Hoolimata tõsiasjast, et igal aastal toodetakse maailmas kümneid tuhandeid tonne tuumakütuse jääke, ei ole mitte ühelgi tuumaenergiat kasutaval riigil praegu veel püsivaid lahendusi radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseks. Soome tuumajäätmefirma Posiva väidab siiski, et on selle probleemi lahendanud Onkalo-nimelise hoidla rajamisega (mille nimi tähendab soome keeles „õõnsust, koobast“), kus kasutatud tuumakütus paigutatakse teraskanistritesse ja vaskkapslisse, mis seejärel lastakse maa alla kindlasse aluskaljusse kaevatud spiraalselt laskuva tee ümber paiknevatesse koobastesse. Onkalo ehitamine algas 2004. aastal, see on läinud maksma miljard eurot ning peab eelduste kohaselt alustama tegevust 2025. aastal.
Posiva külastuskeskuse terrassile astudes kuuleme laulmas mitut liiki linde. Kõikjal ümberringi kihab elu, surm on suletud pitseeritud konteineritesse. Jään mõtlema selle vaaraodeväärilise rajatise peadpööritamapaneva ajaskaala üle ning taipan, kui suhteliselt tühised on kehalised vajadused, näiteks söömine, pissimine või oma naisele sõnumi saatmine, võrrelduna niisuguse probleemi lõplikkusega nagu radioaktiivsete jäätmete ladustamine. See, mis on tõeliselt tähtis, on peaaegu eimiski ja samas rohkem kui kõik muu. Minu hingetõmbed ja südamelöögid. Mu sünnipäev, mis on 27. aprillil. Armumise ja lapse saamise tuline õnn. Üks George Harrisoni 3 minutit ja 6 sekundit kestev laul. Inimesed – bakterite ja viiruste vaatlejad, sisepõlemismootori, põllumajanduse, olümpiamängude, fašismi ja sürrealismi leiutajad. Inimesed, kes hulguvad küberruumis, lõhestavad aatomi, vaimustuvad Higgsi bosonist ja kujutlevad end reisivat kakskümmend tuhat ljööd vee all; kes mängivad malet, võtavad narkootikume ja lubavad kolmandal aastatuhandel pärast Kristuse sündi, et „ei iial enam“.
Tuumajäätmed toimivad haaramatul ajaskaalal, sest isotoobi radioaktiivsuse lagunemiseks kulub miljon aastat. Asja mõte on konstrueerida turvaline olevik, et takistada tulevast määramatust. Sellegipoolest osutub teaduslik teadmine riskidest, mis kaasnevad nii keeruka struktuuri rajamisega nagu Onkalo, ebatäielikuks, olgugi et see on ulatuslik ja ammendav. Ebatäielikuks näiteks seetõttu, et võimatu on ette aimata sotsiaalseid tegureid, mis hakkavad seda rajatist tulevikus mõjutama. Onkalo on justkui ehitatud kestma igavesti. Või vähemalt peab see vastu pidama sada tuhat aastat –
perioodi, mille vältel selle radioaktiivne sisu püsib inimestele ohtlikuna. Ometigi võime me selle aja peale olla juba mingi uus liik, võib-olla lähem küborgidele kui praegusele inimesele. Võib ka olla, et elu planeedil tervikuna on selle aja peale läbi teinud mitu restarti. Ja väga vabalt võib olla, et me oleme väljasuremisele lähemal kui kunagi varem.
Onkalo on geoloogiline radioaktiivsete jäätmete hoidla Eurajokis. See toimib lõpliku ja turvalisena sotsiaal-tehnilises hindamisraamistikus ning see omakorda põhineb reaalsusel, mida on korrastatud justkui laboratoorsete testidega, mis projitseerivad virtuaalselt tõenäosusi miljonite aastate peale ning jätavad mõned muutujad oma piiridest välja. Onkalo enda reaalsust tuleb aktualiseerida uute stsenaariumide, preventiivsete meetmete ja tehniliste arvutuste teel, sedamööda kuidas selguvad uued teadmised, mis töödeldakse andmeteks ning sisestatakse aega ja tehnoloogiatesse.
Mahutina peab Onkalo peatama aja, reaalsuse kestva liikumise. Hiiglasuure infrastruktuuriüksusena ning uute aja-skaalade eepilise kontseptsioonina loob Onkalo aga uusi suhteid planeediga ning sümboolseid ja sotsiaalseid piire. Selles mõttes nõuab rikastatud uraaniisotoopide maa alla tagasi viimine uudset preventiivsete meetmete ja kalkulatsioonide kogumit, et hallata mitte ainult radioaktiivseid jäätmeid, vaid ka nende lõpliku eemaldamise seadet ennast.
