Kui vana on su jalutuskepp,
mille meisterdas sulle
oliivipuu –
see ikka kõrgub
seal
uhkena.
Kes õpetas sulle lugemist
ilma et oleksid lugenud
ja ilma et oleksid kuulanud
muud kui oma südant
ja kuidas?
Kuidas kauged aastad
sünnitasid su,
kuidas nad heitsid su siia?
Miks sa tuled mu juurde
unenägudes,
kas ma ei jätnud sind sinna?
Miks sa nõudsid, et tuleksin tagasi
mälu müüri juurde,
mille pealt langesid
rippuvad pildid
ja mille pealt langesin ka mina?
Miks sa ei tule tagasi,
et siis kutsuda mind,
ja on sinna üldse jäänud paiku, kuhu mul tagasi tulla?
Oo, muistne vanaisa,
kes pärit traagiliselt maalt,
lähedaselt maalt,
kaugelt maalt,
suletud maalt,
said sa üldse tagasi tulla?
Või sa… läksid üksi tagasi meie teadmata?
või sa… naersid oma laste üle,
kuna teadsid tõde?
Ja miks sa ära läksid?
Mida sa mujalt ootasid?
Et nad sind lohutaksid?
Et nad annaksid sulle paukpadruneid?
Et sa looksid ajutise illusiooni?
Miks sa üldse võitlesid, kui olid ära minemas?
Ja miks sa ei läinud ära üksinda?
Miks sa ei jätnud meid sinna?
Nad naersid su üle, vanaisa,
nad naersid meie üle, oo vanaisa,
sest see reis
ei ole veel läbi,
ja meie keeli on saanud rohkem kui meid endid.
Araabia keelest tõlkinud Amar Annus
