Peedu Saar. Kastimees. Tallinn: Paradiis, 2025. 222 lk. 23.50 €.
Peedu Saar on eesti kirjandusmaastikul veider nähtus, mis ei taha sobituda ühtegi käepärasesse kasti. Kirjutab küll eesti keeles, aga kuidagi vanamoodsalt: dekadentlikult ja sentimentaalselt, ajastule mitteomase tundeküllasusega, kaldub kohati sajanditagusesse vohavasse süntaksi ja armastab tänapäeval pigem halvastiilseks peetavaid hüüumärke. Juurdub teine küll eesti mullas, aga kasvatab eriskummaliselt kütkestavaid õisi ja ootamatu maitsega vilju, mis näivad olevat iseloomulikud mingile teistsugusele floorale, aga võta sa kinni, missugusele just. Kui panna prillid ette, võtta luup abiks ja teda lähemalt uurida, võib kergesti tekkida tahtmine algatuseks ütelda, et niisugune taim meiemaises kliimas ja kohalikus peenras küll kasvada ei saa. Aga näe, kasvab.
Saare teoste nautimiseks oleks vististi hea olla pigem noor ja mitte ülearu kindlate veendumustega. Alvar Loog on Saare lugemiseks selgesti liiga vana, tark ja küüniline,[1] Keiu Virro jällegi teoreetilistest alusveendumustest tulenevalt liiga konkreetsete ootustega,[2] mille täitmiseks pole Saarel ei kalduvust ega ilmselt ka vähimatki soovi. Intuitiivselt on Saarele paremini pihta saanud Värske Rõhu autorid Martha Rattus ja Pilleriin Puhlov.[3] Kõige läbinägelikumad on Saare suhtes olnud aga Peeter Sauter ja Johanna Ross,[4] kes on taibanud tõmmata paralleele nii eesti (Gailit ja Tode-Nigov-Õnnepalu) kui ka maailmakirjandusega. Igatahes on mõlemad mõistnud, et Saar ei tee seda, mida ta teeb, sugugi mitte kogemata, vaid meelega, takkapihta hea meelega.
Õigupoolest ei ole Saare vaimne kodu eesti kirjanduses. Välja arvatud „Mailased“ (2019), mis on ehk Saare kõige terviklikum ja stiililiselt väljapeetum teos – sellel on kultusteose sugemeid, mõistan hästi neid, kes selle raamatu mõnel hapramal, narmendama kippuval eluperioodil ikka ja jälle uuesti kätte võtavad, et saada ühendust iseenda mahasalatud nostalgitseva ja sentimentaalse poolega, millele ei ole argielus kohta ette nähtud –, on ülejäänud kolme raamatu puhul põhjust kõnelda nn alustekstist, millele osundamata läheb osa teose kunstilisest koest lugejast paratamatult mööda.
„Pascuali“ (2018) puhul on selleks „Don Quijote“, mida peategelane kaasas kannab. Hulguse ja päti kalduvustega minajutustaja võitleb mõistagi hoopis teistsuguste tuuleveskitega kui Cervantese rüütliromaani-paroodia ning nõnda loetuna on tegu paroodia paroodiaga, paroodiaga ruudus – isegi kuubis, kui tuua kolmanda mõõtmena esile eestlaslik maailmas läbilöömise iha ja materiaalse kindlustunde saavutamise viisid, millele ühelt poolt sunnib vana Euroopaga võrreldes hilisem stardipakk ja teiselt poolt rehepaplik, petislikkusele kalduv iseloom.
„Loomade“ (2022) puhul ei pääse viitamast Kafka „Metamorfoosile“: mitte ainult sellepärast, et seal üks mees putukaks moondub, vaid kuna tegelikult kätkeb terve see raamat muundumiste jada. Loomad ja taimed, kes kõnelevad jumala ja iseendaga, ei pea silmas ometigi mitte floorat ja faunat, vaid inimest, kes on juhtumisi selleks või teiseks elukaks moondunud. Iga lõpp osutub uueks alguseks, kuid mitte reinkarnatsiooni mõttes. Eelkõige tuleks seda käsitleda kunstilise võttena, mis aitab kõnelda inimesest harjumatul, võõritaval ja muu hulgas vägagi lõbustaval moel. Puänt on tugev nagu Saarel ikka ja selle kaudu kannab sedasorti kunstiline võte end lõpuni veenvalt välja.
