Väike valge riisipall valgel taldrikul. Tillukesel madalal valgel laual, pehmel valgel vaibal. Mitte eriti suures ruumis, mis on üleni valge, kookonjalt kumerduv madal kuppel üheainsa ümara valgusavaga. Kuplis on kaks põlvekõrgust valget ringi, üks kohvikupingi, teine raamatuleti funktsioonis; pingiringi sees vaibal on lisaks üksikutele lauakestele mõned valged ümmargused padjad. Mitte kusagil ei ole ühtki sirgjoont – ainult kaarduvad, kergelt krobedad, siledad või pehmed pinnad. Ebamääraselt kumav valgus ja summutatud helid. Ma olen Teshima kunstimuuseumi kohvikus ja tagasihoidlik riisipall ongi enam-vähem ainus siin müüdav toit. See on toidu ja ruumi äärmuseni kureeritud kooskõla ja kontsentreeritud kogemus. Tõepoolest, sel hetkel olen ma täiesti kindel, et see lame, maitsestamata riis – milles järsku märkan uskumatult palju maitsenüansse! – on mu elu eredaim toiduelamus.
Takso, lennuk, lennuk, rong, rong, rong, rong, praam, jalad – Teshima on väike saar Seto sisemeres Kagawa prefektuuris ja sinna jõuda pole niisama lihtne. Kunagi rikkalikult saaki andnud Teshima – tõlkes „külluslik saar“ – on ajalooliselt olnud väikese kogukonnaga põllumajanduslik paradiis. 1970. aastatel sai sellest aga tööstusjäätmete ladustamise koht, kuhu, nagu paarkümmend aastat hiljem suure skandaaliga välja tuli, saadeti salaja ka tuhandete tonnide kaupa toksilist prahti. Riisikasvatus lõppes ja külad tühjenesid, paigale jäid vaid vanemad inimesed. Sarnane saatus oli tabanud ka kõrvalsaart Naoshimat, millest metseen Tetsuhiko Fukutake hakkas juba 1980. aastate lõpul täieliku allakäigu vältimiseks kujundama eksklusiivset kunsti- ja kultuurikeskkonda. Esimeste installatsioonide populaarsus, nende hulgas Fukutake asutatud Benesse kunstifondi tunnusmärgiks saanud Yayoi Kusama hiiglaslik täpiline kõrvits rannal, julgustas aastate jooksul rajama saarele hulka pisimuuseume. Paljud neist on Tadao Ando karm-minimalistlik betoonipoeesia, mitmed loodudki vaid üheainsa teose kogemiseks. 2010. aastast alates toimub Benesse kunstisaare programmiga paralleelselt ka Setouchi triennaal – kogu Seto sisemere saarestikku hõlmav kaasaegse kunsti festival, mille taotluseks on teadvustada ja toetada loodushoidu ja kogukondlikkust. Esimese triennaaliga püütigi hakata Teshima kurnatud ja mahajäetud keskkonda lepitama ja elule aitama. Ning kõige olulisemaks projektiks selles sai Teshima kunstimuuseum, ennast kõrvalsaarel Naoshimal juba tõestanud mudelit järgiv hoone üheleainsale teosele – Ryue Nishizawa kavandatud valge betoonkuppel, mis pakub varju Rei Naito installatsioonile „Matrix“ (Bokei, 母型).
Nagu Jaapani arhitektuurile sageli, ei tule muuseumile läheneda sirgjooneliselt, vaid pigem pisut kõõrdi. Kuigi muuseumi suurem ja kohviku väiksem kuppel keset lainetavat rohelust on mõlemad piletikassa juurest hästi näha, viib valge teerada kõigepealt ringiga ümber krundi. Puud-põõsad varjavad vaate sihtmärgile ja võtavad tähelepanu endale, naudid jalutust, kõrgelt avanevaid vaateid nõlvale ja merele, tempo aeglustub. Käänaku taga jõuad tagasihoidliku valge kaaravani, mis meenutab natuke iglu suud. Kotid, kaamerad ja telefonid tuleb ära anda, jalanõud jalast võtta. Nüüd on sul pool tundi kohtumiseks ruumiga.
