KatkendeidX.Teisi mõttevahetusi samal teemal
(…) I 10. 130–205 „Ja muidugi on Jumal andnud naistele ka kõnevõime, ja olgu ta selle eest kiidetud, sest kui ta poleks seda teinud, oleksid nad tummad! Vastupidiselt sellele, mida ütleb vanasõna, mille ma ei tea kes mõtles lihtsalt välja naistele varju heitmiseks – kui naise kõne oleks olnud nii laiduväärt ja nii ebaautoriteetne, nagu mõned väidavad, ei oleks meie Issand Jeesus Kristus ealeski suvatsenud lubada, et nii ülevat müsteeriumi, nagu oli tema aurohke ülestõusmine, kuulutaksid esimesena just naised; tema ise käskis õndsal Magdaleenal, kellele ta esimesena ilmus ülestõusmispüha hommikul, teatada seda uudist apostlitele ja Peetrusele. Oh, õnnistatud Jumal, ole kiidetud, et lisaks lugematutele andidele ja armule, mida sa oled andnud naissoole, tahtsid sa, et naine oleks nii suurte ja pühalike uudiste tooja! Kõik need kadedad peaksid parem vait jääma, kui nad seda tähele paneksid.“
„Tõepoolest, emand,“ ütlesin ma talle, „aga ma pean muigama ühe rumaluse üle, mida mõned mehed räägivad, ja mulle tuleb meelde, et olen isegi kuulnud rumalaid jutlustajaid seda kuulutamas, et Jumal ilmus sellepärast kõigepealt naisele, et ta teadis hästi, et naine ei suuda vait olla ja et uudis tema ülestõusmisest levib sedasi kiiremini.“
Ta vastas: „Mu laps, sa tegid õigesti, kui nimetasid rumalateks neid, kes nõnda räägivad, sest nood ei piirdu ainult naiste süüdistamisega, vaid omistavad Jeesusele Kristusele sellise jumalateotuse, nagu seda on väide, et pahe kaudu on ilmutatud midagi nii püha ja täiuslikku, ja ma ei tea, kuidas mõni mees julgeb seda öelda. Ja kuigi nad ütlevad seda nalja pärast, ei tohiks Jumalat segada sellisesse pilkamisse.
Aga pöördugem tagasi meie esialgse teema juurde; mis puutub tollesse Kaanani naisesse, siis oli üksnes väga hea, et ta oli nii jutukas, et ei lakanud käimast nuttes ja ahastades Jeesuse Kristuse järel Jeruusalemma tänavatel, öeldes: „Halasta minu peale, Issand, sest mu tütar on haige!“ Ja mida tegi selle peale hea Jumal, tema, kelles oli ja on rohkelt halastust ja kellele piisanuks ainsast sõnast, mis tuleb südamest, et armu heita? Tundub, et talle meeldis kuulata seda sõnade voolu, mis tuli tolle naise suust, kes väsimatult oma palvet kordas. Ja miks ta seda tegi? Aga selleks, et naise püsivust proovile panna. Sest kui ta võrdles teda koertega – ja näib, et ta tegi seda üsna karmilt, kuna naine oli võõrast usku ega kuulunud Jumala rahva sekka –, ei häbenenud naine talle hästi ja targasti vastamast, öeldes: „Issand, see on tõsi, aga väiksed koerad söövad raasukesi oma isanda laualt.“ Oh, väga tark naine, kes küll õpetas sind niimoodi rääkima? Sa said, mida palusid, tänu oma arukatele sõnadele, mis tulid heast tahtest. See sai ilmsiks, sest meie Issand kuulutas ise oma suuga, pöördudes oma apostlite poole, et kogu Iisraelis pole ta leidnud nii palju usku, ning täitis seejärel tema palve. Ah, kes suudaks iial vääriliselt hinnata seda au, mida osutati naissoole ja mida kadedad püüavad alavääristada, sest et ühe väikese ja alandliku paganliku naise südamest leidis Jumal rohkem usku kui kõigist piiskoppidest, vürstidest, preestritest ja kogu juudi rahvast, kes kõik pidasid end Jumala valitud rahvaks!
Samamoodi kõneles pikalt ja palus enese pärast ka Samaaria naine, kes tuli vett võtma kaevule, kust leidis Jeesuse Kristuse väsinult istumas. Oh, olgu õnnistatud see püha ihu, milles kehastub jumalikkus! Kuidas sa suvatsesid avada oma püha suu, et pakkuda kõiki neid lunastussõnu ühele väiksele ja alandlikule patusele naisele, kes polnud isegi mitte sinu usku! Tõesti, sa näitasid selgelt, et ei põlga ära naissoo ustavust. Oh, Jumal, millal kõneleksid tänapäeva piiskopid niimoodi lihtsa ja alandliku naisega, olgu või tema hinge päästmiseks?
