„Vabandage, kas te saaksite aidata mul saapapaela kinni siduda?“ hõikasin ma pooleldi tahtmatult, kogemata nagu.

Triinu, Lille, Kaja ja Sirli jutt katkes, pöörasid pead ehmunult minu poole. Olin siin teist korda, rohkem kuulasin, mida nemad räägivad, esimesel korral pidin vastama küsimustele, et kust te tulete, edasi, mis tööd mina teen ja mis tööd tema teeb jne. Uued noored, nagu meid siin kutsutakse.

Tegin savist puu, täna sai valmis, Triinu paneb ise hiljem ahju. Triinu
on keraamikaringi juhendaja, vaatasin paluvalt, ei, ma ütleks, et valuvalt, vaatasin valuvalt tema poole. Ta hakkas minu poole astuma. Vaatasin nende väikestes veeloikudes seisvaid saapaid ja võrdlesin enda omadega, kõik olid lukkudega. Mul on ikka veel nööridega. See võib tähendada, et ma olen ikka veel noor. Oma saapapaelu paluvad kinni siduda vaid lapsed, kes ise veel ei oska. Ma mäletan ka, kuidas tennisepaelte sidumine oli kunst omaette, nii keeruline, ja kui ma selle ära õppisin, siis nagu polnudki seda enam olemas. Ma mäletan hetke, kui see sõlm ja lips esimest korda välja tulid. Istusin tagakoridoris ja pusisin, paelad ja tennised olid määrdunud, vanaisa kolistas sauna eesruumis, mässas koduõllega, tõi mulle kopsikuga kalja, oli suvine õhtutund.

Vanas eas tuleb see uuesti tagasi, oi, nad ei tule enam mitte millegagi toime. Nende toitumine läheb ka algusesse tagasi, mitte päris rinnapiimani välja, aga sellised pehmed asjad, keedukartul tuleb ilusti kahvliga pudruks teha ja siis nad söövad ka nii, nagu elu üldse poleks olnudki, nagu alles õpiksid, keha aga juba unustab, noh, muidugi on olnud see elu, ja tegelt on ju tore omamoodi, kui tuleb midagi tagasi. Istud jälle voodi veerel, mingid traksikombepüksid poolenisti ära võetud, ja istud seal nagu vana inimene, ise alles viiene. Mäletan, kord leidsin vanaema köögist nutmast, kübar peas, istus ilusti, ta ei saanud saabast jalast ära, luku oli lahti saanud, aga mingi käepikendus vms instrument oli ka maha kukkunud. Kui mind parasjagu ei olnud, aitas keegi teine. Teise vanaema sõbranna Ludmilla magas rinnahoidjaga, sest ta ei saanud seda ära enam, vb lõpuks sai, pidi ju saama kuidagi või äkki ta suri ära, rinnahoidja seljas? Nõukaaja inimene. Rinnahoidja oli vist must have. See teeb naiseks nagu. Ka mina hakkasin juba 12-aastaselt rinnahoidjat tahtma, aga vanemad ei lubanud, ütlesid, et saa enne 18 täis, siis võid teha, mis tahad.

Lükkasin tagasihoidlikult ühe tanksaapa läheneva Triinu suunas, ja siis teise, ta kummardus ja sidus need kinni. Tahtsin selgituseks midagi pobiseda, aga mul läks meelest ära nagu.

Would you say it’s close to intuition?

Yes, it’s very close. Sometimes it’s very complex, like for instance this man I work with. All of his energy is broken up in little parts: his legs are separate from his torso and his torso separate from his arms, etc. My job is to work with the energy system that runs through and try to pull everything back together.

And this was something you felt immediately?

Yes, I felt a very highly tuned nervous system, a very high anxiety level. If it were a sound, it would be a really high-pitched sound. I needed to open up all the barriers so that the energy could flow through the body again. Another example is this man in his seventies who has not come out yet. He is a politician. When I worked with him I kept on thinking, there has to be a place in his body where he stores all the tensions accumulated over the years. But I couldn’t find anything. His body felt like nothing. I was not getting any information whatsoever, which was very odd. Then I suddenly got this idea and I put my hand down to his sphincter. He was like holding absolutely everything in his asshole. The asshole is the most secret spot where you can hold deep trauma, incredible pain or anxiety and not show it to the world. In this case, that was where I had to start.

