Uued tehnoloogiad muutuvad ajapikku igapäevaelu rutiinseks osaks, arenevad kasutajate eelistuste ja teguviiside koosmõjul „metsikust“ „taltsaks“, millestki erakordsest millekski vaevumärgatavaks ja iseenesestmõistetavaks. Tänaseks oleme sellega, mida harjumuspäraselt sotsiaalmeediaks nimetame, elanud umbes kakskümmend aastat. Kas taltub?
Ühelt poolt võiks väita, et sotsiaalmeedia on Eestis tõepoolest kodustunud. Sotsiaalmeediat kasutab 73–80% Eesti elanikkonnast. Seal tarbitakse uudiseid, lahutatakse meelt, kurdetakse hädasid, hoitakse end kursis nii tuttavate kui tundmatute tegemistega, suheldakse töö-, kooli- ja eraelulistel teemadel. Üllatav on pigem see, kui keegi sotsiaalmeediat ei kasuta, mitte vastupidi. Teisalt tundub, et meie suhe sotsiaalmeediaga on jõudnud uude pettumusefaasi. Kui ta kodustubki, siis pigem lusitaania tigude moodi invasiivse liigina, mitte koopakoeraks hakkava sõbraliku hundina. Seda ilmestab näiteks asjaolu, et kui platvormiajastu algusaastail domineeris laissez faire hoiak ja platvormiettevõtteid ei soovitud innovatsiooni ning majanduskasvu nimel ei maksustada ega reguleerida, siis nüüd käib platvormide karmima valitsemise nimel kõvem rebimine nii Euroopa Liidu, USA, Ühendkuningriigi, Austraalia kui ka Hiina ja Venemaa seadusandluses – ehkki käsud-keelud on mõistagi erinevad. Oleme aru saanud, et mida rohkem inimesi platvorme kasutab ja mida tihedamalt on need integreeritud meie ülejäänud ellu, seda suurema tõenäosusega on selle kasutuse nüanssidel (kes, kellega, mille jaoks, kuidas) märgatavad tagajärjed nii individuaalsele kui ühiskondlikule heaolule.
Sotsiaalmeedia sisu puudutava probleemina on pandeemia, sõdade ning poliitilise polariseerumise tuules mõistetavalt fookuses väärinfo, mida pingestab viimastel aastatel ka tehissolgi (AI slop) pealetung. Ehkki sotsiaalmeedia ei ole väärinfo, propaganda ja vandenõuteooriate põhjus ega allikas, mängib ta olulist rolli nende info- ja tähendusloomesüsteemis. Lisaks on süvenenud sotsiaalmeedia kasutamise problematiseerimine. Peamiselt väljendub see mures laste ja noorte pärast, kes ei soovi või ei suuda sooritada neilt eeldatavaid tegevusi selliselt, nagu vanemad ja õpetajad tahaksid. Süüdlast otsides peatub sõrm just sotsiaalmeedial või nutiseadmetel. Siin oleks paslik küsida, kas probleem võiks peituda ka noortelt nõutavates tegevustes ja nende konteksti sobivuses (näiteks selles, kuidas me õpime ja õpetame) või nurjatult keerulises maailmas (elame kobarkriiside ajastul, mis sõltuvalt hinnanguandja perspektiivist tekitab kas põhjendamatult suurt ärevust või põhjendatult hingematvat muret ökosüsteemi, inimõiguste, majandussüsteemi ja ühiskonnakorralduse jätkusuutlikkuse teemadel). Aga need on keerulised küsimused. Märksa lihtsam on Austraalias eendunud ja mitmes Euroopa riigis kanda kinnitav „keelame ära“ retoorika. Kui süüdi on seade või platvorm, näib see vähemalt kõnepuldi tasandil kergemini lahendatava probleemina kui filosoofide hirmuäratavad stsenaariumid hiliskapitalistlikust legitiimsuskriisist, tsivilisatsiooni hääbumisest või pealetungivast barbaarsusest.
Sotsiaalmeedia uurija jaoks on see omapärane vaatemäng. Ühelt poolt oleme aastaid ärgitanud tavakasutajaid kriitiliselt mõtlema ja poliitikakujundajaid digihiidusid reguleerima. Aga mitte ehk päris selliselt. Ühiskondlikult on meie probleemid sotsiaalmeediaga endiselt seotud kasutajate koondumisega vähestele platvormidele ja sellega kaasneva võimu koondumisega veelgi vähemate ettevõtete kätte, kel on nõnda ebaproportsionaalne võim vormida rajasõltuvusi selle osas, kellega, millest ja kuidas miljardid inimesed saavad rääkida, mida võib ja mida ei tohi, milline info on otsitav, leitav, arhiveeritud ja milline kaob ühel hetkel päevapealt, millised on avaliku käitumise normid ja kuidas kujunevad väärtused. Meie probleem ei ole tegelikult see, et sotsiaalmeedia kasutamine põhjustab haigusi ja kannatusi. Süvenenud lugemisel peegeldub teadustöödest keerukas pilt kausaalsusest. Jah, neil lastel ja noortel, kes piisavalt ei maga ega liiguta, aga eriti neil, keda kiusatakse, on märksa rohkem probleeme ning madalam heaolu. Aga ridamisi uuringuid on näidanud, et sotsiaalmeedia kasutamise ja une, liikumise ning kiusamise vahel ei ole nõnda otsest seost, kui on kombeks väita. Enamikul tavalistest, „tervetest“ noortest ei riku sotsiaalmeedia kasutamine und, ei takista neil trenni minemast, ei tekita toitumishäiret ega pane neid teisi kiusama või relvaga kooli minema. Küll aga on vaimse tervise probleemidega noortel või neil, kel on stressifooni tõttu kõrgem üleüldine haavatavus, ka suurem risk n-ö problemaatilise kasutamisstiili väljakujunemiseks (liigsage kasutamine, kasutamise ületähtsustamine jne). Neil, keda juba kodus või koolis kiusatakse või kes on elus mitmesugustest asjadest ilma jäetud, võib olla suurem vastuvõtlikkus jõuliste sõnumite abil staatust lubavate (ka vihapõhiste) kogukondade väidetele. Mõistagi tuleb haavatavate gruppide uurimise ja kaitsmisega aktiivselt tegeleda. Mõistagi vajavad kõik lapsed ja noored teatud piiranguid, suuniseid ja kokkuleppeid. Kummagi väite loogiline järeldus ei ole absoluutne keelamine.