Mitte vähem targasti ei rääkinud naine, kes kuulas Jeesuse Kristuse jutlust ja keda tema pühad sõnad sütitasid, nii et kui öeldakse, et naised ei oska vait olla, siis jah, see naine oli tõeliselt innustunud, kui ta tõusis keset rahvahulka püsti ja hüüdis sealt selle lause, mis on Evangeeliumi pidulikult kirja saanud: „Õnnistatud olgu see üsk, mis sind kandis, ja need rinnad, mida sa imesid!“
Sa pead mõistma, mu ilus armas sõbratar, et Jumal on näidanud, et ta andis naistele kõnevõime, et need teda sellega teeniksid. Ja nii ei tohiks neile ette heita seda, milles peitub nii palju hüvet ja nii vähe halba, sest harva on nähtud, et nende sõnad oleksid suurt kahju teinud.
(…)
XXIX. Kus tuuakse näiteid meestest, kes said kasu sellest, et kuulasid oma naiste nõu
II 29. 1–80 „Ma toon mõned näited neist meestest, kes said kasu sellest, et kuulasid oma naiste nõu, ja sa pead nende näidetega leppima, sest ma võiksin neid tuua nii palju, et sellel ei tuleks lõppu, ja selle teemaga võib seostada ka kõike, mida ma ütlesin juba enne paljude suurepäraste ja tarkade naiste kohta.
Keiser Justinianusel, kellest ma olen eespool juba rääkinud, oli oma parunite seas mees, keda ta pidas oma sõbraks ja keda ta armastas nagu iseennast, ja tema nimi oli Belisarius[1] ning ta oli väga vapper sõjamees. Keiser oli nimetanud ta oma ratsaväe pealikuks ja ülemjuhatajaks ja lasi tal istuda oma lauas, kus teda teeniti samamoodi nagu keisrit ennast, ühesõnaga, ta näitas tema vastu üles nii suurt kiindumust, et teised parunid muutusid kadedaks ja rääkisid keisrile, et Belisarius kavatseb ta mõrvata, et impeerium üle võtta. Keiser uskus kergekäeliselt neid jutte, ja otsides salaja viisi, kuidas Belisarius ära tappa, käskis tal minna võitlema rahva vastu, keda kutsuti vandaalideks ja keda keegi polnud veel suutnud võita nende suure jõu tõttu. Kui Belisarius seda käsku kuulis, siis nägi ja mõistis ta kohe, et keiser poleks talle kunagi sellist ülesannet andnud, kui ta poleks jäänud ilma tema soosingust ja heatahtlikkusest. Tal oli selle üle lõpmata kurb meel ja ta läks koju. Kui tema naine, kelle nimi oli Antonina ja kes oli keisri õde, nägi oma abikaasat voodis lamamas, kahvatu, mõtlik ja silmad pisarais, tundis ta mehele väga kaasa ega jätnud teda enne rahule, kui too oli talle suure kurbusega üles tunnistanud oma masenduse põhjuse. Ja kui see tark naine oli ta ära kuulanud, teeskles ta, et on väga rõõmus, ja lohutas teda, öeldes: „Kuidas? Ja muud ei olegi? Selle pärast ärge küll kurvastage!“ Tuleb teada, et tol ajal oli ristiusk veel uus asi, seepärast ütles see hea naine, kes oli kristlane: „Usaldage ristilöödud Jeesust Kristust, ja tema abiga tulete te selle ülesandega toime. Kui kadedad püüavad teile oma laimujuttudega kahju teha, siis te teete oma heade tegudega nendest valetajad ja nurjate nende salasepitsused. Uskuge mind ja ärge põlake minu nõuannet. Olgu teie lootus täielikult elaval Jumalal, ja ma luban teile, et te võidate. Ja ärge laske kellelgi kahtlustada, et see asi teid vaevab; ärge näidake ennast kurvana, vaid rõõmsana nagu keegi, kes on kõigega väga rahul; ja ma räägin teile, mida me teeme: koguge nüüd oma armee kokku nii ruttu kui võimalik, aga vaadake, et te ei ütle kellelegi, kuhu teil on plaanis minna, ja samuti korraldage nii, et teil oleks piisavalt laevu. Siis jaotage oma armee kaheks osaks ja minge nii kiiresti ja nii vargsi, kui suudate, ühe osaga vägedest Aafrikasse ning rünnake seal vaenlast. Mina võtan endaga kaasa teise osa teie meestest ja jõuan meritsi teisest küljest sadamasse. Ja sel ajal kui nad on ametis teie vastu võitlemisega, siseneme meie teiselt poolt linnadesse ja kindlustesse ja tapame nad kõik ära ja paneme tule otsa ja hävitame kõik.“
Belisarius kuulas oma naise nõu ja korraldas oma sõjakäigu täpselt nii, nagu naine oli soovitanud, ja see läks nii hästi, et ta võitis ja alistas oma vaenlased, võttis vandaalide kuninga vangi ja saavutas oma naise tarkade nõuannete, ettenägelikkuse ja julguse abil nii hiilgava võidu, et keiser armastas teda rohkem kui kunagi varem.
