Päike ärkab varakult,
hõõrub une mu hommikusilmilt,
kuivatab taeva pisarad
pesunööridelt.
Üllatavalt laulavad linnud
viinapuuistanduste kohal,
sünnib roheline kevad,
lapsed hirnuvad
igaveses nägeluses
togides maailma
ja nende piirimail kitseneb sõnavara.
Linn väsitab ärkvel öid
koidikuni,
kuni selle äratab unest vihane sõda.
Ta tõuseb komistaval sammul
nõjatudes majale,
varisedes koos sellega kokku,
mattes värsked unistused,
lüües ümber
sünnipäevatordi
ja vanaisa pildi seinal
taevasse
nuttes selle kitsukest ulatust
ja oksendades selles leiduva surma raskust.
Sõda magab
ja ma kustutan päikese,
tõmban ette universumi kardinad,
sätin lainete voodid järjekorda,
liimin kokku uue valge taeva,
mis raevukatest rünnakutest tühi,
ja joonistan sinna roosad pilved,
lapsed hakkavad ronima üles mööda emade patse
värvima taevast.
Ma koon paljale maale
kevadroosidest kleidi,
võtan ära õhtuse kurbuse
teekonna õlult,
korjan üles katkised mälestused
ja istutan need potti.
Ümberasumistelkidest loon
värskest kangast elumajad.
Pikkade õhtute varjus
veristan nisuõlgi
viimseks õhtusöögiks
enne, kui ärkab vihane sõda
oma sügavast unest.
Sõda käib ringi mööda me kurbuse kõrvaltänavaid,
kaunistab neid meie kaotustega,
kaebleb mere saatuselöökide üle,
ja küsib: millal saabub viimnepäev?
Araabia keelest tõlkinud Helen Geršman
