märter sosistas:
sõbrad, astuge veidi kõrvale
sõjast tulnud külaline on ilmunud te juurde
nad raiusid tükkideks kõik puud
nad piirasid meie linna ümber
nad rivistasid meid lahtise taeva alla üles
ja tapsid meid ükshaaval,
meil ei jäänud muud üle kui end ise matta
ja lahkumisele laulda.
ei pääse meist külm
ja soojus ei tõuse selle maa pragudest
need ongi viimased allesjäänud:
roostene aeg
mahajäetud auk
pilvede kurbusega kastetud jasmiinipõõsas
ja pisarate tulv, ulguvad paljasjalgsed surnuaia väravatel
***
kõik pärlid puistati tapamaja põrandale
ja nad võtsid selle, mis oli alles meie kõridest
ja jätsid meile mälestuseräbala
täis põhku ja tolmu
majade talad ja müürikivid
jäid kõik meile
isegi igatsus kauge homse järele
ja unistused ja soovid
olid kõik meie omad.
minarett
ja kauge surma haarde hääl
mäe jalam
ja noor taim nutavad taga harijat
kes eksis kõrvale maa juurtest
ta keeras peopesad rikkuse poole, mis teel kaotsi läks
***
siin ma olen, pooliku keha ja üksiku hingega
katan end kõigega, mis minu eest möödub
haaran oma varju järele mida ma enam ei näe
mõtlen oma surmast
millest teatati tundide eest ette
ja mis ei tulnud
***
ütle armsatele, kes tulevad selle mäenõlva tagant
et tulemas on julm surm
mis paiskab nad haua põhja
minge tagasi ja ühinege nendega, kes lähevad Al-Qararasse
ja unustage oma linna hämu
ja kodumaaigatsus, mis on vale
minge tagasi
enne veel kui viimase lahingu sõjasaak on jagatud
ja teist saavad maksukogujad
ja te oma unistusi millekski ei pea
sest te olete elus, sellest maailmast joobunud
te ei tunne tüünust ega rahu
***
meie näod said viga
kui me sammusime tüümianituhas
tuul tantsis piiritus tühjuses
ja meie aevastasime kõige peale, mida sisse hingasime
aevastama ajasid revolutsioon ja usk
märter jätkas ja ütles:
kas nemad peavad kandma meie kirste
ükshaaval
et me mõistaksime, et olime vabad nagu liblikad
ja et esitada oma laule kodumaa piiridel
***
kuidas me oma hingi kanname ja nutma puhkeme
kas rollid laskuvad teatrilavale
kas mu ema ja armsam ei nutagi mind taga
ja mu aia küljes rippuv jasmiin
kes on see, kes kannab mu kirstu
ja nutab mu pärast
ja kui ma põrmu heidan, siis kes hoiab mind ärkvel
oma palve ja nutuga, hiljem aga pöörab ära ja lahkub
siin ma olen, vabastan oma hinge, lähen enesest välja, endani
kohtun oma kehaga
ma ei tea kui palju aega ma vajan
et oma keha tunda
ja kuidas ma oma kehasse saan
ja end surilinasse mähin
siis kõnnin üksi hauda
pimeduse hüljatuses
justnagu taevas
ja vägevate lauludega
***
meil on valus end kududa
lahingu lõpu ootamisest
me oleme kire sissemurdmise värvi
me oleme vabad, isegi orjastamise kõrgpunktis
me ostame kokku vilja, kui armastuses piiridest üle astume
me oleme eimiski
ei enamat kui joovastav lõhn
mis imbub vikerkaarest
meid ei maeta tühermaale
ja me põgeneme teeseldud suhtest
lageda taeva all häbistatud,
me astume üle oma haudade.
ära kiirusta
surm on kärme nagu pikalehine taim
võidusõiduhobuse turjal
02.02.2011
Araabia keelest tõlkinud Ester Jürman
