Seks ja internet on ikka ühte jalga astunud. Küberkultuuri kuldajastul (1990ndad) leidus rohkesti jutukaid, postiloendeid ja muid veebikogukondi, kus inimesed arutlesid BDSM-i ja polüamooria teemal, luues ühiste tungide tarbeks tarvilikku sõnavara, kirjutasid erootilist kirjandust, vahetasid pornot, flirtisid ja küberseksisid. Ka esimesed kohtingusaidid (nt Match.com) jäävad 90ndatesse. 2000ndail tekkisid suhtlusvõrgustikud (nt MySpace, Facebook), platvormidest ja kohtingusaitidest kasvasid hiljem aga välja nutiseadmepõhised rakendused (nt Grindr 2009, Tinder 2012). Nii sai digiseksuaalsus peavooluks, ent igasugune veebisuhtlus hakkas koonduma aina väiksemale hulgale platvormidest, mida omab aina väiksem hulk eraettevõtteid. See tähendab, et suhtlemisvõimalused ja sündsusreeglid määratakse kitsas ringis, aga need rakenduvad suurele kasutajaskonnale ja kipuvad muutuma aina homogeensemaks. Eesti keeles on nii tavaplatvormide seksuaalse kasutamise, selle tähtsuse ja tähenduslikkuse kui ka 2018. aastal alanud seksi digipagendamise laine kohta võimalik lugeda näiteks minu ja mu Austraalia kolleegi Emily van der Nageli raamatust „Seks ja sotsiaalmeedia“ (2021).
Laiatarbe-sotsiaalmeedia kõrval on alati olemas olnud ka spetsiifilised seksiplatvormid, rahvusvaheliselt näiteks vürtsikamate eelistustega inimestele mõeldud Fetlife, kodumail aga pildi- ja kuulutusportaal iha.ee, jututuba Armastusesaal või mittemonogaamidele suunatud LC Dating (varem Libertine Center). Avalikus keskustelus on kombeks pidada neid seksitöö taristuteks või higiste pihkudega pervertide pärusmaaks. Hiljuti uurisime kolleegidega Eesti, Soome ja Rootsi seksisaitide kasutuskultuure ja leidsime, et ehkki ka neid kahte kasutuskaasust ei saa välistada, on seksisaitide kasutajaskond kirjum. Nii ütles uuringus osalenud mittemonogaamidest abielupaar ühe Eesti seksisaidi kohta: „Meil on selle kohta üks väga rahvalik steitment. Vaga vesi, sügav põhi. Ei maksa öelda, et sa tead kui vabameelne keegi on, sa päriselt ka iial ei tea, su enda ema, isa, vend, õde, direktor, alluv, kes iganes võib olla sellel platvormil. Me oleme nelja aasta jooksul siin kohanud absoluutselt kõiksuguseid professioone, õppejõududest ja doktoritest riigikogu liikmeteni välja.“Samuti on neil platvormidel oodatust laiemad, mitmekülgsemad ja prosotsiaalsemad funktsioonid, mis võivad, aga ei pruugi seostuda füüsilise seksi ja kohtumistega. Lisaks seksuaalse eneseväljenduse, eneseleidmise ja rahulduse pakkumisele toetavad need saidid kogukonnaloomet, isiklikku heaolu ja kuuluvustunnet. Nii ütleb üks naissoost seksisaidi kasutaja: „No alguses oli ta minu jaoks koht, kus ma sain ennast nii-öelda välja elada. Et ma olin võib-olla alla surunud seda seksuaalset ja mängulist osa iseendas … ja ma arvan, et ka tähelepanupuuduse käes vaevlesin ma päris tugevalt. … kui ma tol hetkel olin väga huvitatud füüsilisest kohtumistest, siis täna aeg-ajalt käin seal chatis lihtsalt juttu rääkimas.“
Teisisõnu on seksisaidid sotsiaalmeedia selle kõige otsesemas mõttes, isegi kui meile ei meeldi neid nii kategoriseerida. Seksuaalsus on lõppude lõpuks elu loomulik osa, sotsiaalsuse intensiivseim vorm.
