Sveta Grigorjeva ja Marju Lauristin on ilmselt kaks viimasel aastal kõige enam meedia tähelepanu all olnud vaimuinimest. „Mõjukas Tartu mõtleja“, „Eesti tuntuim sotsiaalteadlane“, „elav entsüklopeedia, kellel on igavikuline janu maailma vastu“, „meie ajastu mõtestaja“, „paljude ajakirjanike õpetaja“, „Eesti poliitika Raudne Leedi“, „terav ja kirgas nagu taevatäht“ on vaid mõned epiteedid, mida Marju Lauristini kohta meediast leida võib. Marju Lauristinil täitus käesoleva aasta aprillis 85 eluaastat, mille puhul ilmus ohtralt juubeliintervjuusid ning õnnesoove. Lisaks on ta olnud üks sisukamaid tehisaru võimaluste (ja ohtude) kaardistajaid eri meediaväljaannete lehekülgedel.
Sveta Grigorjeva pälvis veebruaris Jaan Krossi auhinna, märtsis Kultuurkapitali esseistikapreemia artiklikogumiku „Kliitor on anarhist“ (2024) eest ning septembris Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia. Sinna vahele jääb arvukalt avalikke esinemisi alates „Presidendi raamatuklubist“ kuni kirjandussõpradest noorte loendamatute selfideni. Mõnda aega troonis luuletaja üle-elusuurune foto isegi Viru keskuse reklaampannoodel. Meediast saab teada, et Sveta Grigorjeva on „kaasaegse kultuuri südametunnistus“, „pärjatud nii kirjandus-, teatri- kui mitme muu preemiaga ja ühtlasi sildistatud ka fuuriaks“, „sarimeeleavaldaja“ ning „Lasnamäe kogukonna eestvedaja ja lihtsalt aktiivne inimene, kellel on alati oma arvamus välja öelda“. Võrreldes Marju Lauristiniga on tema kuvand ilmselt vastuolulisem, sõltudes rohkem hindaja maailmavaatelisest positsioonist ja põlvkondlikust kuuluvusest. Kirjutaja taustast olenevalt on teda kirjeldatud nii empaatilise ja võimestavana kui ka radikaalse antihumanistina.
Võib julgelt öelda, et praeguseks on mõlemad nimed eesti publikule enam kui tuttavad, esindades teatud väärtusi ja sõnumit ka neile, kes nende kirjutisi kunagi lugenud ei ole, kes nende poliitiliste vaadetega ei nõustu või kelles need nimed suisa negatiivseid emotsioone tekitavad. Neist on saanud tänapäeva müüdid ehk – brändid.
Brändide mütoloogiast
2001. aasta Ööülikooli loengus „Müüdid meedias“ kõrvutas Marju Lauristin müüdiloomet ja meedialoomet, millel on ohtralt ühisjooni. Mitmedki seal välja käidud mõtted sobivad hästi avaliku elu tegelaste meediakuvandi mõistmiseks. Nii müüdid kui meedia aitavad meil maailmast paremini aru saada, seda seletamise käigus paratamatult ühtlasi lihtsustades. Mida keerulisemaks muutub maailm, seda lihtsamaks muutuvad mudelid maailmast ning ajakirjanduseski pöördutakse siis aina enam vanade, arhetüüpsete struktuuride poole. Müüdiloome ei kasuta loogikat, ratsionaalset mõtlemist, vaid kujundlikku loojutustust, mis toetub pigem metafooridele ja publiku emotsioonidele. Müüt on alati seotud uskumisega ega vaja tingimata seletamist-põhjendamist. Ent müüdiloome on ka oluline jõuallikas – see võib pakkuda vaimset tuge ning anda jõudu toimida ja keerulisele olukorrale lahendusi otsida. Just viimane funktsioon tundub oluline ka Lauristini ja Grigorjeva kasvava meediatähelepanu kontekstis. Nad on inimesed, kes võtavad sõna teemadel, mis praegusel ajal paljudes hirmu ja ebakindlust tekitavad.