Item, juhtus veel teinegi kord, et kadedate laimu tõttu langes seesama Belisarius keisri juures ebasoosingusse, nii et ta tagandati isegi ratsaväe juhataja kohalt. Kuid tema naine lohutas teda ja äratas temas lootust. Peagi tõukasid kadedad keisri enese troonilt. Aga Belisariu-sel õnnestus oma naise nõuandel ja nende vägedega, mis ta suutis kokku koguda, panna keiser uuesti troonile, hoolimata sellest, et too oli olnud tema vastu väga ülekohtune, ja nii sai keiser aru oma rüütli truudusest ja teiste reetlikkusest, ja seda kõike tänu tolle aruka naise ettenägelikkusele ja headele nõuannetele.
Item, ka kuningas Aleksander ei põlanud ära oma naise, Pärsia kuninga Dareiose tütre nõuandeid. Kui kuningas tundis, et tema truudusetud teenrid on talle mürki andnud, tahtis ta end suure valu pärast jõkke heita, et oma elu kiiremini lõpetada. Naine, kes talle tee peal vastu tuli, oli küll väga kurb, kuid püüdis teda lohutada ja ütles, et ta peaks tagasi voodisse minema ja jätkama sealt oma parunitega kõnelemist ja seaduste kehtestamist nagu keisrile kohane, sest tema aule oleks see liiga suur hoop, kui pärast tema surma öeldaks, et ta ei suutnud valu taluda. Nii järgis ta oma naise nõuandeid ja jätkas oma ülesannete täitmist.
(…)
XXXVI. Nende vastu, kes leiavad, et naistel ei ole kasulik kirjatarkust õppida
III 36. 1–80 Pärast neid sõnu ütlesin mina, Christine, niimoodi: „Emand, ma näen selgesti, et palju väga häid asju on sündinud naiste läbi. Ja kui mõned halvad asjad ongi mõningate rikutud naiste tegu, näib mulle, et kokkuvõttes on palju suuremad need hüved, mis on tulnud ja tulevad heade naiste kaudu, eriti nende kaudu, kes on õppinud kirjatarkust ja teadusi, nagu eelnevalt mainitud, mistõttu mind hämmastab väga mõnede meeste arvamus, kes ütlevad, et nad ei tahaks, et nende tütred või naised või naissugulased õpiksid teadusi, kartes, et see rikub ära nende kombed.“
Ta vastas: „See näitab sulle hästi, et mitte kõik meeste arvamused ei põhine mõistusel ja et nood eksivad väga, sest ei saa kuidagi nõustuda, et moraaliteaduste tundmine, mis just voorust õpetavadki, kombeid rikuks; vastupidi, on väljaspool igasugust kahtlust, et see just parandab ja õilistab neid. Kuidas võib keegi mõelda või uskuda, et naine, kes kuulab head õpetust ja õiget doktriini, võiks sellest halvemaks muutuda? See on arusaamatu ja vastuvõetamatu. Ma ei ütle, et oleks hea, kui mees või naine tegeleks nõiakunsti või keelatud teadustega, sest mitte ilmaaegu pole püha Kirik nendega tegelemist ära keelanud, kuid see, et naised muutuvad halvemaks heade asjade tundmisest, seda ei saa küll uskuda.