So what did you do?

Oh, it was such an amazing session! I got him sitting on the bed with his knees up so I could get to his asshole. With my hand I put just a slight pressure on his sphincter. I asked him to breathe with me: breathe in and breathe out, breathe in white light and breathe out darkness, breathe right down to his asshole. I think he thought at first it was fun to do, but at a certain point his eyes started to get really wide and he started to breathe extremely heavily, like very, very intensely. The breathing just took over. I could see that it was working. Each time he breathed out he started to shit. And he had no idea he was doing it. I mean he had no idea that he was shitting in my hand. When he finally saw the shit, he said, oh my god I am really getting rid of the shit of my life. I have to say that it is very unusual for it to happen this way.[1]

Malljõgi[2] tavaliselt ei loe noorte subkultuuride ajakirju, Estonia kuukava internetist ikka sirvib, rohkem loeb ta poliitikaga seonduvat. Aga kunst talle muidu väga meeldib. Ballett, Estonia, siin teda näeb sageli, saab kutseid esietendustele. See ajakiri sattus talle kätte kohvikus sõbrannat oodates. Kohtumisele ta ei jäänudki, pani ajakirja sujuvalt kotti nagu professionaalne kleptomaan, aga vb ta on harjunud, et kõik kuulub talle ja ta võib kõike võtta, mis on pinna peal. Kohvikutöötaja näeb, aga vaikib maha. Autos istudes elab Malljõgi läbi kujutluspildi.

Kujutleb end vihasena, kihutab koju, sõidab siin-seal pikali paar prügikasti, kummid vilisevad, äkilised pöörded, kogu tee sõidab paljastatud hammastega, ta nägu ja lõualuu on vihakrambis. Auto peatub, ta näeb (ikka kujutluses) oma autost välja astuvat beežides sukkpükstes ja läikivas musta värvi kontskingas jalga… kujutluspilt lõpeb korraks, kaader jääb kinni, olgu öeldud, et auto on suur must maastur, jalg ei ulatu maha… Ta teeb korraks silmad lahti ja hingab, samal ajal pigistab rooli, paneb kojamehed tööle, pigistab uuesti silmad kinni ja pigistab rooli nii kõvasti, et sõrmeotsad muutuvad valgeks, ja jätkab oma kujutluspildiga… umbes 5 cm kontsad kajavad tühjal tänaval, ta käed värisevad ärevusest ja vihast, korraks tundub, et kõik on kokku varisenud, vaatamata sellele tugevale vundamendile, mis ta on, on juhtunud midagi, mida ta ei märganud kontrollida, ta ei märganud, tema on süüdi, see on kõik minu süü… kujutluspildi lõpp. Ta on leidnud oma vastuse. Malljõgi käivitab rahulikult auto, sõidab koju, peatub kenasti iga punase fooritule taga, laseb üle tee iga jalakäija, ta on malbe, see pole päris see malbus, mis ta tahaks, et tal oleks, aga see teine malbus. Esimene malbus oleks üldse mingi täielik vabadus, kui ta poleks võtnud endale kohustust olla vundament.

Malljõgi oli terve õhtu vaikne olnud. Ta mõtleb, mida öelda, kas öelda, kuidas öelda. Ta ei pea ammu enam perele süüa tegema, igaüks lihtsalt toob oma junni kohale ja paneb taldrikule. Varasemalt ikka tegime koos süüa, segasime sita hulka tatart, küpsetasime seda ahjus, isegi Caesari salati sisse segasime mõne junni, kana asemel (me ei ole kogu aeg nii rikkad, edukad ja eeskujulikud olnud, minu peres teab igaüks, et raha ei kasva puu otsas),[3] me ei huvitu enam üksteisest. Lapsed, kes on juba ise täiskasvanud, keskealised inimesed, tulevad, lähevad üleskorrusele igaüks oma tuppa ja mängivad seal oma lapsepõlve asjadega, kes nukkude, kes autodega. Üks poegadest, kel endal on pere ja viis last, temale meeldib teha tammetõrudest loomakesi, kastanimunadest kaelakeekesi ja kolle. Tuleb alati mitu tundi varem, enne õhtusööki, vahel on tal ülikonnataskud kummiliimi täis, talle meeldib väga kummiliimipallikesi teha, seda on ta armastanud lapsest saati. Ma ei vaata enam ta tuppa, kui ta seal on, ega küsi, mis teed, kallis poja, nagu vanasti, ei julge enam, mul on ebamugav oma pojaga kahekesi jääda. Ta vaatab mind sellise puuriva pilguga, mis tal juba imikuna oli, natuke hirmus pilk, ta ütleb: „Emme, palun võta riidest lahti.“ Hingan sügavalt, pööran selja ja lahkun, ukse tõmban vaikselt kinni. Ma ei räägi sellest temaga ega mitte kellegi teisega.

