudis oli juba moodustunud salaring. Midagi illegaalset me korda ei saatnud. Midagi päris mässulist ei rääkinud. Kuid kogunesime, lehitsesime vanu sõjaeelseid raamatuid ning tundsime, et ükskord saadame midagi korda. See „midagi“, hägus, kauge, suurejooneline, hüpnotiseeris meid.
Suurvaimu nimi, mille trükis avaldamine oli keelatud, sai meie jaoks majakaks. Tema raamatuid me ei lugenud. Isegi fotosid temast polnud näinud. Raamatukogud oli sõja ajal hävinud. Paljud nendest põletati ahjudes, et sooja saada. Ja allesjäänud – kõrvaldati värskete, uute võimude poolt määratud raamatukoguhoidjate poolt. Tegelikult me ei saanudki lõpuni aru, mis oli nende raamatute sisu; selleaegsed ajalehed ja kirjandusajakirjad olid samuti kadunud ja täiskasvanud emb-kumb kas vaikisid või kõnelesid üldiste fraasidega. Ning kõik see küttis huvi üles, eks igaüks lootis tema tekstidest leida midagi oma.
Me rääkisime üksteisele kuuldustest, nagu oleks ta surnud Nõukogude vangilaagris kaugel põhjas. Suurvaimu raamatute kättesaamatus ümbritses nad romantilise oreooliga, kehastas vastupanuliikumise lippu ja sümbolit. Ja tema kohutav saatus – andis prohvetliku tähenduse.
Otsisime. Soetasime tutvusi antikvariaatide müüjate seas. Püüdsime säilinud isiklike raamatukogude valdajate seas usaldust võita. Asjatult. Ta ainus romaan „Suvi Augustinaga“ ja luulekogud jäid peidetuks. Meid, mudilasi, ei usaldatud, sest Suurvaimu raamatu eest võis ähvardada vanglakaristus.
Isa aimas meie kokkusaamisi ja otsinguid, kuigi mina uskusin, et olen hea konspiraator. Ning ühel tuulisel kevadõhtul, mil akna taga undasid ja soigusid telefonitraadid, kutsus isa mind oma juurde tuppa, vatiga kaetud seintega kamorkasse, millest kolmandiku võttis enese alla pianiino. Siin andis ta kodus tunde, siin komponeeris. Pianiinol lebavad noodipaberid peegeldusid aknas, noodid sarnanesid mustale jäitele, saatuse salamärkidele.
Isa kartis vist, et me, lollpead, satume oma otsingutes nuhi peale ja et see müüb meile Suurvaimu raamatu, ent järgmisel päeval sajavad kaela läbiotsimised. Kuid see vaid rõhutab toime pandud teo vaprust.
– See on sulle, ütles ta, võttes riiulist „Klaveritundide“ ära trööbatud eksemplari, mille kaanel oli kujutatud klahve.
Isa ei olnud kunagi proovinud mulle muusikat õpetada. Muusikalist kuulmist polnud ma pärinud. Ja ma muutusin valvsaks.
– Tee lahti, ütles isa leebelt.
Tegin lahti.
Avasin kaane, lehitsesin algusest.
Ja tiitellehelt lugesin:
Suvi Augustinaga
1939
Samal ööl alustasin lugemist.
Pidasime Suurvaimu võitlejaks. Vastupanuvõitlemise prohvetiks. Salapäraseks kangelaseks, väejuhiks, eestvedajaks. Meid ei seganud romaani pealkiri, meile tundus, et Augustina on nähtavasti kaasosaline, sidepidaja, põrandaalune. Suvi – see tähendab roheliste metsade aega, sõja ja võitluse aega, mida ta ilmselt oli ette näinud.
Kuid ta osutus lüürikuks, tunnete ja tundelise igapäevasuse laulikuks.
Olin muidugi jahmatuses.
Mulle viirastus, et aset on leidnud pettus, võltsing, et isa on mulle kaela määrinud vale raamatu! Ei või ju olla, et Suurvaimu oleks arreteeritud, piinatud, ellujääjate nimekirjast kustutatud – selle eest! Mitte millegi eest! Armastuse kahjutu tõmmise eest!
Mina aga olin oodanud, et avastan Suurvaimu raamatust ohvrimeelse „millegi“ retsepti, mida kõik me igatsesime korda saata, ning muutun ühise ürituse jüngriks. Ent selle asemel lugesin end grammatika keerulistest mustritest läbi murdes romaani vastamata jäänud armastusest.
Viis või kuus korda jätsin raamatu pooleli. Ja hakkasin uuesti lugema justkui pooljuhuslikult, soovimata tunnistada, et tekst paelub mind järjest enam.
Ei, asi polnud romantilistes tunnetes, olgugi et vanus oli vastav ning ma olin armunud K-sse, kes õppis minust üks kursus edasi ja oli meie ringi liige. Näis, nagu „Suvi Augustinaga“ pidanuks armunud olekut ergutama, kannustama. Aga ei.
Armastusromaani sisuks polnud tegelikult armastus.
Sisuks oli – aeg. Tulevik, mis on juba saabunud, kuid mida me ei märka.
Tekstis, mida Suurvaim kirjutas kolmekümne viiendast kolmekümne kaheksanda aastani, oli kerkiv jube sõjaaimdus juba hakanud arenema. Selle virgatsid ja agendid leidusid juba meie seas. Oli juba alanud nähtamatu, eeterlik kataklüsm, sidemete katkemine, pahede kasv. Juba ilmusid nägudele surma varjud ja kurbuse jäljed, hukkude, reetmiste ja pääsemiste märgid.