Seda meelt polnud ka Quintus Hortensius,[2] kes oli Roomas suur retoorik ja osav kõnemees. Tal oli tütar nimega Hortensia,[3] keda ta armastas väga tema terava mõistuse pärast ja kellele ta lasi õpetada kirjatarkust ja retoorikat, ning tema õppis seda nii hästi, nagu ütleb meile Boccaccio, et ta ei meenutanud oma isa Hortensiust mitte ainult intelligentsuse, kiire mälu ja jutukuse poolest, vaid ka sõnaseadmise ja kõnepidamise oskuse poolest, nii et isa polnud temast mitte millegi poolest parem. Ja mis puutub sellesse, mida on juba eelnevalt naiste loodud hüvede kohta öeldud, siis panus, mille see naine oma teadmistega andis, oli eriti silmapaistev; nimelt ajal, mil Roomat valitsesid kolm meest,[4] võttis too Hortensia kaitsta naiste huve ja pühendus sellele, mida ükski mees poleks julgenud: nimelt taheti naisi ja nende ehteid maksustada, sest Rooma oli suurtes rahalistes raskustes. Selle naise kõne oli aga nii ilus, et teda kuulati sama meelsasti nagu tema isa ja ta saavutas selles asjas võidu.
Niisamuti, kui rääkida uuemast ajast ja mitte pöörduda vanade lugude poole, siis Giovanni d’Andrea,[5] kuulus õigusteaduse doktor Bolognas vähem kui kuuskümmend aastat tagasi, ei arvanud, et oleks halb, kui naised haritud oleksid, sest oma õilsale ja kallile tütrele, keda ta nii väga armastas ja kelle nimi oli Novella,[6] lasi ta õpetada kirjatarkust ja nii palju õigusteadust, et kui ta pidi täitma muid kohustusi ega saanud minna oma õpilastele tundi andma, saatis ta oma tütre Novella enda asemel kateedrist loengut pidama, kuid et tema ilu kuulajate tähelepanu ei hajutaks ega takistaks neid mõtisklemast, oli tema ette pandud väike kardin; nii sai ta vajadusel asendada oma isa ja kergendada tema töökoormat. Isa armastas teda nii väga, et kirjutas silmapaistva kommentaariumi ühele õigusteaduslikule raamatule ja andis tema nime põlistamiseks sellele pealkirjaks „Novella“.
Niisiis ei jaga mitte kõik mehed, eriti mitte kõige haritumad, eelmainitud arvamust, et on kurjast, kui naised tunnevad kirjatarkust, aga on tõsi, et paljud, kes ei ole targad, nõustuvad sellega, kuna nad ei taha, et naised oleksid nendest targemad. Sinu isa, suur loodusteadlane ja filosoof, ei arvanud, et naised muutuvad halvemaks, kui nad õpivad teadusi; vastupidi, nagu sa tead, ta rõõmustas, nähes sinu andi kirjanduse peale. Just sinu ema naiselikud arvamused olid need, mis takistasid sul nooruses oma teadmisi süvendamast ja laiendamast, kuna tema soovis sind piirata õmblustöö tegemisega, mis on naiste tavapärane tegevus. Kuid nii, nagu ütleb eespool mainitud vanasõna, „seda, mida Loodus annab, ei saa keegi ära võtta“, nii ei saanud ka sinu ema suruda alla su teadmishimu ja takistada sul kogumast oma loomupäraste annete toel mõningaid tarkuseteri, ja ma arvan, et sa ei usu, et sa sellepärast vähem väärt oleksid, vaid et sa pead neid, vastupidi, suureks varanduseks. Ja selles osas on sul täielikult õigus.“
Ja mina, Christine, vastasin niimoodi: „Mu emand, see, mida te ütlete, on samasugune tõde nagu Pater noster.“
Keskprantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask
Tõlgitud väljaandest: Christine de Pizan, Le Livre de la Cité des Dames. Édition bilingue introduite et traduite par Anne Paupert. Édition et notes par Claire Le Ninan et Anne Paupert. Paris: Honoré Champion, 2023.
CHRISTINE DE PIZAN (1365–1430?) on üks silmapaistvamaid kujusid prantsuse hiliskeskaegses ja varahumanistlikus kultuuris, lisaks peetakse teda esimeseks elukutseliseks prantsuse kirjanikuks. Tema kirjanduslik karjäär ulatus üle nelja aastakümne, mille jooksul ta kirjutas umbes 30 suuremat teost ja terve hulga luuletusi. Eriliseks teeb teda mõistagi asjaolu, et tollases prantsuse intellektuaalses, ühiskondlikus ja poliitilises miljöös ei mänginud naised mingit aktiivset rolli, Christine aga suutis igati võistelda oma kaasaegsete meesintellektuaalidega.
