Indrek Koff, Olena London. Ära oota midagi. Tallinn: Varrak, 2025. 202 lk. 32.99 €.
Võibolla on meil, lapselastel ja lugejatel, vanaisadele liiga kõrged ootused. Üks arhetüüpne vanaisa on kaval ja pisut ekstsentriline, maiasmokk ja naljatilk, ühtaegu karune ja hell ning natuke salapärane. Ent nende kõrval on ka teistsugused vanaisad. Need, kes ei jõudnud oma lastelastega piisavalt aega veeta, traumeeritud vanaisad, vaikivad vanaisad, kurvad ja vihased vanaisad, väsinud vanaisad, häbelikud vanaisad ja need, kelle oleku võib kokku võtta fraasiga „maamehe zen“. Indrek Koffi ja Olena Londoni „Ära oota midagi“ on teos, mis annab eluõiguse ja üldistusjõu ka neile vanaisadele, kes on meie mälestustes ähmaste ja käestlibisevatena.
„On ainult kujutlus. Ma saan sind ette kujutada. See on niisama hea kui mäletamine. Niisama õige,“ kirjutab Koff lõigus, mida võiks pidada teose juhtmotiiviks (lk 39). Isegi enam kui vanaisast või okupatsioonikogemusest on see lugu mälust. Sellest, kuidas me midagi mäletame… või arvame mäletavat. Kust tulevad teadmised, hinnangud, emotsioonid? Ning veelgi enam – kuidas neid üksteisest eristada?
Seda küsimust toetavad ka ukraina päritolu illustraatori Olena Londoni pildid, mis visualiseerivad justkui meenutamisprotsessi ennast. Sarnaselt mäluga on teose pildikeel suuresti assotsiatiivne, kohati hägune, siis jälle üksikutele detailidele keskenduv ja konkreetne. Pideva liikumises oleku tunde loovad ka Londoni pintslitöö ning joonistuslaad, mis on vabad ja hoogsad. Visuaalis domineerivad kolm tooni, mis omandavad teose teemast tulenevalt suurema sümboolse tähenduse: hall – nõukogude argipäeva, olme ja moraalse ambivalentsuse värv; punane – võimu ja repressioonide sümbol; ning neile vastukaaluks helesinine – vabaduse, lootuse ja lapsepõlve tähistajana. Raamatut liigendavad monokroomsed leheküljed, mis loovad rütmi ja meeleolu. „Ära oota midagi“ tuletab meelde, et piltidel on oluline koht ka täiskasvanutele suunatud kirjanduses. Abstraktsete mõistete ja protsesside kujutamisel võib aga pildiline kujutis sõnadest täpsemgi olla.
Londoni väljendusvahendid on väga mitmekesised. Esimesena torkab silma kujundimängude rohkus. Üheks korduvaks sümboliks raamatus on okastraat, mis võtab küll ämblikuvõrgu, küll künnivao, siis jälle jõulukuuse või sulerootsu kuju. Punane pioneerirätt – nõukogude lapsepõlve võrdpilt – sarnaneb mõnelgi illustratsioonil kaelast heidetu, vormitu ja voolavana pigem vereloiguga. Mõned pildid mõjuvad pisut loosunglikult (nt riigitruu ajakirjanik, keda on hiiglasliku punatähe marionetina kujutatud, lk 81), teised karikatuurselt (nt turukaal halli traktoriga, mille kaalub kuhjaga üles pudeli ja pitsikesega sünnipäevatort, lk 79). Mõttetihedad, mitmeosalised või rohkete elementidega pildid vahelduvad minimalistlikumate lahendustega. Just neis viimastes avaldub Londoni võime luua tugevaid, kandvaid sümboleid. Näiteks on lood sõdurite poolt korda saadetud vägistamisest seatud vastamisi hämarhalli leheküljega, millel on kujutatud ühtainust jalast rebitud naisekinga. Olgu võttestik milline tahes, kõigil lehekülgedel on näha, et kunstnik on okupatsioonikogemuse eri varjundid sügavalt läbi tunnetanud.
