PETRA VALLILA
Emetofoobia tähendab põhjendamatut ja irratsionaalset
hirmu oksendamise ees. Milline hirm oleks põhjendatud ja
ratsionaalne?
Oksendamine kuulub osalt tahteliste tühjendusreflekside
hulka. Oksendamise ajal hingamine lakkab.
Oma sümmeetrilisuse tõttu on neelamine ositi üks tahtlikke
täitmisreflekse. Neelamise ajal hingamine lakkab.
vahepeal saab kohvikruusist ehtne oht, puu
teab liiga palju outsider-lindudest ja
et siinkohal oleks põhjust nihutada käsi tee pealt eest
tahvlile, ruumis on kruusa ja tänavatolmu, ja
pakutud salvrätt teeb nina karedaks
Klombi tunne kurgus kahaneb ja kasvab koos aastaaegadega
aastaajad on kõik sellised ajad, mida ma tunnistan
korduvaiks. On olnud aegu, mis eelmiste konteksti ei sobitu,
vaid on sootuks midagi hoopis muud.
Ma ei tahaks millestki loobuda. Tuleb vait olla ja
vaadata. Mõnikord tõuseb klomp kurgu asemel silmisse.
Mõnikord rollile vastav tegevus lakkab ja on „praegu“.
Osa sellest tegevusest allub tahtele. Mõnikord süüdistan päikesepaneele
ja mõnikord täiskuud, vett, mida liigutab gravitatsioonijõud ja
mida saab tammiga tõkestada.
Ma ei saa öelda, et armastasin seda omalaadset sünesteesiat või
siis et armusin temasse, tean, et ei oksendanud. Ma ei tea, kas
neil
on märkimisväärselt vahet. Ma ei nutnud, kuid hingasin. Ma
ei tea,
on neil märkimisväärselt vahet.
***
nüüd, kui on [m/s]inu kord
peab veel kindluse mõttes eraldi nõudma
et te ei edastaks seda ega ühtki osa sellest
kusagile, kus selle või teise
osa levitamine oleks seadusega vastuolus, ja tuleb
veel kindluse mõttes eraldi paluda,
et mõtlete enne ega prindi mõtlematult, ja tuleb
paluda, et võtate kenasti arvesse et
need on minu isiklikud õigused ja minu
mittemateriaalne vara, ning et need tingimata ei
esinda midagi ega jää selliseks
ega tähenda midagi, ega nende abil ei toodeta midagi
ega üritata toota midagi, samuti ei ennustata
kasumit, ja et neid ei tohi kasutada ilma
spetsiaalse nimelise kirjaliku loata
minult või kelleltki minutaoliselt
MIKKO RÄTY
I
Siga istub hommikusöögilauas ning õpib pähe Milton Friedmani
ütlusi ja Aisopose valme. Talupojad voorivad mööda peatänavat,
leegitsevate plakatitega, indeksfondid topitud sokisäärde.
Siga istub mõtlikult hommikusöögilauas, püüab laudlina
sõraga siludes laiemaks venitada ning pillab võileiva lauaservalt maha.
II
Võileib, ühes kõige hea ja paremaga, pöörleb õhus aeglaselt allapoole,
pöörleb taas ja taas ja taas… võileivakeret asub
raputama tsentrifugaaljõud, õhus on haista särisevat elektrit, võileib
lengerdab lõdvalt läbi aja ja ruumi, kuni pöördliikumine vaibub ja külg-
juhtimine taastub, kõik muutub sujuvaks.
Võileiva jaoks on saabunud aeg, mil ta eelseisvate aastakümnete
jooksul alustab
oma kangekaelset, puhuti grotesksetki langemist. Ta ei vaata enam
tagasi, vaid ette
ning on tunnistajaks viimse niinepuu langemisele Ikea sektsioonriiuli
otsalauaks, aastaaegade närtsimisele pelkadeks maksaplekkideks tapeedil,
algoritmide hüperboolse hulluse tungimisele kõigist pinnastest läbi
ning lõpuks,
ohates, Lihavõttesaarte kivisilmil sulguvaile laineile.
Võileival oleks loomulikult selle kõige kohta üht-teist öelda, kuid ta
ei lase end
häirida: ise me loobusime sotsiaaldemokraatiast ja sotsiaalsest usaldusest.
