Alustuseks üks väike vinjett. 2022. aasta oktoobris raputas maailma Kertši sillal (Krimmis) toimunud plahvatus. Teave sündmusest levis esmalt kulutulena sotsiaalmeedias, kuid Eesti ajakirjandus vaikis – mitte teadmatusest, vaid kinnituse puudumise tõttu. Kui rahvusvahelise uudismeedia esindaja lõpuks plahvatust kinnitas, võtsid sündmuse kajastamisele ka Eesti väljaanded. Juhtum näitab ilmekalt, kuidas sotsiaalmeedia kujundab sõjauudiste levikut ja raamib konflikte kiiremini kui traditsiooniline ajakirjandus, mis liigub edasi alles pärast faktilist kinnitust.

Sõdadega on alati kaasnenud võitlus infoväljal. Sotsiaalmeediast on kujunenud infosõja keskne tanner – koht, kus infot jagavad nii ajakirjanikud, sõdurid, trollivabrikud, aktivistid kui ka täiesti tavalised kasutajad. Tegu ei ole uue nähtusega – konfliktide kajastamine sotsiaalmeedias muutus laialdaseks juba 2010. aastal alanud araabia kevade ajal. Kui toona koondus sõjakajastus peamiselt Twitterisse (praegune X), siis tänapäeval toimub see peaaegu kõigil platvormidel, sealhulgas sellistel nagu TikTok, Instagram ja Telegram. Ühelt poolt on sotsiaalmeedia muutnud sõjainfo leviku demokraatlikumaks, võimaldades tavainimestel oma häält kuuldavaks teha. Nii saavad konfliktipiirkonnas viibivad inimesed jagada sündmusi reaalajas, jäädvustades näiteks inimõiguste rikkumisi (Butša massimõrvadest sai avalikkus esialgu teada just sotsiaalmeedia kaudu, samuti pärineb suur osa teabest Gaza sõja kohta sotsiaalmeediast, kuna Iisrael piirab ajakirjanike ligipääsu piirkonnale). Platvormide tõus on kaasa toonud ka uue fenomeni – sõja-influencer’id, kes kasutavad sotsiaalmeediat, et mõjutada avalikku arvamust konfliktist, põimides isiklikke vaatenurki ja sisu sõjaaktivismiga: head näited on nt TikTokis tegutsev Valeria Shashenok Ukrainast (@valerisssh) või Youtube’is tegutsev Artur Rehi Eestist (@arturrehi).

Sotsiaalmeedia loob ka võimaluse globaalseks solidaarsuseks – inimesed eri paigust saavad kiiresti ühise eesmärgi nimel koonduda, sõjamaterjali jagada, like’ida või otsest abi organiseerida. Kuid sama kiirelt võivad need liikumised ka lahustuda. Meedia demokratiseerumise varjuküljeks on desinformatsiooni laviin; infooperatsioonid on odavad; tehisintellekt võimaldab valeinfot ja propagandat levitada kiiremini ja suuremas mahus kui kunagi varem (näitena võib siin tuua Inglismaal Southportis noarünnakule järgnenud AI-piltide tulva, mille abil süüdistati rünnakus alusetult pagulasi ja süvendati kaost). Lisaks näitavad uurimused, et emotsionaalselt laetud valeinformatsioon kipub sageli levima kiiremini kui faktiline info. Sõjaolukorras on emotsioonid alati teravad, samuti on info kiire liikumine kohati elu ja surma küsimus. Järjest rohkem räägitakse ka digitaalse sõja mõjust vaimsele tervisele, sest sõda on nüüd pidev osa nendegi inimeste elust, kes otseselt sõjas ei osale.

Sotsiaalmeedia ei kao kuhugi ning tulevased konfliktid leiavad üha enam aset nutitelefoni ekraanidel, sotsiaalmeedia algoritmilistes voogudes ja kommentaariumides. See tähendab üha teravamat vajadust tõhusate regulatsioonide järele, mis suunaksid platvorme tegutsema läbipaistvalt ja vastutustundlikult.

Samal teemal

Teadusajakirjandus: vankuvate õlgadega Atlas

Kord, vast tosina aasta eest, vaidlesin konverentsil ühe teadlasega. Teda oli pahandanud oma valdkonna meediakajastus ja ta leidis, et ajakirjandus korjab liialt sageli üles kahtlase väärtusega teadustöid ning teeb neist kõlavate pealkirjadega uudiseid. Ajakirjanikud peaksid suutma ära tunda halba teadust ja vältima sellest kirjutamist, väitis ta.
Jaa, mõtlesin kaasa, neid „Šveitsi…
1-2/2026

Masinate kultuurist

Andmepangad on homse entsüklopeedia. Nad ületavad iga oma kasutaja võimed. Nad on postmodernse inimese „loodus“. – Jean-François Lyotard (1984)
Killukesi tulevikust
William Gibsonile omistatakse mõte, et tulevik on juba kohal, kuid ebaühtlaselt jaotunud. Kunstnik Steph Maj Swanson leidis killukese ühest võimalikust tulevikust 2022. aasta aprillis. Ühe siiani teadmata teksti põhjal pilte genereeriva…
1-2/2026

Vabrikulapsed masinate varjus

Masinad on tööstusmaastiku kujutlustes kesksel kohal: nad vuhisevad ja kõrisevad, rebivad ja vedivad, ihuvad töölistele hammast ja kustutavad oma kättemaksuhimu. Eesti varases tööliskirjanduses on vaenulikel masinatel oma hääl, isegi hambad ja küüned. Seevastu vabrikulapsed liiguvad neis kujutlustes kummituslikult: tasakesi vabrikuväravas, trepil või treipingi taga nukrutsedes. Või realiseeruvad nad hoopis mälestustes.…
1-2/2026

Noor proosa oma kaasaegset kajastamas

Oh mis kena oleks kirjutada ülevaadet, kui meil oleks käepärast võtta viis kuni kümme inimest, kahekümne ja kahekümne viie eluaasta vahel, igaühel jutukogu või paar, romaan või teinegi juba trükitud. Ei ole aga ü h t e g i taolist praegu. Nii peame noore kirjutaja vanusepiiri kümmekonna aasta võrra tõstma.…
2/1987
Vikerkaar