Teos jutustab nõukogude lapsepõlve kogemusest, kuid mitte lapsehäälel. Raamatu tekstilise osa tonaalsus on mõtisklev ja tagasivaatav. Koff esitab küsimusi, kõhkleb, annab hinnanguid ning tegeleb sisekaemusega. See perspektiiv eristab raamatut sellistest nõukogude lapsepõlve tüvitekstidest nagu Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ või hiljutine publikumenuk Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“, milles kõlab rohkem lapselikku tarmukust ja iseteadvust. Ometi pole „Ära oota midagi“ läbinisti sünge, sest kujutab aega, mil nõukogude tegelikkus oli rohkem naeruväärne kui hirmu sisendav: „Jõudsin hakata aru saama. Peamiselt kogu selle kupatuse absurdsusest. Kannatustest ma osa saada ei jõudnud. Süsteem vajus visinal kokku“ (lk 57). Kohati jutustajahääl muutub, nõukogude elukorraldust seletatakse justkui lapsele. Näiteks NSV Liidu Ülemnõukogu kirjeldus: „Oli niisugune institutsioon. Justkui parlament. Käisid koos ja tõstsid kätt. Mitte midagi ei otsustanud“ (lk 120). Sellised toonimuutused ja lihtsustused muudavad ehk raamatu hõlpsamini ligipääsetavaks ka neile, kel isiklik kogemus Nõukogude ajast puudub.
Indrek Koff on kogunud mälestusi inimestelt, kes tema vanaisa tundsid. Selgus, et igaüks mäletas teda isemoodi, nii et kätte jäi õieti üsna vähe. Ajaleheväljalõigetes leidis ta Herbert Koffi nime peamiselt loeteludes, mis kaunistasid ideoloogiliselt laetud stampe. Ometi on Koff kannatlikult nende pudemetega töötanud, otsides minevikku, mis oskab end tühiste detailide sisse kavalalt ära peita. Nii nagu raamatu visuaalis vahelduvad tühjad, tekstuuridest ja pintslitõmmetest täidetud lehed mõttetihedamate piltidega, on ka tekst fragmentaarne. Sidusamad, teoseterviku kontekstis suurema sümboolse väärtuse omandavad lood vahelduvad küsimuste ja mõttekatketega, mis mõjuvad autori hajamärkmetena.
Poisiea mälestustest tõuseb esile enam-vähem raamatu keskpaika paigutatud lugu „Võti“, kus üksi kodus olev Indrek otsib taga võtit, millega külla tulnud vanaisa tuppa lasta, aga seda leidmata piirdub nende kohtumine vaid kahekõnega läbi korteriukse ja lehvitusega rõdult. Paks, tepitud nahast polstriga ja ehisnaeltega kaunistatud uks, mis neid lahutab, ongi justkui Nõukogude võimu võrdkuju. Kole, summutav ja piirav entiteet, mis ei soosi inimlikkust ja lähedust. Kurbus ja igatsus, mida poisike aga sel hetkel oma vanaisa vastu tundis, saidki ehk „Ära oota midagi“ seemneks.
Iga raamat on teekond. Indrek Koffi sammumine käesoleva teose poole on kestnud juba mõnda aega. Mitmete lasteraamatute autorina on ta harjunud pildilisi ja tekstilisi väljendusvahendeid siduma. „Ära oota midagi“ suleproovideks võib Koffi arvukast loomingust pidada eelkõige 2021. aastal ilmunud graafilist poeemi „ootan sind“ (koostöös horvaadi-eesti illustraatori ja animaatori Lucija Mrzljakiga) ning 2023. aasta kakskeelset lasteraamatut „Kes võidab?“ (koostöös ukraina päritolu illustraatori Oksana Drachkovskaga). Neist esimest seob käesoleva teosega õhuline visuaal ning nostalgiline, ebamäärasest igatsusest täidetud meeleolu. Teist aga okupatsiooni temaatika ning visuaalne võttestik (pildilised mängud, kohatine posterlikkus, süngemate, määrdunud toonide kasutamine võõrvõimu kujutamisel jne).
