V nagu Vahing

Linda Kaljundi

Linda Kaljundi
V nagu Vahing
Vaino Vahing, “Päevaraamat II”

  1. märts kell 9.35. Varane, päikeseline päev, kõndisin läbi tänavate, kõnelesin Piretiga telefonis, lumi, jää, päike paistis endiselt, jäin Balti jaamas R-kioski ees seisma, kõnelesin endiselt telefoniga, järsku jäi silm pidama Õhtulehe kollasel reklaamplakatil, “Kirjanik Vaino Vahing leiti surnuna oma korteri eest”. Samal hetkel minu kõrvalt üks purjus mees, nooremapoolne, pikakasvuline, nõudlikul häälel, “Kas tohib hetkeks paluda!” Helistan tagasi ja ütlen, et Vahing on surnud, ning raevunult, “Ei tohi!”, satun selle tüüaka noormehega peaaegu käsikähmlusesse. Päike paistab endiselt. Lähen kioskisse, võtan Õhtulehe, jään lugema. “Meil siin lehti ei loeta,” teatab müüja leti tagant. Meil lobisemise eest palka ei maksta. Kus suitsu, seal tuld. Viskan lehe letile, loen raha, ostan, päike paistab, lähen trollipeatusesse. Vahing on surnud, troll tuleb, Õhtulehe kaanel seisab: “Kes on Anne Veski ilma roosiaiata?” Lähen peale, istun, troll hakkab sõitma, loen, lehes kirjutab Runnel, et “kirjanik kippus võitluses viinakuradiga alla jääma”.

Hiljem vaatan tööl veebist järele, kas Vahing on ikka tõesti surnud. ”Tartust oma kodu ukse tagant leitud kirjanik Vaino Vahingu surnukeha saadeti lahangule,” tsiteerib Päevaleht Online politseiprefektuuri pressiesindajat. Ekraanile ilmub Andres Laasiku lugu “Lahkus surmani mässama jäänud Vaino Vahing”. Postimehes kirjutab Rein Veidemann “Lõppmängu lõpust”, siis avaldab Eesti Päevaleht mitmel leheküljel kollaaži “Vaino Vahingu maailm ja mõnda, mis sealt seest leida oli: Spiel, Jung, teater, viin, kliinik, Unt, ülikool, Aravu, päevad ja raamatud. Ja nii lõpuni”. Areen pühendab Vahingule esikaane ja -küljed. Ühes näisid kõik need metafoorirohked järelehüüded ühel meelel olevat: kui isiklik kurbloolisus hetkeks unustada, siis vähemalt “Vahingu legend” sai kas just väärilise, aga igal juhul kuvandisse sobituva lõpu.

Valmis ei saanud aga mitte ainult legend, vaid ka Vahingu arhiiv, kuhu kuulusid lisaks päevikule ka külalisteraamat, käsikirjad ja omakirjastuslikud väljaanded, telegrammid ja kirjad. Mäletan, kuidas Tartu Ülikoolis kõnelesid nii mõnedki õppejõud igatseval toonil ümbrikest ja kaustadest, mis Vahingu korteris virnadena seisavad. Materjalipuuduses vaevlevad seminaristid kuulasid ahnelt. Ning 2003. aastal kuulutaski Vahing “Noore Undi” eessõnas: “Nüüd läheb see kõik müügiks.” Seniilmunu resp. -müüdu näikse olevat siiski vaid jäämäe tipp ning isegi päevikud on avaldatud vaid osaliselt: vihikud, mida Vahing põues kandis ja mida olevat kokku olnud 195, olid murtud pooleks, ning selle vasakule poolele oli kõigil vaba juurdepääs, rubriiki “Minu maailmakontseptsioon täna, siin ja praegu”. See pool koos samasse üles tähendatud tsitaatidega on trükist välja jäänud, nagu on ilmumata ka tema enne 1968. ja pärast 1984. aastat kirjutatud päevikud tervenisti. Rahutul moel aga lõppes see mälutööstus just siis, kui Vahing oli andnud lubaduse asuda mälestusi kirjutama.1 Siiani oli ta olnud päevikužanri tuntuim apologeet, väites, et “see, mis ma kolmkümmend aastat tagasi Undi kohta päevikus kirja panin, on tõesem kui see, mis ma täna tagantjärele teeksin. Mispärast? Sellepärast, et toonane päeviku-subjektiivsus on siiski objektiivsem kui tänane objektiivsusele pretendeeriv ehk rahvakeeles: elukogenum hinnang. Vähemalt oli see fikseeritud objektiivne subjektiivsus või vastupidi”.2 Ja kuulutades Jaan Oksa vahendusel: “Ma ei salli mälu. Mälu ei ole kunst ja kopeerimine ei ole kunst.”3 Kas mälestused tähendanuksid mäluga leppimist, me kahjuks enam teada ei saa, ning Vahingu eri tüüpi tekstidesse laiali paisatud autobiograafia – mille ilmumise rütmi ja loogikat asuvad nüüd dikteerima juba teised – on määratud paratamatult jääma omas ajas ja hetkes “fikseeritu” tasandile.