Pidulik õhtusöök, kus igaüks paneb oma junni taldrikule ja me peame seda sööma, jagama. Tead, ausalt öeldes ma ei jõua niipalju sittuda, et kogu oma pere ära toita. Minu junnid on peenikesed nagu vihmaussid, üldiselt jah, kuna see on meie kõigi, välja arvatud mehe jaoks ebameeldiv tegevus, siis keegi ei tule kohale oma mingi väga suure junniga. Aga täna oli mees eriliselt õnnelik, tal oli sitta terve kastrulitäis. Tal on kõht lahti läinud! Aastaid lutsutasime vaikides ta kivikõvasid pabulaid. Minu ema kastrulis mu mehe pask, ütles ta ülevalt: tänane sitt on kogu mu elu, sööge, mu kallid! Tõstis seda kulbiga supitaldrikutesse, ta õnnis naeratus ja rahulolu teevad mind peaaegu õnnelikuks ja ma mõtlen: tänan sind, jumal, selle igapäevase leiva eest, vaatan taldrikusse, st selle leivasupi eest, aamen. Oleme jaganud ja ilusti ära söönud oma tänased sitad, lapsed lähevad koju, ainult poeg veel ei taha minna, läheb tagasi üles oma tuppa ja mängib seal veel natuke. Paari tunni pärast kuulen, kuidas ta vaikselt majast lahkub, auto jätab siia, kutsub takso. Ta viimasel ajal üldse veedab siin rohkem aega kui oma pere juures. Ma ei tihka tema käest enam midagi küsida, ta vastus on alati üks: „Ema, palun võta riided seljast.“

Ma olen hakanud muutuma, ma tahaksin kanda mugavamaid riideid, mitte ülikonda, mitte viigipükse, triiksärki ega lipsu. Lips on ahistav. Ma tahaks iga päev kanda haaremipükse, lohvakat särki, mungasoengut. Ta vaatab istudes korraks potti, oma kahe jala vahelt näeb seal hulpimas oma tänast saavutust. Käsi pestes vaatab ta peeglisse ja küsib: „Kuidas see kõik võimalik on?“ Ainus, millele ma keskenduda suudan, on mu iseenda anaalsulgurlihas, mind on tabanud kõhulahtisus, tunnen ennast tervikuna, nagu ma pole elus mitte kunagi tundnud: olen hakanud tervenema. Kõigepealt on terve elu painanud mind kõhukinnisus, nüüd on kõhulahtisuse kord, see teeb mind terveks, kui see lõpeb, siis on lootust, et paraneb ka mu krooniline pärakulõhe.[4] Lõpetuseks kirjutab ta peegelpildi alla paremasse nurka pruuni silmapliiatsiga trükitähtedega „Kakavampiir“, see on tema tääg. Vb olete teiegi näinud kusagil vetsus peeglil sellist täägi. Ma ei tea veel, mida ma elus tahan, mõtiskleb ta edasi, pliiatsi paneb ilusti tumesinise ülikonna rinnataskusse. Raske on oma peegelpildi eest lahkuda, kui ainus, mis annab julguse, kindluse, soojuse, selguse, on silmside omaenda pilguga. Ja ei teagi nagu, kuhu üldse minna. Ma vb lähen ja teen veel paar täägi kuhugi.