Christine sündis Veneetsias, kuid tema suguvõsa juured ulatusid Bologna lähedal asuvasse Pizzanosse, millest ka tema perenimi. Tema isa Tommaso di Benvenuto da Pizzano oli Bolognas arst ja astroloog, hiljem Veneetsia valitsuse nõunik, kelle kõrge reputatsioon viis ta Prantsuse kuninga Charles V õukonda. Prantsusmaale olevat Tommaso tahtnud minna just sealse humaanse kuninga, hiilgava õukonna ja Pariisi ülikooli kuulsuse tõttu. Niisiis saabus Christine Prantsusmaale nelja-aastaselt ja veetis seal kogu ülejäänud elu. Oma isa käe all sai ta 14. sajandi tütarlapse kohta erakordselt hea hariduse. Ta abiellus Pikardia aadliku Étienne de Casteliga, kellest sai kuningas Charles V sekretär ja notar. Aga kui Charles V suri ja troonile tõusis vaimsete häiretega Charles VI, kaotas pere suure osa oma sissetulekutest. Edasi tabas Christine’i rida kurbi sündmusi, suri tema isa ja peagi ka armastatud abikaasa. Kuigi mehekandidaatidest polnud tal nähtavasti puudust, otsustas Christine mingil põhjusel enam mitte abielluda. Tal tuli küll ülal pidada kolme last, mis lesknaisena ei olnud kerge, aga tema olukord polnud siiski lootusetu, seda tänu nii pärandusele (mille haldamisega tal, tõsi küll, oli elu jooksul mitmeid probleeme) kui ka tähtsatele suhetele õukonnas, millele tema isa ja abikaasa olid aluse pannud. Nii võis ta pühenduda põhjalikult õppimisele. Varustatuna tugeva teadmistepagasiga nii teaduste, ajaloo kui kirjanduse vallas hakkas ta kirjutama, esmalt lüürilist luulet, mis leidis tema kaasaegsete seas kohe head vastuvõttu. Ta pühendas kaunilt illustreeritud käsikirju aadlidaamidele ja aadlimeestele ja sai selle eest arvatavasti suurt tasu. Aastaks 1402 oli temast juba saanud arvestatav kirjanik ning edaspidi viljeles ta paljusid žanre, suures osas just proosavormis, mida peeti kohaseks tähtsate poliitiliste ja filosoofiliste küsimuste arutamisel: kirjanduslikud debatid, õukondlase käsiraamatud, kuningate biograafiad, vagalood jt. Olles veelgi kindlustanud oma seljatagust rikaste metseenide, suurte poliitikute ja kirjameestega, sekkus ta oma aja kõige kuulsamasse kirjanduslikku poleemikasse, nn Roosiromaani tülisse (La Querelle de la Rose, 1401–1403), millega ja millest välja kasvanud teostega on ta kinnitanud end ajalukku ühe esimese misogüünia vastu võitlejana ja protofeministina.
1405. aastal oli Prantsusmaa kodusõja lävel kuningliku suguvõsa kahe haru, burgundlaste (maison de Bourgogne) ja armanjakkide (maison d’Armagnac) vahel, kes mõlemad tahtsid valitsusohjad enda kätte haarata, kuna Charles VI polnud oma hullumeelsuse tõttu – arvatavasti skisofreenia või mingit liiki psühhoos – võimeline seda rolli täitma. See konflikt nõrgestas Prantsusmaad, mis niigi oli juba sõjas Inglismaaga (nn Saja-aastane sõda). Vaenupooled püüdsid välissõda oma huvides ära kasutada ja burgundlased liitusid inglastega, soovides panna Prantsusmaa troonile Inglise kuninga Henry VI, vastukaaluks armanjakkide toetatud Charles VII-le. Arrasi lepingu järel (1435) sai aga just viimasest järgmine Prantsuse kuningas.
Christine varjus kodusõja eest kloostrisse, kirjutades sõjaseaduste ja õiglase sõja teemal, kodusõja vastu ja rahu poolt ning andes troonipärijale (tollal tulevane Charles VII) õpetussõnu heaks valitsemiseks. Muu hulgas kirjutas ta „Jeanne d’Arci loo“ (Le Ditié Jehanne d’Arc), mis on ainus teadaolev Jeanne’i eluajal ilmunud kajastus tema tegudest, kui kohtudokumendid välja arvata. Jeanne d’Arc kehastas Christine’i jaoks nii naiste kangelaslikkust kui ka hea võitu kurja üle. Teadmata on, kas ta nägi ka Jeanne’i langust ja hukkamist tuleriidal. Christine’i surma aeg ja koht on teadmata.