Terminid nagu „ohutu“ ja „lõplik“, aga ka eufemismid nagu „kasutatud kütus“ „tuumajäätmete“ asemel tulenevad tehnoloogia võimalustest ja ekspertteadmistest ning aitavad konstrueerida erilisi arusaamu tehnoloogilistest riskidest. Sellistena on lõplikkuse ja turvalisuse narratiivid kasulik fiktsioon olukorra haldamiseks, mis sõltuvad hoidla võimest ohjeldada raskestitalitsetavaid materiaalseid toimetegureid igal skaalal kuni mikroskoopiliseni välja.
„See ei ole viitsütikuga pomm“
Pärast välitöö jaoks ligipääsu taotlemise pikaleveninud kauplemisprotsessi, millesse kuulus pikk meilivahetus Posiva kommunikatsioonijuhi Pasi Tuohimaaga, kus ma üksikasjaliselt kirjeldasin oma uurimistöö iseloomu, sain ma loa Onkalo külastamiseks 2024. aasta mais. Nii radioaktiivsete jäätmete hoidla kui ka kolm tuumareaktorit paiknevad keset hingematvalt kaunist looduskaitseala Soome läänerannikul Olkiluoto saarel. Need reaktorid koos veel kahega Loviisas toodavad 33% Soome elektrist. Kogu elektrijaamade üliohtlikku kasutatud kütust – 9000 tonni radioaktiivseid jäätmeid – hakatakse hoiustama Onkalo aluskaljusse uuristatud massiivses maa-aluste tunnelite süsteemis, kuhu jäätmeid ladustatakse umbes sajandi jooksul. Siis täidetakse Onkalo koopad saviga ja pitseeritakse betooniga, et neid mitte kunagi enam avada.
Vajadus seda nõudmist rahuldada avab põnevaid väravaid uute teadmiste juurde, kuid sellega kaasneb ka ohte, sest me ei ole kogenud tööd seesuguste andmete ja isoleerimismääradega, kuna geoloogiliste protsesside mõistmine nii suurtes sügavustes ja nii pikkade ajaperioodide lõikes on väga raske. Tuumaenergiaga me oleme konstrueerinud paralleelse ajakontiinumi, kus tehnoloogiad peavad hõlbustama ladustamist, mida saaks pidada lõplikuks ja turvaliseks inimülesel ajaskaalal. Õnnetuseks ei ole Onkalo mitte jumalate kingitus, vaid inimsaavutuste tipp, üks antropotseeni tagajärgi.
„See on üleni eraettevõte; vähe sellest, et me pole saanud mingit maksumaksja raha, me maksame hoopis ise tublisti makse. Pealegi saavad kohalikud omavalitsused nagu Eurajoki siit töökohti ning osa turvalisuskultuurist,“ seletab Pasi. Hoidla pakub radioaktiivsete jäätmete lõpliku ja turvalise ladustamise võimalust, piirates, stabiliseerides, isoleerides ja aeglustades nende toksilisust kolme kaitsebarjääri abil: vaskkanistrid, mis on pitseeritud bentoniitsaviga ning maetud (kaugjuhtimise abil) 437 meetri sügavusele maa alla. Sügavuse arvutasid Posiva eksperdid välja maapealsete loodusnähtuste, näiteks jääajaga seotud hinnangute põhjal.
„See ei ole viitsütikuga pomm ega ka haud. Kasutatud kütus ei ole ladustatud väljavõtmiseks. Me räägime siin lõplikust hoiustamisest. Muidugi on võimalik kanistrid uuesti välja tuua, ehkki seda oleks päris keeruline teha. Aga miks peaks keegi seda tegema?“ – „Võib-olla oleksid terroristid huvitatud selle toksilise materjali kasutamisest?“ küsin mina. „See on väga ebatõenäoline ja läheks väga kalliks. Aga muidugi me ei tea, millised võivad olla tuleviku terroristid,“ möönab Pasi.
Alates 1954. aastast, mil algas tuumaenergia tootmine, on üle maailma tekitatud vähemalt 390 000 tonni kasutatud tuumakütust. Umbes kolmandikku sellest on uuesti töödeldud. Maailma Tuumaassotsiatsiooni andmetel saaks suurt osa kasutatud kütusest taaskasutada toorainena tuumarelvade jaoks, ent ümbertöötlemine oleks tehniliselt nõudlik ja kulukas ning ei teeks probleemi lõpuks olematuks.
