neile kes kandsid seda, mida kanda ei tohtinud
Nemad nimetavad seda salakaubaks.
Meie nimetame seda kestmiseks.
Marlisse mässitud,
kapslisse suletud,
liikus su trots kehade vahel:
nõbu, naaber,
laps, liiga väike veel taipamaks,
et kannab mantlinööbi all
oma isa unistust.
Rändas pastaka sees,
mis enam ei kirjutanud,
kortsus kommipaberi all,
mida keegi lahti ei söandanud teha.
Magus pakend, palvena volditud,
laenatud vapruse
vöökotti topitud.
Lipsas läbi skännerite,
mis mõeldud tabama metalli,
mitte imesid.
Kontrollpunktist kontrollpunkti,
valvurist tigeda valvurini
ta liikus,
vaikne mäss
eimillekski maskeerunult.
Su nõbu toppis ta
oma keha õõnde,
kõndis kui mees,
kes kannab nii pehmet saladust,
et see võib kergesti katki minna.
Haigla oli steriilne,
aga mitte minu palved.
Need võnkusid läbi labori
nagu tuul läbi traataedade.
Nemad ei teadnud,
et see, mis sa mulle saatsid,
polnud kõigest üks seeme –
vaid lubadus.
Vabaduse sosin,
küllalt väike, et pääseda nende müüridest läbi.
Küllalt vali, et luua uueks maailm.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