Ja keegi olematu fotograaf võttis seda olematu kaameraga üles.
Nüüd olen aru saanud, et Suurvaimu ei arreteeritud mitte romaani pärast. Romaani polnud uutest võimuritest üldse keegi lugenud. Lihtsalt neil olid kõigi vähegi silmapaistvate inimeste nimekirjad, mida meie kommunistid olid aidanud koostada. Ja Suurvaimu raamatuid ei kõrvaldatud ja hävitatud mitte seepärast, et neid oleks peetud kuidagi eriti ohtlikeks. See oli karistus.
Kuid siis ma arvasin, et Suurvaim tekitas raevu just oma geeniuse sügavusega. Tahtsin seda sõpradele selgitada, otsisin argumente, kuid kokkuvõttes ei suutnudki tunnistada, et minu valduses on „Suvi Augustinaga“. Kartsin nende mõistmatust ja põlgust. Nende pettumust.
Ning tuli välja, et romaan tõukas mind sõpradest eemale ja lähendas Suurvaimule, keda olin pidanud surnuks. Ilmselt see oligi isa kaugem, ettenägelik eesmärk: mind kahjutustada, tõkestada või nõrgendada ohtlikke tutvusi, vaigistada nooruse tormakust.
Mis siis ikka, arukas käik. Isa eksis ainult ühes asjas, nagu me kõik: ta uskus, et Suurvaimu pole enam elavate kirjas.
Kuid Suurvaim pöördus tagasi.
Kohtasin teda juhuslikult päeval, mil ta naases, kahtlustamata, et tegemist on kohtumisega, sest ma ei tundnud teda nägupidi.
Oh, mul oli vaistu tagasipöördujate osas. Neil aastatel metsades enam ei tulistatud. Öösiti enne pühi heisati punalipud ja neist enamikku maha ei rebitud. Põhjast hakkasid ükshaaval ilmuma ellu jäänud vangid. Nõukogud võinuksid jätta nad sinna surema, taigasse ja tundrasse, kuid lubasid uuesti astuda kodumaa pinnale, et nad alistuksid ja lepiksid paratamatusega. Ja et meie, noored, oleks tunnistajaks nende kapitulatsioonile.
Õppisin ruttu neid eristama, kui nad justkui pimedad hulkusid mööda ammu käidud kõnniteid. Rusutud, laagrite poolt vormituks muudetud, nagu vormituks muutumist siinmail ei kohtaks. Lahti rebitud, võimetud taastuma, uuesti kogukonna osaks saama. Neid eristasid kõhnus ja kokkusurutus, põhjarahvastele iseloomulik maalähedus. Nad valisid kõndimiseks alati kõnnitee valgustatud osa, instinktiivselt hoidudes päikesest ja soojusest. Kuid sellele vaatamata näisid nad meile kasvult pikemana. Justkui meie oleksime väiksemaks muutunud, sel ajal kui nemad viibisid seal.
Kuid tol päeval raudteejaama juures märkasin ma ebaharilikku inimest. Ei siinset ega tagasipöördunut. Ei vanurit ega elatanut; tema vanus oli justkui asetatud sulgudesse.
Ta oli kasvult väike. Muidugi mitte kääbus. Kuid kindlasti hämmastavalt lühike: vähe putru söönud. Täiskasvanud poisike, küpsesse ikka jõudmatu, kõndiv arusaamatus, vaevu küünitab üle kassaleti. Kõik naeratavad ja mõtlevad: johhaidii, jumalale tänu pole ma ise selline, küll leidub ikka looduses väärastumisi!
Tilluke inimene seisis laternaposti juures ning pudistas tuvidele saiatükke. Ma ei pööranud isegi tähelepanu tema riietusele ja näojoontele, pidulikkus, millega ta saia otsast tükke murdis ja neid lindudele viskas, näis mulle sedavõrd lõbustav. Vaat kus grandioosne enesehinnang, mõtlesin, tegemist on tõsimeeli väikese Napoleoniga. Kuid sellele vaatamata tekitas tema kõhetu keha enese vastu tingimusteta lugupidamist, justkui oleks tegu… oleks tegu terve orkestri pillikoosseisu juhatava dirigendiga, võimsa elusa lõvi ees seisva tsirkuseartistiga; karutaltsutajaga, jätkasin, jah, karutaltsutajaga, kes alati näib nõrga ja tühisena selle silmis, keda ta taltsutab.
Läksin mööda, pannes mõttes tillukesele inimesele külge algajale kirjanikule omase märgi, kes alles õpib tundma inimesi ja esemeid – ja ei mõelnud hetkekski, et kunagi võiksin saada sellele märgile seletuse.
Ma ei mäleta, kuidas sain teada, et Suurvaim on laagrist tagasi jõudnud. Need olid arusaamatu päritoluga repliigid, tuulte sõnumid, uste kolksatused: ta on elus, ta on siin…
Kogu Linn, lõikavate tuulte tallermaa, igavesti haihtunute pealinn, justkui ärkas, oodates elu tärkamise imet.
Ja igaüks, kellele anti teada, täitus kohe veendumusega, et kuivõrd Suurvaim on elus – siis ta kindlasti kirjutab oma laagriaastatest raamatu, võtab kokku kogu tõe meie õnnetu riigi kohta, mis on kaotanud niivõrd palju oma poegi ja tütreid.
Oh, kindlasti ta kirjutab, arutasid omavahel teineteisega leppimatud ja isegi konformistid. Sellepärast jäigi ta ellu! Sellele ta toetus! See päästis! Võlg on püha! Kutsumus! Kui ta on juba põrgust läbi tulnud, siis andke vaid aega, ta mõtleb välja, oskab! Sellest saab vabaduse hääl! See raamat ühendab meid uuesti! See raamat! Oh, see raamat!