Täna öösel õpib Pinocchio kontrollima oma nina,
tillukest tihke säsiga südant
mälu seob verega, veri maaga
õitseb pihl
III
Üha õitsevad talvistes lilleaedades roosid, kõrge pihaosaga püksid
tulevad tagasi moodi, ja tennisesoki-sandaalid, ja keegi ei näi taipavat,
mispärast.
Kust see sissejuurdunud totalitarismi-igatsus, ihk saada käsutatud?
Vastus näikse paigutuvat nonde evolutsiooniliste muutuste sekka,
mida liik peab
oma ajaloo jooksul läbi tegema enne, kui võib areneda ohmooniks.
Mu sõber, ma igatsen sind, igatsen su naerukortsude põhjustatud
rahutust. Kui saabud põhjapoolseile maile, kõõlused ratsu-
tamisest pingul, põika läbi, et värk päevavalgele tuua.
Täna öösel helistavad su uksekella
selektiivsed serotoniini alanemise inhibiitorid,
väikest vaigistatud loomakest käbinäärmes
klassikuuluvuse olemus hakkab selginema
IV
Võileib on saavutanud oma ideaalkiiruse ja tal pole enam kusagile
ruttu: umbes iga 80 aasta tagant plahvatab organisatsioonireform ja
puhastab kollektiivse alateadvuse, mis see nüüd siis oli?! – just nagu
armumisele
järgneb piinlik masendus.
See äratab kahtlusi, see muudab turud rahutuiks, tulu repatrieerimine
on keeruline, kui kogu süsteem on pelk kätedesoaine löga või
betoonihunnikus
söestunud barbipead.
Ja see saab sündima, tsiteerin nüüd täht-tähelt või võileiba
„Ühes neist tulevikest silmapiiril“.
Täna öösel
elu õhuke nahktagi pargitakse puhtaks
ja ükskõik kelle igaviku vastu toetud
kas olid eemal öö, jäi kohvimasin sisse,
ukerda Dallapé-pargi nurmekünkal ning joobu, tõuse
ja kuku ja tõuse uuesti, nii on määratud
idealiseeri töölisklassi, tee selgeks, mis tähendab rõhutud olla,
ja mõtle välja viis, kuis rõhumisest vabaneda, emba põlevat magneesiumi:
ole veel piisavalt noor, et saamisrõõm üle elada
sõrmenukid mullas, põlved armilised,
tuleb ärgata selle maailma peldikupõrandail,
hoida juustest kinni kui unelmaist, neid siin jagub,
võõrast higi, õõnsaid hüvastijätte kevadpakases,
musta kohvi karva kahetsust bussipeatuse nurgalauas
seal sa istud ja ümised
kui riigi sees ehitatakse teist, õhukest, soolast
seal sa istud ja ümised
sina, lõhnavaim nelk revolutsiooni kummutis.
KAIJA RANTAKARI
***
seda miskit,
toda teist … et on teine eriline
lahkun öhe, ihu ihul
pärlikeel gravitatsioonijõu,
vaba voolu vaod
kehatemperatuur ringlemas rangluil
***
vihm summutab kaja, ent mitte mind
päeva rasked veed
sügavad ja taamal
tahan rohkelt selgust tahan laiemat pilti
õhu asemel õhku
***
kui ma ka lõhuksin veepinna
tuleks vastu teisi pindu
vihmas on pausid tilkade vahel rohkem tunda kui tilgad ise
trepikojas aja triigitud reeling, puu, mis meenutab selle oksi
klaasis mullid kihisevad
***
kahepoolsete uste järel kahepoolsed uksed paariti
praktiliselt tihedad
kavatsuslikult avatud
avatud pudelite pärandatud
traadist rõõmurullikesed
kohu on nüüd õhus
ja paarid, paarid
***
ma ei kuule kõnet
sest naaberlauas
su lauale unustatud,
pakutud, peaaegu ulatatud käsi
tahtlik poos
***
sõrmed põimuvad omavahel hetkedena
me ei koo võrke, vaid sõõre
erilisi püüniseid kujustatule ja liigahtusele
kõrgsageduslik hääl
grupikuuluvuslik naer
***
põlved suudlevad laua all
peo tume libe
kus vabiseb su hing
***
Lasen su sõrmedel välja kasvada oma sõrmeotstest
vahepeal hingab katedraal
süda ahmiv kui suu
***
puud teineteist ei puuduta,
mitte sellel maastikul,
meist ulatub välja keha pehme ruum
kõnelen kõrgustesse, ehk liiga avalalt,
ehk liiga sügavalt
tänaval kõik, mis musträstast järele jäänud,
elundid on olemas selleks, et elada
TOMMI PARKKO
***
Said loa kasutada kontori kirjutusmasinat.