Sarnaselt müütidele on brändidki loojutustamise vahendid. Nende kaudu saab väljendada oma identiteeti ja luua sotsiaalseid suhteid. Nad on ka üsna inertsed, visad muutuma. Viimane võib brändistunud inimesele piiravaks osutuda, kuna taastoidab ootusi temaga seotud väärtuste ning sõnumite järele. Nagu on osutanud seltskonnadaami Brigitte Susanne Hundi brändist Müürilehe veergudel kirjutanud Silvia Urgas, on tänapäeval isegi brändi puudumine omamoodi bränd ja ka eetrivaikus on seisukohavõtt. Mida selgem on su imago, seda rohkem tähelepanu see tõmbab ja seda suurem on võimalus sul uudisvoos silma jääda.[1] Ehkki BSH ja Marju Lauristin kõnelevad üsna erinevale publikule, koosneb mõlema identiteediloome meedias siiski sarnastest elementidest, näiteks keelekasutus, teemad, mille kohta nad sõna võtavad, või ka ringkond, milles nad liiguvad.
Brändil kui kaubandusvaldkonnast pärit terminil on muidugi ka negatiivseid konnotatsioone, mis rõhutavad brändiloomet meedias kui uudiste (ja enese) müümise kunsti. Eriti problemaatiline võib see olla just naiste puhul. „See on hästi huvitav, sest kui mõelda eduka mehe peale, siis kas keegi ütleb, et tema on „bränd“. Mul on tunne, et selle „brändiga“ jälle kuidagi devalveeritakse sinu tööd. Öeldakse, et sa oled äritegevuses parem või et sinu enesemüümise oskus on parem kui sinu luule või sinu tantsud. Minu arvates on selles ikkagi midagi misogüünset, vanasti oleks öeldud – naine, kes oskab ennast müüa. Pakendatud kriitika,“[2] mõtiskles Sveta Grigorjeva saates „Kirjandusministri juures“ enda brändistumise teemadel. Isiklikkuse kaubastamine võib olla ka märk praeguse aja suurimast defitsiidist – tähenduslike suhete puudusest. Kirjanduses on suur osa lugejamenukitest teosed, kus on aimata omaeluloolisust, turunduses on edukaimad suurimale publikule suhestumist pakkuvad suunamudijad ning poliitikaski tundub isiku kuvand olulisemaks muutuvat kui selged poliitilised vaated, kui vaadata kasvõi 2024. aasta suunamudija Jüri Ratase näidet.
Ent oma nimi ja nägu on võimalik anda ka ideede „turundamise“ teenistusse. See muudab mitmed ühiskondlikud teemad kergemini ligipääsetavaks, pakub samastumisvõimalusi päritolu, vanuse ja elukogemuse tasandilt ning annab sõnumitele usaldusväärsuse. Sveta Grigorjeva ja Marju Lauristin on mütologiseeritud nimed, kuid nagu kirjutise alguses viidatud – keerulistel aegadel võivad just müüdid, mitte tegelikkus, saada jõu allikaks. See artikkel ei ole Marju Lauristinist ja Sveta Grigorjevast, vaid nende ajakirjanduslikest nimekaimudest.
Kes müüti loob?
Sveta Grigorjeva tegevuses on tema isik kesksel kohal. Tema seisukohti nähakse subjektiivsemana kui arhetüüpse vana targa naise staatuses Lauristini omi, teemaderingi – vähemalt hetkel – kitsamana kui Lauristinil. Samas on tema mina-käsitlus mitmekihilisem, kuna meediakuvandi ning lihast ja luust inimese dialoogi liitub ka luuletajamina. Grigorjeva viimast luulekogu „Frankenstein“ arvustanud Saara Liis Jõerandki on seda isikukesksust välja toonud, lisades, et Grigorjeva luulekogude kunstiline jõud peitubki suuresti selles isiklikkuses, ta annab konkreetse näo ja nime ühele põlvkonnale, ühele päritolule. „Grigorjeva-nimelise luulemina konstrueerimist võiks vaadelda kui omamoodi müüdiloomet, millele kohatine ühtelangevus reaalelu faktidega lisab jõudu ja tõsiseltvõetavust, aga mille eraldiseisvuse rõhutamine on ometi oluline, et anda talle pärisinimesest suurem vabadus,“ kirjutab Jõerand sellest, kuidas luulemina päriselu inimest võimendab ning vastupidi.[3] See isiklikkus kandub üle Grigorjeva loomingu arvustustesse ning tema väljaütlemisi lahkavatesse arvamusartiklitesse. Heaks tavaks on kujunenud, et kriitikud ennast tema isiku suhtes positsioneerivad – see refleksiivsus aitab omakorda lugejatel tekstile lähenemisel õiget läätse leida.