Ka mina ootasin. Ka mina uskusin. Võib-olla et uskusin tugevaminigi kui teised, sest olin lugenud „Suve Augustinaga“ ning sain aru, milleks tema anne, tema läbitungiv pilk on võimeline. Muidugi ei olnud mitte keegi kuulujuttude levitajate seast Suurvaimuga kõnelnud. Keegi ei võinud osutada inimesele endale – et kohtus temaga ja edastab teateid otseallikast. Kuid vaidlused muutusid üha tulisemaks: kas raamatust tuleb romaan? Autobiograafiline jutustus? Või ehk nukker eepiline poeem? Kas Suurvaim oli selle vaimusilmas esimesest kuni viimase reani loonud laagris? Või visandanud süžee läbiotsimiste käigus pääsenud juhuslikel ja kallihinnalistel paberilehtedel?
Paljud uskusid, et raamatu mastaapsus iseenesest kaitseb Suurvaimu uue vangistuse eest. Ajad on teised, räägiti omavahel. Enam ei tapeta. Laagritesse ei saadeta. Trükis avaldada muidugi ei lubata, kuid… – siin andis vestluskaaslane mõista, et leidub ju usaldusväärseid inimesi, kellel on kodus kirjutusmasinad, leidub ka selliseid, kellel on juurdepääs trükikojale…
Need heasoovlikud jaburused tõukasid mind eemale. Lollakad! Ullikesed! Mida nad taipavad kirjaniku tööst! Tahavad igal aastal uut raamatut! Loomulikult tuleb oodata mitu aastat, mitte vähem. Nähtavasti on ta juba kohtunud ellu jäänud sõpradega ja teeb tööd, leidnud toakese kellegi külalislahkes korteris, ning tuttavad on hankinud talle head paberit ja pliiatseid.
Selle kujuteldava väikese maailma perifeerias kiratsesin ma ise. Näe, saadetakse mind Suurvaimu juurde mingi ülesandega – kes saadab ja millise ülesandega, seda ma välja mõtlema ei vaevunud. Karm vanur võtab mind vastu pahuralt, kuivõrd minu ilmumine kisub ta töö juurest eemale, kuid saades teada, et olen „Suve Augustinaga“ lugenud, muutub ta raev lahkuseks ja ta lubab lugeda lehekülge oma uuest raamatust. Ning hakkan taipama, et tulevikus võin ise sattuda raamatu lehekülgedele: peategelase noor sõber, varajane Eckermann, põlvkondade järjepidevuse sümbol, see, kellele vananev laulik usaldab oma lüüra, siis kui aeg on lahkuda…
Aeg möödus. Jutud valmivast raamatust nõrgenesid. Hakati rääkima, et Suurvaimu tervis on laagrites ruineeritud ning tal on vaja aastakest-paar elada rahus lahke majaperemehe juures kusagil rannakülas, mere ääres, ent uutest hotellidest, soovimatutest, kuid möödapääsmatutest võõrastest turistidest kaugemal. Teised väitsid, et tekst olla praktiliselt valmis, Suurvaim polevat ööde kaupa maganud ning tema nägemine öelnud üles, tuli oodata, et silmanärvid taastuksid.
Ent varsti hakkasid kõlama esmase pettumuse, dotseeriva ärevuse hääled. Aga mida te siis ootasite? Vana, haige, ärapiinatud inimene. Ei ole enam tegemist endise Suurmehe, talendi ja riiukukega. Juba ilmusid välja esimesed skeptikud: ta ei kirjuta enam üldse mitte midagi. Kuivõrd lasti välja, siis järelikult andis sõna, et ei pane enam silpigi paberile.
Suutmata sellist nurjatust välja kannatada, asusin alati Suurvaimu kaitsma. Ja paljud hakkasid mind nähtavasti pidama tema paažiks või relvakandjaks. Inimesed arvasid, et oleme Suurvaimuga tuttavad, et meid viis kokku minu isa, kes eelmises elus võttis osa Suurvaimu intellektuaalse ringkonna tegevusest.
Sain muidugi aru, et isa ei lähe kunagi Suurvaimu juurde omaalgatuslikult ning ei tutvusta meid mitte mingil tingimusel teineteisega. Kardab oma perekonna pärast. Ja ma hakkasin ise otsima võimalusi kohtumiseks. Olin rumal ja pealetükkiv, lugenud „Suve Augustinaga“ ning teadsin – Suurvaim on minu kirjanik ja mina tema lugeja, meid seovad sõna ja saatus ja ma tahan tema juures õppida.
Püüdsin sisse tungida küsimustega, pressisin välja lubadusi ning ei märganud alguses, et mõned inimesed, eakad endiste seast, hakkasid mind vältima, minuga peitust mängima: on hõivatud, ei ole kodus, just lahkus, räägib parasjagu telefoniga, kaugekõne… Isa ammune tuttav raamatuantikvaar, kes kodus tegeles köitetöödega, see, kes, nagu oletasin, peitiski „Suve Augustinaga“ klaveriõpiku kaante vahele, otsekohene ja aus vanamees, palus, et ma rohkem tema juures ei käiks.
Vaatasin talle otsa, saamata aru, milles on asi. Kas ma ehmatan tema kunded minema? Ent ta vaatas mind vastuseks justkui võõrast.
Ning alles siis ma, juhmard, sain aru, kelleks nad kõik mind pidasid.
Koputajaks, kes on saanud ülesande Suurmehele külje alla pugeda.