Oma esimese rinnahoidja sain tegelt juba kaheksa-aastaselt, õe vana, see oli mulle küll veidi suur. Võisin kanda oma õe väikseks jäänud riideid, temalt ka see jopi.[5] Ema ostis talle selle Stockmanni kaubamajast, õde ise valis muidugi, see oli tema esimene päris uus jopi. Seest leheroheline (Laura ütles kunagi, et noore lehe roheline on armastuse värv ja sellepärast mulle seda jopit nii väga kanda meeldibki, ainult siis, kui mul see jopi seljas on, tunnen, et olen vähegi lovable, ma olen sellest natuke juba välja kasvanud, ei kata enam tagumikku ära), sellisest froteematerjalist, pealt on sinakasrohekas, veits nagu elektrisinine, kapuutsiga, luku juures ja käistel jooksevad kaks neoonset, pmst ka leherohelist (neoon ongi noore lehe roheline) triipu. Õe altlaienevad heledad madala värvliga teksad, hoidsin neid kaua alles, nüüd on need uuesti moes ja mulle täitsa parajad ka. Ma panin juba ammu kodunt jooksu, oma õelt varastatud riietega, ema kapist varastatud rahaga, võtsin kõik ära, mis seal oli, sry ema, ma vahepeal nutan su pärast, ma ei jõudnud, ma ei saanud nii kaua oodata.

Naisteajakirjades kirjutatakse, et suhtes ei tohiks tõsiseid asju rääkida voodis, ega tülitseda. Aga düsfunktsionaalses suhtes toimub kõik voodis, voodi ongi see koht, see nii pisike ala, mis neil on, see võib olla ükskõik kui lai, aga ikkagi puudub avarus. Voodis olla koos oma mehega, see on kõige ebamugavam koht, kus olla, ja seepärast ta tavaliselt jääbki kohe magama. Aga täna oli kõik nagu teistmoodi, kõigepealt selgus, et mehel ei olnud kõht päris täis saanud. Ta palus naiselt veel ühte junnikest… Mees armus Malljõesse ära ühel ekskursioonil WC järjekorras, ta registreeris enda ees oleva naisterahva kollased teksased, ei vaadanud naise poolegi, kui too vetsu vabastas ja mees sisse marssis, ja siis – boom! – kui harukordne peab olema inimene, kes suudab sittuda vihmaussikujulisi junne, see on kunst. Malljõgi oli unustanud vett peale tõmmata,[6] seinal oli silt, et paberit ei tohi potti visata. Mees armus silmapilk ja tead, mis ta tegi? Ta pani oma pea WC-potti ja lürpis selle sitajunni koos kusese veega omale sisse. Ta oli totaalselt müüdud. Mees leidis naise kollaste pükste järgi üles ja edasi läks elu ilusti konservatiiv-traditsioonilise (present)katte all, kuni edu ja rikkuseni välja.

Malljõgi tahtis hoopis sellest intervjuust rääkida, mis ta oli kohvikus lugenud, aga ta ei julge, sest mees kindlasti eitab, sellest tuleks suur tüli. Malljõgi on täiesti kindel, et see oli tema, aga kui ta sellest mehele räägib, siis ta võib kahtlema hakata, ta võib jääda uskuma mehe valesid, enda tõele haiget tehes, ta ei taha endas kahelda, ta on õppinud ära nipid, kuidas mitte endas kahelda, ta hoiab oma tõe endale… ja ta ütleb mehele, davai, ime välja, ma ei viitsi punnitada. Ja mees uinub nii nagu igal õhtul, sitamaitse suus. Naine aga mõtleb veel, pimedas on näha, et tal on ainult üks silm lahti. Ta mõtleb, et topeltelu ongi normaalne ju elada, tema elab seda ka, iseendaga.