Grigorjeva on korduvalt rõhutanud oma meediakuvandi võimendatust: „See, kuidas meediale meeldib minust fuuriat ja koletist luua – ma olen juba leppinud sellega. Inimesed, kes mind päriselt tunnevad, ütlevad, et „Issand, kui nunnu sa oled! Sinu luuletuste põhjal ma poleks seda arvanud.““[4] Viimastel aastatel tundub Sveta Grigorjeva oma meediakuvandiga teatud määral leppinud olevat, viidates sellele pigem iroonilises võtmes või naljatades. Ometi taastoodab ka irooniline või eitav kajastus kord kinnistunud müüti. „Kas Svetat on provokatiivseks nimetanud esmalt kriitikud ja Sveta lihtsalt tsiteerib neid? Või hoopis tsementeerib, ka läbi eituse? On see (teadlik) võte? Ja miks mitte. Äkki ongi vaja (naisena) iseennast julgelt esile tuua, nime korrates, et seda ei saaks unustada; oma näoga uhkelt raamatukaan(t)el olles,“ mõtiskleb Keiu Virro arvustuses esseekogumikule „Kliitor on anarhist“.[5]Mitmelgi puhul puudutab Grigorjeva juba ennetavalt oma sõnumi võimalikku vastuvõttu, tekitades ühtlasi teatava häälestuse. Nii alustas ta 2020. aastal presidendi vastuvõtul Roosi-aias peetud kõnet tõdemusega, et „olen siin, murdmas vaikust, teades, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevate töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse“. Tema debüütluulekogu pealkirjast „kes kardab sveta grigorjevat?“ on aga saanud juba samahästi kui käibefraas.
Grigorjeva uusima luulekogu „Frankenstein“ puhul torkab silma, et teos ilmus kultuurkapitali toetuseta. Raamatu käsikirja toetuseta jätmine on teravas kontrastis teose hilisema vastuvõtuga. „Frankensteini“ loeti, arvustati, nomineeriti ning pärjati 2025. aasta veebruaris Jaan Krossi auhinnaga. Žürii hinnangul oli Grigorjeva „uuendanud eesti luulet ja algatanud tuliseid arutelusid kirjanduse vastuvõtu üle, nii nagu Krossi looming sütitas 1960. aastatel diskussiooni vabavärsi ümber. Grigorjeva loomingut iseloomustab eetiline nõudlikkus, missioonitunne ja sotsiaalne närv, mis ei jää kunagi formaalseks“. [6] Usutluses kultuurisaatele ID mõtiskles Grigorjeva, kas tema uusim luulekogu „Frankenstein“ võis jääda toetuseta, sest oli Kultuurkapitali jaoks liiga ideoloogiline.[7] Ehkki otsuse tagamaad jäävad selgusetuks, on tõsi, et autori (meedia)kuvand ning kunstiline mina mõjutavad otseselt tema eneseteostusvõimalusi.
Nelgi dekoloniseerimine
Ragebait’i ajastul on ehk oluline märkida, et võidujooksus tähelepanu eest kasvatavad edumaad ka negatiivsed emotsioonid. Võitmaks rahva tähelepanu jäägitult, peab isikus olema mingi sööt ka neile, kelle uudistetarbimist suunab pigem tusameel. Grigorjeva ja Lauristini puhul on selleks nende päritolu. Eelkõige tõstatub see küll artiklite kommentaarides, mille sisuline sõel on üsna hõre, kuid anonüümsed kommentaatoridki väljendavad ühe osa avalikkuse arusaamu. Nende jaoks on Sveta Grigorjeva eelkõige vene nimega tüdruk, eestivene perest pärit autor, ning Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud. Mõlemal juhul seostub päritolu Eesti ajaloo trigger-teemadega – okupatsiooni ja küüditamise kogemustega.
