Mihkel Mutt. Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel. Tallinn: Fabian, 2025. 253 lk. 25.50 €.
Sain napi sõnumi tundmatult numbrilt. „Annaksin raamatu. Ma vihkan pakiautomaate. Kas kuidagi teisiti ei saa?“
Selgus, et Mihkel Mutt. Mõni vihkab turvaväravaid, mõni lapsi, tema pakiautomaate.
Leppisime kokku, et saame kokku Tallinnas. Mutt tahtis mulle oma uue raamatu isiklikult üle anda. Iseenesest juba paradoksaalne – tulla Tallinna, et anda üle raamat Tartust.
Kohtumispaigaks sai Putukaväil. Vähemalt nii sai sõnumis kokku lepitud. Kõlab nagu mõne krimiromaani kurjakuulutav algus. Kohale jõudes selgus muidugi, et Putukaväila polnud veel päriselt olemaski. Veel tegemisel. Ootasin. Siis helistas Mutt.
„Tead, ma tegelikult ei teagi, kus see Putukaväil on… Tulime Sõles kuskil bussilt maha. Olen siin koos selle kunstnikuga, kes raamatu illustratsioonid tegi.“ Mõnus peen huumor.
Nii me lõpuks kohtusime – mitte päris Putukaväilal, aga kuskil selle lähistel… Putukad olid juba ehk kohal, aga inimesi veel ligi ei lastud. Jalutasime veidi. Rääkisime Tartust, linnast, mis on mulle alati olnud rohkem kodune, aga samas vähem kodu kui Tallinn.
Mutt rääkis, kuidas ta oli Tartut taasavastanud. Raamatu kirjutamise jaoks. Ja eks iseenda jaoks ikka ka. Mis mulle tõi meelde ühe kohtumise Tartus kultuuriklubis Promenaadiviis (ei ole kõrts!). Muidu laua taga ikka need kes alati. Kui äkki tuli sinna Mutt ja kõik jäid teda vahtima. Mutt siin, miks? Kuidas? Hiljem sain ma aru küll. Ta uitas, pani kirja, uuris, kes on kes, kus käiakse, mida räägitakse. Mutt kirjutas.
Lõpuks andis ta mulle siis raamatu. Käest kätte. Ja ütles, mind ei huvita, mis sa mu raamatust kirjutad.
Las see Mutt nüüd olla korraks.
Aga võtame nüüd Kivastiku. Põline tartlane, kes pole kuskil mujal küll vist kunagi elanud kui ainult Tartus, erinevalt Mutist, keda olen näinud nii Tallinnas kui ka Haapsalus näiteks.
Kivastik on jah see Tartu tõeline patrioot, kes Tallinna harva satub, ja kui, siis enamasti pettub. Mitte muidugi alati, aga kiirelt koju tahab ikka.
Juhtus see ühel õhtul. Kivastik tuli Promenaadiviide taksoga. Sest läks kiireks. No ja oli näha, et ta tuju polnud kiita. Mitte vihane (seda ei taha keegi näha), aga noh, häiritud.
Milles asi? Tegelikult ei tule Kivastik Tartus kuhugi taksoga. Ta tuleb rattaga. Ülalt linnast allalinna. Sest see tulek pole lihtsalt liikumine punktist A punkti B. See on tseremoonia, pühitsus, sisenemine linna, nagu vanasti mindi kirikusse – uksest, mitte aknast.
Kui sa sõidad rattaga, siis sa tuled linna sisse. Sa näed kõiki neid tänavaid, mida su keha juba enne sind mäletab. See on tee, mis valmistab su ette. Laseb Tartul tulla sinusse.
Aga taksoga? Viuh ja kohal. Ja raha läheb ka veel.
Kas rattaga või siis jalutades. Nii tuleb Tartus jalutada. Või õigemini – Tartu jalutab sind. Sa võid arvata, et lähed kuhugi, aga tegelikult Tartu ise otsustab, kuhu sa pöörad, kellega kohtud, millise maja ees peatud. Tartus jalutatakse nagu armastuse juurde – natuke ekseldes.