„Kastimehe“ (2025) puhul on referentstekst juba pealkirja kaudu veelgi ilmsem. Kōbō Abe „Kastimees“ on ka eesti keeles ilmunud (2023), sellele viidatakse, seda tsiteeritakse, inspiratsiooniallikas on tehtud nii nähtavaks, kui see üldse võimalik on. See on ausalt öeldes päris nahaalne tegu, ei meenugi, et mõni teine eesti kirjanik oleks laenanud pealkirja maailmakirjandusest, pealegi veel nii tuntud autorilt, ja ehitanud oma teose üles sellega nii ühemõtteliselt korrespondeerivalt. See on ka erakordselt julge samm, sest paratamatult hakatakse teoseid omavahel võrdlema ja kergesti võidakse leida, et klassikust eeskuju või inspiratsiooniallikas on ikkagi parema raamatu kirjutanud. Et Saar ennast sellisest võimalusest heidutada ei lase, reedab ühelt poolt enesekindlust, teiselt poolt aga määratu suurt mängulusti ja eneseirooniat, mida eesti „Kastimees“ on tulvil. Lugeja saab naerda just neis kohtades, kus aimab laia muiet autori enda suunurgas. Kōbō Abe teoses seevastu nalja ei saa, pigem võib olla põhjust kõnelda sarkasmist inimkonna kui säärase suhtes.
Peedu Saar laenab Kōbō Abelt kastimehe kui fenomeni – hulgus, aga mitte mõni paadialune, vaid inimene, kes on teatud põhjustel otsustanud elada kasti sees, selle sees ka ringi liikudes – ning teose ülesehitamise viisi, muu hulgas isegi illustratsioonid (mis Saarel haakuvad teose sisuga mõnevõrra enamal määral kui jaapanlasest eeskujul), ent ta modifitseerib seda sobivalt loole (õigemini mitteloole), mida tahab jutustada. Sellal kui Kōbō Abe puhul jääb lõpuni küsitavaks, kes seda juttu üleüldse kirja paneb, kas „õige“ kastimees, „libakastimees“ või veel keegi kolmas ning mis üldse tegelikult juhtus – ja kas nn reaalses maailmas üldse midagi sündis või oli kogu kriminaalsusest ja vuajerismist laetud süžeeliin ainult kellegi ettekujutuse vili –, jääb Saar ühe minajutustaja juurde. Kuna Kōbō Abe on kastimehe kirjanduslikus vormis olevaks teinud, siis tuleb Saare puhul lähtuda eeldusest, et selline eluvorm on olemas – mis siis, et keegi seda märganud ei ole. Kes on Kōbō Abe raamatut lugenud, teab hästi, miks kastimehi ei nähta.
Minavorm istub Saarele, seda on ta kasutanud kõigis oma raamatutes. „Loomades“ on kõnelevaid minasid palju, teistes üks. Nii et kui nüüd „Kastimehe“ minategelane otsustab Londonisse tagasi minna – ehkki ta seda üleüldsegi taha, seal on alati olnud nii õudne, ebamugav ja mõttetu ning ta ise on seal alati õnnetu olnud –, siis võidakse „Kastimehest“ esiti oodata „Pascuali“ mõttelist järge, nimelt tegutses Saare esikromaani peategelane samuti Londonis. Ühisjooni võib näha, lõpuks on „Kastimehe“ jutustaja ositi sugulane ka „Mailaste“ omaga: ikka seesama hulguse kalduvustega taimetark, sihitu uitaja, teelolija, kes ei kavatsegi kuhugi pärale jõuda – sest katsu sa kuhugi jõuda, kui pole aimu, kuhu oled teel.
Kuigi „Kastimehes“ juhtub väga vähe või õigupoolest ei juhtugi eriti midagi nagu Saare puhul ikka, esitab autor ometi sellest ühest ja samast loost mitu varianti ja kinnitab mitmel pool, et seda või teist ei maksa üleüldsegi uskuda, sest tegu on väljamõeldisega, mis oligi liiga ilus, et olla tõsi. Sellise parandamatu valevorsti käekõrval, kellel enamjaolt muud sihti ei olegi kui aega surnuks lüüa, on õigupoolest lõbus ringi hulkuda – eriti vabastavalt võiks see mõjuda neile asistele inimestele, kes külastavad Euroopa suurlinnu alati eesmärgipäraselt, olgu seatud sihid professionaalsed või meelelahutuslikud. Ükski kus tahes reisil käinu ei taha ju tagantjärele naljalt tunnistada, et aeles niisama ajaviiteks ringi või ei teinud sedagi, luges niisama hotellitoas raamatut.