Kui Marju Lauristini nimi ja päritolu annab eelkõige netikommentaatoritele kütust tema tegusid ja väärtust kahtluse alla seada, siis teisalt võib see olla ka tugipunktiks tema missiooni ning Eesti eest seismise mõtestamiseks. Näiteks arutleb Tiit Matsulevitš Lauristini 80. sünnipäevale pühendatud juubelisaates „Marjustin 8.0“: „Ta on suure osa oma teadlikust elust pühendanud sellele, et heastada seda, mis tema isa eesti rahvale halba tegi.“[8] Samas filmis sõnab sünnipäevalaps ise tagasihoidlikult: „Ma olen elanud oma nimega pingelises vahekorras. Ja see oli nagu uhkuse asi, et oma nime mitte ära muuta. See oleks olnud arg. … ma olen püüdnud nii elada, et selle nime varjust välja saada. Ja natuke on vist õnnestunud.“
See, milline osa perekondlikust taustast „laiemale avalikkusele“ huvi pakub ning millega inimene ise sidet tunneb, võib tihtipeale vastuolus olla. Kui Marju suhet tema vanematega lahati veel siin-seal tema tänavusteski juubeliintervjuudes, siis emeriitprofessor ise on järjepidevalt esile tõstnud hoopis koolmeistrite liini oma peres: „Vanaisa, vanaisa vend ja vanaema vend olid kõik tsaariajal koolmeistrid-koolijuhatajad. Tunnen, et on üks geen, mida meie geenivaramu ei oska veel välja tuua – elupõlise koolmeistri geen! Ka minu lapselastes lööb see välja.“[9] Eespool mainitud portreefilmiski mainis Lauristin õpetajatöö pikka traditsiooni oma perekonnas ning lisas, et ju selles õpetamissoovis ikka midagi geneetilist on. Niisiis on Lauristini perekonnaloo kujutamisel teatav veelahe meediahuvi ning tema enda prioriteetide vahel. Koolmeistrite liin on tema elutöö mõtestamisel tähenduslikum, kuid meedia näib üha tagasi libisevat Lauristini vanemate poliitilisele tegevusele, mis ärgitab ehk rohkem ühiskondlikku kujutlusvõimet.
Sveta Grigorjeva puhul on tema eestivene päritolu fookuses olnud juba debüütkogu „kes kardab sveta grigrojevat“ (2013) ilmumisest saati. Toona intervjueeris teda raadiosaate „Ahjualune“ raames Urmas Vadi. Juba siis nägi Sveta oma ühiskondlikku sõnumit rahvuste teemast laiemana. „Kui ma väga pikalt jorutan selle lihtsalt eestivene teemaga, siis must saab järgmine Igor Kotjuh või Andrei Hvostov,“ sõnab ta intervjueerijale.[10] Ühe teema kõneisikuks pole Sveta Grigorjeva tõepoolest jäänud ning pigem võib teda sellest aastast alates siduda hoopis selliste eesti kultuuri suurkujudega nagu Jaan Kross ja Ene Mihkelson.
