Tahaksin võimalusel vältida rangete piiride tõmbamist feministliku ja vormikoolkondliku kirjandusteaduse, kirjandusteaduse ja publitsistika, kirjanduse ja elu, inimeste ja mitteinimeste, õige ja vale vahel, sest kategooriad on poorsed (vt eelmisest Vikerkaare Vaatenurgast, kuidas Johanna Ross analüüsib Sveta Grigorjeva kriitikakogumikku „Kliitor on anarhist“), vahevorme palju, halle musttuhat. Eelistan näha ühisosa, usun ühistesse püüdlustesse liikumisel mõnusama elu suunas. Sellepärast kasutasin ka oma teksti pealkirjas sõna kuidas, mida Mihhail ju samuti viimati rõhutas. Nii et oleksime ju peaaegu samal lainel, kui mind poleks haavanud see, kuidas Trunini arvustus eristas „elukutselisi kirjandusteadlasi“ „vasakradikaalsetest ühiskonnaaktivistidest“. Kui ma poleks komistanud selle vastanduse kergekäelisuse ja iseenesestmõistetavuse otsa, mida mina lugesin suisa ülbuse, patroneerimisena. Sest kui need kaks kategooriat ei saa kattuda, ei saa mind, Kaisa Lingu, olemas olla, olgugi et pean ennast nii üheks kui (teatava eneseiroonilise laenguga muidugi) ka teiseks. Rääkimata sellest, et Trunini arvustusse tekkis kummaline sisemine vastuolu, kui autor rõhutas vormilist väljendust kui iseväärtuslikku objekti, teadvustamata omaenese teksti retooriliste kujundite jõudu. Nii et jah – poeetika analüüs, mis koosneb samuti autorefleksiivsest keelest, saab solvata!
Küsimus pole aga üksnes isiklikus solvumises, vaid asja tuum on just selles, kuidas Trunini eristus toimib piirajana. Tema vastandus „elukutselise kirjandusteadlase“ ja „vasakradikaalse ühiskonnaaktivisti“ vahel ei ole neutraalne kirjeldus, vaid normatiivne määratlus, mis seab paika, kes tohib teaduse nimel kõneleda ja kes mitte. „Elukutseline kirjandusteadlane“ on siin markerita kategooria – see, kes lihtsalt ON, samal ajal kui „aktivist“ on keegi, kellel on agenda. Nii jääb nähtamatuks, et ka Truninil on oma agenda – formalistlik, tekstikeskne, Jakobsoni-pärane lähenemine, mis teeb nähtavaks vaid valitud aspektid ja jätab teised varju. Samal ajal kerkivad need valitud aspektid ju samuti Johanna Roosi luulekeelest, nagu minugi arvustuses. Vaatamata sellele, et Trunin seab end teaduslikule ja metodoloogilisele pjedestaalile, räägime me ju siiski kunstist, mille tõlgendusvõimalused on piiramatud, kuna keel ja inimese kujutlusvõime on tänu kombinatoorikale lõputud.
Neutraalsuski on privileeg, mida naudivad need, kes võivad oma teoreetilisi eeldusi pidada loomulikeks, kelle positsioon on kultuuriliselt domineeriv. Kui Trunin kirjutab, et teda huvitab „poeetiline vorm kui niisugune“, siis seda „kui niisugust“ võimaldab tema positsioon, kus pole vaja oma lähenemise ajaloolist ega kultuurilist kujunemist selgitada.
Veelgi enam – see vastandus teenib institutsionaalseid huve. Akadeemia vajab piire, et kaitsta oma territooriumi ja meetodeid sissetungijate ja varaste eest. Trunini eristus ei ole mitte lihtsalt intellektuaalne valik, vaid võimustrateegia: „tõeline“ kirjandusteadus annab ligipääsu akadeemilisele autoriteedile, samal ajal kui „aktivism“ marginaliseeritakse ebateaduslikuks. Nii saab ignoreerida feministliku teooria kümnenditepikkust akadeemilist ja ühiskondlikku tööd ning redutseerida selle „ideoloogiaks“ – justkui formalism ise poleks ideoloogiline valik.
See selgitab, miks Trunin saab endale lubada patroneerivat tooni: tema määratleb, milline on „tõeline“ teadus ja millistele küsimustele see vastama peaks (vt tema toodud loetelu, millest ühelegi mina kui vasakradikaalne agent muidugi ei vastanud). Tema küsimus „milles seisneb „Tsükli“ eripära justnimelt luulekoguna?“ pole süütu metodoloogiline küsimus, vaid distsiplineeriv žest.