Mul jäi nördimusest hing kinni, tahtsin karjuda: kuidas te julgete! Kuid hakkasin kartma, et see oleks vale, et just niimoodi käituks tõeline paljastatud koputaja: hakkaks solvunult huilgama, et ta ei ole koputaja. Ja ma ei hakanudki karjuma, vaid püüdsin valida sobivaid, siiraid sõnu. Ent vanamees sai minu kohmetusest omamoodi aru. Ja sulges ukse.
Neil päevil jäi isa haigeks. Sai ühe sõbra matustel külma. Kõrvad olid tal mädapaisete tõttu lukus. Ta ei kuulnud midagi ning lebas rahutuna oma väikeses palavas vateeritud kabinetis. Paberile panemata jäänud, esitamata jäänud muusika pani ta keha vappuma, kandus värina ja müraga igasse liigesesse, peksles lihastes. Aga hiljem ta suri.
Matustel oli palju inimesi. Kuid vanamehed vältisid mind viisakalt, ent sihikindlalt. Ja mulle tundus, et isa oli nende kahtlustustest teadlik ja ei kannatanud seda välja.
Teadmata, kuidas talle pärast surma tõestada, et mind süüdistatakse alusetult, otsustasin tuua ohvri. Nähku, et ma loobun kavatsusest Suurmees üles otsida. Võtsin riiulilt võltsköites „Suve Augustinaga“ ja läksin välja.
Kodus oli mõelnud, et viskan raamatu prügikasti või uputan jõkke. Kuid tänaval hakkas tunduma, et kõikjal jälgivad mind terased silmad. Katsu vaid raamatust loobuda, teha veider liigutus – ja nuuskurid õngitsevad raamatu prügikonteinerist välja, püüavad jõest kinni. Uitasin segaduses mööda linna, iga sammuga järjest rohkem kartes, et mu jalutuskäik võib iseenesest tunduda kahtlustäratavana. No tõesti: äsjalahkunud isa poeg hulgub eesmärgitult mööda tänavaid! Nähtavasti leidis isa asjade hulgast midagi mässulist ning tahab sellest vabaneda, otsides sobivat kohta ja võimalust.
Jumal hoidku, see oli ju kõigest väikesevõitu raamat, kolmsada lehekülge õhukesel paberil. Ent kui raske ja kogukana ta mulle tundus! Visata prügikasti – on näha. Torgata vanasse seinaprakku – ei mahu. Heita põõsastesse – jääb okstesse rippuma. Kisu lõhki, pillu lehthaaval laiali – lehed haarab lennult tuul ja kannab nad laiali. Pane põlema – tekitab suitsu ja äratab tähelepanu.
Ning mina, häbistatu, elasin isa lahkumise uuesti läbi, tema põrmu kaitsetuse võrreldes kõdunematu paberkehandiga. Ja viisin „Augustina“ koju tagasi, hoolimata enam kujuteldavatest jälitavatest nuhkidest.
Kodus avasin raamatu, et lugeda isa meenutuseks paar lehekülge, mälestada tema kingituse söakust. Ja taipasin, et loen mingisugust täiesti uut teksti. Mis varem oli tundunud tausta, üksikasjadena, näitas end uues tähenduses.
Nüüd näis see raamatuna isast. Isadest. Täiskasvanutest, kes veel ei tea, et varsti paiskavad okupatsioon ja sõda nad täiskasvanute seast välja, teisendavad oma vanemate lastest ja vanavanemate lastelastest –
ajaloo kasupoegadeks.
Suurvaim tuli isa hauale hingedepäeval, mil kõik surnuaiad on inimesi pungil täis ja isegi rohkearvulised nuuskurid ei suuda kõiki jutuajamisi jälgida.
Muide, sel ajal ma veel ei osanud nuuskureid ära tunda. Nägin vaid väikese kasvuga inimest, juhututtavat raudteejaama juurest, kes seisab isa haua lähedal ja hoiab käes nartsissikimpu. Minu samme kuuldes pööras ta ringi.
Mu nägu oli ikka olnud pojalik, jäljendav, ilmne tunnus: see inimene on oma isa järeltulija. Püüdsin end alati eristada, seda korduse pitserit maha pühkida, kuid tol päeval toimis see nagu ilmselge märgusõna.
Ta ulatas mulle esimesena käe ning tutvustas end armastusväärselt, nimetades Suurvaimu ees- ja perekonnanime.
Suurvaim, keda ma polnud kunagi kohanud, oli minu jaoks kui hiiglane, rändrahn. Ent mulle oli käe ulatanud rikkumata titenäoga värvukesest inimene. Kohmetusin, kuid tema vaatas mind heatahtliku lõbuga: no saan aru, ise oleksin samuti segadusse sattunud. Kuid just selles kerges ja lihtsas pilgus haistsin ma teatud ajani varjatud sära ja võimu, mis justkui elustasid hingedepäeva mõtet, Jeruusalemmas apostlite peale laskunud tulekeelte vastuhelki.
Ja ma laskusin ta ette põlvili. Kõrgeima vaimu ette, kes elutses teis-melise kehas. Tuli meelde, kuidas ta oli tuvisid toitnud, jagades lindudele oma esimest saia kodulinnas, ning hakkasin unistama, kuidas hakkan tema käest, õpetaja käest sööma teistsugust leiba. Mingisugust muud meie juhusliku kohtumise mõtet ma ei tabanud.
Suurvaim hakkas naerma ja ütles:
– No tõuske, tõuske üles. Aitab küll. Parem kummardage oma isa ees.