Eriti teravalt tõusis aga Sveta Grigorjeva päritolu esiplaanile seoses tema 2020. aastal presidendi Roosiaia vastuvõtul peetud kõnega. Selle asemel et tuvastada ja kritiseerida kõnes esinenud ebakõlasid või jätkata arutelu seal välja toodud majanduslik-sotsiaalsete probleemide üle, koondus arutelu kõnepidaja identiteediküsimuste ümber.[11] Kõlas arvamusi, nagu oleks sõnavõtus kõlanud kriitika Eesti ühiskonna aadressil tõukunud eelkõige luuletaja päritolust või nagu ei oleks ta eestivenelasena asjadest „õigesti aru saanud“. Vaatamata sellele, et Grigorjeva esimene keel on eesti keel, ta käis eestikeelses koolis ning on oma kirjanduslike eeskujudena korduvalt nimetanud tunnustatud eesti autoreid. Retrospektiivis leiab ta aga, et kõne vastuvõtt kujunes omamoodi lakmuspaberiks, pannes teda mõistma, et erinevalt esikkogu ilmumisele järgnenust suudab ta kriitikat taluda ja sellele vastulauseid esitada: „See on tõenäoliselt kõige imelisem tunne, mida ma inimese ja naisena kunagi tundnud olen. Teadmine, et mind võib sõimata kas või terve ühiskond (mitte väike kirjandusringkond), aga ma ei vaja MITTE ÜHEGI mehe, sümboolse kapitaliga tähtsa arvaja ega institutsiooni kaitset.“
Kollektiivse mälu ümberkujutus toimub endiselt, just Sveta Grigorjeva ja Marju Lauristini müüdiloome kaudu. Usun, et noorema põlvkonna jaoks ei seostu need nimed juba praegu esmajoones mitte eestivenelaste ja juunikommunistide, vaid luule ja intelligentsusega.
Võimsad naised
EI Sveta Grigorjeva EGA Marju Lauristini puhul ei saa mööda soolisest aspektist. Nad mõlemad on avardanud naistele ühiskonnas ette nähtud ruumi. Marju Lauristin eelkõige oma poliitilise tegevuse kaudu, aga ka elava tõestusena sellest, et vanus on kõigest number. Grigorjeva jällegi eesti luules seni naiskirjanikele ette nähtud teemaderingi ning emotsionaalset tonaalsust laiendades.
Naised on Eesti poliitikas endiselt alaesindatud. Oma roll on siin just meedial, mis kipub naispoliitikuid kujutama traditsioonilistest soorollidest lähtuvalt. Mõttekoja Praxis 2020. aastal avaldatud uuring toob välja, et poliitikute pidev meedia tähelepanu all olemine on üks põhjuseid, mis naisi poliitikast eemale peletab. Ehkki poliitikute jaoks on meedia nii kohustus kui ka võimalus, pole nais- ja meespoliitikute kujutamine seal võrdse kaaluga. Näiteks kiputakse naistega sisuliste küsimuste kajastamise asemel rääkima hoopis poliitiku pereelust või välimusest. Meedia suhtub naispoliitikutesse ka kriitilisemalt. Näiteks võimendab ja karistab meedia rohkem nende ebaviisakat käitumist, ärritumist, teravaid või emotsionaalsemaid väljaütlemisi. Rohkem kaheldakse nende pädevuses ning võimekuses tipp-poliitikuna hakkama saada.[12] Marju Lauristingi on poliitikas läbi löönud justkui mehelikke omadusi esindava naisena. Äraspidist tunnustust Marju Lauristinile väljendab ka kunagine anekdootlik ütlus: „Ülemnõukogus oli ainult üks mees ja see oli ka Marju Lauristin.“
Andres Maimiku ja Jaak Kilmi toonaseid naispoliitikuid portreteerivas filmis „Suur õde“ (2000) küsitakse Marju Lauristinilt, kas ta tunneb, et naiseks olemine on talle poliitikas takistuseks olnud. „Ei, poliitikas ei ole. Aga ma olen poliitikas esindanud ka mehelikku vaatepunkti,“ arvab ta, lisades, et on aatelisi küsimusi – näiteks Eesti iseseisvus – mille puhul sooline erinevus ei mängi rolli, samas kui näiteks lastetoetuste küsimuse arutamisel on naiste kaasatus olulisem.