Las see Mutt endiselt olla. Võtame mu sõbranna T Tartust. Hakkas tema üks õhtu koju Annelinna minema, aga plaanitud jõudmine lükkus kohe ikka mitu tundi edasi. Sest kui minna mööda jõeäärt, võib juhtuda nii mõndagi. Tuli vastu üks sõber, kes kutsus, et tead, tule, me mängime seal Tiigi seltsimajas rahvamuusikat. Tule kuula korraks, küll jõuab koju ka minna. T mõtles, et muidugi, pole ju nii kiiret ka. Läkski. Hakkas siis mõne aja pärast uuesti koju minema. Bussipeatuses tuli vastu keegi, kes hiljem tutvustas end Lotmanina. Rääkis juttu, viis T mõtted taas mujale. Nad suundusid taas jõe poole, üle Võidu silla, kuigi nii ei tohi enam nimetada, nüüd on see vist Rahu sild, aga pole kuulnud kunagi kedagi seda silda Rahu sillaks nimetamas. Läksid üle selle amorfse nimega silla. Istusid teisele poole jõge. Aeg kadus, aga ajast kahju ei olnud. Kaotuse sild ehk hoopis. Aja kaotuse. Mis ma nüüd selle kõrvalepõikega öelda tahtsingi. No seda tahtsingi, et Tartu viib su jalutama, nagu koera, kes pole küll keti otsas, kuid kes peremehe kõrvalt kuhugi ei kao, sest ta usaldab.
Mutt oma raamatus ei lähe üldse kohe Tartu peale jalutama, ta võtab hoogu, teeb mõned teemad kõigepealt selgeks. Tema enda sünd tartlaseks, see, kuidas Tartut peetakse pigem meeleseisundiks, mitte linnaks, Tartu mütologiseerimine, mis tänavaid pidi liikusid Luts ja Tuglas omal ajal, jõuab tutvustada raamatu ühte filosoofiliselt olulist tegelast, Karmini skulptuuri Roosit turuhoone ees, kellega Mutt raamatus nii mõnedki vestlused maha peab. Sissejuhatuses tuuakse ära ka Tartu ja Tallinna pidev rivaalitsemine, on ju ülikoolilinn alati see igavene teine justkui. Mutt räägib mäest, jõest ja vaimust. Alles siis läheb jalutama… Ja ikka ei lähe. Ikka on veel midagi vaja enne lahti mõtestada, isegi linnaisadele nõu anda, ettepanekuid teha. Lugejana muutusin juba üsna rahutuks, ajalugu on tore, isiklikud mälestused läbisegi tänapäevases linnas tehtud märkamistega on väga põnevad, aga mine nüüd välja ja räägi, mis sa näed. Või õigemini, mis sul mõne kohaga seoses meelde tuleb. Lugejana ehk ootasin rohkemgi just seda poolt, et mis omal ajal, sel ülikooliajal kuskil juhtus, millised vaimsed vestlused peeti, kus pidutseti, kes kellega käis. Aga ei. See ei ole siin mingi Vahing. Ja hea ongi. Ei ole ootuspärane mälestusteraamat Tartust. Ei ole päevik. Ongi raamat siin-ja-praegu Tartust, vahemärkuste, põikamistega mälestustesse ja ajalukku, kuid peamiselt ikkagi kaasaja Tartust. Lugedes meenus hiljuti kuuldud lugu ühel näituse avamisel, kus tulid jutuks libaajakirjanikud ja fotograafid. Kes kunagi on oma tööd teinud, siis kas vallandatud või muudel põhjustel sellest tööst loobuma pidanud, aga käivad ikka veel igal pool sündmustel, diktofon käes või fotoaparaat kõhu peal. Teevad näo, et nad töötavad, pärast aga ei ilmu ridagi, ei ühtki jäädvustust. Kurioossemaid juhtumeid on olnud, kui n-ö ajakirjanik tegi mitmeid pikki intervjuusid tuntud näitlejatega, kes pühendasid oma kallist aega. Aga lõpuks ei tulnud sest midagi. Lihtsalt inimene vestles tunde kuulsate näitlejatega. Aga jah, siis tulid veel jutuks kaardistajad. Ega see võib olla ka väljamõeldis, aga tundus