Esimene tuumareaktor ehitati Chicago ülikooli linnakus 1942. aastal ning maeti siis maha ühes linnataguses metsas. Matmispaika tähistavad mitmesugused kivid, millest ühele on kirjutatud: „Ettevaatust! – Mitte kaevata“. Püsiv radioaktiivsete ainete hoidla tekitab tõepoolest tähtsaid eetilisi kohustusi tuleviku inimeste ees. Sellegipoolest otsustasid Posiva eksperdid hoidla asukohta püsivalt mitte tähistada, eeldades, et kui ohust teada anda, siis see üksnes innustaks tulevasi põlvi seda kohta uurima ja järele vaatama, mis sinna siis maetud on.
Posiva kasutab massiivset aluskaljut geoloogilise „võõrustajana“ selle stabiilsuse tõttu ning kuna see ei lase veel jõuda tuumakütuse varrasteni ning kanda pinnale radionukliide. Kalju pakub tuumajäätmete ladustamiseks soodsaid termilisi, geokeemilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi. Nii saab sellest võtmetähtsusega osa turvalisuse ja lõplikkuse konstrueerimisel – üks tegur ekspertide stsenaariumides ja mudelites, millega ennustatakse katastroofe, mis võivad aset leida sadu aastatuhandeid pärast meid. Geoloogilisest aluskaljust tehakse inseneriteaduse ja teadusliku teadmise abil tahtmatu, uinuvas olekus võõrustaja. Kui ajalooliselt on maa-alust kujutatud millegi kurja ja tumedana, siis siin võetakse seda turvalise ja tehnoloogiliselt hallatava keskkonnana. Allilm on ikkagi okei – senikaua, kui ta allilmaks jääb.
Onkalo turvalisusekontseptsioon väidab, et ühe miljoni aasta jooksul radioaktiivsus aegamisi väheneb. Selles kontekstis paistavad suurimate riskidena, mis hoidla puutumatust võivad ohustada, ootamatud sündmused nagu seismiline aktiivsus, terroristlikud rünnakud, aina kasvav energiatarbimine, loodusvaradeturu kõikumised või vaskkanistrite kiirenev korrodeerumine väliste toimejõudude mõjul.
Oma võrgulehel esitleb Posiva ennast „maailma juhtiva ettevõttena lõppladustamise alal“, mis on kindlasti tõsi, sest seniajani ongi nad ainukesed kogu maailmas, kes seda teevad. Aastail 1983–1985 tellis Soome firma TVO uurimuse 327 asukohast, mis siis geoloogiliste hinnangute põhjal kärbiti 61 sihtpaiga peale. Lisaks geoloogilisele stabiilsusele mängis Onkalo valimises kaasa veel tema asukoht kahe paralleelselt kulgeva, teineteisest umbes 800 m kaugusel asuva murranguvööndi vahel, nii et kui peakski aset leidma maavärin, siis hoidlat see ei mõjutaks.
„Vaadake, kui kuiv ja tihke see kalju on… Pole kuigi tõenäoline, et see järgmise paari miljoni aasta jooksul murduma hakkaks,“ kinnitab Pasi. Kaks sondi on siia juba maetud, aga ilma kasutatud kütuseta. Siiani on paika pandud kõigest bentoniidist ümbritsetud kanister. Kuus aastat on jälgitud materjalide käitumist mõnesaja sensori ja gaasisamplerite abil. Tulevikus kavatseb Posiva sulgeda tunnelid sellesama kivimiga, mida ta välja kaevandab. Vaskkanister peaks eeldatavalt olema korrosioonikindel ja kapsel ümbritsetakse bentoniidiks nimetatava saviga, et kanistrit paigas hoida.
25-tonnine kanister koosneb kahest osast: kõrgtugev malmist sisekest ja puhtast vasest pealiskate. Takistamaks korrosiooni kapsli sees, asendatakse õhk enne kanistri sulgemist inertgaasidega. Lõpuks on kanistri materjaliks valitud vask, mitte titaan, sest vask on veekorrosiooni suhtes termodünaamiliselt immuunne. Probleemiks on siiski see, et maailma vasevarud on piiratud, samas kui nõudmine selle järele arvatakse 2035. aastaks kahekordistuvat.