Nii nagu on Vahingu surma võimatu vaadelda lahus hiljutistest või ka veidi varasematest lahkumistest (Juhan Viiding, Mati Unt, Evald Hermaküla, Mikk Mikiver, Ando Keskküla), nii seostub ka tema arhiiv sellesama, 1960.–1970. aastate põlv­konna ühe kiireneva sisenemisega mäletamise ajastusse. Ühelt poolt võimendab seda tõsiasi, et põlvkonnas endas on mitmeid väsimatuid autobio- ja mütograafe (Madis Kõiv, Jaan Kaplinski, Leonhard Lapin jt). Teiselt poolt aga toidab seda praegune üldine “dokumentaalsuse” ja eluloolisuse teine tõusulaine. Kui esimese võiks paigutada 1990. aastate algusesse, mil teiste suurte teemade kõrval (küüditamine, pagulus jne) asuti muuhulgas avaldama seniilmumata materjale ka 1960.–1970. aastate kultuurielust, siis praegust iseloomustab peale mälestustebuumi ka huvi selle ajastu taasetendamise vastu (Merle Karusoo dokumentaaldraamad, Vahingust kavandatav film, toonaste tekstide ilmumine teatrisse ja filmi jne). Ent kui kõige selle tõttu on mitmed mäletajad ja mäletatavad kogunud endale juba rikkaliku tõlgendusteslepi, siis Vahing, see kõige tuntum arhivaar, ei näi olevat oma tõlgendusruumi veel leidnud.

Vahingu päevik oli “legend juba kirjutamise ajal”, kujutades endast omalaadset siinse kultuuriajaloo varjatud, aga mitte unustatud arhiivi – paljudele teadaolevat, aga veel kättesaamatut ja nähtamatut fikseeritust. Eesti kultuuriruumis pole kuigivõrd palju päevikuid, mis omaksid laia ja püsivat kõlapinda, ning seega oli aegamööda kujunenud omapärane olukord, kus neist üks tuntumaid oli ühtlasi alles avaldamata. Seeläbi tundub mulle esmajoones tähenduslik juba Vahingu päeviku avalikkuse ette ilmumise akt sõna otseses mõttes. Samavõrd tähenduslikuks võib aga osutuda ka küsimus, millised tähendusnihked võisid Vahingu päevikuga selle avaldamise mõjul toimuda – ning mida me oleme osanud selle, olgu siis kuld- või hõbeajastust pärineva ilmutusega ülepea peale hakata. Kui päeviku esimesele köitele sai osaks veel vähemalt suuresti vaimustunud vastuvõtt, siis teise köitega seoses hakkas kõlama ka nördimuse märke, mida ilmekalt iseloomustab Rait Avestiku tõdemus: “vaevalt et Eesti kultuurielu hingaks mingit teist hingamist, kui Vahing oleks oma märkmed enda teada jätnud.”4

Sellest märksa kõnekamaks peaksin siiski tundmust, et Vahingut on kerge kirglikult imetleda, oluliselt raskem aga kinni püüda, mille võtab hästi kokku Aare Pilve arvustus Vahingu näidendikogumikule “Mängud ja kõnelused”: “Vahingu kohta ei oska ma kirjutada tuhkagi, armas Sirp. Lugesin näidendiraamatut nädal aega, seejärel veel “Kaunimaid jutte”, et äkki sealt leiab mingi mõtte. Ei leidnud, asi jäi ikka uduseks, … kuigi Vahingut hakkasin pidama veelgi tähtsamaks ja huvitavamaks kirjanikuks kui seni. … kaheksa aastat ülikooliharidust, mis kõik on ühe hetkega tühja läinud, sest ma ei oska kirjutada 8000 tähemärki Vahingu näidenditest.”5 Kerge on hakata korrutama tüütuseni kuul­dud legendi špiilijast, sama lihtne kaduda tema omamütoloogiasse: Vahing mässab ja mängib surmani, ta on “setupoiss lapsest saadik, morn ja auahne” (lk 28), mees, kes ei mahtunud kivile. Nii näiksegi see mees, kes kuulutas täpselt kirjutamist, nendesse tabamatust kuulutavatesse metafooridesse sootumaks ära kaduvat. Ning igasugune määratlemiskatse viivat pelgalt tõdemuseni, et Vahing on alati teine, nii nagu kuulutab Hillar Imelik “Mängude ja kõneluste” kaanel: “Vahing on kõigis oma rollides parim teise rolli esindaja – parim kirjanik psühhiaatrite seas, parim psühhiaater kirjanike seas.”