London ei puutu iseenesest üldse asjasse. Saar lihtsalt juhtub seda linna paremini tundma kui mõnda teist, ent hoolimata sellest, et Londonit euroopaliku suurlinnana võib pidada üheks „Kastimehe“ tegelasekski, võiks selleks sama hästi osutuda ka mõni teine Euroopa või maailma metropol. London ärkab raamatus ellu samasuguse suurlinliku fenomenina, nagu seda on kastimehe, kindlat tüüpi hulguse oma. Ent nõnda nagu Londoni nägu muutub vastavalt sellele, missuguses tujus või luiskamishoos tegelane parasjagu on, võib õigupoolest mis tahes keskkond ette pöörata just selle palge, mida tegelase meeleolu ilmestamiseks parasjagu tarvis. Pealegi on kastimehel nii palju tegemist iseenda ja oma – olematu või välja mõeldud – agendaga, et seitsme tee risti (Seven Dials) asemel võiks vabalt olla mõni Pariisi väljak või Lissaboni oma, kust võib hargneda lausa kaksteist tänavat. Rääkimata kõigist teistest nimetatud paikadest, mis kindlamat iseloomu ei omanda.
Ometi on Saare minajutustaja ülim ebaasjalikkus, hajevilolek ja liiane väljendusviis petlik, seda enam et lool – mis on samal ajal mittelugu – on mitu varianti ja mitu puänti, viimane neist Saarele omaselt tugev (sedakorda kafkalik). Lugeja, kes püüab aru saada, missugune neist on autentne, saab täiega petta ja võib südamerahus uuesti otsast peale hakata, et siis juba rahu ja rõõmuga Saare hulgusega kaasa lentsida, ilma muretsemata, mis on selle kõige mõte või eesmärk. Teelolemise eesmärk on teelolemine, isegi siis, kui sellele ollakse vahepeal leiutanud sihte, mille kättesaamine on niisama võimatu nagu Londoni-suurusest linnast üles leida inimest, kes on soovinud sinna ära kaduda ja leidmata jäädagi.
Lõpuks võib küsida, kas Peedu Saare „Kastimehe“ mõistmiseks, sellega kaasas olla suutmiseks peaks tingimata Kōbō Abe „Kastimeest“ lugenud olema või ei peaks. Küllap saab lugeda nii ja naa, aga minu vastus on, et kindlasti võiks. See saab vaid avaramaks muuta Saare ja tema jaapanlasest inspiratsiooniallika ühist tunnetust, et lõppude lõpuks ei ole suurt vahet, kas sündmused leiavad aset inimese sees või väljaspool teda. Teatavas mõttes on kõik, mida võime autentselt kogeda, ikkagi meis endis ning maailm väljaspoolse antusena osutub eelkõige kujutluste toitjaks või ajendajaks. Maailm aga, olgem ausad, on ikka üks väga kummaline koht. Imelik, et me siin üleüldse kuidagi hakkama saame ja suudame ennast veenda, et kõigel sellel on ikkagi mingi mõte sees.
[1] A. Loog, Noorus on ilge aeg, noorus ei tule… Postimees, 12.03.2020.
[2] K. Virro, Mailaste iseloomuga Tartu ja iseloomuta naised. Eesti Päevaleht, 09.01.2020.
[3] M. Rattus, Helesinine lillelõhnaline melanhoolia. Värske Rõhk, 2020, nr 66; P. Puhlov, Halva väärtus ehk kuidas Pascual pooltühjas klaasis ujuma õppis. Värske Rõhk, 2019, nr 59.
[4] J. Ross, Oh sa mu noormehejutustus, kui pagana armas sa ikkagi oled! Keel ja Kirjandus, 2020, nr 7; P. Sauter, Lugude taastulek. Sirp, 29.10.2018.