Mina hea meelega seon teiste saapapaelu kinni, siis mulle meenuvad vanaisa ja kali ja tagumine koridor, suveilm ja tuttavad turvalised hääled. Vahel kui ta töölt tuleb, siis kutsub mu ukse juurde ja käseb mul oma saapapaelad lahti harutada, pahandab minuga, et miks ma hommikul neid kinni sidudes umbsõlmed peale tegin, aga ma ei teinud, selle peale lööb ta mind oma mütsiga vastu pead. Huh, tal võiks ka lukuga saapad juba olla. Mulle meeldiks, siis meenuks mu vanaema, kes köögis nuttis, kui ta saabast jalast ei saanud ja ma aitasin teda ja meil mõlemal oli hea, ta kunagi ei löönud mind ega olnud isegi vihane. Püüan küll mõelda heade asjade peale ja teha asju hästi, teen kõiki asju, mida naised teevad, teen süüa, koristan, seon ta saapapaelu kinni ja lahti, aga ta ikka ütleb mulle, et ma pole päris naine, et ma pole hea naine, sa peaks õnnelik olema, et mehele üldse said, ütleb ta tihti. Ja ükskord kui ma endast täiesti välja läksin ja karjuma hakkasin, siis ta ütles mulle: „Ma arvasin, et sa oled tugevam plastmassitükk.“ Jah, „plastmassitükk“, wtf nagu, plastmassitükk. Ma ei tea, mis ta ajus toimub. Plastmassitükk, see vajab ikka mingit state of mind’i, et selle sõna „plastmassitükk“ peale tulla, mulle nii öelda. Mingi selline pleekinud ja kulunud, helerohelise Salvo kelgu tükk, lihtsalt prügi, mis jääb igavesti prügiks.

Ja siis ükskord ta surus mind nii kõvasti madratsisse, et kõik mu hemorroidid[7] korraga plahvatasid ja vist kaotasin teadvuse, ärgates oli isegi mu põsk verise mädaga koos. Ja ta küsis mu käest, kas sul oli madratsi tunne. Ma ei tea, vb tõesti oli, olin ju teadvuseta ja madrats on ka ju teadvuseta. Ma tõmbasin püksid jalga, tegin end natuke korda, täna on keraamika ring. Istun seal terve tunni vaikuses, tegin savist puu, unustasin korraks elu, unustasin valu.

Oleksin tahtnud Triinule midagi pobiseda, et vabandust, ma ei saa kummardada, mu pepu on natuke katki vms. Ta oli nii kena mu vastu. Mul tekkis ärevus, vaatasin veel kord teiste jalanõusid, võrdlesin enda omadega, minu saabas pole üldse nii suur, kui talle see tundus. . Sain mehe käest tihti mõnitada, et mul liiga suur jalanumber, soovitas käia paar numbrit väiksemate jalanõudega. Ja ma sain aru, et koju ma enam tagasi ei lähe. Aga ma vähemalt tänasin, tänasin Triinut, pöörasin selja, astusin uksest välja.

Triinu, Lille, Kaja ja Sirli nägid mu veremäda plekki tagumikul, nad nagu tahtsid midagi teha, aga mida, tunne oli halb, aga tegelt ega selles situatsioonis ei olegi ju midagi nii imelikku, plekke ikka juhtub ja noh ei saanud kummardada – vahel ikka ei saa. Nad neelasid oma sisetunde alla ja hakkasid ka sättima, tänased tööd oli vaja veel ahju panna.

Tegelt siia linna tulles ma juba mõtlesin, et kuidas ma küll sellisesse seiklusesse olen sattunud. Ja see lihtsalt hakkas mind sööma, et ma ei saanud lahkuda, aga teadsin, et millalgi see juhtub, aga et täna, ma polnud selleks valmis, aga nüüd olen veendunud, et koju ma tagasi ei lähe, ei ühtegi koju. Väljas on pime ja vihmane, mul on veremädane püksiperse, mul on tunne, et see laik järjest suureneb, otsest valu ma enam nagu ei tunnegi, mul on üleni valus. Sõidan rongis.[8] Ma põgenen. Seekord mitte joostes ega kummardades.

Pimedas toas on naisel üks silm ikka veel lahti.[9] Malljõgi paneb tule põlema. „Kuule, kas me läheme nüüd lahku?“ Mees on unine, segaduses natuke, ta sitandavad hambad läigatavad kuuvalguses: „Mis, miks me lahku peaks minema?“

Malljõgi: „Ma ei tea, ma mõtlesin lihtsalt, mul oli selline tunne, selline kahtlus.“

Mees: „Ah ära mõtle üle, ei lähe me lahku midagi.“

Malljõgi: „Ahah, okei, head ööd siis.“

Mees: „Okei, head aega.“

Malljõgi kustutab tule, aga siis laseb selle kohe uuesti põlema.

Aga mis Toomasest saab?

No ta peab niikauaks keldrisse jääma, kuni ta end Donnaks[10] enam ei nimeta.