Christine’i ideaalideks olid hea valitsus, õiglus ja rahu ning naiste väärikus. Sellele viimasele teemale, mida tagantjärele kõigi tema teemade seas enim esile tõstetakse, pani aluse eespool nimetatud „Roosiromaani tüli“. „Roosiromaani“ peetakse keskaja üheks kõige kuulsamaks kirjandusteoseks, kurtuaasse kirjanduse etaloniks. Tegu on pika allegooriaga Daami (keda sümboliseerib Roos) võrgutamisest Armastaja poolt. Teosel on kaks autorit, Guillaume de Lorris ja Jean de Meung – viimane lõpetas loo, mis Guillaume’il teadmata põhjustel pooleli jäi, muutes selle tooni küüniliseks ja naisi halvustavaks. Need Jean de Meungi seisukohad naissoo suhtes, mida omal ajal palju tsiteeriti, tekitasid poleemika, mis on osa 15. sajandil alguse saanud laiemast debatist naiste olemuse ja rolli üle ühiskonnas. Alates 1401. aastast sekkus Christine debatti ja hakkas sõna võtma naiste kaitseks, sisenedes niimoodi oma aja suurimate intellektuaalide, varajaste humanistide ringi, kuhu kuulusid nt diplomaat Gontier Col, poliitiliste traktaatide autor Jean de Montreuil, Pariisi ülikooli rektor Jean Gerson jt. Ta ründas misogüünseid stereotüüpe ja deklareeris sugude moraalset, kuid teataval määral ka sotsiaalset võrdsust. Sealjuures kasutas ta osavalt teoloogilisi argumente, kinnitades, et naise halvustamine on ebakristlik või lausa ketserlik, kuna sellega väidetakse, nagu Jumal võiks luua midagi halba. Christine möönab, et muidugi võivad ka naised teha halbu tegusid, kuid taunib võtet tuua esile üksikjuhtumeid ja teha nende põhjal üldistusi kogu naissoo kohta. Jean de Meung teeb naistest olendid, kes on meestele ühtaegu kütkestavad ja hirmutavad, igal juhul meestest täiesti erinevad. Christine näeb aga mehi ja naisi põhiolemuselt sarnasena või siis komplementaarsena. Naissoo halvustamisest kaotavad tema sõnul mõlemad sood ja seega kogu ühiskond.
Sellest poleemikast arenebki välja Christine’i tagantjärele kõige tuntum teos „Naiste[7] linna raamat“ (Livre de la Cité des Dames, 1405), kus ta võitleb stereotüübi vastu kujutada naist loomult patuse ja pahelisena ning toob arvukalt näiteid naistest, kes paistavad silma oma vooruse, ustavuse ja tarkusega. See on teinud raamatu populaarseks tänapäeva soouuringute ja feministliku diskursuse raames, mis kaldub küll vahel pidama teisi Christine’i raamatuid üllatavalt konservatiivseks.
Kuidas aga paigutub Christine’i looming ja konkreetselt „Naiste linna raamat“ humanistlikku konteksti, kui Prantsuse renessanss paigutatakse siiski eelkõige 16. sajandisse? 15. sajandi prantsuse kultuurimiljöö poleemikad naiste teemal on heaks näiteks sellest, kuidas humanistlik diskursus ei sünni tühjalt kohalt. Kui pidada humanistliku filosoofia eelishuviks moraaliprobleeme ja üleüldise hüve saavutamise võimalikkust – mis rajaneb tugevalt kristlikel väärtustel –, siis Christine’i teos just sellega tegelebki. Ta keeldub tunnistamast voorust üksnes mehelikuks omaduseks ja väidab, et eetika ja moraali küsimustes pole mees- ja naissool vahet: nii nagu on olemas moraalselt rikutud naisi, nii on ka moraalselt rikutud mehi. Haridus aga muutvat inimesi igal juhul moraalsemaks, mistõttu on haritud naistest kasu kogu inimkonnal. Kui keskajal oli naiste hariduse eesmärk vaid n-ö sügavam suhtlus Jumalaga ja õppimisega tegelesid pigem (üksikud) nunnad, siis humanistlik diskursus, ka Christine’i oma, haarab sinna kõik (vaikimisi küll muidugi vaid kõrgemate ühiskonnaklasside) naised. Kuid nii nagu renessansi naisteteemaline diskursus ei taha muuta naise kohta ühiskonnas, nii kutsub ka Christine naisi üles olema väärikad ja ustavad, oma mehi hea nõuga toetavad abikaasad, kui just Fortuna neid erandlikesse olukordadesse ei heida. Sel viimasel juhul suutvat naised, nagu ajalugu näitab, üle võtta paljusid traditsiooniliselt meestele kuuluvaid funktsioone.