Ja ta laulis „Pöialpoisi“ esimesed taktid, äratuntavad, lääged, surnuaial kohatud. Võpatasin, teades, kuidas isa oli vaevelnud sellepärast, et teda mäletatakse vaid kui „Pöialpoisi“ autorit ning palutakse mängida, kirjutada midagi mälestuseks, sest tuttavad olid veendunud, et isa on piiritult uhke „Pöialpoisi“, selle tango üle, mida riigis kõik tunnevad ja mida kõrtsibändid, arranžeeringut veidi muutes, esitavad endisel iseseisvuspäeval seniajani.
Suurvaim koputas sõrmedega vastu hauapiiret takti ning ütles:
– Viimasel suvel oli „Pöialpoiss“ mulle piinav. Seda mängisid absoluutselt kõik ja igal pool. Ükskõik mis seltskonnas. Ükskõik mis kohvikus. Ja seda peast välja saada oli võimatu. Justnagu teie isa loonuks selle meelega nii, et meloodia jääks teadvusesse kerima. Mitte muusika, vaid jampslik rämps. Oi, küll ma olin vihane! Kuidas ma teie isa ei sallinud! Ma ju teadsin, et ta on suur helilooja.
Ent aastaid hiljem, Siberi vangilaagris… Kolmandal laagritalvel ütles mu mälu nälja tõttu üles. Hävitas enese ise. Vajab ju ka mälu oma olemasoluks energiat, kuigi me seda tavaelus ei märka. Ja laagris muutub mälu kannibaliks. Et midagi meeles pidada, tuleb midagi unustada. Siis veel midagi, ja veel midagi… Ma ei mäletanud enam, kus ja mis ma olen.
Ja äkki kuulsin midagi tuttavat. Lihtsat motiivi. Sellist nakatavat. Sellist tüütut. Mis oli pähe jäänud sügavamalt, kui oletasin. Margariin, brigadiri abi – meid mahtus barakki palju – oli „Pöialpoisi“ motiivi laulma hakanud. Vaid temal jätkus selleks uljust.
Ning need noodid, kaks-kolm tükki, lühike motiiv… Mina, elust välja tõugatud, tühisus, tundsin ta ära. „Pöialpoiss“ taaslõi elutud sidemed, tõi tagasi kadunud kujutelmad… Iga hetk sel viimasel suvel oli nende nootidega ära märgitud, neist tiine. Kuid suves, mil ma romaani lõpetasin, peegeldus kogu mu elu. Ja tänu „Pöialpoisile“ sain ma kõik tagasi. Dekodeerisin, taastasin kolme noodi põhjal. Nii et ma mingis mõttes olen nüüd teie isa kätetöö.
Suurvaim vaatas mind, seejärel isa hauaplaati. Noogutas mulle vaevumärgatavalt. Otsustasin, et see oli lubadus kohtuda.
Nüüd ma tean täpselt: meid joonistati surnuaial üles. Kõik see on köidetud Suurvaimu OTS-i. „Välitöö“ aruanne kontakti kohta. Eritšekk ülesandega tuvastada minu isik. Lähteandmed: aadress, perekonna-, ees- ja isanimi. Pöördel, rubriigis „kompromiteerivad andmed“, reake isa kohta: kontrrevolutsioonilise partei endine liige.
Järgmine paber: korraldus kutsuda ametlikult profülaktilisele vestlusele. Aruanne vestlusest, ilma kajaka paska nimetamata. Hakkasid häbenema. Ei käitunud operatiivtöötajatega lõpuni siiralt, püüdis väita, et kohtumine surnuaias oli juhuslik, et Suurvaim lihtsalt tuli mu isa hauda vaatama. Lõppotsus: avada operatiivse jälgimise süüasi operatiivse hüüdnimega „Liblikas“.
Pöialpoiss ja liblikas. Mõlemad fauna esindajad.
Ma ei mallanud, rääkisin kodus emale oma jutuajamisest Suurvaimuga. Tahtsin, et emani, kes kogu elu oli püüdnud isa veenda, nagu tema muusika alles ootaks suurtesse kontserdisaalidesse pääsemist, jõuaks see õnnistav teade.
Ema kuulas mind vaikselt ja tagasitõmbunult, justkui ma ei räägiks üldse isast ja muusikast, vaid mingitest poisikesetempudest. Ning taipasin, et ta peab Suurvaimu üheks niisugustest inimestest, kes kogu elu tõukasid isa tee pealt eest, kes ei lubanud tal saada mõnede teiste heliloojate sarnaseks – nende, kes lõid rahuliku tööga sisustatud elu ja küpsevate viljaväljade ainetel süite ja sümfooniaid, et võimaldada teisest-kolmandast reast kuulata orkestri esituses midagi täiesti isiklikku, ideoloogiavaba.
Isa eluajal nad vaidlesid selle üle. Kuid isa oskas ema ära meelitada, teda veenda, et saab ka ilma kompromissideta, ilma viguriteta, tuleb ainult oodata, veel veidi oodata… Ja nüüd, pärast isa surma, otsis ta süüdlasi. Süüdlane leidus.
Neli päeva hiljem hakkasin isa riiulilt otsima „Klaveritunde“. Raamatut polnud. Ema oli puhkepäevadeks sõitnud suvilasse sõbranna juurde. Võtnud kaasa koti toidukraamiga. Tõenäoliselt sellesama kotiga viiski „Augustina“ minema. Suvilani oli bussipeatusest üks kilomeeter mööda metsarada. Kuhugi sinna ema raamatu mattiski. Teda tundes sain aru, et ta ei ütleks kunagi, kuhu täpselt.
