Kui jumal ilma lõi, sai esmalt tehtud sinna
see, millel ette kord on nähtud hukka minna,
siis tuli talle nõu: veel inimese loon,
kel minu kuju on, mu enda palgejoon,
ja annan temale kõik loodu valitseda.
Nii sündis inime. Ja oo kuis ootas teda
ees rohke rõõmu põlv. Siu sisin aga siis
tal segi ajas pea, ta õnnetusse viis.
Sai ühte inime sest hetkest ussitõuga
ja ihkas jumalaks nüüd omaenda nõuga.
Kes jumalas ei käi, on looja viha all,
jääb kurtma maine ilm, et patu koorem tal.
Nii nagu Aadam ees, käis tema järglanegi,
ja iga järgnev põlv niisama moodi tegi.
Mis sest, et looja jälg neis alles oli veel,
kõik temast pöördusid ja käisid valel teel:
see sugu oli alp, täis põlgust kurja moodi,
jäi õige jumal neist, väärusus uusi loodi.
Küll tahaks jumalaks, kuid inime ei või,
ja kivist endale ta mõne välja lõi,
või andis selle au ta elutule puule,
või teenis tähtesid ja lausus loitsu kuule
või päikesele, kel seepeale tuhmus kiir,
sest nägi rumalust, mil puudus viimne piir.
Kus Niilus voolamas, aujärje peale pandi
Anubis-penikoon, ja lihtsat loodusandi,
küüslauku pühana seal peeti mulla sees,
must krokodill ka sai aust osa kaldavees.
Neid köitis ebausk, on levinud see nähe
ka venelaste seas, ja leida mitte vähe
on seda eestlastel – õlgkollased on nad
ja sama värvi neil ka on väärjumalad.
Siinsamas ristiusk on kindlalt nagu kalju,
kuid põlgab kirikut lihtrahvas ikka palju:
nii nende pühakoht ja matmispaik on hiis,
kord aastas surnuid on seal leinata neil viis.
Neil kihk on austada ka tühist vetepaela.
Kuid mõne aja eest see maa sai häda kaela:
külm, niiske oli õhk, ehk oli suvi käes,
kui olnuks sügiskuu siin hoopis täies väes.
Saak põllul kõdunes, kui rasket vihma valas,
ja vaene talumees seepeale hädas halas,
ta nõidus küünlaga, ei tulemust sel tööl,
kõik hävis külmaga, mis laskus ühel ööl.
Kui saabus lõikusaeg, umbrohtu põllulapilt
sai vilja asemel, ja kaerast põhku napilt,
siis sammalt kitkuti ja jahvatati juurt,
et leiba saada nii, sest nälga nähti suurt.
Siis eksiarvamust võis kuulda mitmest kandist,
et kindel põhjus on, miks ilm on sandim sandist,
jutt rääkis pühast jõest, mil häiritud on vool,
sest ringi selles käib üks veski suurel hool.
Just see on põhjus, et käes viletsuse päevad –
kui veski käima jääb, kõik näljasurma näevad.
Jõevaim, kes elab vees, on veski vastu ramb,
võll tema pihta lööb ja tast on tugevamb.
See oli puhas jamps, kuid hullutada lasid
end paljud siiski sel, nad veski otsustasid
siis panna põlema ja teha rõõmutuld,
et lunastada süü ja muuta soojaks muld.
Ei või küll ükski nõu vist olla rohkem sõge,
kuid neile tundus hea, kes lepitasid jõge.
Nii läkski veskiga, kus äsja usinalt
veel mölder tegi tööd, sai jahu kivi alt.
Teid, pime rahvahulk, tõtt palun kuulda siiski,
kui ütlen põhjuse, mis viletsusse viiski:
ei olnud veski see, vaid ebausupatt –
kus palju jumalaid, seal pole Jumalat.
1644
Saksa keelest tõlkinud Wimberg