Tsensor otsib salasõnumeid.
Selgitad oma luuletust sõna-sõnalt,
proovisin kirjutada paradiisist.
Pole juhus, et armastan seda heitlikku
ja kapriisset vett
mis maitseb otsekui oleks see keelega katki tehtud.
Oled olnud võrgusilmas.
Verised marrastused su kehal.
Mis juhtub ilma maitseta soolaga?
Tuul ütleb, mis paradiis on.
Sõnu peab lugema lähedalt
nii, et küünal
kõrvetab habeme halliks ja targaks.
***
Mere hambad pole tihedalt kokku pressitud,
merel on kiused: habras krigisev pajustik.
Meri on vangivalvur,
laevad ja tiivutud linnud sulatab ta oma musta õli sees:
üllas aine on puhas. Hari ja kaitse seda maad.
Ahnepäitsud püherdavad mudas; liha
kärbub, loosiõnn külastab sind vaid korra, uss ärapiinatu pealuud.
Lumi sajab merre. Puuder teeb patuse kauniks.
***
Ja me räägime valgusest ja udust, vaatame metsa.
(Rannal olid suurte laevade hiiglaslikud lained)
Trepiastmed krigisevad, kui läheme üles torni. Räägime aina
ägedamalt, kuis tuul on siin puhunud,
milline ilm on.
Kivid, need oleme täiesti unustanud.
Kas teadsid, et kui vihmaussid surevad, muutub muld mürgiseks?
Siia otsa sobiks nüüd
et oled kevad ja sõge päikene
logisevate kruvidega
ja kõik need teised olulised asjad.
Suvepäev jäi pooleli, keegi tuli.
***
Olen mõelnud sinust, ateismi pikast ajaloost,
lastest, keda ristiti taas ja taas vannis,
lahinguist, kus kõik leidsid otsa,
küll saad ka sina,
kooli ja selle karmi distsipliin,
tänavalampide hilinenud süütamise.
Teekond on olnud pikk, olen eksinud, olen
söönud, rääkinud itaalia luulest, Magrisest,
rannast, mis asuski Haapsalus, mitte Aadria mere ääres.
Peab käima bensiinijaamas,
kontrollima rehvirõhku, ostma
teleka, mida saaksid vaatama tulla.
***
Sa ei anna endast midagi, varjud ja jälgid kõrvalt.
Talve lumetu lõkendus, herilased suitsutatakse tulega korstnast välja.
Sinu sõber, kes kardab puid, nende juuri,
mis murendavad tänavakive. Eluase puruneb.
Arvutad pokkerimängija enesekindlusega tulemust ja panust.
Oled allergiline herilase nõelamisele, manustad mürki, et sellega harjuda.
***
Kõndimine tähendab kukkumist, isegi langemist;
kõndimine tähendab veeremist, suurt hõõrdumist, paned vastu
mida rohkem käteta tehtud toru jumalikkusest tead
peatoimetaja sai kinga, kui tema põsed pressisid üksteise vastu nagu kärsad
sinna-tänna ekslemise tõttu, seda nimetas ta vaatlemiseks
Soome keelest tõlkinud Elo Viiding
SOOME UUEMA LUULE õhtu „Nii kaua, kuni on metsa“ toimus allakirjutanu korraldamisel 15. mai kirjanduslikul kolmapäeval 2024 Tallinna Kirjanike Maja saalis. Tõlkeid loeti vaheldumisi näitleja ja näitekirjaniku Mart Aasaga, musitseeris Tõnis Leemets. Käesolevas valikus on neli autorit, kolme ülejäänu luuletused on ilmumas Loomingu juuninumbris. Mõni sõna soome uuemast luulest ja siinsetest autoritest.