Aga viiendal päeval tõi ema mulle postkastis leidunud kutse.
Pani selle lihtsalt minu ette lauale ja läks midagi ütlemata minema. Sellele järgnes kajaka pask.
Pärast meie kohtumist surnuaial elas Suurvaim veel poolteist aastakümmet.
Esimestel aastatel ootasin, et Suurvaim annab endast märku, sest tahtsin õhinal õppida sõnaseadmist – et kirjutada temast enesest ja isast romaan, ja ka meist, keeletutest järeltulijatest. Ma ei taibanud, et vaid peitun mõtte varju vajalikust eestkostest ja väljaõppest; lükkan edasi seda, mida suudaksin avastada ja teostada vaid ise.
Kuid Suurvaim peab end üleval kui kõige läbinägelikum õpetaja: ei võta mind oma õpilaseks.
Jutud tema uuest raamatust jätkusid, muutunud oli vaid sõnastus. Hajusid esimesed pöörased ootused. Ilmus soliidseid mõtteavaldusi, et suure eesmärgini jõudmine nõuab aega, koorem on raske, kõik tuleb korralikult läbi mõelda, selliseid raamatuid kirjutatakse kord sajandis… Usk kiiresse imesse lahtus, jäi vaid kibe lootus, mis ise ei tea, on ta ikka veel lootus või pelgalt tühi vari.
Mõned inimhingede insenerid hakkasid oma tekste nüüd avaldama nõukogude ajakirjades ja ajalehtedes. Jaa, neid koheldi korralikult, ei sunnitud lahti ütlema ega oma rinda lahti rebima. Piisas trükis ilmutamisest, kodumaa loodusele pühendatud jutukese treimisest. Ilma Marxi, Lenini või kommunismita. Kuid – nende, okupantide ajakirjas, nende ajalehes, kõrvuti nurjatu kihutustööga. Mõned lugejad otsisid neist tekstidest varjatud sõnumit, Aisopose keelt, vastupanuliikumise salakirja. Paraku oli tegemist häbiväärsete allaandmise märkidega.
Korra libastus ka Suurvaim. Talle lubati tervelt pool lehekülge: lase käia! Ning ta kirjutas külapidudest, just sellest, mis neile meeldis, neutraalselt, rahvuslikke traditsioone ülistavalt, põllumehe töö olulisust alla kriipsutades.
Ma ei tahtnud seda ajalehte kätte võtta. Ei uskunud, et Suurvaim võis niimoodi käituda. Nähtavasti oli artikli kirjutanud keegi teine, Suurvaimu nimi aga oli lisatud ilma tema teadmata, tehti ju ka selliseid vigureid. Inimesed aga tunglesid kioskite ümber, ostsid, tõlgendasid, kuid kuulda polnud ei vaimustushüüdeid ega pilkamist…
Jah, muidugi oli see tema stiil. Tema tekst. Artikkel külapidudest, ei midagi rohkemat. Ent iga sõna artiklis kisendas millestki muust. „Heinakuhi“. „Kodu“. „Rehetuba“. „Kaev“. Need kõik andsid tunnistust põlema pandud heinakuhjadest, tühjenenud majadest, piinakambriteks muudetud aitadest, kaevudest, millest keegi enam vett ei ammutanud. Midagi täiuslikkusest ja kunstist kõrgemat: lahkunute sõnatu hääl. Vabariigi pealinnas osteti see ajalehenumber ära tundidega. Kuid seejärel – kuulmatu asi – kõrvaldasid võimud rajoonikeskustest ja raamatukogudest ülejäänud osa tiraažist ning ei pakkunud enam kunagi Suurvaimule avaldamisvõimalust.
Aga tema tsenseerimata tekstid ei ilmunud mitte kunagi ka samizdatis. Ja hiljem selgus, et võimud olid Suurvaimule eraldanud sellesama korteri kirjanike majas Kommunaaride tänaval, kus ma praegu elan. Ning ta oli korteri vastu võtnud.
Mida ta küll vastu võis pakkuda? Loobumist kirjutamisest? Inimesed muidugi rääkisid, et tegu on mimikriga, lõppude lõpuks pole ta enam noor, tarvis on omaette elamist, raamatu ta kirjutab, kindlasti kirjutab… ja juba ise irvitasid endi üle.
Korter veenis mind: Suurvaim ei kirjuta enam midagi. Ta on murdunud ja eluga leppinud. Muutunud mu isa sarnaseks: katkendid, visandid, igavesed lõpetamata motiivikesed sümfooniatest…
Kui levis uudis, et Suurvaim on jäänud dementseks, oli mul raske teadvustada, et kolme isa leiutatud noodiga taasloodud Suurvaimu mälu uuesti ja sedakorda pöördumatult laguneb. Ent muutusin kiiresti kohtumõistjaks: see on karistus korteri eest. Reetmise eest.
Dementsusele järgnes aasta koomas.
Ma ei saanudki tol ajal aru, kes siis tegelikult korraldas Suurvaimu matused, rentis matuseauto, hankis hauaplatsi vanal linnakalmistul, kuhu oli maetud ka isa. Üleüldse ei pööranud ma siis alguses inimestele mitte mingisugust tähelepanu. Vaatlesin Suurvaimu kangestunud kahvatut laupa ning mõtlesin, et siin ei maeta mitte teda, vaid kirjutamata jäänud raamatut, mis oli peidetud tema dementsusest rikutud ajju nagu vanglasse.
Sellest toimumata jäänud imest, mis ka mind võinuks valgustada ja mu meeli haarata, oli mul rohkem kahju kui Suurvaimust enesest.