Palju on neid inimesi, kes saavad sotsiaalmeedia abil midagi, mida neil on sel hetkel raske või võimatu leida mujalt (lohutava sõna, võimaluse harvaesinevaid või piinlikkust tekitavaid kogemusi vahetada, hädavajaliku info, inspiratsioonisähvatuse, enesekindluseterakese) ning mida nad hiljem kirjeldavad „elupäästva“ ressursina. Ärakeelamine viskab seega beebi koos vanniveega välja – võtab inimestelt ära võimaluse kasutada neid rakendusi ja platvorme enese harimiseks, mõistmiseks, väljendamiseks; silmaringi avardamiseks, suhtluseks, kogukonnaloomeks, poliitiliseks osaluseks jne. Kõiki neid tarbeid ja hüvesid on dokumenteeritud ka Eesti kasutajatega tehtud uuringuis.
Välimääraja on käsiraamat, mis võimaldab maailmas märgatud nähtused liigitada sisuliselt sarnastesse gruppidesse. Meie grupid on aktivism, huumor, läbu, mehelikkus, naiselikkus, nõiad, seks, sõda, tervis ja vandenõu. Need pakuvad osalise, aga tuumaka assortii hetkel Eestis teaduslikult uuritud sotsiaalmeediapraktikatest, kultuuridest ja kogukondadest. Sissekannetes jõuavad lugejani erinevad tegutsejad – vähem või rohkem strateegiliselt sisu loovad influkad, manflukad, kuulsused, ravitsejad, aktivistid ja meemimeistrid ning rohkem tarbimisele ja suhtlemisele keskenduvad, ent samuti loovad tavakasutajad. Olulised on ka tehnoloogilised ja institutsionaalsed toimijad – soovitus- ja haldusalgoritmid, kasutusreeglid, kasutajaliidesed, ärimudelid. Läbivalt mõtestatakse sotsiaalmeedias toimuvat kultuuri, kogukonna, identiteedi, tähelepanu ja heaolu kaudu. Mõistagi ei kata need kümme sissekannet kõike, mis Eesti sotsiaalmeedias toimub ja tähenduslik on. Siinne on seega pigem välimääraja pürgimus; algus, mis loodetavasti täieneb.[1]
Sõnaseletusi
digipagendamine (ka poodiumiblokk), ingl deplatforming – teatud indiviid või sisuliik eemaldatakse korduva reeglite rikkumise eest või nende muutumise tõttu platvormilt, mõnikord ka korraga mitmelt platvormilt.
influkas (ka suunamudija, sisulooja, mõjuisik), ingl influencer – sotsiaalmeedia sisulooja, kellel on kas suur jälgijaskond või suur mõju nišijälgijaskonna üle.
manflukas, manosisulooja – sotsiaalmeedia sisulooja, kes loob manosfääri sisu.
manosfäär – veebikogukonnad, võrgustikud ja subkultuurid, mis keskenduvad meeste vaadetele, üsna kitsast tüüpi mehelikkuse kuvamisele ja näevad probleemide allikana naisi.
pöidlarull ehk enda sotsiaalmeediat lehitsema unustamine, ingl scrolling.
õõvarull, ingl doomscrolling – pöidlarulli alaliik, kus ennast unustatakse lehitsema halbu uudiseid, reeglina kriisiolukordades pikalt ja järjepidevalt negatiivse info ahmimine.
raevukrabaja (ka vaenupeibutis), ingl ragebait –sisu, mis on loodud eesmärgiga provotseerida, tekitada viha ja raevu; sageli on eesmärgiks kõrgendatud tähelepanu, sellega kaasnev tähelepanumeetrika (vaatamiste arv, edasi-jagamiste arv), mitte sisuline seisukoha võtmine mingil teemal.
vihaviljelus, ingl rage farming – süstemaatiline raevukrabajate tootmine, sageli poliitilistel või majanduslikel eesmärkidel, kuna edukat tähelepanumeetrikat saab sotsiaalmeedia majandussüsteemis vahetada muude kapitalivormide (raha, kuulsus, valijate hääled) vastu.
varivarjamine, ingl shadowban – kui platvormi sisuhaldus- ja soovitusalgoritmid pärsivad sisu jõudmist vaatajateni ilma seda otseselt blokeerimata või ära keelamata; kasutatakse reegleid mitte rikkuva, kuid platvormiettevõtete ärimudelisse mittesobituva sisu puhul
[1] Siin käsitletud teemade kohta saab lisaks lugeda: K.Tiidenberg, Tähelepanumajandus. Müürileht, 05.04.2024, nr 139; K.Tiidenberg, Tehnohaip ja ärevusporno. Sirp, 01.07.2022; Vaimne tervis ja heaolu: Eesti inimarengu aruanne 2023. Tallinn, 2023, ptk 4: Digitehnoloogiad ja vaimne heaolu.