Tuleb märkida, et luuletajaks õppida on Soomes lihtne, kuid avaldatud autoriks saada mitte enam nii väga. Soomes on toimetamiskultuur kõrgel tasemel ja kirjanik, iseäranis esikautor, vormitakse juba raamatu valmimise käigus teadlikult kirjastuse suunale sobivaks. Nagu iga asjaga, on see ühest küljest hea, teisest mitte. Aga nii paraku on – tihti ei anta ainult platvormi iseseisvale (vahel ka intuitiivse kunstitunnetuse ja maitsega) andele, vaid ostetakse ta endale kirjastuse autoriks, kes hakkab kandma samasuguseid tekstilisi väärtushinnanguid ja norme ning tootma sellist teksti, mida kirjastusel on kergem müüa.
Ka juba tuntud autorid peavad olema valmis selleks, et kirjastuse toimetaja nende kogu täiesti ümber teeb või tekstide järjekorra n-ö ümber mängib, viimasel ajal on levinud lausa uus mood – teose loomine koos toimetajaga ehk tema näpunäidete või stsenaariumi järgi. Samas on kirjanduse tegemine Soomes üdini demokraatlik –
see tähendab, et igaüks võib kirjutamist õppida, saada kätte teatavad tehnilised nõksud, millega teksti teha, ning uuematest, perfektseks lihvitud luulekogudest õhkubki sageli sellist vaimu, mida pakutakse lugematutel sarnase sisu ja ülesehitusega kirjutajakoolitustel. Kui aga on soov oma esikkogu avaldada, peab autor sageli kaua ootama, et talle kirjastusest üldse vastataks, või proovima õnne mitme eri kirjastuse juures. Luulet välja andvaid kirjastusi Soomes siiski veel jagub (esile tuleks tõsta näiteks tõlkeluulet aastakümneid järjepanu välja andnud kirjastust Parkko, aga ka näiteks Poesiat), ning hoolimata luule üldisest marginaliseerumisest see ikkagi pigem elab kui hingitseb ja seda suuresti just tänu ennastsalgavatele luulega tegelevatele või selle tõlkimisele üdini pühendunud inimestele.
Nende nelja autori juures siin on tajuda erilist ajastutundlikkust, aga ka luule loomist mitte niivõrd laitmatute tekstide meisterdamise mõnu pärast (milline suund viimastel aastakümnetel Soomes tänu demokraatlikele kirjutajakoolitustele on tooni andnud), vaid sellepärast, et on ka tõepoolest midagi olulist vahendada.
Nende luuletajate tekstiloome eeltingimuseks on intuitiivse kunstitunnetuse ja peene maitse olemasolu (Vallila ja Räty, kes esinevad koos ja teevad luuleperformanseid), tänapäeval kaunis harvaesinev nähtus nagu iroonia, kammitsemata feminiinne, särav loomingulisus ning suutlikkus luua nappide vahenditega tugevalt laetud allteksti, mis muudab terviku osad otsekui laitmatuteks pärliteks katkematus mõttekees (Rantakari), lugemus ja toetumine eelkäijate ideedele või eluküsimustele (iseäranis intertekstuaalset luulet kirjutav Parkko, kes muuhulgas viitab oma tekstides Ezra Poundile).
Nad kõik on loojatena erinevad, kuid neid ühendab mure inimkonna ühise tuleviku, puhta õhu, puude ja inimese käekäigu pärast – võiks öelda, et tänapäeval trendikas ja üleekspluateeritud aines (mis garanteerib teemana edu), ent mida nad annavad edasi läbi iroonia, keerukate, lugejat proovile panevate mõtteeksperimentide ja, mis peamine, triviaalsusest vabade kujunditega. Nende luuletused avavad uksi mitmesse dimensiooni ega paku üheselt valmis tähendusi, vaid üksnes lõputuid tõlgendusvõimalusi.
PETRA VALLILA on juba tõusnud üheks paremaks eksperimentaalse luule esindajaks Soomes. Aastal 2022 ilmus temalt esikteos „Ehkä“ (kirjastus Poesia), mis käsitleb büroomaailmas toimuvat ja selle suletud mulli sees valikute tegemist. Tema luulemina tekitab huvitava võõritusefekti, tehes märkmeid otsekui tähtsusetu subjekti või „väikese inimese“ positsioonilt mõnes suures kollektiivis.