Ka Grigorjeva eneseväljendust võib pidada „mehelikuks“ – see on julge ja otsekohene, kohati bravuurikas ja ropusuine. Tundub, et eriti Grigorjeva varasema loomingu vastuvõtule sai paradoksaalsel kombel saatuslikuks pikk eesti naisluuletajate traditsioon. Võrreldes Haava, Alveri, Underi või ka Kareva ja Ehiniga, olid tema temperament ja enesekuvand eesti luulemaastikul midagi uut. Seksistlikule ettekujutusele sellest, milline peaks olema naise kirjutatud luule, on pühendatud ka Grigorjeva kirjastuse nimetus: Suur Rida. See on irooniline kommentaar kõigi nende arvustajate aadressil, kes tema varastest teostest kõneldes ühtlasi ettekirjutusi tegid, milline „õige“ naisluule olema peab.[13]
Sveta maailmavaadet on korduvalt kirjeldatud kui „radikaalset“. Ehkki tegu on omamoodi moesõnaga, mida lendab tänapäeval nii paremalt kui pahemalt poolt, polegi see ehk Grigorjeva luulest kõneldes kohatu. Kui poliitilis-ideoloogilises kontekstis on „radikaalsusel“ ennekõike negatiivne konnotatsioon, tähistades äärmuslikku ja käremeelset, siis laiemas tähenduses on „radikaalne“ kõik, mis on põhjalik, otsustav, juurteni toimiv. Ka avatus ja haavatavus, mida luule meile pakub, võivad olla radikaalsed.
Võim ja vaim
Nii Marju Lauristin kui Sveta Grigorjeva usuvad, et vaimul on võimu.
Kaitsekulutuste tõstmise ajastul tuletab Lauristin meelde, et just kultuur on see, mida kaitseme. Kui relvad tagavad kaitsevõimekuse, siis kultuur kaitsetahte. Niisiis ei tohiks kaitse-eelarve tulla kultuuri arvelt: „Me kaitseme oma kultuuri, oma iseolemist. Selle nimel me võitleme ja siin on põhjus, miks kultuur väärib suuremaid rahapanustamisi. Kui me laseme kultuuril praeguste hirmude varjus allavoolu minna, siis küsin, mille nimel me võitleme. Ilma kultuurita ei ole meie kaitsetahe varsti enam kuigi suur.“[14] Lisaks juhib ta tähelepanu sellelegi, et kultuursus ja silmaring muudavad inimese raskemini manipuleeritavaks. Nende kahe valdkonna omavaheline lepitamine, riigikaitse ja kultuurilise rikkuse sidumine, on oluline sõnum ajal, mil ressursse napib ning iga valik näib tulevat millegi arvelt.
Ehkki Marju Lauristin on pikalt tegutsenud ka poliitikas, ei tugine tema ühiskondlik mõjukus poliitilisele võimule. Lauristini õpetajatöö võib pikas perspektiivis vaadatuna suurematki ühiskondlikku mõju omada kui aktiivne poliitikukarjäär. Lauristini õpilane Raul Rebane on mõtisklenud, et erinevalt meespoliitikutest pole Marju Lauristin kunagi olnud huvitatud poliitilisele karjäärile pühendumisest: „Marjust ei saanud kunagi karjääripoliitikut. Temas puudus vajadus olla püramiidi tipus ja jagada käske. Dominantsust oli temas küll, aga tema dominantsus käis läbi vaimu, mitte võimu. … Ta ei lasknud poliitikal võimuhimurate meeste kisklemiseks minna. Marjul olid õpilased. Savisaarel olid jüngrid. Õpilased kannavad edasi ideoloogiat. Jüngrid kannavad edasi lojaalsust.“[15]
Sarnaselt Marju Lauristinile on ka Grigorjeva järjekindlalt valinud võimu asemel vaimu, rõhutades, et ametlik tunnustus ei ole eesmärk omaette ning palju huvitavam on kodus raamatuid lugeda kui poliitikaga tegeleda. Samas on võimuküsimus tema loomingus keskne. Poliitilise võimu asemel uurib ta varjatud võimusuhteid – privileegipimedust, ilmajäetust ning klaaslagesid, mis inimeste edasipürgimist takistavad. Tavainimene ei tunneta ju võimu läbi Toompeal toimuva, vaid läbi oma keha ning igapäevase kogemuse. Just sellelt tasandilt suhtleb oma lugejatega ka Grigorjeva. Äripäeva taskuhäälingus „Edukad naised“ sõnas Sveta Grigorjeva, et tema eesmärgiks on proovile panna ja laiendada kategooriaid nagu „naine“ või „mees“, „romantiline suhe“ või „karjäär“, et tal endal oleks rohkem ruumi selles maailmas, kuid ka teistel inimestel, kes tunnevad sama – et mingid raamid on neile kitsad.[16] Ambitsioonikuselt ei jää ta poliitikutele alla, lihtsalt tema vahendid ning lähenemine on teine. Poliitilised muutused algavad mentaliteedimuutusest. Grigorjeva ja Lauristin on missiooniinimesed, kes julgevad seista oma põhimõtete eest võimaliku kriitika kiuste. Pisut lihtsustades võib nende ühiskondliku missiooni kokku võtta lausega, et Lauristin võitles vaba Eesti eest, Grigorjeva võitleb võrdsema Eesti eest.