[1] Tervet intervjuud vt: https://buttmagazine.com/interviews/aa-bronson/.

[2] Malljõgi on ta eesnimi. Mingi teine nimi lihtsalt ei sobinud talle, proovisin erinevaid nimesid, mitte ükski ei töötanud. Uskuge mind, tal ei olnud koolis väga kerge, neiupõlvenimega Malljõgi Järv. Ta ema tahtis, et lapsele läheks tema perekonnanimi ka, aga isa ei olnud sellega nõus, leiti selline kompromiss. Üldse naljakas, et sellised omavahel kokku said, ema jõgi ja isa järv. Malljõgi vahepeal mõtles, et ta tahakski olla päriselt malljõgi, mall tähendas kunagi slängis nagu äge või lahe, cool, kelle järgi malli võeti, tema jaoks aga tähendas ta nimi malbust, aga ta ei olnud seda enda meelest, tal oli tunne, et ta on pigem allasurutud kui malbe. Kunagi, kui ta perekonda looma hakkas, esimene laps sündis, siis mõtles, et ta on nagu vundament, millelegi heale ja uhkele, millelegi olulisele, elule, tema lõi selle, oli nagu alustala vms. Aga ta ei osanud ettegi kujutada, et ta peal, tema kehal leiavad kodu kakandid, kõditavad teda kaenla alt, mis on hirmus vastik, ta järjest vajub kõige selle alla ega näe enam isegi päevavalgust.

[3] Kas sa mõnitad mind või? (tavaline inimene autori taga, edaspidi: tiat)

   Jah, täiega, sa pead lihtsalt uskuma, et raha kasvab puu otsas ja siis ta kasvabki. (autor)

[4] Fissura ani (ld), anal fissure (ingl). Anaalfissuur ehk pärakulõhe on väike haav või lõhe pärakukanali seinas. Tavaliselt asub fissuur pärakukanali tagumisel keskjoonel (80%), sageduselt järgmine koht on eesmisel keskjoonel (10%). Tüüpilised sümptomid on valu roojamise ajal ja selle järgselt ning veritsus. Mõned patsiendid võivad valu tõttu roojamist edasi lükata. Kõik, mis võib vigastada või ärritada pärakukanalit, võib põhjustada fissuuri. Sageli on selleks põhjuseks kõva väljaheide. Fissuuri tõttu tekib päraku sulgurlihase tugev kokkutõmme ehk spasm. Selle tagajärjel vigastatud piirkonna verevarustus halveneb, mis soodustab lõhe muutumist krooniliseks. Teiste põhjustena tulevad arvesse kõhulahtisus ja põletikulised seisundid anaalpiirkonnas. Anaalfissuur võib olla äge (just tekkinud) või krooniline (püsinud mõnda aega ja kordub sageli). Kroonilistel fissuuridel on sageli väike lõhega seotud väline veenikomu, n-ö valvurveenikomu, mis fissuuri ägenemise korral võib oluliselt suureneda.

[5] tiat: eiiiii, minu jope!!!

   autor: ahh??

   tiat: sa võtad minult kõik ära! Mul pole midagi enam selga panna, ma ei saa kuhugi minna, sest kõik peavad mind mingiks friigiks.

   autor: ou dude, chill, see tema õe jopi!! Kuidas sa nii juhm saad olla, ma ei saa aru. Ja jopi, mitte jope, jopi ühe soomlase pärast, mäletad? Ta nimi oli Mari, sinu klassiõe Liina isa Toivo (vist) pruut Mari, nad pole vist ammu enam koos, aga Mari ütles jopi, see oli ju nii võluv ja seda selle jopi kohta, nii et jopi it is.

   tiat: mäletan jah, kõndisime pimedas kuhugi. Ja sa hakkasid mulle mingit oma väljamõeldud soome aktsenti suhu toppima.

   autor: mina ei ole süüdi!

   autor: ja djuud, sul pole õde!

   tiat: miks sa seda teed?

   autor: djuud c’mon pls, ära hakka nutma, okei, okei, sul on õde. Ta  on surnud!

[6] tiat: ikka uskumatud asjad toimuvad inimese elus. Mõtle, kunagi ei tea kuidas armastus alata võib.

  autor (silmi pööritades): džiisas.