Tänapäevaste kriteeriumide järgi pole „Naiste linna raamat“ kindlasti mitte originaalne, vaid kompileerib ajaloost ja legendidest tuttavaid lugusid. Kompilatsioon oli tol ajal tavaline raamatu kirjutamise viis, mida ei peetud taunimisväärseks. Christine lähtub traditsioonist, mille senisteks tuntuimateks esindajateks olid Boccaccio teosed „Kuulsatest naistest“ (De claris mulieribus) ja „Kuulsate meeste õnnetustest“ (De casibus virorum illustrium) ning Petrarca „Kuulsatest meestest“ (De viris illustribus). Pole teada, kas Christine oli Petrarcat vahetult lugenud, aga oma isa kontaktide kaudu Bologna ülikooliga ja omaenda suhete tõttu humanistide ringkonnas oli ta tema loominguga kindlasti kursis. Kui üldiselt kirjeldavad sellised teosed laitmatuid elusid, mida saab igal juhul eeskujuks tuua, siis Boccaccio „Kuulsate meeste õnnetustest“ räägib õilsate meeste allakäigust ja toob hoiatavaid näiteid, millist käitumist vältida. Boccaccio uskus, et kui naine on oma haridusteel juba piisavalt kaugele jõudnud, oskab ta ise heal ja halval vahet teha ega pea seega vältima kirjandust, kus on kujutatud midagi pahelist. Christine’i hoiak oli konservatiivsem, tema soovitas naistele eeskujuks siiski üksnes vooruslikku kirjandust. Mitmed lood ongi Christine võtnud otseselt „Dekameronist“, kuid ta ei kanna neid oma teosesse üle automaatselt, vaid kohandab neid ideega, mida tahab illustreerida, kusjuures naistele annab ta neis palju tähtsama koha, kui seda on teinud Boccaccio.
Mis puudutab inimese muutumist ajaloolises ajas, siis selles osas on Christine oma eeskujudest tunduvalt optimistlikum. Petrarca ja Boccaccio jagavad arusaama ajaloost kui allakäigust ja kuldajast eemaldumisest või kui pidevast kurja kordamise ringist. Christine’i järgi aga on ühiskond pidevas arengus ja naised on selles alati olulist rolli mänginud. Ovidiuse ja Boethiuse järgi oli iidne kuldaeg Saturnuse valitsusaeg, kuni ei olnud veel relvi ega tehnoloogia arengut, ja kõikvõimalikud pahed ilmusid siis, kui Jupiter Saturnuse troonilt tõukas. Kuna selline arusaam üleüldisest dekadentsist oli Christine’i ajal valdav, võib teda pidada üheks esimeseks, kes hakkas rääkima sellest, et progress toob hüvesid ega muuda inimkonda ebamoraalsemaks. Vastupidi, inimese õnn on suurem, kui tal on asjad ja leiutised, mis teevad ta elu kergemaks, ja ühiskonnakorraldus on igal juhul hinnatavam kui elu loodusseaduste järgi.
Christine’i moraalne tööriist on allegooria, mistõttu ta ehitab „Naiste linna raamatu“ üles mõttevahetusena kolme allegoorilise tegelasega, Arukuse (Raison), Sirgjoonelisuse (Droiture) ja Õiglusega (Justice). Christine küsib neilt daamidelt küsimusi põhiliselt teemal, miks on mehed naistest läbi ajaloo nii halvasti arvanud, ja nood kummutavad neid meeste seisukohti asjakohaste näidetega, mis ulatuvad n-ö paganlikest naistest Christine’i kaasaegsete naiste ja kristlike märtrite ja pühakuteni. Nagu pealkirigi ütleb, on teoses kesksel kohal linna allegooria, mis ühendab Christine’i teksti Augustinuse Jumala linnaga (civitas – riik, linn, linnriik). See naiste (või daamide) linn on raamat ise, tegu on ideaalse sümboolse kogukonnaga, keda ühendab vooruse otsimine. Linnale tulevat mõistuse abil rajada tugev alus ja eemaldada valed mõtted naiste kohta, mille Christine tahtmatult omaks olevat võtnud. Nii näitabki daam Mõistus Christine’ile raamatu I osas, kuidas naised on panustanud tsivilisatsiooni arengusse. II osas on vaatluse all eelkõige abieluküsimused; daam Sirgjoonelisus lükkab ümber eelarvamused naiste truudusetusest, püsimatusest, lõbuhimust jms. III osas toimub dialoog daam Õiglusega, kes aitab Christine’il linna viimistleda: naissoo krooniks on märtrisurma läinud naispühakud. Linnal on ka valitsejanna, Neitsi Maarja, naine, kes on teinud inimkonnale suurima võimaliku heateo, sünnitades Jeesuse Kristuse. Christine kutsub oma lugejaid üles seda linna kaitsma.