Armastuse avardumine
Armastuse märksõna ei ole otseselt ei Lauristini ega Grigorjeva meediakajastustes esiplaanil olnud. Ehk seepärast on oluline sellele siingi üks alapeatükk pühendada.
Just armastuses oma keele ja kultuuri, maa ja rahva vastu näeb Marju Lauristin rahvusluse alust. „Olemuselt on see [rahvustunne] ju väga lähedane armastusele. See ongi armastus. Aga me teame, kui hirmsaks võib muutuda armastus, kui sellele lisandub armukadedus, mis varjutab võime oma tundeid ja mõtteid valitseda,“ sõnab ta 2017. aastal Päevalehe nädalalõpulisale LP antud intervjuus.[17] Vaadates tagasi Eesti iseseisvuse taastamise perioodile näeb ta ühtsust eri poliitiliste osapoolte vahel just selles, et ehkki ideoloogilised vaated võisid erineda, oli armastus Eesti vastu üks ning see kandis. Rahvusluse ehitamine poliitilisele vaenule, hirmu ning viha õhutamisele on ohtlik. Et rahvuslus ei saaks totalitarismi seemneks, tuleb ta taas muuta eri osapooli kaasavaks, avatud mõisteks.
Sarnaselt Lauristinile seisab ka Sveta Grigorjeva armastuse avardumise eest. Tema sõnavõttudest jääb kõlama mõte, et inimesed saaksid aru, et nende elus oleks palju rohkem armastust, kui nad ei taandaks seda vaid heteroseksuaalse paarissuhte mõistele. See on võimestav lähenemine, mis aitab ehk võidelda ka tänapäeval üha kohuva üksildusepandeemiaga. Ilmselt just erinevatest armastusekäsitlustest tuleneb seegi, et Grigorjevat on nähtud antihumanismi eestkõnelejana. Näitena vastus Sveta Grigorjeva lähisuhtevägivalda ja ebavõrdseid võimusuhteid käsitlevale arvamusloole „Mitte ainult sitapeadest“ (ERR, 17.03.2021) Mihkel Kunnuse sulest: „Antiromantilisuse selgituseks meenutaksin selle antipoodi, müüti, mis veel hiljuti oli väga elujõuline ja hingestas kõiksugu seebikaid ja romantilisi komöödiaid, … mis pühitseb armastuse ja kire seljavõitu mis tahes sotsiaalsete hierarhiate üle. Grigorjeva lähtub selgelt vastandteesist: pisimadki sotsiaalsed ebavõrdsused peavad olema arvesse võetud. Kujutlusest, et armastus võidab kõik, on saanud kujutlus, et armastus ei võida mitte kui midagi.“[18] Siin on tegu kummalise dialoogiga – kui Kunnus luges Grigorjeva sõnavõtust välja, et armastus ei võida ebavõrdseid võimusuhteid (à la „Tahmanägu“), siis luuletaja poolt esitatud küsimus oli pigem – kas ebavõrdsetelt võimupositsioonidelt alustatud suhted on üldse armastus? Kuidas eristada autoriteedi, vanuse või varakuse vaigistavat mõju armastusest, kui seda ikkagi nii väga igatsetakse. Jah, sellised suured sõnad nagu „armastus“ on anumad, mille igaüks saab täita endale sobiva sisuga. Teisalt on just üldinimlike ja suhestumist pakkuvate ideede kaudu võimalik jõuda laia publikuni, ärgitada kujutlusvõimet ja kaasamõtlemist.