See on ruum nagu peaaegu-eimiski, habras-õhuke pikergune valge betoonkuppel, mille kuju viitab väljaveninud veetilgale. Kaks ovaalset ava lasevad ruumi sisse kõik välise: muutliku valguse, lõunamaise sügise lõhnad. Niiskuse, kasvõi troopilise paduvihma. Hääled: ritsikad, linnud, traktor; põrandal vaikselt libisev veetilk, ettevaatlikult asendit kohendav inimene. Madal kuppel tekitab väga spetsiifilise akustika – kõik võimendub, teravdub, aga samas kuidagi pehmel moel. Ruum mõjub nii eeterlikult, et inimesed püüavad olla võimalikult tasa – mõtteliselt kikivarvul või siis hoopis liikumatult põrandale laotunud. Avauste küljest kaarduvad õhkõrnad paelad, mille hõljumine annab märku õhu liikumisest. Taeva-augu kohalt üle libisev juhuslik pilv muudab ruumi valgust ja atmosfääri otsekohe, ning sõltuvalt aastaajast võib kuplialune olla lämbe või karge, niiske või kuiv. See arhitektuur ei ole su soomusrüü maailma vastu – vastupidi. Mingi alastus on siin, aga ka mingi enesestmõistetavus või julgus. See on ruum, mis justkui ei avalda mitte mingisugust vastupanu ümbritsevale, vaid laseb keskkonnal endast üleni läbi hingata. Nishizawa on öelnud, et eesmärgiks oli kohelda ruumi ja maastikku täiesti võrdsetel alustel, kaotada eraldusjoon sisemise ja välise vahel[1] – sedalaadi väited on arhitektide kõnepruugis küllaltki sagedased, aga siin on see tõepoolest sõnasõnaline ja päris.
Valgest põrandapinnast immitseb aeg-ajalt müstilisel kombel vett. Justkui iseenesest, märkamatult tekib siin-seal tilgake, voolab, justkui kõheldes, ühineb teisega, saab jõudu juurde – juba lombike; sealsamas kaob. Midagi on põrandal veel – tibatillukesed amorfsed marmorist vormid. Põrand pole lihtsalt alus, millel seisab maja, pole ka midagi enesestmõistetavalt stabiilset, vaid on samamoodi liikumises, samamoodi muutlikkuses nagu kogu ruum. Kulgeda sellises ruumis tähendab kerget tähelepanelikku tantsu dialoogis vett hingava põrandaga – sest hariliku hoolimatusega ringi trampides saaksid jalad lihtsalt märjaks. Omatahtsi ringi hulkuvad tilgad ja nired, marmorkujukesed ja heljuvad lindid ongi Rei Naito installatsioon, kuigi teos ei seisne õigupoolest mitte neis ülimalt minimaalsetes lisandustes, vaid seisundis, mis kohalolijas nende läbi tekib. „Hämmastus ja puhastumine,“ oli erakliku ja lakoonilise Naito kogu kommentaar oma eesmärkide kohta.[2] Ja nii ongi – see on lihtsalt üks täiuslik, karge, ülimalt meeli teravdav ruumiline hetk, mis teeb kuidagi nii palju tähelepanelikumaks ümbritseva ja iseenda suhtes, ja sedakaudu justkui ka nii palju leebemaks. Nagu oleksid ikka seesama sina, aga jalad on maast kaks sentimeetrit lahti, täpselt nii natuke, et seda nagu ei märkagi, aga piisavalt, et suhe maailmaga oleks ometi teine, ühekorraga äärmiselt fokuseeritud ja avarasse voogamisse hajuv.