väga usutav. Olevat teatud grupp inimesi, kes saadetakse igasugu avamistele ja esietendustele või -linastustele, nad vaatavad-jälgivad inimesi, kuulavad, mida räägitakse, mis teemad parasjagu õhus on, pildistavad tüüpe üles. Koguvad n-ö. Nagu KGB kaardistajad. Selleks et kunagi olla millekski valmis (ei tea täpselt milleks), aga siis on teada, mis meeleolud kunstiringkondades valitsevad, kuidas käitutakse, mida seljas kantakse. KGB… Las olla. Mutt on kaardistaja. Tartu kaardistaja. Raamat ei ava mitte linna, vaid viisi, kuidas selles linnas olla, kuidas seal end tunda võib, võiks.
Kui küsida, mis mulle sellest raamatust kõige rohkem kummitama jäi, siis tuleb tunnistada, et lugu turuhoonest ja Mati Miliusest.
„Kui ma kõrvale liuglevast sisemisest klaasuksest turuhoonesse astun ja pilgul ringi käia lasen, kerkib mulle alati mällu episood kaugest minevikust, kuhu oli kaasatud Matti Milius. Teatavasti töötasid paljud võimu silmis kahtlased isikud nõukaajal öövalvurina. Matti oli tookord valvur Tartu turuhoones ja kutsus mind külla. „Enne kümmet ei ole mõtet tulla,“ hoiatas ta. Läksingi uudishimust. Suur, alati inimestest tulvil ja suminat täis hoone oli imeliselt vaikne. Milius ronis seinaäärset raudtreppi mööda galeriile või rõdule, kus ma päevaajal polnud kunagi kedagi kõndimas näinud, sibas seal maniakaalselt edasi-tagasi, kisendas nagu prooviks paar korda täiest kõrist ja luges siis Karl Ristikivi luuletust „Minagi olin Arkaadia teel…“ (Kõik tundub tagantjärele nii sümboolne, et tahaks ise kisendada)“ (lk 86–87).
Ilus ja võimas lugu. Millega saab väga paljusid asju kuidagi kokku võtta, nii Tartus, Euroopas kui kogu maailmas. Universaalne kujundlikkus.
Minu Tartu on Muti Tartust väga erinev. Kondan hoopis teisi tänavaid pidi, ei ole enam muidugi ammu nii tähelepanelik. Seda siga ma üldse ei salli eriti. Ei teagi miks. Käin kaarega mööda, pigem kaarel.
Aga Muti raamat ning üks asi veel (Jaan Kangilaski juurest riiulilt leitud käsitsi kirjutatud paberilipik) ajendasid mind läbi käima teatud kohti Tartus. Jaani lipikul olid järjest kirjas kõik tema elukohad. Väga detailselt, aastaarvud, linnad, aadressid. Milline täpsus. Hakkasin siis ka meenutama, kus kohas Tartus olen elanud, nii täpselt aadressid kahjuks enam ei meenunud. Aga midagi sain kokku siiski. Soinaste tn, Tähe tn, Salme tn, Pepleri, Kaunase pst, Elva tn, Lepiku tn, Pargi tn, okei, Tõrvandi ei lähe arvesse, Akadeemia nüüd, kui Tartus viibin. Käisin need tänavad läbi, peatusin majade ees, kus elanud olin. Kaunase pst oli kõik sama, ei märganud, et midagi üldse muutunud oleks, Salme tn, kah suhteliselt sama. Olgu, uus uks siiski, Soinaste tn, suurt kasvuhoonet pole enam ammu, kus vanaema tomateid kasvatas, ei kirsipuud (liiga palju mälestusi), Pargi tänavalt läksin kiirelt minema, muidu tulevad jälle painavad unenäod, Lepiku tänavast mäletan vaid korteri ebatavalist lõhna ja seda, et mul polnud muud mööblit kui laud ja tool. Elva tn. Maja on peidus, ei olegi midagi näha. Võimas haljastus. Tähe tn, vat seal ei ole enam Linda poodi selles majas, aga üle tee on ikka Kuu pood, kustkohast, mäletan, ostsin vahel jogurtit, mis kodus avades plahvatas.