Ei Lauristin ega Grigorjeva pelga suuri sõnu kasutada, kuid nende mõistete tähendus ei ole iseenesestmõistetav. Armastuse vabadust tuleb hoida. Avarama, inklusiivsema ja sügavama armastuse poole jõuab just läbi üldtunnustatud arusaamadest lahti laskmise ning sisetunde usaldamise. Armastus uudiskünnist ei ületa, kuid see ei tähenda, et seda praegugi meie ümber ei oleks.
Kultuuri koordinaatteljestik
Isegi üha kasvavas infomüras kuuldakse seda, kellel midagi öelda on. Lauristin ja Grigorjeva kõnelevad teemadel, mis puudutavad meid kõiki, mille kohta enamikul inimestest on oma arvamus ning tunne, et nemadki võiksid neis aruteludes osaleda. Ehkki nii põlvkondliku kuuluvuse kui tegevusvaldkondade poolest on Grigorjeva ja Lauristin küllaltki erinevad, seisavad nad sarnaste väärtuste eest. Mõlemad võitlevad sotsiaalse võrdsuse, suurema teineteisemõistmise ning ühiskondlikku sidususe eest. Mõlemad rõhutavad lugemuse ning kultuuri tähtsust nii üksikisiku kui riigi jaoks. Need kaks kultuuritegelast moodustavad justkui eesti ühiskonna koordinaatteljestiku. Lauristin ajalises, horisontaalses plaanis – ühendades 1960ndate intelligentide põlvkonda tänapäevase meediamaastikuga. Grigorjeva aga vertikaalselt, erinevate ühiskondlike kihtide sidujana.
[1] S. Urgas, Persoonibränd kui õnnistus ja õnnetus: Brigitte Susanne Hundi kaasus. Müürileht, 24.04.2024.
[2] Sveta Grigrojeva: ma ei usu, et ma radikaalsust taga otsin. Kultuur.err.ee, 16.10.2024.
[3] S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. Sirp, 26.01.2024.
[4] K. Krjutškova, Sveta Grigorjeva: meedia on loonud minust fuuria ja koletise. Äripäev, 22.04.2022.
[5] K. Virro, Mis Svetale radikaalne, on Z-generatsioonile rahulik mõtisklus? Sirp, 29.08.2025.
[6] Jaan Krossi auhind Sveta Grigorjevale. Eesti Kirjanike Liidu koduleht, 19.02.2025.https://www.ekl.ee/jaan-krossi-auhind-sveta-grigorjevale/.
[7] Sveta Grigorjeva: viimasel ajal on rõõm otsekui vastupanu. Kultuur.err.ee, 15.12.2024. 1.
[8] Marjustin 8.0. Režissöör Märten Vaher, 2020. https://jupiter.err.ee/1609645925/marjustin-8-0-juubelisaade-marju-lauristinist.
[9] L. Auväärt, Marju Lauristin Hispaaniasse kolivatest eestlastest: nad ei saa aru, mida nad oma lastelt ära võtavad. Eesti Naine, 26.04.2025.
[10] Ahjualune. Sveta Grigorjeva. Vikerraadio, 31.05.2015.
[11] M. Raihhelgauz, Päriselu juurde tagasi tulles… Vikerkaar, 2020, nr 10/11.
[12] M.-L. Sepper, J. Ester, S. Haugas, Naised poliitikas. Teel soolise tasakaalu poole. Tallinn, 2020, lk 18–20.
[13] P.-R. Larm, Sveta Grigorjeva ≠ Sveta Grigorjeva. Sirp 07.07.2018.
[14] R. Sikk, Marju Lauristin Eesti tulevikust: Vägivald, mis Putini ja Trumpi poolt peale tungib, armastab vabadust niivõrd, et tahab teda kägistada. Maaleht, 13.04.2025.
[15] Marjustin 8.0.
[16] K. Krjutškova, Sveta Grigorjeva: meedia on loonud minust fuuria ja koletise.
[17] L. Tagel, Marju Lauristin: pean positiivset rahvuslust sama oluliseks kui isiklikku armastust. Eesti Päevaleht, LP, 29.09.2017.
[18] M. Kunnus, Mihkel Kunnuse essee: uuspuritaanlik mõtlemine. Postimees, 07. 04.2021.