See hääl on üks hulgast, kellega sünnib n-ö suuri asju, aga kelle reaktsioonid peavad olema justkui ette mõõdetud ning mahtuma ühiskonna ootuste raamidesse. Praeguse aja Soome juhtivaid kriitikuid Arttu Seppänen tõdes oma arvustuses Helsingin Sanomatele, et Vallila esimene teos on „erakordselt enesekindel“, mõjutatud eksperimentaalsest kaasaegsest luulest, mille elementideks on fragmentaarsus, tüpograafilised eksperimendid, digitaalsed keskkonnad, arvutikeel ja mängulised elemendid. Vallila tekste on avaldatud ka väljaandes „Jalokiviä ja kiikareita“ ning ajakirjas Nuori Voima.
MIKKO RÄTY esikkogu „Borealia“ (kirjastus Tammi 2022) sisaldab luuletusi liigirikkuse hävimisest ja armastuse kadumisest. See kirjeldab maailma lõpuaega muuseumitöötaja pilgu läbi. Tundlik debüütkogu viib lugeja loodusmuuseumi ning maalib melanhoolse pildi sellest, kuidas loodus inimese ümbert kaob ja üksnes süda jääb sirutama teise südame poole. Teos oli Helsingin Sanomate kirjanduspreemia nominent 2022. aastal. Räty on kirjutanud ka näidendeid, mida on mängitud maailma suurimal kunstifestivalil Fringe (Edinburghis), ning tegutsenud pikka aega lavaluuletajana. Hiljuti ilmus temalt teine luulekogu „Erehtymättömyydestä“ (Tammi 2025).
KAIJA RANTAKARILT on ilmunud neli luuleraamatut. Tema loojanatuur on helge ja väljenduslaad täpne, kohati napp (vaatlejarollis), samuti kergelt irooniline. Temagi kogu on üks kontseptuaalne tervik (tunda on kollaažikunstniku kätt), keskne märksõna võikski olla lähedust pelgava kaasaja inimese soov saada puudutatud täpselt või õigesti, ka inimese tunnetuse fragmentaarsus. Rantakari on lisaks kollaažikunstnik ja köitemeister ning saanud mitmeid kirjanduspreemiaid. Tema debüütteos „Mikado“ (Poesia 2015) kandideeris Helsingin Sanomate kirjandusauhinnale, teise teosega „Koko meren laajuus“ (Poesia 2018) pälvis ta Kalevi Jäntti preemia ja Toisinkoineni kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Einari Vuorela preemiale. Kolmas luulekogu „Salit“, samuti kirjastuselt Poesia, ilmus 2021 ning valiti Runebergi preemia kandidaadiks. Tema viimast raamatut „Kertosäe“ (WSOY 2023) iseloomustab Artemis Kelosaari Suomen Kuvalehtis kui „väikest ja ilusat“ või õige netti, samas kui kriitik Anna Hollingsworthi sõnade kohaselt „võtab teoses inimlik kogemus kellassepa täpsusega läbinägelikke vorme“.
TOMMI PARKKO on luulelembestele eestlastele juba mingil määral tuntud, olles varem Tallinnas Kirjanike Majas esinenud. Tema põhitegevuseks on kirjastamine: talle kuulub kirjastus Parkko, mis on muuhulgas andnud välja ka eesti luulet (Kaplinski, Õnnepalu ja siinkirjutaja oma, estofiili ja luuletaja Katja Meriluoto tõlkes). Tommi Parkko on lisaks aimekirjanik, toimetaja, kirjanike koolitaja. Ta on õppinud Helsingi Ülikoolis filosoofiat, esteetikat ja kodumaist kirjandust ning Tampere Ülikoolis infouurimist. Oma eeskujudeks on ta nimetanud Paavo Haavikko ja Kari Aronpuro loomingut. Parkko keskseteks teemadeks võiks pidada humanismi, ajalugu ja mütoloogiat ning ühiskonnas domineerivate arusaamade või kollektiivse veidra alateadvuse moodustumist nende teemade omavahelisel ristamisel peaasjalikult klikimeedia loodud infovälja toel. Ta on tähelepanelik vaatleja ja eelkõige vastumõtleja, luule abil vastuvoolu ujuja, kes asetab heatahtlikult ja humoorikalt küsimuse alla käibetõdesid, olmevalesid, eripalgelisi militarisme ja suuri narrative. Käesolevad tekstid on pärit tema kogudest „Lyhyt muisti, meri“ (Tammi 1997), „Pelikaani“ (Savukeidas 2011) ja „Hamilton-manaatin vaikea elämä“ (Aviador 2019).
Head lugemist!
E. V.