Päeviku trükiversioon Vahinguga jännis tõlgendajale lisavihjeid ei anna, see on ilmunud küll toimetatuna ja kohati kärbituna, kuid ilma ees- ja järelsõnade ning joonealuste selgituste jmt-ta. Teine köide sisaldab oma peaaegu kolmesajal leheküljel niisiis üksnes teadaandeid Vaino Vahingu elust aastatel 1974–1984: kohati antud kellaajalise täpsusega, kohati igapäevase järjekindlusega, siis jälle pikemate vaheaegadega, enamasti pandud kirja lühikeste nendingute ja kiirete hinnangutena, aga ajuti ka pikemate aruteludena.

Üheks ja ilmselt kõige lihtsamaks võimaluseks Vahingu päevikut raamidesse püüda oleks käsitleda seda teksti kultuuriloolise arhiivina. Ning sellisena võiks ta endas kätkeda tõepoolest üsna mitmeid kihistusi. Esiteks aitab päeviku teine köide avada juba Vahingu enese teoste loomeloolisi taustu (“Mees, kes ei mahu kivile”, Madis Kõivuga kahasse kirjutatud “Faehlmann” ja “Endspiel”): kuidas sündis üks või teine idee, milliseid tekste ta nende kirjutamise ajal lisaks luges, millised arutelud saatsid nende valmimist ja etendamist. Teiseks sisaldab see rohkelt märkmeid teiste toonaste kultuurikangelaste kohta – enamasti küll ainult lühikesi teadaandeid mõne teose ilmumise, näituse avamise või etenduse õnnestumise kohta (ehkki on ka pikemaid, teatriarvustuse tüüpi tekste), lisaks nii seltskondlikku kui bürokraatlikku kuluaarijuttu. Hulga ülestähendusi võiks siit teha ka Eesti hullumeelsuse ajaloo uurija, arvestades rohkeid märkmeid kliiniliste koosolekute ja konverentside, haiguslugude ning arsti- ja kohtuelu argipäevapraktikate kohta. Märksa vähem leiavad kajastamist vahetust suhtlusringist väljapoole jäävad sündmused: ainult aeg-ajalt jõuab päevikusse näiteks laulupeo ja lauavabriku põlemise kuma või siis teade Georg Otsa surma kohta. Vahingu kodu, kliiniku ja teatri vahel kulgevat päevikumaailma oleks sel moel üsna kerge isegi kaardile maha mär­kida, nagu Eesti Päevaleht (27.03.2008) ongi, küll Tartuga piirdudes, juba teinud. Sageli käiakse siiski ka Tartust väljas, tähendusrikastel retkedel Aravule ja Tallinnasse (ehkki satutakse teistessegi Eestimaa paikadesse, nagu ka Moskvasse, Leningradi ja Musta mere äärde). Aravul on isakodu, “lollakas Tallinna linnas” elavad Maimu ja Julia ning Unt – ning suhe mõ­lema paigaga on painav. “Väsitav, kuum Tallinn. Kuidas kirjanikud küll selles linnas elavad, elasid, kirjutavad, kirjutasid?” (lk 31).