„Naiste linna raamatu“ populaarsust Christine’i kaasajal näitab hästi selle suur esindatus käsikirjadena, mida on säilinud ligi 200 eksemplari. 15. sajandi lõpul või 16. sajandi alguses tõlgiti teos flaami ja inglise keelde, tehes Christine’i tuntuks mh Elizabeth I õukonnas. Kui 16. sajandil teati Christine’i veel hästi, siis edaspidi vajus ta mõnevõrra unustusse, seda kuni 18. sajandi keskpaigani, mil algas tema taasavastamine. See jätkus 19. sajandil ja sai erilise hoo sisse 20. sajandil seoses naisliikumisega. Idee Christine de Pizanist kui feministist tekkis aastal 1911 Rose Rigaud’ raamatuga „Les idées féministes de Christine de Pizan“, mis aga leidis kohe ka vihaseid vastaseid. Viimased kipuvad hindama Christine’i tänapäevase naisõigusluse positsioonilt, paigutamata teda ta ajaloolisse konteksti.
Ülaltoodud tõlkelõikudes on keskendutud Christine’i püüdele lükata ümber Jean de Meungi väide, et naised kasutavad kõnet põhiliselt kuulujuttude levitamiseks. Christine näitab, et kõnevõimega, mille Jumal naistele andnud on, saab teha palju head, alates rääkimisest Jeesuse Kristuse enesega ja tema sõna vahendamisest kuni meeste asemel ülikooliloengute pidamiseni või hea nõu andmiseni oma abikaasadele või valitsejatele. Tõlge on tehtud keskprantsuse keelest, püüdes säilitada võimalikult täpselt originaali lausestruktuuri ja sõnavalikut. Siit ka pikad, paljude kõrvallausetega laused, suhteliselt sünonüümivaene sõnavara ja mõned ilmselged anakronismid.
Kaia Sisask
[1] Belisarius oli Bütsantsi kindral keiser Justinianus I teenistuses, kes vallutas muu hulgas vandaalide kuningriigi Põhja-Aafrikas aastatel 533–534 nn Vandaalide sõjas. Ta oli tuntud oma sõjakavaluste ja oskuse poolest saavutada suuri võite ka piiratud ressurssidega. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Quintus Hortensius Hortalus (114–50 e.m.a) oli Rooma õigusteadlane, oraator ja poliitik.
[3] Hortensia oli oraator, kes on tagantjärele tuntud eelkõige oma kõnega aastast 42 e.m.a, millega saavutas rikaste naiste maksustamise seaduse osalise tagasivõtmise.
[4] Tegu on teise triumviraadiga, mille moodustasid Marcus Antonius, Lepidus ja Octavianus aastatel 43–32 e.m.a.
[5] Giovanni d’Andrea (1270?–1348) oli kanoonilisele õigusele spetsialiseerunud itaalia jurist. Tema tuntuimaks teoseks on kommentaarid paavsti dekreetide kogumikele.
[6] Novella d’Andrea (1312–?) oli Bologna Ülikooli õigusteaduse professor.
[7] Pr ‘dames’. Keskprantsuse keeles on sõna ‘dame’ positiivsemate konnotatsioonidega kui ‘femme’ (naine). Viimast kasutab Christine oma teoses pigem neutraalses või halvustavas tähenduses, ‘daam’ see-eest viitab heade kommetega ja voorusi armastavale naisele sõltumata tema ühiskondlikust positsioonist. Kuna eesti keeles on sellist nüansivahet raske hoomata, on tõlkes jäädud „Naiste linna“ juurde, kõnetlussõna puhul on tõlkes kasutatud sõna ‘emand’.