Istun, siiski mitte põranda kohal hõljudes, vaid kogu füüsisega selle siledat jahedust tajudes, ruumi hämaramas servas. Vaatlen nii kohalikke kui läänemaiseid turiste kohmetult omale kohta otsimas, enesesse süüvinult istumas või unelevalt lebamas, ja mõtlen Jaapani-klišee funktsioonile. Keset üleküllastunud ja järjest sõgedamat maailma on kujutlus tüünest ja minimalistlikust Jaapanist nii lohutav – kusagil on ometi veel olemas autentsus, tempo on inimlik, tähenduslikkus võimalik. Kui Teshima muuseumi poleks, oleks hädavajalik ta välja mõelda, tõestamaks, et kõik need jaapanlikud väärtused ei ole vaid ajaloolised, vaid elujõulised ja tänapäeval päriselt toimivad. Palverännul Teshimale on lihtne välja filtreerida kõik siinse ühiskonna vastuolud ja probleemid, mis turistiteekonnal end ei näita, lubada endal puhata kerges sentimentaalsuses nagu Wim Wenders oma „Täiuslikes päevades“. Jaapanile on lihtne projitseerida kõik oma askeetlikud esteetilised ja eetilised ideaalid, mille järgimine on Lääne ühiskonnas mitte individuaalselt, vaid struktuurselt võimatu. Mistõttu ei jäägi muud üle kui tarbida minimalismi kui tähistajat, ning Jaapan on selle suurepäraselt ära brändinud. Minimalism ei ole enam rafineeritud kõrgkultuuri märk nagu poole sajandi taguses modernismis, vaid pigem laiatarbeiha, nagu näitavad kasvõi Uniqlo või Muji rahvarohked poed või Marie Kondo koristusmeetodi pühendunud järgijaskond – see on reaktsioon pidevalt sisselülitatud ja liiases maailmas toimetamisega kaasnevale ühtlasele ärevusefoonile, vajadus mingigi kontrolli järele. Jaapanipärasest esteetikast on saanud omamoodi eneseabi, mis, viidates ebamääraselt mingi vaimse mõõtme säilimisele su armetus oravarattas, annab korraks kinnituse enese edendamisest (sest lakkamatu eneseareng on ju meie aja imperatiiv), aga ka teatava moraalse üleolekutunde. Kuid selle saavutamine käib mõistagi tarbimise kaudu ja õige minimalistlik maitse on kallis. Nii Teshima kui Naoshima muuseumidest hõngub õilsast taaselustamise ja kogukondlikkuse missioonist hoolimata luksust ja elitismi. Lasta maailmaklassi arhitektidel valada ühe teose majutamiseks hulk betooni ei ole odav lõbu. (Ja siia seda teisest maailma otsast pooltunniks nautima tulla ei ole mitte väiksem privileeg.) Muidugi müüb ka Marie Kondo mitte ainult head nõu, vaid ka ligi sajadollarilisi bambusest või vegannahast sorteerimiskarpe. Kasinuse esteetika pseudoreligioossuse anekdootlikemaks näiteks on tõenäoliselt lugu Tšehhi Novy Dvuri kloostri munkadest, kes tellisid uue kiriku ja dormitooriumi äärmuslikku minimalismi praktiseerivalt John Pawsonilt, kuna viimase disainitud Calvin Kleini pood New Yorgis tundus neile ideaalset usulist keskendumist soodustava ruumina.[3] Kas on võimalik ühekorraga neid paratamatuid põiminguid kriitiliselt mõista ja ometi lubada endal selle ruumi ja hetke unikaalsust ehedalt kogeda?