Püüded selle päeviku abil kultuurilugu arhiveerida on aga enamasti toonud kaasa pettumuse, mille ühte võimalikku põhjust aitab avada Mihkel Muti pahameel: “Mu hinnangut Vahingu pihtimustele mõjutab asjaolu, et ma tahaksin nii väga neid mälestustena käsitleda, täieliste ja plastilistena. Aga see on tõepoolest üksnes päevaraamat, üks punktiirne hingekarje, lunastuslootuseta Kierkegaardi-panemine.”6 Vahingult ei ooda­tud niisiis mitte pihtimusi, vaid kultuuriloolisi mälestusi. Seda teksti sobiksid aga tõepoolest sisse juhatama pigem näidendi “Mees, kes ei mahu kivile” algusread: “Ma olin, elasin, mis sellest, et kunagi. Täna teen kõik, et seda kunagist olemist õigustada, mitte meenutada, kuigi kumbagi poleks vaja. Ma tean, et minust vähe teatakse, kuid pole midagi, ma avan ennast… pihin, kus vähegi võimalik, pihin end teie hulka, nii mõnegi kõrvale, mõnegi eluhoiakusse. Mil­lest alustada? Mõned ehk loodavad, et ma elatud kolmekümne neljast aastast pikantseid kohti elustan… Hea meelega ei tahaks, sest kuidas küll rääkida armastusest, naistest, kirjanikuelust…”7 Väikse kultuuri esindajaga paratamatult kaasas käiva ootuse olla oma rahva ja ajastu kroonik näikse Vahing kiiresti tühistavat. Ehk niipea, kui üritada päevikut kataloogida, avaldub ta lõputu kinnismotiivide jadana: kuigi toimub palju, on tegevuse, tegelaste ja teemade varieeruvus väike, korduste arv aga meeletu.

Kultuurikroonika kõrval on päevikust muidugi otsitud ka nii ajastu olme kui mentaliteedi peegeldajat laiemalt, “ajastu dokumenti” ja “õpetlikku lugemist sellest, kuidas Nõukogude Eestis intellektuaal ja looja tegelikult elas”, nagu Barbi Pilvre on seda hiljuti iseloomustanud.8 Kummatigi võiksid siin olla huvipakkuvaimad just kõrvalekalded 1960.–1970. aastate kohta kinnistunud jutustusest, millele on viidanud ka Lauri Sommer: “kuue­kym­nen­date myyt ja selle järellugu on justkui liiga paigas, lansseerijate poolt siledaks ja ma­gusaks kirjutatud. Ja Vahingu spontaansed märkmed oma huvitavamas osas on sellele heaks korrektiiviks.”9 Esmalt puudub siin juba isegi vihjeliselt eesti kultuuri mõtestamine kas vastupanu või -pidamisena. Päeviku alguse kuldsetest kuuekümnendatest on teises köites jõutud “sitaste seitsmekümnendateni”, nagu manifesteerib Albert Trapeeži samanimeline luulekogu: “Maa oli tulipunane, vesi veripunane, taevas purpurpunane, idast kerkis päikene.” Ja kuigi ka Vahingu päevikus kõlab lause “Vaja on välja tulla neist koledaist 70-ndatest” (lk 146), ei ole siin esimeseks probleemiks mitte nende punasus. Ehkki ei saa jätta arvestamata enesetsensuuri, näib siiski, et rahvuslik ideoloogia Vahingut ei huvita. Ning kui jätta hetkeks kõrvale mitmel puhul kõneks tulevad küüditamise, metsavendluse ja külaelu allakäigu teemad, siis saab siit vähe aimu, et kunagi olnuks – või võiks tulla – aeg, mil nõukogude võimu ei ole. Samas ei saa tema suhet viimasesse ka suisa probleemivabaks pidada. Teated poliitiliste sündmuste kohta on napisõnalised (Brežnev sai 70aastaseks, Brežnev suri), küll aga murrab ideoloogia päevikusse sisse kas häirivate võimuaktidena (etenduste lubamine-keelamine ametnike poolt, välismaasõiduks ei anta luba jne) või mürana: “Raadiost tuleb roppu propagandat, aga mul on ees loeng. … Raadio jäi korraks vait, programmide ümberlülitus. Edasi Viljandi kohalik raadiosaade. Head kuulamist! Saade nr 3980, kombainerid, karussell-lüps… ALMAVÜ-l külas, liiklusest maal ja õhus… Suislepa kolhoos, Raudna sovhoos, võistlus brigaadide vahel… üheksanda viisaastaku neljas aasta lõpeb… omahind peaks langema…” (lk 53).