Tänu OTS-ile tean nüüd, et nemad aitasid kõike korraldada. Hankisid hauaplatsi ja matuseauto. Nemad, erariietes, moodustasid kogunenud leinajatest veerandi. Kõndisid kirstu järel, jalutasid kõrvalteedel. See oli nende triumf.
Muidugi kartsid nad ekstsesse, spontaanseid meeleavaldusi surnuaial, ning seepärast olidki koondanud nii palju operatiivtöötajaid: kümneid ühe kirstus lamava kõhetu inimese kohta.
Kuid OTS-iga tutvudes ei saanud ma lahti mõttest, et nad soovisid veenduda, kas Suurvaim on ka tegelikult surnud, ning et raamatut ei kirjuta ta mitte kunagi. Tuua ohver, mis kindlustaks neile kümneteks aastateks töö, aunimetused, autasud, pühade puhul eritoitlustuse, annaks nende teenistusele tähenduse ja sisu.
Kui riigi poolt määratud notar luges kahe erariides ohvitseri juuresolekul mulle ette Suurvaimu testamendi, siis salgasin ta teist korda maha; inimese, kes oma eluajal ei tahtnud saada mu õpetajaks ning jättis mulle pärast surma selle absurdse, ohtliku ja mõttetu päranduse.
Nüüd saan muidugi aru, miks ta valis oma testamenditäitjaks minu, oma isa poja. Pehme, erakliku, kontakte vältiva inimese. Miks ta jättis mulle selle veidra pärandi jälje. Häbimärgi.
Et ma tuleksin – hiljem. Selles vabas „hiljem“, mida ta ette nägi. Millesse ma tollal poleks mingil juhul uskunud.
Tulin ja lugesin ta raamatu läbi.
Tema teksti.
Tema romaani.
Juba kuude kaupa olen lugenud OTS-i. Kaust kausta haaval. Teisi toimikuid mikrofilmitakse tänapäeval, kuid Suurvaimu süüasi oli selleks liiga mahukas. Erandina antakse see mulle tutvumiseks.
Süüasi peegeldab ta elu nädalast nädalasse. Ja ma püüan tabada hetke, mil ta sai lõplikult aru, et nad mitte mingil tingimusel ei anna talle võimalust raamatut kirjutada.
Millal kadus esimene mustand? Millal läks katki arvult teine kirjutusmasin? Millal andsid joobnud noorukid talle trepikojas peksa, murdes ta sõrmeluud? Millal tema vana sõber, samuti laagris istunud, hakkas rääkima – olgu, parem mitte riskida, pigem hoiduda? Millal põles täiesti maha – tuletõrjujad ütlesid, lühiühendus – tema tuba ja hävis koos sellega veel üks mustand?
Mul pole aimugi. Saan vaid aru, et selleks ajaks, kui Suurvaim võttis neilt vastu korteri Kommunaaride tänavas, minu praeguse elupaiga, almuse, kuldse puuri, mis oli varustatud statsionaarsete pealtkuulamisseadmetega, oli ta juba ammu otsustanud, et – ainuke võimalus – ta kirjutab oma romaani valmis.
Nemad muutusid paberiks.
Tema – kirjutusvahendiks.
Pealtkuulajate kõrvade, nuhkide kiuste kirjutas ta oma ülevat ja veidrat teksti, mitte kellelegi suunatud lugu. Nemad, salakõrvad, nuuskurid aga – kirjutasid, sest ei saanud teisiti. Oma vanurielu, kibedate päevade põhjal elustas ta hinge kinni panevat savi.
Ta käis poes, töötas, helistas telefoniga – ent teda juhtis seejuures Jumala käsi. Ja välise jälgimise aruannetes, salvestatud vestluste litereeringutes, märgetes posti poolt kõrvaldatud kirjadest, teatistest „privaatsete“ ürituste kohta, mis olid koostatud tema korteri pealtkuulajate ja läbiotsijate poolt, sõpradega peetud vestluste ja iseenesega peetud dialoogide protokollides, agentuur-operatiivtöö plaanides, agentide pealekaebustes ja nendega kohtumise aruannetes – sündis tasahilju tükeldatud ja terviklik tekst.
Need jälitajad, pealekaebajad olid rumalad. Ei saanud aru, mida ta kirjutab, loob – nende eneste, nende sõrmede, nende paberi ja kirjutusmasinatega, nende väljatreenitud silmade ja kõrvadega. Nad täitsid vaid käsku, järgisid oma rutiini. Nad kirjutasid ise üles oma häbitegusid, väikesi ja suuri, oma intriige ja alatusi. Ja säilitasid neid oma operatiivtegevuse arhiivis, sest leidsid, et on tegutsenud eeskujulikult ning see võib saada teistelegi eeskujuks.
Hiljem oli ta aasta aega halvatud. Ent nad jätkasid tema korteri pealtkuulamist, saatsid oma agente kontrollima: on see ikka halvatus? Või kavaldab ta? Nad otsisid raamatut, teadsid saatanliku vaistuga, et ta seda kirjutab. Ning ei avastanud seda oma nina all.
Ta suri. Kuid nemad kirjutasid tema teksti valmis. Viisid lõpule. Jälgisid hoolega kuulujutte: ega ometi räägita, et on tapetud? Suunasid agente levitama surmajärgse alanduse idusid: Suurvaim ei olnudki mingi tõeline kirjanik, ei saatnudki midagi korda, osutus tühikargajaks.