Mutt on kaasaegsem, noortepärasem kui mina, 40ndates naine. Tema raamatus on isegi selfid. Mina sobran vaid mineviku-Tartus. Aga see meeldib mulle, see on masohhistlik. Nagu luuletamine täiskuu ajal.
Mutt läks oma raamatus Tartust läbi nagu…
Siinkohal on paslik tuua kena võrdlus Ilmar Vene raamatust „Jumalikkuse naabruses“, kus ta kirjeldab värvikalt, kuidas ta 1998. aastal esimest korda nägi Vaino Vahingut: „Esimest korda nägin Vaino Vahingut lähemalt 26. novembril 1998. aastal, see tähendab päeval, mil mõningase hilinemisega tähistati Hando Runneli kuuekümnendat sünnipäeva. Tookordne mulje on hästi meelde jäänud ka sellepärast, et võisin näha ja kuulda inimest, kes üldist laadi kujutlustele, mis olid minus juba ammu maad võtnud, ei vastanud vähimalgi määral. Olin ju kujutlenud, et kirjanik kuulub juurdlejate hulka, kes on siinpoolse maailmaga alalises opositsioonis ja kellele ei tarvitse võõras olla ka vihase varjundiga näoilme; umbes selline, mida võib näha portreel, mille on Jüri Arrak oma sõbrast maalinud. Tõelus seevastu osutus üle ootuste äraspidiseks: nägin keskealist meest, keda „komplekside“ all kannatamisega ei saanud kuidagi seostada; sellist sõna ju kasutatakse, kui inimese käitumises ilmneb midagi pentsikut ja seletamatut. Vaino Vahingust jäi mulje, et kõik on pealispinnal ja igaühele nähtav; nägin elulähedast inimest, kes käib rahvast läbi nagu rukkist.“[1]
Tartust läbi nagu rukkist. Võiks ju öelda nii. Ja Muti Tartu on raamatus veidi nagu see Ilmar Vene esimene Vahingu nägemine – keskealine mees, ei midagi erilist, ei midagi karismaatilist. Mulle pigem vist meeldib see teine Tartu rohkem – et siis Vene ettekujutus Vahingust enne tema nägemist.
Tartu on tema inimesed, nagu leiab Mutt. Selles olen küll temaga ühel meelel.
Viimasel ajal, kui Tartu peal olen, sest ega vaid kevadel ei ole õigus Tartu peal olla, siis näen alati Toomas Kiho. Istun kuhugi maha ja ei lähe tundigi, kui Kiho juba platsis. Vanasti oli see Kruusamäe. Nüüd Kiho. Hakkan alati veidi muretsema, kui teda ei näe. Pole siis nagu Tartus käinudki. Tartu on muutuv linn, jõega linn ei saagi olla midagi muud kui muutuv.
Ahjaa, Mutt ütles: „Mind ei huvita, mis sa mu raamatust kirjutad. Vaid kuidas sa kirjutad.“
Just, tegelikult oli ju nii.
Muti uni jäi ka meelde: „Tuglas ja Luts abiellunud. Paari paneb oikumeeniline õpetaja Berk Vaher“ (lk 210).
[1] I. Vene, Jumalikkuse naabruses: raamatulembeseid mälestusi. Tartu, 2025, lk 352–353.