Märksa üksikasjalikum ja pingestatum on Vahingu tekst siiski otseselt olmelisse argipäeva puutuvas. Andes ajuti aru küll võrdlemisi suurtest honoraridest ja puhkusetuusikutest, ei väsi ta samas kurtmast kitsikust, tähendamast, palju üks või teine tarbeese maksab, ning pidamast arvet rahalaenamiste üle. Veelgi ajastuomasem on eluruumikitsikuse teema: elutingimused on trööstitud, uue korteri saamine või kooperatiivkorteri ehitamine on esialgu ainult unistus ning päevikuski hoitakse silma peal, millises ja mitmetoalises korteris keegi parajasti elab. Just olmega seoses võtab Vahing viimaks sõna ka võimu ja vaimu vastuolu teemal, sarjates mugandumist kor­terite ja autoostulubade nimel – ent seeläbi keeldub ta eelkõige kohandumast väikekodanliku eluhoiakuga, mitte nõukogude võimuga. Seoses argiste alandustega esineb siiski kriitikat ka viimase arvel: soovimata taas kord täitevkomiteesse korterit manguma minna, tõdeb ta: “Igal pool ainult etteheited, sotsialismiga pole sellistel suhetel küll midagi ühist” (lk 50).

Erinevalt eesti ajaloojutustuse üldtunnustatud diskursusest, mis sageli ka autobiograafias tõlgib isiklikud kannatused ja edusammudki rahvuse kannatusteks ja edusammudeks, tõstab see päevaraamat seega kogukonna asemel esile pigem indiviidi ja tema võimalused elamisväärseks eluks. Nii saavad päeviku positiivselt mär­gistatud teemadeks klassikaliselt haridus, eneseteostus ja suhtlemine. Viimane teema – kultuuriinimeste tihe suhtlus 1960.–1970. aastatel – on praeguseks vaieldamatult muutunud osaks eesti (või ka terve Ida-Euroopa) kultuuriajaloo omamüüdist, sellest jõudis hiljem ettekandeid pidada Vahingki. Suhtluse ootust on ka tema päeva­raamatus tunda peaaegu igal leheküljel: Vahing ootab ärevusega posti ja külalisi, piidleb süüdistavalt vaikivat telefoni, loeb üles lõputu hulga kokkulepitud ja juhuslikke kohtumisi. Päeviku keskseks indiviidiks ja subjektiks jääb aga siiski Vahing ise – koos oma lugemis-, kir­ju­tamis- ja suhtlemisvajadusega. Võrratult rohkem kui oma ajastut, kaardistab ta siin iseenda hingeseisundit, kus tiheda suhtluse vastandina tõuseb märksa jõulisemalt esile päevikupidaja üksindus: “Kell 00.25. Unetus. Valud südames. Saaksin ometi kord oma üksindusest võitu” (lk 68). Seega annab see tekst eelkõige aru tema depressioonist, unetusest, jooma- ja kehavaevustest, tusase ja ületöötanud inimese väsimusest. Pidev afektiseisund, ärev ootus ja eksistentsiaalne hoiak annavad tulemuseks ülivõrretes kirja pandud elu – iga kevad, sügis, talv on “kõige kohutavam mu elus”. “Ostsin küll sulepea ja munašampooni, aga mida teha homme, veebruaris, suvel ja sügisel?” (lk 115). Paljupakkuva suhtluse kõrval on siin rohkesti pingelisi töö-, sõprus- ja armusuhteid ning “sotsiaalsetes rollides lahustunud” inimese paranoiat, et keegi teda tema erinevates ametites tõsiselt ei võta, ei salli ega armasta. “Mind justkui poleks kellelegi tarvis. Mispärast? Aga sellepärast, et mul pole kindlat sotsiaalset rolli” (lk 187). Ühel pool kliinik, kus Vahing peab “mõne rubla eest teiste hingehädasid kuulama” (lk 270) ning kirjutama ekspertiise vägistajate ja lapsetapjate kohta. Teisel pool mure kirjutamise pärast, mille võtab hästi kokku tõdemus “Kirjutada tahaks, aga ei suuda, sest süda valutab” (lk 67). Lugeja saab elada kaasa Vahingu lugemis- ja kirjutamiskirele, kuid selle rõõme ei anta talle hetkekski võimalust autoriga jagada – kõike jääb alati väheks, päeva lõpuks on alati jäänud nõnda palju, mida on veel vaja teha. Etteheited kõlavad peamiselt iseendale: “Kell 22.51. Milline üksindus, milline vaesus, milline tahtelodevus” (lk 75). Seeläbi hakkab päevik kohati meenutama teraapias kasutatavat sundmõtete päevikut, kust on millegipärast ära jäänud neid analüüsiv osa. Sest kuigi mõnel korral vilksatab mõte hakata ennast, nagu ka enda poolt kordasaadetut, ise enam armastama, peetakse siin ainsaks lahenduseks teha lihtsalt veel rohkem tööd.