Sellele aastatepikkusele lähenemisele vaatamata tundub mulle, et Koff ei ole siin veel viimast sammu astunud ning teksti ja pilti kokku sulatanud viisil, mis lubaks teost „graafiliseks romaaniks“ kutsuda. „Ära oota midagi“ pildilise materjali osakaal on küll täiskasvanutele suunatud proosaraamatu kohta harjumatult suur, kuid pildid ja tekst seisavad eraldi lehekülgedel, olles ka stilistiliselt erinevad. Üksikud read on küll käsikirjaliselt siin-seal esile tõstetud, kuid küljenduslikult meenutab teos pigem proosaluule raamatut. Viimast muljet suurendab ka õhuline, murtud ridadega proosavorm – formaat, mis valiti, et illustraatorile piltide „sisestamisel“ võimalikult vabad käed jätta.[1]
Indrek Koff jõudis oma vanaisa kaasaegne olla üheksa aastat. Tema mälestustes vanaisast on palju tühimikke, mis alles hiljem küsimusi esitama ärgitasid. Kirjanik pole aga sellise eluloolise lünkteksti ees tagasi kohkunud, vaid on leidnud vanaisale sammhaaval lähenemiseks sobiliku meetodi – kujutada inimest tema kaasaja kaudu. Vanaisa ilmubki lugeja ette justkui negatiivis, ükshaaval määratledes ajastunähtusi, mis tema kuju võisid vormida. Ärbi loo kaudu joonistub välja hilisnõukogude vanaisa arhetüüp. See on inimene, kel on harjumus soetada varusid, kes eelistab minevikust vaikida, kes ei käi suuremat arsti juures ning kui vererõhk kõrgeks lööb, heidab köögipõrandale maha ja ütleb: „Ma olen natuke pikali, kohe läheb üle“ (lk 32).
Sellele vaatamata või just selle loolise avatuse tõttu haakub teos kergesti lugeja enda mäluga. Koff on kannatlikult ja täpselt destilleerinud ajastut defineerivaid elemente ning seda, et raamat kõnetab, tõestab ehk seegi, et kõik senised arvustajad on teosest rääkides vähemalt põgusaltki meenutanud omaenda lapsepõlve ja vanaisa. Ei ole siin erandiks minagi, ehkki ei jõudnud olla oma vanaisa kaasaegne. Temast jäi maha vaid majatäis piibutubaka lõhna ja sahtlitäis plastiliini, mis oli liiga kõva ja koledat värvi, et sellega mängida. Indrek Koffi ja Olena Londoni raamatut lugedes tabasin end aga esimest korda mõttelt, et võibolla seda polegi nii vähe. Sellised väikesed ja kaduma kippuvad mälestused pole sugugi tähtsusetud, vaid nendegi kaudu võib leida kontakti vana-vanemate ja möödanikuga.
„Ära oota midagi“ on endasse püüdnud ajastu valguse. See kumab sõnadest läbi nagu koos vanaisaga lõunauinaku ajal õhku sirgeldatud märkidest. Võibolla ongi õhk ja valgus mineviku peamine substants. „Kõik eksisteeriv ja mööduv peegeldab valgust. See valgus läheb sõnadest läbi nagu klaasist, sõnad eksisteerivad selleks, et endast valgust läbi lasta,“ on kirjutanud Mihhail Šiškin.[2]See mõte võtab ilusti kokku Indrek Koffi „Ära oota midagi“ olemuse. Ent raamatut avades langeb selle lehtedele ka meie kaasaja kuma ning paljud teoses kirjeldatud mõttemustrid ja väärtushinnangud omandavad sootuks uue värvingu. Nõukogude Liit küll lagunes, kuid tema varemetel kasvab endiselt põlvkond, kelle lapsepõlve täidavad sõjamängud ja topeltmoraal. Kas nemadki tajuvad valitseva korra absurdsust ning, veelgi enam, kas süsteem laguneb enne, kui nad jõuavad osa saada selle kannatustest?
[1] Koostööst Olena Londoniga lähemalt vt raamatuesitlust Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis 21.05.2025: https://youtu.be/eFsn0cxrVXQ?si=BTtMTEdb2S3gJNIn.
[2] M. Šiškin, Kiri sinule. Tlk V. Einberg. Tallinn, 2013, lk 159.