„Ärge vajutage punaseid nuppe“
„Kas olete juba vaadanud turvameetmete videot, nagu ma meili teel palusin? Mitte kõik teist? Siis peaksin seda teile näitama,“ räägib Pasi. Kõigepealt tervitatakse meid lõunasöögiga, kus Pasi näitab end ekstravertse ja vastutulelikuna. Vaadanud rida promovideoid, astume kiirlifti. „See on Kone lift,“ kinnitab Pasi uhkelt. Siiski pole tal luba inimesi ise maa-alusesse ruumi viia, seal peaksid gruppe juhtima geoloog ja ohutusspetsialist. Niisiis ühineb meiega hoidla sissepääsu juures Tiina Sojakka. Meile antakse külastaja varustuskomplekt, mis koosneb kiivrist, taskulambist, vestist, saabastest, dosimeetritest ja hingamisseadmest. „Süsteem peab teadma, kus te olete; sellepärast on teil kiivri küljes jälgimisseade,“ seletab Pasi. Lisaks on igas pikas koridoris jälgimiskaamerad. Ühtekokku peame näitama oma jälgimisseadet kolmel korral eri uste juures, minnes läbi tõkete ja detektorite. „Tehke lihtsalt nii, nagu ma teile ütlen,“ lausub Pasi; siis, märgates mu kulmukortsutust, lisab ta naljatades: „Ärge ainult punaseid nuppe vajutage.“
Esimene mulje on, nagu siseneksime sõjaväebaasi või kosmosejaama. Läbi koridoride labürindi kõndides oleme kõik pisut suunataju kaotanud ning peame naasma sinna, kust alustasime. Siis märgib Tiina: „See on meile ka uus koht.“ Maa alla on juba rajatud kümme kilomeetrit tunneleid – umbes veerand kavandatust. Hoidla kogupikkuseks peaks kujunema 35 km, kusjuures iga tunnel on umbes 4,5 m kõrge, 3,5 m lai ja 350 m pikk. Meile näidatakse dekontamineerimisruumi, kus asuvad dušikabiinid ja ka hädaolukorraks mõeldud põgenemiskonteinerid, millesse mahub kuus kuni kaksteist inimest.
Kui jõuame koobastesse, läheb pimedaks, niiskeks ja tolmuseks ning on kuulda sammude, häälte ja töötavate masinate kajasid. Sellegipoolest viibime ikka samal planeedil, oma Maal. Näen seintel turvavõrke ühes ventilatsioonitorude ja poolvarjatud elektrooniliste seadmetega. On ka pealiskirju, mis meenutavad tänavakunsti, ent on mõeldud orienteerumiseks ja töö korraldamiseks. „Mitte kusagil Maa peal ei ole teist samasugust paika, see on ainulaadne … Ma austan väga neid insenere, kes selle kõik projekteerisid,“ lisab Pasi.
Kuna külaskäigud mõningatesse neist tunnelitest ja kambritest varsti keelatakse, siis tekitab siia sisenemine adrenaliinilaksu, eriti pärast pikka kauplemist, et üldse ligipääsu saada, ning eeldades, et ma olen üks viimaseid külastajaid, kes selle hoidla väravatest (teaduse väravatest) läbi pääseb. Turvameetmed Onkalos mitte üksnes ei hoia ära riske ega isoleeri radioaktiivseid osakesi, vaid on ka osa laiemast strateegiast, mis valitseb teatud määral tuumaenergia tähendusi laiemalt. Näiteks filmimine ja pildistamine on Onkalo sees keelatud, kui selleks ei ole mitu nädalat varem saadud eriluba.
Sellekohase küsimuse peale seletab Pasi, et vastavat tehnoloogiat pakkuvad firmad kardavad tööstusspionaaži ning on pannud oma lepingutesse vastavad piirangud. Üks tööstusharu juveele on kapseldamistsehh, mis näeb välja nagu mõne pitsabaari köök. Pasi kirjeldab kapseldamisprotsessi onomatopoeetiliselt: „Veok toob kasutatud kütuse läbi selle värava sisse; siis võetakse kütus välja, kapseldatakse ja liigutatakse seda ringi, alati ülemine ots üleval; tsu, tsu, tsu, ja lõpuks klõps. Siis viib kaugjuhitav tramm kasutatud kütuse ajutisse hoidlasse, sest see võib olla pisut liiga kuum.“
Maa-alused tulevikud
Venemaa täiemahulise sissetungi tagajärjel Ukrainasse on mitmed riigid pöördunud tuumaenergia kui vahendi poole, millega vähendada sõltuvust fossiilkütuste ressurssidest ja ühendada end lahti Venemaa infrastruktuurivõrgust. Fossiilkütuste ajastu seljataha jätmise tagajärjed ning see, kuidas globaalne energiavõrk (sealhulgas salvestamisrajatised) mõjutab geopoliitilisi konflikte, taandub aga Pasi silmis ärivõimaluseks, kui ta märgib, et „kuna energia hind on pidevat tõusnud, on see lahendus muutunud odavamaks“. Sõda tähendab globaalses tööstuses küll riske, aga ka võimalusi.