Ruumist ja emotsioonidest ühtaegu pisut oimetu kui ka veidralt teravdatud, jõuan väiksemasse kõrvalkuplisse, kus kohvik ja raamatupood teatavat maist maandumist pakuvad. Valik on tõepoolest minimaalne – vesi, tee, kohv, riisipall. Imeilusatest väikestest teradest pallike oleks esteetiliselt ideaalne valik niigi, aga muidugi ei ole ka riis siin tegelikult niisama. Teshima muuseumi rajamisega koos pühendus Setouchi triennaal ka siinse riisikasvatuse taaselustamisele. Muuseumi ümbrusse ja Danayama mäe nõlvadele rajati kümme hektarit riisiterrasse, et senist ekstraktivismi ja keskkonna mürgitamist heastada, maastikku parandada ja kohalikele tööd pakkuda. Kohviku riisipallike sulgeb nüüd mõtteliselt selle ringi, mis algas jalutuskäigu ja vaadetega terrassidele. Otsus hakata kunstiprojektina riisi kasvatama on ehtjaapanlikult ühtaegu kaunis ja praktiline, mille teeb veelgi kaalukamaks riisi sümboolne ja religioosne tähendus jaapani identiteedis. Riisikasvatus jõudis Jaapanisse umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi ning esimesed keisrid olid korraga nii maaharijad kui preestrid, kelle olulisimaks ülesandeks oli suhelda jumalustega, et kindlustada hea riisisaak. Nii on suurem osa keiserlikest riitustest seotud riisi külvamise või lõikamisega ning riisitera on müütides sageli jumalikus rollis. Kui jaapani söömaajal asetatakse kõik toiduained igaühele eraldi ja ühekaupa, siis riis on ainus, mida jagatakse ühisest potist, ning koos söögi eel toimetatud rituaalidega nagu riisi pakkumine esivanematele loob see tugeva sümboolse meie-tunde. Riisitera ongi jaapanlase metafoor ning modernsuses juba teadlikult rahvusidentiteeti konstrueerides sai valge puhas riis ehtsa jaapanlase võrdkujuks.[4] Riisitera pärljat helki ja valevat puhtust ülistavad luuletused, tekstid ja visuaalkultuur; riisikasvatuse tsüklilisus märgib aja kulgu ja autentse mineviku ulatumist tänasesse. Filosoof Nishitani Keiji kirjutab, kuidas ta pärast aastast viibimist Euroopas naudib riisi söömist, sest sedakaudu saab ta vahetu kehalise ühenduse Jaapani kodumulla ja esivanematega.[5]
Viis, kuidas Nishitani oma keha ja riisi ühekssaamist kirjeldab, meenutab mõneti Jane Bennetti arusaama „erksast mateeriast“.[6] Bennett otsib hierarhiavabamat ja dünaamilisemat inimese ja „kõige muu“ suhte mudelit – kui mateeriat on tavapäraselt nähtud kas konteksti, vahendi või piiranguna, siis Bennett lisab neile mateeria kui aktandi. Kuigi aktandil ei ole kavatsuslikkust ega autonoomiat, on tal toimejõud, võime kutsuda esile afekte ja seeläbi meis ja maailmas toimuvaid protsesse mõjutada. Näha sel moel erksust, vitaalsust ja agentsust kõiges aitab inimese ülimuslikku positsiooni koomale võtta; ning suhe toiduga on just nimelt üks võimalus mõista, kui suhteline on maailma jaotamine orgaaniliseks eluks ja eluta aineseks. Söömine ei ole inertse või surnud materjali omastamine, vaid suhe erksa elava ainesega, mis meid transformeerib. Süües ja seedides hägustub suhe „mina“ ja „mitte-mina“ vahel, mitteinimlikust ainesest saab osa meie ihust ja vaimust, aga seda mitte mingil transtsendentsel kombel, vaid füsioloogilise protsessina. Toidu biokeemia mõju mitte ainult kehale, vaid ka meelele ja seeläbi kaude enesetajule, maailmavaatele ja nii edasi ei ole ju midagi uut, aga Bennett rõhutab, et meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöök hõlmavad meid vahetult ja vältimatult ka keerukasse ainelisse võrgustikku, kuhu kuuluvad nii põllumajandus, loomad, mikroobid, muld, energia kui palju muud. Riisipallike valgel taldrikul ei ole vaid maitseelamus ja teatud kogus kaloreid, vaid ka „asjavägi“ (thing-power), mida on omakorda vorminud tema „elulugu“ –
tema teekond taldrikule, kultiveerimise asjaolud, temasse panustatud ressursid ja teda puudutanud käed. Sellepärast märkangi riisipalli maitses järsku mitte sojakastme puudumist, vaid Teshima saare lugu, Nishizawa ja Rei Naito maagilist ruumi ning mind pikalt ja enese teadmata selleks ette valmistanud teekonda.
Ja nii aitab Bennett mind välja ka kimbatusest, kus tunnen ühekorraga nii kõige siiramat vaimustust ja hämmeldust subliimsest ruumikogemusest kui ka oma kriitilise analüüsimasina sisselülitumist ja peaaegu piinlikkustunnet sellise filtreerimata emotsionaalse reaktsiooni pärast. Just vaimustumine „väikestest asjadest“ saab tema meelest olla eetilise eluhoiaku aluseks.[7] Alates Max Weberist on Lääne modernsusekriitika pikalt püsinud veendumusel, et ratsionaliseeritud ja sekulariseerunud maailmas ei ole enam võimalik tunda jahmatust maailma ilu ees. Bennetti arvates aga õõnestab selline hoiak meie seotust maailmaga ja ei toeta päriselt hooliva, eetilise suhte tekkimist elu ja keskkonnaga. Me võime kõiki probleeme kui tahes nüansseeritult intellektuaalselt analüüsida ja mõista, aga kui puudu jääb afektiivne, emotsionaalne tõuge, ei järgne sellele tegu. Selleks pole tarvis pateetilisi suurvorme ega monumentaalseid seisukohavõtte – vaimustus, imetlus, tähelepanelikkus sünnib pigem väikestest hetkedest, kui me märkame, et kõik tavapärane on tegelikult kummaline ja elav. See ei ole nostalgia eelmodernse maailma järele ega pretensioonikas uusvaimne panteism, vaid lihtsad füüsilised kohtumised meile antud modernse maailmaga, mateeriaga selle kõigis mastaapides ja avaldumisvormides, mitteinimestest tegutsejatega meie kõrval. Tol päeval – üks ruum, üks riisipall.
[1] Office of Ryue Nishizawa. Teshima Art Museum. Japan Architect, 2011, nr 83, lk 67.
[2] R. Naito, Conversations Vol. 1. Rei Naito x Kasumi Yamaki, https://www.teien-art-museum.ne.jp/special/en/conversation/index.html, tsit D. Ignacio, The Power of Poeticism in Architecture: Exploring the Concepts of Teshima Art Museum in Waikīkī. A DArch project submitted to the graduate division of the University of Hawai’i at Manoa in partial fulfilment of the requirements for the degree of doctor of architecture. Mai 2018, lk 18.
[3] [J.-P. Delhomme], John Pawson’s Monastery of Novy Dvur. The Unknown Hipster, 12.04.2012. https://unknownhipster.wordpress.com/2012/04/.
[4] Vt E. Ohnuki-Tierney, Rice as Self. Japanese Identities Through Time. Princeton, 1993.
[5] G. Parkes, Savouring Tastes: Appreciating Food in Japan. Rmt-s: New Essays in Japanese Aesthetics. Toim. A. Minh Nguyen. Lanham (MD), 2018, lk 113.
[6] J. Bennett, Vibrant Matter. A Political Ecology of Things. Durham; London, 2010 [E.k J. Bennett, Pulbitsev aine. Asjade poliitökoloogia. Tlk T. Pakk. Ilmumas, 2026].
[7] J. Bennett, The Enchantment of Modern Life. Attachments, Crossings and Ethics. Princeton; Oxford, 2001.