[7] Ka: pärakuveenikomud, haemorrhoides (ld), hemorrhoids (ingl). Hemorroidid ehk päraku veenikomud on pärasoole lõpposa ja päraku piirkonna veenilaiendid. Hemorroidid on sageli esinev probleem. Pärasoole lõpposa limaskesta all asuvaid veenilaiendeid nimetatakse sisemisteks ja päraku ümbruse naha all olevaid välimisteks hemorroidideks. Päraku veenikomud põhjustavad ebamugavustunnet ning põletiku lisandumisel ka valu ning veritsust. Tihti paraneb haigus iseenesest. Hemorroidide tekkimist põhjustab rõhu tõus pärakupiirkonna veenides. Sageli on põhjuseks kõhukinnisus ja sellega kaasnev pressimine, raskuste tõstmine, pikaaegne istumine või seismine, rasvumine, rasedus ja sünnitus. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel jääb veeniveri soontesse seisma ning venitab sooneseina välja ehk tekib veenikomu.

[8] tiat: kuule, kas sa saad sinna lisada midagi, et rongis seal vaatab aknast välja vms näeb valget koera ja teeb pilti ja saan öelda, et vaadake ka minu valgeid koeri: https://www.instagram.com/lohmusmargit/, ja hakake jälgima, seal on mõned kassipildid ka.

   autor: djuud, ei saa, see ei tööta nii.

[9] tiat: kas ta tukub üks silm lahti?

   autor: djuud, eiiiii, ta ei tuku, ta mõtleb.

[10]10  EESTI NAISTE VARJUPAIKADE LIIT

Swedbank EE722200221047713249

https://www.lgbt.ee

autor: poetan siia tagasihoidlikult ka oma kontonumbri – EE077700771003690403, Margit Lõhmus.

tiat: mina küll ei tihka.

autor: djuud c’mon, sul on ka ju vaja oma hemorroidid ära ravida.

tiat: aa ok jah, seda küll – EE077700771003690403, Margit Lõhmus.

Samal teemal

Kaelarihmaga inimese märkmed

Sisuliselt kõik, mis meil praegu tehakse, on loomuvastane. Meie inimesed on otsekui haiged. Nad ei mõista, mis nendega toimub, nad ei ole veel aru saanud, et on haiged ja peaksid otsima ravivõimalusi, ent nemad ei märkagi haigust, neile näib, et nad mõtlevad kainelt ja talitavad loogiliselt. Ometigi astuvad nad igal…
12/2025

Kuidas Andrei Betoon saalungitest vabanes

Andrei Betoon oli tragi, ehkki pisut lihtsameelne töömees.
Ta oli kõva kuulmisega. Pikki aastaid ehitusplatsidel tema kuulmekäikusid tallanud mörinad, raginad ja klopsimine, sekka mõned venekeelsed vandesõnad olid oma töö teinud.
Välimuselt oli ta. . . . keskpärane. Tüüakast, kohmakavõitu ja liiga suurte käelabadega poisist sai pärast kaklusi lasteaias, koolikiusamist ja üht erakordselt õnnetut valearvestust vintsi…
12/2025

Lugu Gaza viimasest datlist

See on kõigest dattel. Üksainus nelja sentimeetri pikkune kuivatatud puuvili. Aga siin Gazas, kus midagi ei tule lihtsalt ja kõik on tähendusrikas, saab isegi datlist vastupidavuse, ohvrimeele ja armastuse sümbol.
Hoidsin datlit alles kuus kuud. Olin selle leidnud ja pannud kõrvale kõige mustemateks päevadeks, mida oskasin kujutleda: päevadeks, mil toit kaob…
10-11/2025

Kirjutada valust

Kirjanik otsib viisi, kuidas kirjeldada tõde ilma haavadesse süvenemata. See on mehaaniline protsess, mis röövib inimestelt nende inimlikkuse ja tunneb rõõmu õõnsatel pindadel küürutava kibeduse kirjeldamisest. Läbi valu ja kirjutamise varasema kogemuse on ta avastanud, et see on kõige tõhusam viis valuliste lugude dokumenteerimiseks. See on meetod, mis distantseerib uurija…
10-11/2025
Vikerkaar