Läbi terve köite kestvale kannatusele niisiis lunastust ja kirgastumist ei järgnegi, midagi ei muutu, midagi põhimõtteliselt uut ei tule. Mis aga jääb, on jäädvustamiskirg ja harjutused “mina” kirjutamiseks, päevikupidamine kui protsess ja selle tulemus. Ehk veel kord “Noore Undi” eessõna tsiteerides: “Nende sissekanded olid (tagantjärele võttes) minu jaoks tähtsad just sellepärast, et nad jäädvustasid tollase – nii nende kui ka Undi kui ka minu enda hinge – SEISUNDI. Ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata.”10 See jäädvustamiskirg ei leia hetkekski rahu: “Olen laisalt päevikut pidanud, vähe lindile rääkinud ja hästi palju unustanud. Olen unustanud värve, varje, helisid, mu taju nõrku külgi. Pea on nii selge, et hirm hakkab. Igapäevaelu arhiivid väsitavad mind õhtuks. Olen õnnelik, et suudan juba sõnas enam-vähem oma tundeid ja mõtteid edasi anda. Kannatusi ja komplekse veel mitte” (lk 26). Sellest kirest on kantud ka tema päevik, seda sulgedes aga selgub ühtlasi, et saime pelgalt totaalsuse illusiooni osaliseks: elu ei õnnestu siiski dokumenteerida, kõike ei õnnestu jäädvustada ning paratamatult tegeleb sellegi legendaarse arhiveerija logiraamat suhteliselt kitsa kimbukese teemadega, annab ühekülgse ja enesekeskse ajastupildi, milles jääb domineerima ainult kõige olmelisem ja kõige hingepitsitavam – kirjutamine, surm ja inimsuhted.

See aga võiks aidata avada vähemalt ühte sellesse teksti kätketud paradoksi, mis peitub tema samaaegses avalikkuses ja isiklikkuses – ja misläbi ringlebki praeguseks eesti kultuuriruumis justkui mitu Vahingu päevikut. Esmajoones on “Vahingu päevikut” võimatu vaadelda lahus “Vahingu legendist”, see kuulub oma ajastu mütoloogia juurde sama olemuslikult nagu Hermaküla lavastused või Undi Mustamäele-kolimine. See “Vahingu päevik” oli ühtlasi väljapoole suunatud ja avalik, peaaegu performatiivne ja interaktiivne akt – omamoodi kirjanduslik häppening, milles võisid osaleda paljud. Teiselt poolt aga suundub see pärast teiste provotseerimist uuesti tagasi sissepoole, autori isikliku eneseanalüüsi juurde. Kirjutada saab ja kirjutama peab eelkõige iseendast, kuulutas Vahing, kuid ühendas selle iseendasse kaevumise võrdlemisi geniaalsel moel avalikuga, väljapoole suunatusega.

Ent kokkuvõttes võib pidada samavõrd teravmeelseks kui mitte suisa prohvetlikuks juba veendumustki, et “Mittemidagiütlevad märkmed pole kirjanikule ainult treening, vaid ka nauding ja võibolla ainuke pretensioonitu kirjandus. Midagi ju ei juhtu, aga küll möödunu suureks puhutakse, kui vaja. Põlvkonnad sellest elavadki” (lk 92).

1 K. S a a r e s t e, Millest V. V. uus raamat pajatama saab? SL Õhtuleht 16.02.2008.

2 V. V a h i n g, Noor Unt. Tallinn, 2004, lk 5.

3 V. V a h i n g, Mängud ja kõnelused. Tallinn, 2002, lk 155.

4 R. A v e s t i k, Vahingu päevikumärkmetest selgub, et tervislikum oleks elada igavat elu. Eesti Päevaleht 18.01.2008.

5 A. P i l v, Dialoogiline monodramaatika. Sirp 17.01.2003.

6 M. M u t t, Hõbeajastu hüsteeriku logiraamat. Looming 2008, nr 3, lk

7 V. V a h i n g, Mängud ja kõnelused, lk 133.

8 B. P i l v r e, Vahing 1974– 1984: kirjanik, psühhiaater, mees ja isa. Eesti Ekspress/Areen 25.01.2008.

9 L. S o m m e r, Tume, aga viljakas keskiga. Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 291.

10 V. V a h i n g, Noor Unt, lk 5.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon