Andrei Belõi. Peterburi. Vene k-st tlk Erle Nõmm. Tartu: Ilmamaa, 2024. (Hieronymus). 680 lk. 39.50 €.
Peterburi on endise Vene impeeriumi suuruselt teine linn. Pärast oma ametlikku lõppu 1917. aastal on impeerium jätkanud lagunemist veel üle saja aasta, algul Nõukogude Liidu ja seejärel Vene Föderatsiooni nime all. Lühikest aega enne impeeriumi lõppu oli Peterburi ka selle suurim linn. Seda ehitati ja arendati pealinnaks, kontsentreerides sinna kapitali ja meelitades ligi elanikke. Kuid see aeg ei kestnud kaua. Just neil aastatel kirjutas ja avaldas moskvalane Andrei Belõi oma kuulsaima romaani „Peterburi“.
1913. aastal, kui raamat ilmus, elas Moskvas poolteist, Peterburis kaks miljonit inimest. Isegi Esimese maailmasõja ajal jätkas Peterburi kiiret kasvu. Tühjenema hakkas see alles pärast 1917. aasta revolutsiooni ja pealinna naasmist Moskvasse. Bolševikud mõistsid, et riigi pealinn peaks asuma piirist palju kaugemal, kui oli tahtnud idamaine türann Peeter Suur, kes oli vastuarmastust leidmata kiindunud Läände. Riigi uued isandad tundsid, et peagi tuleb neil vanadest varudest taas välja tõmmata vene natsionalism ja ksenofoobne konservatism, mille poolest oli alati kuulus olnud Moskva. Ülejäänud Vene maid hirmu all hoidnud Kuldhordi vasallvürstiriigi keskusena sobis see seninägematu bandiidiriigi pealinnaks paremini kui illusoorne „aken Euroopasse“.
Romaani „Peterburi“ kirjutas Moskva põline ja alaline elanik Andrei Belõi 1911. aasta lõpust 1913. aasta alguseni ning see ilmus kirjastuse Sirin almanahhides 1913. aasta augustist 1914. aasta märtsini. Algselt pidi see ilmuma ajakirjas Russkaja Mõsl, kuid viimase peatoimetaja, endine marksist Pjotr Struve, kes pärast 1905. aasta revolutsiooni oli astunud konstitutsiooniliste demokraatide parteisse, luges mõned peatükid läbi ja keeldus siis avaldamisest. Kirjas Valeri Brjussovile märkis Struve, et üksikud õnnestunud fragmendid on Belõi uputanud „tõelise jama merre, mis on kujuteldamatult halvasti kirja pandud“.
Küllap ehmatas Struvet romaani avameelselt riigivastane suund. Teose komplitseeritus nimelt ei piirdunud üksnes eksperimentaalse keelega, mis sügavalt mõjutas või ennetas Euroopa avangardismi Velimir Hlebnikovist James Joyce’ini. Ka ideoloogilises mõttes osutus romaan keeruliseks. Tunnistades kõige radikaalsemate muutuste vajadust ühiskonnas, mõistis ta samas teravalt hukka terrorismi ühes sellega kaasneva vägivalla nõiaringiga.
„Peterburi“: elu ja saatus
Andrei Belõi (õige nimega Boriss Bugajev) sündis 1880. aastal kuulsa teadlase Nikolai Bugajevi, Moskva ülikooli füüsika- ja matemaatikaosakonna dekaani pojana. Tema kodu majas, mis veel nüüdki seisab Arbatil Puškini kortermuuseumi kõrval, külastas teiste seas ka Lev Tolstoi. Bugajev-juunior omakorda õppis gümnaasiumis koos ajaloolase Sergei Solovjovi pojapojaga (kel nimeks samuti Sergei) ja teda külastades sai sõbraks tema onu, filosoof Vladimir Solovjoviga.
Just viimase müstiline õpetus, mitte ta enda isa leibnizlikust universalismist inspireeritud maailmavaade, määras tee, mida mööda hakkas kulgema Belõi vaimne areng. Muide, pseudonüümigi võttis ta oma sõbra isa, tõlkija Mihhail Solovjovi nõuandel. See juhtus 1902. aastal, kui 22-aastane Boriss Bugajev avaldas oma „teise sõnasümfoonia“ ning ühtlasi aktiivselt distantseerus vanematekodu kurvast ja õnnetust õhkkonnast. Kalduvuse arendada luule ja üldse kultuuri analüüsimiseks keerukaid süsteeme päris Belõi siiski matemaatikust isalt.
Belõi kuulutas end eksperimentaatoriks. Pole juhus, et ta tuli kirjandusse sümbolistlike proosaluuletustega. Ka proosakatsetuste puhul oli poeetiline alge tema jaoks esmatähtis. Ta oli luuletaja, olenemata sellest, millise kirjandusliku vormi parajasti valis. 1909. aastal kirjutatud debüütromaan „Hõbetuvi“ tõi ootamatult ilmsiks kirjaniku talendi sotsiaalse külje. Selgus, et rikastades proosat luule abil, tegutses ta samal ajal ka Gogoli, Leskovi ja Dostojevski järelkäijana. Belõi kujutas sarkastiliselt Venemaa provintsielu kõlvatuid kombeid, kus üheks plahvatuslikuks kokteiliks segunevad müstilise sektantluse („tuvid“ on ususekti nimi) ja obskurantismi tume ekstaas, küüniline immoralism ja valmisolek vägivallaks igal hetkel.
Romaan „Peterburi“ oli mõeldud „Hõbetuvi“ jätkuna ning (lõpuks teostamata jäänud) triloogia „Ida ja Lääs“ teise osana. Kokkuvõttes õnnestus Belõil realiseerida küll veel üks dramaatiline vastasseis, kui ta enne surma 1934. aastal jõudis peaaegu lõpetada romaani „Moskva“. See on aga juba hoopis teine lugu. Oma varajase surma ajaks 54-aastasena oli Belõi jõudnud elada mitu elu. „Peterburi“ tekkis keemilise reaktsioonina sellele koostisainete segule, mida autor „Hõbetuvis“ lennukalt oli naeruvääristanud. Kui „Hõbetuvi“ tegevus toimus sajandivahetusel provintsis, siis „Peterburi“ räägib impeeriumi pealinnast esimese Vene revolutsiooni perioodil ning Narva Kreenholmist Uurali metallitehasteni veerenud üldstreigist. Ja see „käsitamatu linn“, nagu nimetas Peterburi ühe teise professori poeg, Belõi sõber ja rivaal Aleksander Blok, muutus romaanis nägemuseks eesseisvast apokalüpsisest.
Nii pöördubki romaani kontseptsioon uude suunda. Belõi aimab ette Peterburi kui kaks sajandit läänestatud impeeriumi keskuseks olnud linna lõppu. Lõpuks aga sünnib süžee ajaloo paratamatut kulgu rikkunud ja vastaste poolt korduvalt kirutud hulljulge linna sümboolsest surmast. Despootliku Ida äärmisel Euroopa-serval rippuv Peterburi esindab Belõil kokkusurutud kujul kogu seda ajalooperioodi, mida venekeelses ajalookirjutuses on kombeks nimetada „Peterburi perioodiks“. Tsaaride Moskva oli „kolmas Rooma“, samas kui keiserlikust Peterburist sai Vene riigi ajaloo kolmas etapp. Ja seejärel hakkas ajalugu end farsina kordama.
„Peterburi“: lugu ja tekst
Selle asemel et pakkuda pealinlikku jätku Gogoli ja Fjodor Sologubi „Saatanasigidiku“ vaimus provintslikele kuradilugudele, kirjutas Belõi midagi romaan-transformaatori taolist. Raamatu kallal töötades tutvus ta saksa müstiku Rudolf Steineri antroposoofiliste õpetustega ja nägi seal „kõikühtsuse“ (kõige maailmas eksisteeriva totaalse seotuse) ideede edasiarendust, mis olid mõjutanud teda juba nooruses tänu Vladimir Solovjovile. Seetõttu hargneb romaani „Peterburi“ tegevus lahti kahes maailmas – ilmses ja salajases, materiaalses ja vaimses.
Esimene, pealispinnal asuv ja üsna traditsiooniline faabula on organiseeritud poliitilise krimiloona, mis oleks hõlpsasti ekraniseeritav. Millegipärast pole seda veel keegi teinud. Tõenäoliselt on vene režissööridel raske vabaneda muljest, et romaan on liiga sofistlik ja keerukas, ning sellele muljele aitab kaasa ka teose teise, 1922. aasta väljaande lai levik. Seda varianti trükitakse sagedamini, kuna see on lühem. Aga mitte ligipääsetavam. Esmaväljaandes seevastu on romaan hõlpsamini mõistetav, kuna seal on sellel kindel ja selgepiiriline süžee.
Milles siis seisneb see süžee, mis nii kangesti filmiks tahtis saada, et Belõi ise kirjutas romaani põhjal 1920. aastatel stsenaariumi? On 1905. aasta. Senaator Apollon Apollonovitš Ableuhhov on kõrge ametnik, kes seisab lähedal riigi tippjuhtkonnale. Naine on tema juurest oma väljavalituga põgenenud ja ta elab koos oma pojaga. Poeg Nikolai on „kuldse nooruse“ esindaja, kes loeb neokantiaanlikke filosoofe ja on sisse võetud oma sõbra naisest. Nikolaid piinab Oidipuse kompleks; ta unistab isa tapmisest ja leiutab selleks üllaid motiive, näiteks revolutsioon. Terroristid annavad talle üle pommi ja kellamehhanismiga sardiinipurgi. See sardiinipurk peab lõpetama Ableuhhovi-poja piinad ja täitma revolutsioonilise ülesande. Pomm plahvatab, aga kedagi kahjustamata, ema naaseb pere juurde, isa ja poeg lepivad ära ning terroristid tapavad üksteist. Tundub täitsa nagu happy end.
Sootuks olulisem on aga romaani teine mõõde – kõrvalepõiked viirastuslikesse nägemustesse. Õudusunenägudes, kus terroristid, kellest üks on juba surnud, kujutavad endast Peeter Suure ratsamonumenti, s.o „Vaskratsanikku“ Puškini märgilisest poeemist, ning kõnelev kera Pepp Peppovitš Pepp kasvab ja lõhkeb nagu pomm, mis peaks tapma senaator Ableuhhovi, tungib esile romaani see kihistus, mida Belõi nimetab „ajumänguks“ (мозговая игра). Ühes kirjas 1913. aastast ütleb ta, et oleks võinud kogu romaani samahästi ka nii pealkirjastada. „Ajumäng“ pöörab tegelaste ja sündmuste vahelised suhted pea peale. Tegelased pole midagi enamat kui mõtete vormid ja tegevuspaigaks on vaid mõttetööst väsinud aju. Nii viiakse Belõi romaanis loovalt ellu neokantianismi ideed, millest on vaimustuses Ableuhhov-noorem. Lõppude lõpuks pole ju maailm tema jaoks midagi muud kui ta teadvuse seisund, ta ideede projektsioon.
Kui Belõi 1922. aastal romaani ümber töötas, kärpis ta seda kolmandiku võrra ja viskas välja peaaegu kõik, mis varem oli narratiivi selgust aidanud ülal hoida. Alles jäigi vaid „ajumäng“, mida võimendas punktiirsus – katkendlik pomisemine ja ähmane õudusaimdus. Viiendal revolutsiooniaastal, bolševike terrori kõrg-ajal, oli õudus juba täiesti konkreetsed vormid võtnud. Mõnikord võib kohata arvamust, et autor tegi terroristidest kangelased, sest tahtis bolševikele meeldida. Kuid 1922. aastal elas Belõi Berliinis. Kindlasti ei olnud tal vaja romaanis midagi konjunktuurselt ja nõukogulikult võimendada. Kui poleks olnud lahkuminekut oma naisest Asja Turgenevast, poleks Belõi võib-olla Venemaale kunagi tagasi tulnudki.
Väärtuste ümberpööramine ja terroristide kujutamine romaani peategelastena oli seotud asjaoluga, et endises Vene impeeriumis oli katastroof juba toimunud. 1922. aastal oli kõik tõeliselt õudne juba selja taga, nii et Belõi tegi romaani ähvardavailmelisest absurdist otsekui kokkusurutud vedru. Ainult need, kes jagasid autori kogemust või vähemalt püüdsid mõista, mida revolutsioon Venemaaga oli korda saatnud, said nüüd aru selle tööpõhimõttest. Ja murtud Belõi, läinud lahku oma naisest, naasis kodumaale, et saada hukka koos sellega.
„Peterburi“: luule ja tõde
Oma hiilgavas videoloengus Belõi romaanist ütleb kirjanik ja kirjandusloolane Dmitri Bõkov, et see tekst on põhimõtteliselt müstiline objekt. On võimatu kindlalt öelda, kas see on olemas või seda pole. Sama räägitakse sageli ka paari sajandiga õitsema löönud linnast, mis seejärel sai sõdadest ja repressioonidest laastatud. Tema ajalugu on vastuoluline, traumaatiline ja täis ohvreid. Ja selle taustal mõjuvad eriti provokatiivselt ta karismaatilisus ja ilu.
Muide paradoksid ja kontrastid on omased igale metropolile, siin mingit müstikat pole. Apokalüptiliste tunnete kuhjumine romaanis „Peterburi“ on seotud autori isikuomadustega, mida võimendavad tema ajastu tendentsid. Sümbolism kui romantismi uusversioon, mis vahetas välja maise ja asjaliku realismi, soosis eksalteeritust sotsiaalse käitumise normina. Niisiis romaani ja seda inspireerinud linna nii eredaid omadusi ei saa seletada ilmtingimata mitte nende erilise ainulaadsusega, vaid teravnenud konfliktiga riigi ajast maha jäänud valitsemise ja tegeliku sotsiaalse kapitali vahel, mis võimendas kodanikuaktiivsust.
„Peterburile“ oli määratud saada esimeseks kõrgmodernistlikuks eksperimendiks Euroopa kirjanduses. James Joyce’i, Thomas Manni, Hermann Hesse ja Robert Musili looming paigutuks teistsugusesse konteksti ilma selle ühel arengumaal kirjutatud romaanita. Kuid eks ka mitu aastakümmet varem oli Prantsusmaale kolinud Ivan Turgenev oluliselt mõjutanud Gustave Flauberti, vendade Goncourtide, Émile Zola ja Alphonse Daudet’ arenguteed. Vene tsivilisatsiooni mahajäämus, elanikkonna põhiosa vaimupimedus ja viletsus ning riigiaparaadi piiritu korrumpeerumus olid seal ühendatud uuenduslike saavutustega kultuurivaldkonnas. Kättesaadavate kodanikuhüvede puudus suunas vaimuenergia neile aladele, kus seda vähemalt mingil moel sai realiseerida. Samamoodi leiavad loomeinimesed tänapäeva Putini-Venemaal endale ligipääsetavaid eneseväljendusvorme, käies mõnigi kord noateral.
Vene-Ukraina sõja täiemahulisse faasi jõudmise järel on Eesti ja Venemaa Peterburi-piirkonna vaheline kultuuri- ja majandussuhtlus kahanenud peaaegu olematuks. Kui veel hiljuti oli Eesti muu Euroopa jaoks üks Venemaaga läbikäimise väravaid, siis nüüdseks on sellest saanud piiriäärne eelpost, mis on valmis vajaduse korral vastu võtma esimest hoopi ennustamatu käitumisega agressorilt. Nendes tingimustes, mis võivad kesta määramata aja, on väga tähtis olla kursis sellega, mis su naabruses tegelikult asub. Samal ajal kui maffia juhitud ressursiriik peab oma ebaõiglast sõda ja lähendab sellega oma vääramatut lõppu, lebab hukkunud impeeriumi kolossaalne pärand ajaloo põhjas nagu Atlantis. Ja selle postkoloniaalne avastamine seisab alles ees.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