Ta suri. Kuid nemad kirjutasid üles tema jutustuse valust ja surmast, kaugel põhjas asunud laagritest. Ja mina, eikeegi, tühikargaja, õpetuseta jäänud õpilane, hakkan nutma, kui loen tuttavaid sõnu:
… Ja äkki kuulsin midagi tuttavat. Lihtsat motiivi. Sellist nakatavat. Sellist tüütut. Mis oli pähe jäänud sügavamalt, kui oletasin. Margariin, brigadiri abi – meid mahtus barakki palju – oli „Pöialpoisi“ motiivi laulma hakanud.
Vene keelest tõlkinud Jaan Ross
Сергей Лебедев, Титан. Rmt-s: С. Лебедев, Титан: Рассказы. Moskva: АСТ, Corpus, 2022.
Saksamaal elava vene kirjaniku SERGEI LEBEDEVI loomingut on tõlgitud 24 keelde. Ta on üks tuntumaid nüüdisaja vene kirjanikke ja koostanud ka Saksa kirjastuses Rowohlt Buchverlag 2025. aastal üllitatud antoloogia „Nein! Stimmen aus Russland gegen den Krieg“ („Hääled Venemaalt sõja vastu“; sisaldab 25 vene proosakirjaniku tekste).
Sergei Lebedev sündis 1981. aastal Moskvas. Ta vanemad olid geoloogid, kes töötasid NLiidu kaugemates piirkondades. 15-aastane Sergei järgis nende eeskuju ja osales kaheksa hooaja jooksul geoloogiaekspeditsioonidel Venemaa Kaug-Põhjas ja Kesk-Aasias. Need olid peamiselt ühtlasi endised Gulagi alad, mis pärast koonduslaagrite sulgemist 1960. aastate keskel olid jäänud suuresti puutumatuks ja kasutamata. Intervjuus USA suunamudijale Melissa Beckile ütles Lebedev, et seal avanenud pilt oli „nagu hävitatud elude summa. Arvasin, et koonduslaagrid eksisteerivad ainult memuaarides. Nad olid maa peal, kuid keegi ei näinud neid. Geoloogia töötab substantsidega, mida on muutnud aeg ja rõhk, muutnud kolm, neli, viis korda. See on suurepärane paralleel nõukogude ajalooga, kuna NL kirjutas oma ajalugu pidevalt ümber, eirates seeläbi oma minevikku ja kuulutades üha uut tulevikku“.
Lebedevist sai kõigepealt ajakirjanik, kes keskendus ajaloole ja haridusteemadele, ent alates 2010. aastatest kirjutab ta ka nõukogude varjatud minevikule pühendatud romaane. Tänapäeva vene kirjanduses on Lebedev vist kõige radikaalsem ja järjekindlam Stalini, stalinismi ja NL-i kõigi ilmingute vastane autor. Ennekõike tuleneb kirjaniku selline suhtumine tema enda eluloost. Nimelt on Sergei Lebedev päritolult 1/8 jagu sakslane. Just päritolu tõttu hukkus Stalini ajal tema suguvõsa 15 liiget. Sellest on ta kirjutanud oma romaanis „Hani Fritz“, mille saksakeelne versioon kannab pealkirja „Kronose lapsed“, tõmmates nii paralleeli oma lapsi neelanud Vana-Kreeka jumalaga.
Rääkides ja kirjutades tollest ajast ja inimestest, mõtiskleb Lebedev stalinismi ideoloogia püsivuse üle. Hiljutises intervjuus „Kuidas sai võimalikuks, et Gulag tuli tagasi?“ rääkis kirjanik, et vene ühiskonnas on „vastutuse imperatiiv alati olnud ähmane. Ajalooline vastutus moodustub kahest osast – mälust ja karistusest. Viimase 30 aasta vältel olime fokuseeritud selle valemi ühele osale – mälule. … Ja küsimus teisest osast oli pea kogu aeg tabu, seda peeti isegi ebaeetiliseks. Sest nagu sellistel juhtudel räägiti: selline meie ajalugu juba on, see on maa, kus ohvrid ja timukad on segi läinud. Ja üldse – kellel on õigus kohut mõista?“. Ta tõi näiteks Saksa Demokraatliku Vabariigi ajaloo, kus teisitimõtlejad Saksamaa Liitvabariigiga ühinemise eel otsustasid alustada õigluse taastamisest. „Teisisõnu, karistusest. Just nemad tegid taasühinemise lepingu tingimuseks arhiivide avamise. Peale toonaseid otsuseid polnud ühelgi endisel Stasi alampolkovnikul lihtsalt õigust kandideerida mitte ühelegi ametikohale … Meie aga,“ ütles Lebedev, „selle peale isegi ei mõelnud.“
Neli kuuest praeguseks avaldatud Sergei Lebedevi romaanist vaatlevad ajalugu läbi dramaatiliste ja traagiliste perekonnasündmuste jada, näidates nõukogude aja traumaatilist jälge inimeste saatustes. Kaks nendest, „Unustuse piir“ ja „Debütant“, on tõlgitud ka eesti keelde (tõlkijaiks vastavalt Matti Piirimaa ja Mart Eerland). Kuues romaan, „Valge Daam“ (inglise tõlkes „The Lady of Mine“) on ilmunud 2025 ja kirjeldab Venemaa agressiooni Ukraina vastu 2014. aastal.
Vikerkaares ilmuv jutustus pärineb Sergei Lebedevi esimesest lühijuttude kogumikust „Titaan“ (2023). Kirjaniku sõnul toimub tegevus Leedus, kust on pärit ka selle peategelane, kuid kõik jutus kirjeldatu võis toimuda ükskõik millises Balti riigis. Kõik on valuliselt äratuntav.
Irina Belobrovtseva