„Hommikul üles tõustes ja habet ajades ma mõtlen, kas ma mitte ei anna panust maailma mitte päästmisse. Siis panen raadio käima ja taipan, et on palju tõsisemaid probleeme kui tuumaenergiatööstus. Tegelikult on see ainuke tööstusharu, mis tõesti teab, mis tema jäätmetega toimub, päris lõpuni välja,“ ütleb Pasi. „Võimalik on ainult ohutu lõppladustamine. Mõte on selles, et kiirgus kinni katta, sisse kapseldada; see on kõige turvalisem,“ kinnitab Pasi. Mõni minut hiljem ta kordab: „Lõplik ladustamine on parim lahendus. Kõik need barjäärid tõkestavad radiatsiooni.“ –
„Aga mis siis, kui poliitilist olukorda pole võimalik kontrollida? Kümne aasta pärast võime olla osa Venemaast,“ küsib üks külastaja. „Või Venemaa osa meist, kes teab,“ vastab Pasi.
Onkalos on rida elemente optimeeritud ja suletud kapslisse kokku pandud, et tõkestada soovimatuid toimijaid või ootamatuid muutusi, mis võiksid mõjutada infrastruktuuri ja nurjata ohutu hoiustamise. Stsenaariumid katavad miljoni aasta pikkust perioodi; ent need sisaldavad liiga palju tundmatuid, mille kohta ei eksisteeri mingeid andmeid. Tõepoolest, tulevik võib osutuda radikaalselt erinevaks sellest, mida me oleme oodanud või mille poole püüdleme; siiski esitavad eksperdid seda probleemi enamasti tehnilise küsimusena, millele saab reageerida uute riskimudelite ja tehnoloogiliste uuendustega.
Kaardil paistavad mõned tunnelid palju lühemad. Ma küsin selle kohta Tiina käest ja ta seletab, et see on sellepärast, et mõnes piirkonnas ei peetud kaljut küllalt kindlaks. Siis lisab ta, et ennustused põhinevad andmetel ja arvutustel, mitte spekulatsioonidel: „Meie otsused põhinevad tulemustel,“ rõhutab ta. Onkalo ise on konstrueeritud vastastikuste ühenduste, andmehulkade, turvameetmete ja tulevikustsenaariumide mustri põhjal. Selle kõige keskel on turvalisuse raport, mis toimib ühise tõlgendusvahendina.
Pärast neli ja pool tundi kestnud ringkäiku võtab Pasi oma seletused kokku: „Niisiis, see on kõige turvalisem paik maakeral; see on väga ohutu.“ Meie külaskäigu ajal on ta tulnud välja väidetega, nagu „Onkalo muudab mängu, andes eeskuju kogu ülejäänud maailmale“ ning „Onkalo on õppetund vastutuse alal“, teatades samas, et 1990. aastate alguses oli ta professionaalne hokimängija ja harrastas oma põhjamaist sporti Barcelonas, kus töötas ka Helsingin Sanomate ajakirjanikuna. Oleksin pidanud kokku lugema, kui mitu korda Pasi kordas, et siin on väga turvaline. Viisteist? Võib-olla kakskümmend? Tema visad kinnitused aga üksnes suurendavad minu ebakindlust.
„Välja jõudes on üllatav päevavalgust näha: ahaa, nii et päike ikka paistab veel. Mina ei suudaks seal all kaheksa tundi järjest töötada; mõned töölised söövad seal isegi lõunat. Aga võib-olla ajapikku sellega harjub, inimene kohaneb,“ märgib Tiina. Ta ütleb, et ootab hetke, mil jõuab koju ja viib oma koera jalutama, „sest see vaene loom on pidanud mind liiga palju tunde ootama“.
Onkalo kujutab endast turvalist lõpphoidlat ainult praeguse hinnanguraamistiku järgi, mis ise põhineb tehnilis-teaduslikel versioonidel reaalsusest. Teadmise loomine sarnaneb siin sotsiaaltehnilise tööga laboratooriumis; ent kui tegeldakse tuumajäätmetega, siis toimub see eksperiment tegeliku elu keskkonnas.
Ja ometi on maa alla kaevatud tuumajäätmete hoidla ka inimlik sõnum: hiiglasuur rajatis, mis võib potentsiaalselt ümber mõtestada aja ja tuleviku, sõltudes samas ajalisustest ning sündmustest, mida praegu kehtivasse tõlgendusraamistikku hõlmatud ei ole.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
