Viimase kümnendi jooksul on süvenenud mure sotsiaalmeedias levivate vandenõuteooriate ja nende pahatahtliku kasutamise pärast. Kardetakse, et see võib põhjustada radikaliseerumist, õhutada vägivallale ja lõhestada ühiskonda. Eesti vandenõuteooriate maastiku olulisteks keskmeteks on globaalse levikuga konspiratsiooniteooriaid vahendavad portaalid Telegram.ee ja Vanglaplaneet, aga samuti paremäärmuslikud ja -populistlikud portaalid, lehed ning grupid, mis levitavad eliidivastaseid teooriaid. Pandeemia ajal tihenes koostöö varem eraldi seisnud levitajate vahel – alternatiivsete tervisepraktikate propageerijatest poliitiliste äärmuslasteni ja Kremli-meelsete aktivistideni –, tuues kaasa uute võrgustike kujunemise ja senisest laiapõhjalisema haarde. Samas hoogustus 2021. aastal ka vandenõuteooriate ja muude kriitiliste sotsiaalmeediapostituste levik.
Vaadeldes vandenõuteooriaid kritiseerivaid postitusi märkame aga, et neil on vandenõunarratiividega teatavaid ühisjooni. Nimelt keskenduvad mõlemad tänapäeva ohtudele ja kardetavatele arengutele, mis juba praegu või tulevikus ühiskondlikku elu kujundavad, ning näevad teadlikku ja manipulatiivset hirmutamist ühe selle olulise komponendina.
Nii vandenõuteooriaid kui ka neid kritiseerivat diskursust iseloomustab tuginemine inimese kui ratsionaalse olendi aluseeldusele. Vandenõuteoorias räägitakse sageli hirmust pimestatud rahvamassidest, kes pole pahalaste ajupesu tõttu võimelised „oma peaga ratsionaalselt mõtlema“. Sarnane ratsionaalse mõtlemisvõime kadumise stsenaarium on esil postitustes, kus räägitakse vandenõuteooriate ohtlikkusest ning vandenõuteooriatesse uskujatest ja nende levitajatest, kes on võrreldavad „religioossete terroristidega“ või on manipuleeritud „mõjuagendid“, „kasulikud idioodid“ või „uhhuu-ärikate“ agressiivse turundustöö ohvrid.
Teine keskne aluseeldus osutab aga vandenõuteooriate ja muu väärinfo tohutule potentsiaalile inimeste tunnete ja otsustusprotsesside kujundamisel. Nii vandenõuteoreetiline kui ka vandenõuteooriate suhtes kriitiline diskursus eeldavad, et sotsiaalmeedia kaudu manipuleerimine on efektiivne. Manipulaatoreid – olgu nendena nähtud siis Soros või vastupidi, uhhuu-ettevõtjad – tajutakse äärmiselt võimsate ja ettenägelike tegutsejatena, kelle võimuses on valitseda publiku tundeid, auditooriumi aga kujutatakse sellisest agentsusest ilma jäetuna. Tähelepanuväärne on ka see, et enda rühmaliikmeid (vandenõuteooriate tarbijaid või nende vastu võitlejaid) kirjeldatakse kui asjakohaselt reageerivaid ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi, vastaseid aga kujutatakse negatiivsetest emotsioonidest pimestatute, manipuleeritavate ning kinnisideede küüsis olijatena.
Me ei soovi väita, nagu ei saaks inimeste arusaamu ja tundeid mõjutada. Kuid niisugune kriitilis-ratsionaalseid ja kergesti manipuleeritavaid inimesi vastandav diskursus jätab varju teised võimalused ning mitmetegurilised põhjused, miks üht või teist selgitust usutakse ja kas üldse täielikult usutakse. Vandenõuteooriate ohtude (üle)rõhutamine varjab sageli tõsiasja, et neid levitavad ka inimesed, kes soovivad päevakajalistel teemadel lihtsalt spekuleerida või polemiseerida.
